6. Elust Šani osariigis, Tarkusefondist ning reisimisest
Eelmine: “Põllud, künkad ja farmid”
Viimasest postitusest on sel korral möödunud rohkem, kui nädal. Vahepeal olen tähistanud kuu aega Eestist eemal ning kuu aega Namlanis. Tekkinud on harjumus, rutiin ja ka koduigatsus. Samas möödunud aja jooksul olen ka oma horisonte laiendanud. Eelmisel nädalal käisin valitsuse esindajate visiidi tõttu koos Luant Moniga Hsipaws, kus saime RDFSS kodulehel mõned muudatused teha. Sel nädalal läksin isepäi hoopis Lashiosse oma vaba neljapäeva veetma, ning Lashio hotellist ma seda postitust ka hetkel kirjutan. Külaelus on ka vaheldust: nüüd on minu kasutuses jalgratas, millega saan mööda küla sõita teistest sõltumata. Olen juba kaks pikemat sõitu teinud. Samuti ehitasime teisipäeval duširuumi ümber seinad, pärast seda, kui hommikusöögi ajal võtsin duši teemat jutuks ja tundus, et keegi pole seinade vastu, nii et pakusin ennast projektijuhiks ja toetajaks. Nii saigi meie avalikusest õuedušist privaatsem õuedušš. Minu suurest õpilasterühmast sai kaks vanuserühma, mis lisas mulle kaks lisatundi nädalavahetusel, aga võimaldas neljapäeva vabaks võtta.
Sõpruskooli projektis on hetkel vaikus. Louk Youme mungakooli õpetajad vastasid oma direktorile, et sel õppeaastal nad projektiga tegeleda ei jõua. Nii et tuleb otsida teine kool, kus läbirääkimised otsast peale hakata. Õnneks on aga selgus Tarkusefondi osas, millest kirjutan täna täpsemalt.
Mondo Tarkusefond
Läbirääkimised Tarkusefondi osas on lõpusirgel ning kõik viis last välja valitud. Nendest viiest lastest kolm käivad ka minu inglise keele tundides. Tegemist on külalastega, kelle pere majanduslik seisund ei võimalda saata lapsi omal kulul Namlani õppima, kuna see eeldab perele suuri kulutusi — toit, hooldajad, õppematerjalid ning tasulised konsultatsioonid. Külas on haridus vaid 5. klassini. Mondo ning RDFSS teevad koostööd selle nimel, et kõigil lastel oleks võrdne võimalus saada keskkooli haridus. Võimekamad ning motiveeritud lapsed saavad toetust, mis aitab neil haridust omandada.
Hetkel on lapsed käinud NLLCs oma vanematega koosolekul ning kolm (Sai Nyorn Aung, Nung Swe Gar ning Sai Zai Pha) võtavad osa minu inglise keele tunnist. Olen ise käinud kahes õpilaskodus ning hetkel on mul luba külastada riigikooli, kus saan suhelda õpilaste õpetajatega, kuigi pilte seal teha ei saa. Ühe õpetajaga oleme juba pikemalt rääkinud õpeedukusest ning hindamissüsteemist. Tarkusefondi üks tingimustest on õpilaste kõrged akadeemilised saavutused, aga et neid mõõta, tuleb kõigepealt aru saada, mismoodi hindamine toimub. Kursuse läbimisel on võimalik saada kuni 100 punkti igas aines. Riikliku stipendiumi jaoks on õpilastel vajalik saavutada miinimum 80 punkti igas aines. Maakoolidest pärit õpilaste jaoks on selline tase väga kõrge ja igas aines nad 80 punkti ei saa, seega esialgselt määrasime stipendiumi jaoks taset miinimum 70 punkti igas aines. Igal aastal tuleb juba valitud õpilastel uuesti stipendiumi taotelda.
Õpilastega vesteldes tuli välja, et kõige populaarsemad ametid noorte maalaste seas on arst (kolm vastanud) ning õpetaja (kaks vastanud). Tundub, et õpilastele meeldib võõrkeelt õppida — Hseng Noon ja Sai Nyorn Aungi lemmikaine on baamari keel, Sai Zai Phal ning Nung Swe Garil inglise keel. Takusefondi kõige vanem ja tõsisem laps, Nang Nong Awan naudib aga hoopis geograafiat ning Nung Swe Gari teine lemmikaine valik on matemaatika. Vabal ajal meeldib aga lastele ikka mängida, tüdrukutel enamasti hüppenööriga ja poistel palliga. Muidugi meeldib lastel vaadata televiisorit (see on olemas ka vaestes kodudes, kus vähegi elektrit on) või filme.
Järgmisel korral
Sel pühapäeval olen kutsutud külalisena pulma ning järgmisel nädalal on üks religioosne püha, kuhu paneme tüdrukutega selga meie uhked kostüümid. Seega järgmisel korral räägin jooksvatele asjadele lisaks veel Šani kultuurist.
Lõpetuseks aga mõned pildid minu reisidest Hsipawsse ning Lashiosse.
Parimat
Viktoria
14.07.2016
Järgmine: “Tseremooniate nädal”
