Kes külas ei käi, see targemaks ei saa
ehk käisin Namlanis ja sain teada, millega
RDFSS tegeleb
Reedel jõudis kohale Naw Khani poolt saadetud roller, mis on äravahetamiseni sarnane kõikide teiste siinsete rolleritega. Tegemist on neljakäigulise 2-taktilise 125cc ilmselt Hiina päevinäinud rollervõrriga, mille tõid kahe tunni sõidu kauguselt mulle kaks toredat RDFSSi töötajat. Peale üleandmist sõitsid nad mõlemad ühe rolleriga sinna kahe tunni sõidu kaugusele tagasi. Peast käis läbi mõte, et see on umbes sama nagu sõita kahekesi vana vene Izhiga Tallinnast Tartusse.
Roller polnudki lähemal ülevaatusel vanast vene Izhist kuigi kaugel. Testsõidu käigus selgus, et tühikäigul lakkab mootor töötamast, kolmandat ja neljandat käiku tuleb kohati jalaga sisse taguda, peeglid ei püsi fikseeritud asendites, tuled ei põle, spidomeeter ei tööta ja signaal samuti mitte. Kõigist neist asjadest on veidral kombel ainuke, mis siin liiklemist takistab, viimane ehk katkine signaal. Birma liikluskorralduses on signaal vajalik põhimõtteliselt ükskõik millise manöövri või märguande sooritamiseks. Niisiis esimene asjana otsisin üles lähima rolleriparanduse ning pool tundi ja 500 kyati (40 euro senti) hiljem sain Birma mõistes kätte täiesti töökorras sõiduvahendi. Rolleriparandajale tipi andmisega ebaõnnestusin 100% ja see kinnitab taaskord mu teooriat, et tippimine on eksklusiivselt turistidega seotud nähtus.
Kohalikust motopoest ostsin kõige kvaliteetsema kiivri, mille suutsin leida. Kiiver maksis 10000 kyati (8 euri) ehk umbes 25 korda vähem kui mu Tallinnas kevadet ootav mootorrattakiiver ja ma kahtlustan, et kvaliteedi koha pealt on reaalsed umbes samad suhtarvud. Aga no abiks ikka ja vähemalt päikese eest kaitseb kindlasti.
Lisaks kiivrile ostsin ka villased talvekindad ja šani stiilis püksid. Kohe selgitan miks. Kogu rolleri hankeprotsessi iva seisnes selles, et saaksin ise külade ja linnade vahel vabalt ringi liikuda. Vabalt ringi liikumine tähendab välismaalasena Birmas aga seda, et kohati on parem jääda nähtamatuks. Seda infot on Naw Kham mulle edastanud pea iga kord kui oleme suhelnud.
Selgituseks mainin ära, et Birmas on kohti, kus tasub jääda sõna otseses mõttes nähtamatuks ehk sinna üldse mitte minna. Näiteks Põhja-Šani piiriäärsed alad ja osa Katšinite piirkonnast, kus käib valitsusvägede ja etniliste sõjaväerühmituste vaheline reaalne tulistamine. Üsna tavaline on näiteks see, et katšini õpilased, kes Lashios (üks suuremaid keskuseid Šani osariigis) koolis käivad peavad pühadeks koju minnes sõitma ringiga läbi Hiina, et mitte sõjaaladele sattuda.
See nähtamatuse reegel, mida mina silmas pean, kehtib aga teatud trajektooridel ja kohtades, kuhu turistidel ei tohiks väga asja olla. Kuigi Birma valitsus on hiljuti avanud mitmeid (aga kaugeltki mitte kõiki) piirkondi, mis varasemalt olid välismaalastele keelatud, siis riigi ametlik seisukoht ja kohalik reaalsus on sageli kaks väga erinevat asja. Raske öelda kas info liikumatuse või aastakümnete jooksul süvendatud paranoia või mõne muu põhjuse tõttu, aga rohkem eraldatud piirkondades suhtuvad kohalikud võimud kohati turistidesse kahtlustavalt. Mida see päris elus tähendab on see, et sind võidakse kas jälitatada, eskortida kohapeal ringi või saata tagasi kust tulid. Turistile seega mitte midagi liiga hullu. Kui aga tuleb välja, et sinu kohalolekuga on seotud keegi kohalik, siis tähendab see sellele kohalikule üsna kindlalt ebameeldivaid tagajärgi. Niisiis pole ka mina siin politsei jaoks vabatahtlik, vaid pagodajahil turist või vahel ka fotograaf, kes sinisilmselt Birmat avastab.
