Full Moon of Thadingyut

Esmaspäeval oli Naw Khamil asja Hsipawsse ja ta leidis aega ka selleks, et vaadata üle minu poolt koostatud nimekiri dokumentidest, mille koostamist ja täitmist oleks sisekontrolliks vaja kindlasti jälgida. Tutvustasin talle veelkord ka prognoositavat eelarvet 2016 aastaks, mille olime Namlanis koos teiste töötajatega koolituse käigus kokku pannud. Esimestel kohtumistel eelarvest rääkides olid Naw Khamil kõik lõppenud ja käimasolevad tegevused segamini ning ta tahtis eelarvesse arvestada ka neid kloostrikoolide kulusid, millede katmisega RDFSS praegu otseselt seotud ei ole. Nüüdseks oleme käimasolevate projektide eelarved üle vaadanud ja läbi arutanud, et organisatsiooni finantsarvestus tuleb piiritleda nende tegevustega, mille rahastus liigub läbi RDSFFi.

Sel nädalal tähistati tulede festivali Thadingyut. Seotud on see tähtpäev oktoobrilõpu täiskuuga ja sellega tähistatakse paastuaja ja vihmaperioodi lõppu. Ja loomulikult on see ka kuidagipidi Buddha elulooga seotud. Täiskuule eelnev päev oli ka ametlik riigipüha ja koolituskeskuse inimesed sõitsid selleks pühaks oma kodukohtadesse. Mina vaatasin Hsipaws, mis toimub. Teadsin, et pühade ajal süüdatakse tulesid ja kloostrid on avatud ja seal jagatakse toitu ja süüakse. Aga kus ja millal täpselt ma ei teadnud. Hsipaws ja selle lähiümbruses on märkimisväärne hulk igasugu pühakodasid. (Nagu mujalgi Myanmaris). Siin on mošee, hindude tempel, hiinlaste tempel, katoliku kirik, babtistide kirik, evangelistide kirik ja vähemalt kaheksa budistide kloostrit. Kõik eksisteerivad siin rahumeelselt koos. Enim paistavad ikkagi silma budismiga seotud ehitised ja kombed. Lisaks mõjutab kohalikku elu ka astroloogia ja igasugu vaimolenditega seotud uskumused. Palju on ka suurte puudega seotud pühapaiku, mis just nende vaimudega seotud on. Myanmaris on riigipühasid aastas 15 ja neist vähemalt 5 on seotud täiskuuga. Jõulud ja 1. mai on ka pühad ning uue aasta algust tähistatakse aprillis. Myanmari traditsiooniline kalender lähtub kuust, selles on samuti 12 kuud, aga need on mõnevõrra erinevad meie kalendrist. Nädalas on seitse päeva vastavalt seitsmele planeedile, aga lisaks on kolmapäev jaotatud veel kaheks — kuni kella kuueni õhtul on üks päev ja peale kella kuut algab uus päev. Ametlikuks tööajaks arvestakse päevi rahvusvahelise kalendri järgi esmaspäevast reedeni (riigiasutused ja pangad töötavad siis). Aga kool töötas ka pühapäeval ja mulle selgitati, et selles käib arvestus kuukalendri järgi. Aru ma sellest siinsest ajaarvestusest saanud ei ole, aga seda, et peaaegu iga kuu leitakse põhjus koos üldrahvalikku pidu (festivali) pidada kinnitati mulle küll.

Turu juurde tänavale tekkis õhtupoolikul väike laat, kus müüdi peamiselt laste mänguasju ja igasugu vilkuvaid vidinaid ning elektriküünlaid. Lisaks ka riideid ja plätusid. Osteti päris hoolega, paistis et pühade puhul taheti ka uusi riideid osta. Lisaks riietele oli aktiivne ka ehete ostmine. Kuldehete müüjaid on päris mitmeid siin turu ümbruses ja kõigi juurde jagus ostjaid. Söögimüüjad olid loomulikult ka ennast tänavate äärde sättinud. Üks pühadesöök on banaanilehtede vahele kokkupressitud hakkliha mingite lisanditega, mida süüakse toorelt. Proovida ma seda ei julgenud.

Pühadeõhtul jalutasin huupi ühe linnaservas asuva kloostri poole. Rahvast oli päris palju liikvel, aga peagi taipasin, et selles kloostris küll midagi ei toimu. Niisama oli ka tore külavahel jalutada ja vaadata vilkuvate värviliste elektrituledega ja päris küünaldega kaunistatud maju. Nagu meie jõulude ajal, aga värviliste tulede sigrimigri ikka rohkem. Igasugu paugatajaid ja pisikesi rakette ja muud tulevärki lasti ka taeva poole.

Kõlab ilmselt hästi, et jalutan külavahel ja vaatan värvilisi tulesid. Tegelikkuses pole siin tänavavalgustust ja kohati on ikka päris pime, lisaks ükski mõistlik turist pimedas linnast välja ei lähe. Sain nii mõnegi kohaliku käest küsimuse, et kuhu ma lähen… Seega siis oli mul päris hea meel, kui ringiga linna tagasi jõudsin. Ja teiselt poolt tulles nägin ka seda õiget kloostrit, mis oligi küünlatuledega valgustatud ja kuhu rahvas suundus. Kloostri õuepeal mängiti muusikat trummide ja gongide ja miski keelpilliga. Kõikjal põlesid küünlad ja kui läksin uudishimust kloostri ukse peale vaatama, mis sees toimub, kutsuti mind poolvägisi sisse. Istusin siis ka seal lilledega kaunistatud Buddha jalge ees jõin teed, mida pakuti ja sõin koos kohalikega sõrmedega kausist riisi ja miskit vürtsikat rooga, mida nimetati Maezali salatiks. See pidi kõik haigused eelmal hoidma ja loomulikult karmale ka hästi mõjuma. Nii, et olen nüüd gripihoojaks valmis.

