Kes ei tööta, see ei söö
Üks meeldejääv nädal on see nädal olnud, millele töö ja muidu-elu kõrval on tooni andnud suurpüha. Nimelt algas reedese Waso täiskuuga budistlik paastuaeg. Munkadele ja tõsistele budismi praktiseerivatele kohalikele tähendavad järgmised kolm kuud pühendunud mediteerimist ja rangemat elukorraldust. Meie (pean end juba CREDi liikmeks) igapäevast rütmi see suurt ei mõjuta, kuid reede hommiku veetsime sellegi poolest kohalikus templis kahetunnisel tseremoonial. Tähtsa päeva puhul olin ennastki kenasti pidurüüsse pannud, seda tänu kohaliku õmbleja abile.
Sõnagi aru saamata mõjus see tseremoonia ometi rahustavalt ja vaatamata ebamugavusele kaks tundi maas istuda avastasin end ühel hetkel keset palvete kõminat tukastamas. Ja kui hommikusel tseremoonial sain vaid uudishimulike ja naeratavate pilkude osaliseks, siis pärastlõunast annetus-rongkäiku vaatama minnes saavutasin juba supermodelli staatuse. Kahtlustan, et vähemalt reedel olin ma päris mitme kohaliku Facebooki seinal, või siis vähemalt telefonis.
Pühade tõttu on alates kolmapäevast õpilaskodus ja kontoris vaikus olnud, sest enamus õpilastest on läinud koju ja tagasi tulevad täna-homme. See tähendab muuhulgas ka seda, et minu päevade lahutamatud suurpere söömaajad on toimunud vaid seitsme inimese osavõtul. Võrdluseks, tavaliselt on meid laua ümber 13. Ja süüa teevad kõik, v.a. mina (uhke ma selle üle ei ole, aga sellest allpool).
Siinne elukorraldus meenutab mõnevõrra töölaagrit, kus keegi ei looderda, vaid töö käib varavalgest saati. Minu kella 7ne ärkamine on ilmselge priiskamine ja ka üks naljateemadest, sest kohalikud tõusevad enne kuute. Esiteks on vaja hommikusöök teha ja teiseks algavad esimesed tunnid juba kell 7. Tegemist pole küll koolitundide, vaid lisaõppega, mida CRED oma õpilaskodu lastele pakub. Siinses koolisüsteemis on tavaline, et riigikoolides õpitule lisaks käivad kõik ka nn pikapäevarühmas, kus tegelik õppimine käib. Naw Kham oma õpilaskodu lastel seda teha ei luba, vaid pakub läbi CREDi neile tuge kõikides ainetes inglise keelest füüsikani. Neid tunde siis minu siinsed kolleegid päeva jooksul annavadki. Aga nende töiste tegemiste kõrval kaevavad nad vajadusel ka peenraid ja teevad päevas kolm korda süüa. Ja seda vähemalt kuuel päeval nädalas, kuigi päris vaba pole ka pühapäev, kui hommikul on kohe tiimikoosolek.
Sisimas imestan, millal neil on aega isiklikuks eluks. Pooltõde on see, et seda ei olegi. Aga tundub, et pole ka sellist vajadust, kuigi tegemist on noorte meestega. Ja neid noori mehi jagub igapäevaselt mu ümber umbes kümme, osad neist on CREDi töötajad, teised nn hoolealused, kellele Naw Kham töö vastu peavarju pakub. Elukorraldus on täpselt nii rangelt paigas, et mingit linna peal kondamist ega lõbutsemist ette ei tule, sest Naw Khami sõnul satuvad noormehed siin sageli narkootikumide küüsi.
Töötajad siiski saavad ennast aegajalt lõdvaks lasta. Nende rõõmuks, minu kurvastuseks läksid kõik see nädal näiteks mägedesse matkama. Kurvastuseks seetõttu, et mina jäin maha, kuna Šani osariigis on palju selliseid kohti, kuhu välismaalased minna ei tohi. See-eest tegid nad mulle täna kohalikes külades ringsõidu ja lõplikult kadunud pole ka lootus, et äkki leian (st mulle leitakse) mingi matkaraja.
Minu soovi oma jalgade peal ringi liikuda saadab jätkuvalt imestus. Miks? Kas sa tahad trenni teha? Kas sa tahad kaalu kaotada? Need on küsimused, millele rohkem kui kord vastanud olen. Ja ma ei räägi kilomeetristest kõnnakust, vaid 15minutilisest jalutuskäigust kodu ja kontori vahel.
Jätkuvalt pean läbirääkimisi ka selles osas, et lisaks oma põhitööle saaksin anda panuse ka elukorraldusse. Kraavi kaevama ma väga ei kipu, aga köögitoimkonda olen end korduvalt pakkunud. Üritan palju ma üritan, isegi küüslauku ei lasta koorida. Midagi pole vaja teha, on nende vastus, ja järgmisel hetkel hakib keegi juba sibulat või peseb tomateid. Kaks erandit on siiski olnud ja needki põhjusel, et üks päev lubasin midagi eestipärast teha ja teine kord võtsin ette pannkoogiteo.
Olgu öeldud, et siinsetes tingimustes millegi eestipärasega hakkama saada, on väljakutse. Eriti, kui see käigupealt peab sündima. Aga kapsahautise, tomati-sibula salati ja praetud kartulitega ma hakkama sain ja tundub, et isegi päris edukalt. Pannkoogid, tõsiküll, valmisid siiski riisijahu ja kookospiimaga.
Panen siinkohal punkti, et õhtusöögile suunduda. Gin Kau!