Oluline on ära märkida, et selline kaageebeelik suhtumine on omane ainult võimudele. Igapäevabirmalased on olnud minu vastu ainult sõbralikud ja aeg ajalt meenutavad mind nähes pigem mõndasid mu sõbrannasid, kes väikse tite lähedusse sattudes automaatselt serotoniini üledoosi saavad.
Tagasi rolleriseikluse juurde. Üheks selliseks kohaks, kuhu üldiselt palju turiste ei satu, on Namlani küla, mis on juhtumisi RDFSSi peamisi tegutsemiskohti. Saatuse irooniana on see see sama kahe sõidutunni kaugusel olev vana-vene-Izhiga-Tallinnast-Tartusse koht.
Laupäeva hommikul pakkisin siis endale selga täisvarustuse — tossud, pikad sokid, šani püksid, särgi, fliisi, koorikjope (rõve nimi, aga suurepärane toode), salli, villased kindad ja kiivri ning alustasin kulgemist Namlani suunas. Kuigi eesmärk oli jääda tee peal olevatele kontrollpunktidele märkamatuks (mis õnnestus edukalt), siis sõidu käigus avastasin, et kubujussistumata oleks ma ilmselt jääkuubikuna kohale jõudnud. Olin küll arvestanud, et hommikul kell seitse on päris jahe (külmematel öödel on siin väidetavalt isegi ainult 5 kraadi sooja), aga vahele jätnud selle osa ajutegevusest, mis oleks teadvustanud, et õhuniiskuse tõttu on maanteel sõites veel külmem. Rännaku eriauhinna sai mu sall, mis on siin väga multifunktsionaalseks ostutunud ja mida näo ees kandes päästsin oma kopsud tolmurünnakust.
Umbes kolm ja pool tundi hiljem (selle hulgas umbes tund kui ma ekslesin valede teede peal) oli päike juba välja tulnud ning mina rõõmsalt Namlanis. Kusjuures viimane osa sõidust, kus päikesepaiste saatel külade, mägede ja põldude vahel vurasin kandideerib kõige ilusamale vahemaale, mida ma oma elus üldse olen kahel rattal läbinud.
Naw Kham ootas mind tee ääres ja oli heas tujus nagu alati. Jõime tervitustee ära ja kuna minuga kohtumine polnud ainus asi tol päeval Naw Khami graafikus, siis asusime kohe asja juurde. Teemaks oli Rural Development Fund of Shan State’i tegevused ja organisatsiooni ülesehitus.
Kuni tolle kohtumiseni olin aru saanud, et RDFSS ehitab koole ja vahendab nendesse õpetajaid. Kuigi ka see on tõsi, siis selgus, et RDFSSi reaalne tegevushaare on kordades laiem. Pole ilmselt liialdus väita, et Naw Khami näol on tegemist kohaliku Linnar Viigiga, kelle ambitsioon on samm-sammu haaval ja võimaluste piires üles ehitada oma piirkonna haridusministeerium. Nüüd siis natuke pikemalt RDFSSi tegemistest.
RDFSS on 9 aastat tagasi asutatud mittetulundusühing, mis tegeleb hetkel valdavalt seitsme suuna arendamisega.
Koolide ja õpetajate haldus
RDFSSil on 21 algkooli (1–5 klass). Kesksel kohal on neli kloostrikooli — asutused, kus kool ja mungaklooster on koos. Kloostrikoolidel eksisteerivad väiksemates külades 17 tütarkooli. Kokku töötab nendes koolides 27 õpetajat ja igapäevaselt käib koolis 850 õpilast.
Järjekordne sõna, millel kohta mul eestlasena oli täiesti teine ajupilt, kui birmalastel — klooster. Tegemist pole masendava massiivse halli hoonega, kus mungad sepitsevad, kuidas kelleltki karbitäit konte kätte saada. Kui Agnes ja Gabriel oleksid elanud Birmas, siis suure tõenäosusega oleks nad pistoda vööl vabatahtlikult kapanud lähimasse kloostrisse mesinädalatele. Mungaklooster on siin rõõmsameelne tavaliselt suurem hoonete kompleks, kus elatakse nagu igal pool mujal, selle (üsna suure) erinevusega, et jälgitakse Buddha õpetusi.
Statistika on selline, et enne viienda klassini jõudmist kukub koolist välja 90% õpilastest. 25% ei jõua üldse kooli. Põhjuseid on mitmeid. Vanemad ei saa hariduse väärtusest aru, lapsed peavad hakkama varakult tööle, et perekond ära elaks või siis pole lähedal lihtsalt ühtegi kooli.
