Elust töö ja kliimamuutuse tähe all
Väljas on taas 34 kraadi, mis tundub kui 43 ehk Myitkyina paneb mind korralikult proovile. Eelmine nädal võitlesin hommikuste vihmavalangutega, kui enda silmis kangelaslikult keebi lehvides läbi linna hostelist rattaga kontorisse vurasin. Viimased päevad üritan harjuda lämmatava palavusega, mis paneb organismi korralikult proovile, eriti kui selles umbsuses veel rattaga liigelda. Mõistan aina enam, miks kohalikud ei kõnni ja jalgrattagi seljas olen seni näinud vaid üksikuid kulgejaid.
Sellises bipolaarsuses ei oska enam isegi pooli võita, et kumb variant mulle rohkem meeltmööda on — kas liguneda vihmas või päikeselõõsas. Omamoodi lohutust pakub siiski see, et ega mu kolleegidki hurraaga kumbagi olukorda tervita. Tõdevad, et kuum ja vihmane aeg aina pikeneb ja osaliselt võib selles süüdistada kliimamuutust. Ning lisavad seejärel ootusäreva noodiga, et kohe-kohe hakkab uus ehk talvehooaeg ja tagasi tõmbuvad nii vihm kui ka kuumus.
Myitkyinas olen tänase päeva seisuga olnud juba kolm nädalat ja esmane umbusk siinse linna vastu on hakanud lahtuma. Kui esimene nädal harjusin linnarütmiga, siis viimased kaks nädalat olen keskendunud töö tegemisele. Siinsetes oludes tähendab see töötamist Naushawng Development Institute (NDI) kontoris ja kõrvuti siinsete inimestega, keda kokku on mitukümmend. Nimede meeldejätmine on inimeste rohkust ja nimede keerukust silmas pidades suureks väljakutseks, kuid õnneks on mul spikker pidevalt käepärast olemas.
Kui külaelus olin harjunud kerge kaosega, siis nüüd olen sattunud organisatsiooni, mis vastab rohkem nö läänelikele arusaamistele töökorraldusest. NDI puhul tähendab see väga konkreetset struktuuri ja tööülesandeid, aga paraku ka sagedasi koosolekuid ja paberimajandust ehk näen pidevalt kontoris, kuidas keegi järjekordset paberit täidab ja sellele allkirju kogub. Minu roll on siinse süsteemi sees aidata neid ette valmistada selleks, et NDI saaks tulevikus vastu võtta ka EL humanitaarabi vabatahtlikke. Muuhulgas tähendab see näiteks arusaamist võimalikest riskidest, sest paljud kohalike jaoks elementaarsed asjad välismaalase jaoks nii iseenesestmõistetavad ei ole. Nii olen näiteks aru saanud, et häda korral saab kiiremini abi kohalike käest, kui kiirabisse või politseisse helistades. Enamus juhtudel ei teagi keegi nende numbreidki, sest kõik probleemid lahendatakse muul moel. Seda kirjutades sülitan siiski kolm korda üle õla, et ma sellele praktikas kinnitust ei saaks.
Kuigi NDI kontor tegutseb ühe katuse all, siis töö on siin väga selgelt ära jagatud kolme põhisuuna vahel, kus üks osakond tegeleb uuringutega, üks osakond keskendub väliõppele ehk kursustele erinevates kogukondades ja kolmas haru on kool, kus hetkel õpib 53 noort. Läbivaks märksõnaks on neil kõigil demokraatlikuma Katšini kujundamine ja kusagil terendab unistus, et ühel päeval on NDI nii tugev, et võiks oma ülikooli luua. Seniks aga pakuvad nad haridust Naushawng Community School nime all, mis võtab iga aasta vastu ühe kursusejagu tavakooli lõpetanud noori, kes selle intensiivse õppeaasta jooksul omandavad inglise keelt ja ühiskonnaõppe erinevaid aineid. Eesmärk on pakkuda neile piisavalt head haridust, et edukaimad saaksid stipendiumid välismaa ülikoolidesse, sest kohaliku hariduse tase on nii ja naa.
Et kool koos nn ühiselamutega asub linnaveerel, olen ma sinna jõudnud ühel korral, kui käisin kuulamas Birma ühe edukaima ärimehe (kaevandusmagnaat) loengut. Minu jaoks oli tegemist küll pigem vaatlusega, sest loeng oli birma keeles, aga jupiti sain sellest siiski ka tõlke abil osa. Sel kolmapäeval pean juba ise nende noorte ette astuma ehk olen lubanud ka omalt poolt ühe loengu pidada. Kolmapäevad ongi koolis erilised, kui tehakse ka muud peale klassikaliste tundide. Muidu toimub õpe aga kuuel päeval nädalal ja ainuke vaba päev on pühapäev, kui õpilastel on lubatud ka kooliterritooriumilt lahkuda.
Vestlemise ja esinemise kunsti olen saanud siin üldse korralikult harjutada. Kuigi NDI on välismaalaste võõrustamisega harjunud ja praegugi on siin tööl üks sakslasest õppejõud, siis on mu kolleegid rõõmsad uue lisandunud välismaalase üle ja kasutavad mind nö näidiseksemplarina oma muudes tegevustes. Näiteks olen jõudnud külastada inglise keele kursust ja seal Eestist rääkinud. Samuti veetsin ühe meeldejääva õhtupooliku oma kolleegi eraõpilastega, et nad saaksid inglise keelt harjutada.
Kõige selle kõrval on mul vedada kursus, kus räägime meediast, suhtekorraldusest, turundusest ehk teemadest, mis siinses maailmas on pigem võõrad. Küll ei ole võõras Birmas kellelegi Facebook, mis sisuliselt võrdubki internetiga ja on muutunud ainsaks info- ja suhtluskanaliks, seda sõltumata vanusest või piirkonnas. Kui teadlikult siin Facebooki kasutatakse on iseasi… Nutitelefonide ja interneti levik on Birmas massiline, kuid sama hüppeline pole olnud teadlikkuse kasv ja nii on Facebook olnud kasvulavaks ka väärinfo ja vihakõne levikule (huvitavat lugemist leiab näiteks sellest WIRED artiklist). Seda Facebooki-hullust näen praegu ka oma seinal, kui mu uued Facebooki sõbrad pea kõike jagavad alates tordipiltidest lõpetades poliitiliste sõnumitega. Kui ma aga küsin, kas keegi telekat vaatab või lehti loeb, siis need inimesed saab ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Kuna elu möödub töö tähe all ja see on võtnud endale ka mu nädalavahetused, siis Myitkyinast ja selle ümbrusest ei tea ma jätkuvalt liiga palju. Loodusesse olen jõudnud korra, küll olen jätkuvalt lummatud õhtusest promenaadimelust, kus kohalikud käivad sporti tegemas, tantsimas, lastega jalutamas või niisama hängimas. Ma ka siis hängin ja kui võimalus vabaneb, keerutan end mõnel välitrenažööril. Tõsi, see võimalus ei avane tihti, sest minu konkurentideks on nii kohalikud prouad, teismelised ja lapsed, aga ka hallipäised vanahärrad.
Panen siinkohal punkti ja vaatan kalendrisse, mis ütleb, et vaid kaks nädalat ongi siin jäänud…
