Iseolemisest ja iseseisvusest
Õnn on elada riigis, kus võib vabalt rääkida ja õppida omas keeles. Kus lapsed ei pea uinudes kuulma püssilaske. Ja kus oma keel ja kultuur on nii kõrges hinnas, et kord aastas võivad tuhanded kokku tulla ja näiteks laulupeo korraldada. Selle tänutundega Eesti vastu võtan kokku oma viimase nädala kohtumised erinevate külades, kus olen saanud kuulda munkade, külaelanike ja kohalike aktivistide mõtteid Šani keele ja kultuuri ning rahu osas.
Siia tulles piirdusid mu teadmised ülevaatega, et šanid on Birma suurim etniline grupp, kelle sugulus nii keele kui kultuuri osas on lähedasem pigem Taile kui Birmale. Siin olles olen adunud, kui tähtis on nende päritolu ja iseolemine, nii nagu on see oluline teistelegi etnilistele gruppidele, keda Birmas on rohkem kui sada. Ja nagu paljud teisedki grupid seisavad ka šanid silmitsi tõsiasjaga, et keele säilimise huvides peavad nad eelkõige ise pingutama.
Veel 80ndate lõpuks ei tohtinud šani keelt õpetada kartmata, et see toob endaga kaasa karistuse. Nii tehti seda kusagil metsas või mõne muu kogunemise tähe all. Kes vahele jäi, saadeti asumisele riigi äärealadele. Täna selle eest enam ei karistata, kuid võimalusi ka ei looda. Nii panevadki kohalikud kogukonnad (külad ja kloostrid) seljad kokku ja loovad maapiirkondadesse koole, kus saaks algharidust šani keeles pakkuda. Tõsi, nende laste tulevik pole kerge, sest edasist haridusteed (kui üldse) peavad nad jätkama birma keeles. Uuendus on küll see, et Šani osariigi koolides võib nüüdsest lisatundidena ka šani keelt õpetada, kuid seda koolivälisel ajal ehk hommikuti enne tunde ja koolipäeva lõpus.
Iseolemine, keeruline ajalugu ja Birma sedavõrd kirju etniline kooslus on toonud kaasa selle, et siinset olukorda kirjeldatakse maailma kõige kauem kestnud kodusõjana. Ametlikult on paljud etnilised relvastatud grupid alla kirjutanud rahukokkuleppele. Praktikas tähendab kodusõda siiski aegajalt lahvatavaid relvastatud konflikte, mille osapoolteks on üldjuhul keskvõimu sõjavägi ja etnilised relvastatud grupid.
Siin Šani osariigis on piirid paigas, mis kuuluvad keskvõimu ja mis põhja- ning lõunaosa Šani armee mõju alla. Need on kolm suurimat jõudu, mille kõrval tegutsevad aga teisedki grupeeringud. Ja nagu ikka, peab mõni osapool aegajalt vajalikuks neid piire testida või kohalikele enda olemasolu meelde tuletada. Nii on ka siinse õpilaskodu laste seas neid, kes pisikestes külades üles kasvades näinud vägivalda ja oskavad kahjuks eristada püssilakse summuti paukumisest.
On omamoodi sümboolne, et just eile, Eesti taasiseseisvumise päeval, kogunesid inimesed üle Šani osariigi templitesse, et rahu nimel palvetada. See munkade poolt tehtud üleskutse on järjekordne püüe luua rahu piirkonnas, mida konfliktid lõhestavad. Teinekord piirduvad need kokkupõrked sissisõjaga džunglis, mõnikord toovad aga kaasa tänavalahinguid koos kannatanutega.
Kas mul on siin turvaline? Seda küsimust pole ma endale kordagi esitanud. Annan aru, et see on osaliselt miraaž, aga usaldan täielikult kohalikke, kes tunnevad neid nähtavaid ja nähtamatuid piire, kuhu minuga minna. Namlani inimeste õnneks piirduvad konfliktid üldiselt uudistes loetuga, sest kokkupõrked toimuvad enamasti eraldatud maapiirkondades, mis minusugusele välismaalasele piiratud. Omal nahal olen seda pinna all hõõguvat pinget tajunud eelkõige sõjaväe staapidest möödudes, kui autoaknad keritakse üles ja üritan end võimalikult nähtamatuks teha. Mul on küll ametlik luba siinviibimiseks, aga küsimuste vältimiseks on mõistlik mitte minna nina alla keksima.
Namlani võib ehk võrrelda Paldiskiga nõukogude ajal — siingi asub sõjaväebaas ja osaliselt just seetõttu peab välismaalasel olema siin kehtiv luba. Loata viibimine ei too küll välismaalasele kaasa muud kui ärasaatmist, pigem põhjustab see sekeldusi kohalikele. Olen seda tänaseks ka kogenud, kui CRED võõrustas eelmine nädal üht briti uurijat, kelle külaskäik katkes pärast info levimist. Tunni ajaga oli ta kott pakitud ja auto võttis suuna Hsipawsse, et ta viia ära sinna, kus on välismaalase koht.
Selliseid suletud piirkondi on Šani osariigis teisigi, aga ka rangelt keelatud alasid, kuhu lubasid ei väljastata kunagi. Et eelloetu ei jätaks siiski nii mustvalget pilti, siis Birma tervikuna on aina rohkem välismaalastele avatud ja turistide vool siia vaid kasvab. Just Šani aladele jääb näiteks ka Inle järv, mida külastamata ei lahku vist küll ükski Birmasse tulnud turist. Nii ka mina, aga ootan selleks oktoobrit, kui töö on tehtud ja võtan aega ringi reisimiseks.
Panengi siinkohal punkti, et võtta taas ette töö, milleks siia olen tulnud. On minu viimane nädal Namlanis ja enne pühapäevast lahkumist tahan ära lõpetada kõik poolikud asjad. Lisaks sertifikaadi dokumentidele oleme jõudnud ühisele arusaamisele, et CRED peab enda tegevust paremini näitama ja kommunikeerima. Seega plaanime Facebooki lehe ellu taas äratada. Pöidlad pihku, et see ei-tea-mitmes-katse sedakorda pikemalt kestma jääks.
Mon-Mon!