Mulle üllatuslikult selgus, et paljudes külades on olemas riigikoolid, mis samuti õpetavad lapsi 1–5 klassini. Topeltkoolidele on aga üsna traagiline põhjendus — riigikoolides ei õpetata šani keelt. Kuna õpetajad ei ole sageli kohalikud, siis räägivad nad reeglina birma keelt ning enda päritolukeelt, mis ei ole šani keel. Selline riiklik poliitika kujutab šani keelele ja kultuurile pikemas perspektiivis hääbumisohtu. Lisaks juhtub väiksemates külades, et kooli minev laps ei räägi midagi peale šani keele. Katsuge nüüd ette kujutada, kui Eestis juhtuks selline hullumeelne asi, et koolid oleksid muukeelsed ja eesti keelt ei õpetata (väga kõvasti ei peagi vist pingutama).
Birma piiride sisse jäävad 135 etnilist gruppi (neist 21 suuremat) ja suur protsent riigis toimuvatest relvakonfliktidest on inspireeritud just sellest, et osad neist keelduvad keskvalitsusele allumast. Võideldakse, et saavutada autonoomsus ja säilitada oma kultuur. Lashios suhtlesin õpetajatega, kes töötavad keskkooli lõpetanutega ning üks peamisi asju, mis neid ikka ja jälle üllatab on noorte ülikõrge huvi oma ajaloolise tausta ja kultuuri vastu. Mis on tore, sest ilmselgelt ei ole suures osas bamarite (etniline grupp, mis moodustab ca 2/3 kõikidest elanikest) poolt valitsetud Birma huvitatud 21 riigikeelest ja sel põhjusel astutakse samme, muu hulgas ka haridusmaastikul, et riiki rohkem ühtlustada. Sageli üsna tuimalt teisi etnilisi gruppe alla surudes.
Aimatavatel ajaloolistel põhjustel ei ole mul raske šanide olukorda mõista ja võib arvata, et enda rahva/kultuuri püsimajäämine on Naw Khami üheks peamiseks mootoriks terve RDFSSi juhtimisel.
RDFSSi koolides õpetatakse samuti Birma ametliku õppekava järgi, kuid õpetaja räägib šani keelt ning toimuvad šani keele tunnid.
Boarding house
Eesti keeles internaat? — igal juhul majutuskoht, kus on ka söögikorrad sees. Neile, kes on algkooli lõpetanud ja tahavad väiksematest küladest tulla Namlan’i riiklikusse põhi ja keskkooli. Hetkel rendib RDFSSi Namlanis kolme maja, kuhu on majutatud 45 õpilast. Neist 15 ei maksa üldse midagi (eelistatud on õpilased väiksema sissetulekuga peredest) ja 30 maksab ainult söögi eest.
Kuna iga uue majaga kaasnevad lisakulutused administreerimisele, siis majade juurde rentimine ei ole jätkusuutlik lahendus. RDFSSi suurimaid eesmärke on ehitada 200–300 õpilast mahutav boarding house ja see on rahvusvaheliselt otsitava rahalise toetuse üks peamisi praktilisi väljundeid. Maa uueks boarding house’iks on juba soetatud. Enesemajandamiseesmärkidel saaksid turismi suurenedes ning piirangute vähenedes tulevikus majutusvõimaluse ka välismaalased (+vabatahtlikud!), kes Namlani külastavad.
Hetkel peab boarding house’is elav õpilane tasuma 8000 kyati (6,4 euri) kuus + 3–400 USD toidu eest aastas. Uus boarding house aitaks kulutusi vähendada rendi ja administreerimise pealt.
Namlani lähiümbruses on 38 väiksemat teed, millest igaühel asub 1–10 küla. Kuigi järgmise aasta eesmärk on majutatavate arv kasvatada 100-ni, siis potentsiaalselt võiks põhikooli õppima tulla tuhandeid õpilasi.
Koolituskeskus Namlanis
Keskkooliõpilastele ja RDFSSi õpetajatele toimuvad 3-kuised kursused. Õpetatakse arvutioskust, inglise keelt, juhtimist ja haldusjuhtimist. Ühe kursuse tasu on 10000 kyati ehk ca 8 euri. Koolitajaid on 15, pärit üle terve Šani osariigi, keskkooli lõpetanud ning kohati ka ülikoolis käinud.
Ülikool on siin muidugi jälle täiesti teistsugune nähtus kui läänes. Lashios rääkisid õpilased, et on pidanud käima kaks nädalat kursusel, kuhu pole veel lektorit leitud. Osad, kes õpivad ärindust käivad 4-aastasel kursusel, kus iga aasta on kümme õppepäeva. Lisaks kehtib üldine reegel, et õppejõult võetavate tasuliste lisatundide arv on korrelatsioonis lõpuhindega. Asi on aga vaeva väärt, kuna igasuguseid tunnistusi ja sertifikaate armastavad Birmas eranditult kõik.