Hommikul vaatsin hotelli aknast, et poekesed, mis muidu alati lahti on, olid kinni. Järeldasin siis, et sel päeval on see päris suur püha, kus kõik puhkavad. Aga tegelikult olid pärastlõunal juba kõik poed jälle lahti. Ma arvan, et siin ka paljud poepidajad elavadki oma poodides ja seetõttu on poed kogu aeg avatud. Turg ja osa poode pannakse pimeduse saabudes kinni, aga osa poode on kogu aeg lahti, niipalju kui ma näinud olen. Kuna linnas majad olid endiselt tulede ja küünaldega valgustatud ja rakkette lasti ka jälle, otsustasin sel õhtul jalutada teisepoole linna serva, siinse suurima pagoodi Mahamyatmuni Paya juurde ja vaadata, mis seal toimub. Rahvast liikus sinnapoole päris palju. Tempel oli küünlaid täis ja inimesed süütasid neid järjest juurde. Söövaid inimesi ma siin ei näinud. Aga ilus ja pühalik oli küll.

Järgmisel päeval arvasin, et pidustused on läbi ja kloostrites enam ei käinud ja ei tea, kas seal ka veel midagi toimus. Jalutasin pärastlõunal juhuslikult hoopis jõe äärde ja nägin, et kogu jõe äär oli värvilisi küünlalaternaid täis riputatud. Olin neid eelmistel õhtutel majade juures rippumas näinud ja nüüd lapsed tulid ja riputasid neid laternaid järjest jõe ääres traatidele.

Loomulikult läksin õhtul sinna tagasi ja imeline jalutuskäik oli see nende tuhandete värviliste laternate valgel. Rakette lasti jätkuvalt ja jõele lasti ujuma ka küünlaid ja taevalaternaid saadeti õhku. Emajõe äärdes võiks ka miskil puhul sellise laenate riputamise korraldaga :). Iseasi muidugi, mis pärast nende plastikust laternajääkidega teha. Siin ma arvan, et läksid nad kõik lõpuks jõkke ja allavoolu minema…

Reedel sõitsin hommikul Namlani ja veetsime päeva aastaaruande koostamisest rääkides ja teiste NGOde aastaaruandeid vaadates, mis ma internetist näidistena leidsnud olin. Naw Kham tahtis teada, mida on vaja teha auditiks ettevalmistamiseks. Tegime lihtsaid näiteid bilansi ja kasumiaruande koostamise kohta. Veelkord vaatasime ka finantsaruannetes kasutatavaid mõisteid. Üks mõiste, mida ma siin juba korduvalt olen selgitanud on liising. Samuti on mitmeid kordi jutuks olnud avansi ja laenu erinevus. Tundub, et laenuvõtmine pole kuigivõrd levinud. Õnnelikeks võib vist siinsed inimesed selles osas pidada, et pole igapäevaselt laenudega seotud. Ilmselt koos panganduse aenguga tulevad varsti ka tarbimislaenud…


Rahateema jätkuks vaatsin pealt veel ühte kõrvaltvaatajale üsna veidrana tundunud rongkäiku. Hsipaw peatänavat pidi ühest linnaservast teise liikusid sõidukid, millede kastidesse olid püstitatud kellade, rahaga, kaussidega, plakatitega ja kõikvõimaliku müügikaubaga ehitud võrestikud. Või kanti neid käes. Autokastides olid kõlarid ja tümps oli põhja keeratud. Sõidukite järel liikusid tantsivad inimesed. Valdavalt olid igal pundil oma sõnumiga ühesugused Tsärgid seljas. Tegu oli ettevõtetega, kes omale nii äriõnne soovisid. Rongkäigu alguse pooles oli rohkem rahvariietes inimesi ja trumme ja gonge näha, lõpupoole läks järjest tümpsumaks ja läbumaks koos õllejoomisega.

Linn oli pidulikus riides inimesi täis, lisaks sellele rongkäigule oli ka suur laat, kus jällegi müüdi põhiliselt riideid, plätusid ja odavaid mänguasju. See rongkäik kestis pea terve päeva. Enamuse aja autod lihtsalt seisid ja rahvas tantsis ümber nende. Väga palju oli noori inimesi ja lapsi seal rongkäigus. Osad tänavaäärsed firmad jagasid rongkäigulistele ja pealtvaatajatele jooki ja puuvilju. Ilmselgelt oli tegu suure peoga, kuhu oli palju pidulikult riietatud rahvast kokku tulnud.

Vihmahooaeg peaks nüüd lõppenud olema, aga juba teist päeva järjest kallab siin vihma rohkem, kui ühelgi varasemal seni siinoldud päeval. Mul on siiralt heameel, et oma matka mägedesse eelmisel nädalal ette võtsin, mitte ei jätnud sellesse nädalalõppu. Paras aeg on toas istuda ja raamatut lugeda ja Eesti sügisele mõelda…