Suvevaheaja koolitused õpetajatele RDFSSi poolt
RDFSSil on 12 koolitajat, keda nad saadavad suvevaheajal laiali üle terve Šani osariigi levitama oma teadmisi kohalikes väiksemates kloostrikoolides. Iga aasta toimub 5–10 koolitust 40–60 õpetajale sellistes valdkondades nagu lapse psühholoogia, klassiga toimetulemine, ajajuhtimine, tundide planeerimine, õppemetodoloogia, isiklik areng, õppimise protsess ja õppimise raamistik.
Rahastust selleks taotletakse peamiselt riigilt.
Andmete kogumine
Sellega tegelevad RDFSSi nuuskmõmmikõpetajad (tuntud ka kui Mobile Teacher/Trainer), kes rändavad läbi kaardistamata külasid ja koguvad andmeid külaelanike, laste, kooli olemasolu ja ajaloo, kooli tüübi, õpilaste ja õpetajate kohta. Naw Khami algatusel on kokku kogutud juba 250 kooli andmed.
Kuna info maht on suur, siis Naw Khamil oleks väga suur abi kellestki, kes oskaks seda andmemahtu organiseerida. Nii et kõik andmetöötlusgurud, vut-vut Birmasse.
Koolide varustamine
RDFSS saadab iga aasta kõikvõimalikke vajalikke töövahendeid umbes 80-le koolile.
Koolide ehitamine
Viimase kolme aastaga on RDFSS nullist valmis ehitanud 15 kooli ja praeguse tempo juures ehitatakse ca 5–10 kooli aastas. Ühe kooli kogumaksumus on umbkaudselt 10000$.
Kogu sellise operatsiooni käivitamine Birma rahaliste vahendite, oskustööjõu ja kommunikatsioonitehnoloogia juures on pehmelt öeldes uskumatu saavutus. RDFSS on erakordne näide sellest, mida ühe inimese visioon ja tahtejõud on võimelised korda saatma ka üsna vaenulikes tingimustes. Kuigi RDFSSi tegevus järjest laieneb, siis juba tänaseks on Naw Kham ilmselt üks suurimaid karmamagnaate, keda olen kohanud.
Saanud kätte kogu info, mis mul kodulehe jaoks esialgu võiks vaja minna, panime koosolekupillid kotti ja Naw Kham suundus järgmisele kohtumisele. Mina võtsin suuna Namlani keskpunkti suunas (kuna koolituskeskus on küla ääres) ja jalutasin ringi. Osa ajast tegelikult sõitsin, sest kohe peale jalutama hakkamist võtsid mu omal initsiatiivil peale kohalikud veevedajad ja viskasid mu kesklinna (keskkülla?) ära.
Namlan on suuruselt oluliselt väiksem kui Hsipaw. Kokku elab Namlanis ca 3000 perekonda, mis tähendab Birma mõistes ca 20000 inimest. Peamiselt sellepärast, et ühe katuse all elab tihti pool suguvõsa (nagu ka üldiselt mujal Aasias). Namlanis ringi vaadates ei jäänud nägemata ka massiivsed ülekullatud pagodad, aga kuna neid on siin Birmas rohkem kui meil bensiinijaamu, siis üllatusfaktor on jäänud üsna nõrgaks (algselt oli efekt umbes selline nagu leiaks Abja-Paluoja keskelt Egiptuse püramiidid).
Enne lahkumist sain lähemalt tuttavaks sama tüübiga, kes mulle rolleri tõi — Sai San Swal’iga. Kuna tal oli raske seletada, kus asub see mäetipp, kust tervet Namlani näeb, siis järgmine hetk istusin juba ta rolleri tagaistmel ja liikusime üsna hirmuäratavas tempos õige koha poole. Mäe tipus oli loomulikult jälle klooster ja pagoda ning kahjuks üsna kesine vaade. Selle eest sain aga teada, et San Swal on tõsine jalgpallifänn ja tema lemmiktiimiks on Manchester United.
Rännak tagasi Hsipawsse oli põnev nagu ikka siin liiklemine (sellest katsun oma ema närvide säästmiseks kirjutada viimases järjekorras), aga möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta. Loodus on siin täiesti fantastiline.
Kuna tuli selline postitus, et ilmselt enamik, kes lugemist alustasid, on ilmselt ammu juba Facebookis, siis Thihast ei hakka enam kirjutama. Liiga tähtis, et seda siia lõppu enam suruda. Järgmine kord.
Loe edasi: Uudiseid banaanivabariigist
