Kohanemisest ja viimase kahe nädala sündmustest Namlanis

Märkamatult on möödunud minu esimesed kaks nädalat Namlanis. Tundub, et olen lõpuks sisse elanud ja siinse elu-olu omaks võtnud nii palju, kui võimalik. Ainuke asi, millega mu võrdlemisi öko-loomus ära ei taha harjuda on kehv õhukvaliteet — siin põletatakse väga palju prügi — ja üleüldine prügimajanduse puudumine. Hea on aga see, et võrreldes Euroopaga saab siin aga palju rohkem pakendamata värsket köögi- ja puuvilja, ning töödeldud toitu on väga vähe — süüa tehakse ikkagi värskest toormaterjalist.

See on vist suht mõttetu algatus, aga tegin enda toa ette prügistorteerimisstaabi. Kohalikud küll ütlesid, et enamus paneb prügi ikka segi, aga märkasin, et mu majakaaslased (elan koos mobiilsete õpetajakoolitajatega — MTT-d — ühes majas) hakkasid usinalt toidujäätmeid eraldi sorteerima selle installatsiooni järgselt. Vähemalt toidujäätmed kõdunevad (või saab sigadele viia, mida õpikeskus ka teeb), nii et sellel on mingi mõte, ning pudeleid kogutakse ka eraldi. Ja kui midagi vaja tõesti põletada, siis paber eraldi sorteerida on ka loogiline. Olen kuulnud, et eelnevate vabatahtlikega on tehtud “Teeme ära” stiilis tegevusi, nii et võib-olla võtan ka midagi sarnast noortega ette ja proovin inglise keele tundidesse integreerida jätkusuutliku arengu teemasid. :-)

Minu väike panus loodust säästvama mõtteviisi juurutamisel

1. nädal Namlanis

Esimene nädal oli tõeliselt intensiivne, aga samas väga tore. Siin on väike ülevaade.

→ Tegin intervjuud ja paar mentordamissessiooni võtmeinimestega CREDis, et nende rollidest, arusaamadest, unistustest ja CREDist kui organisatsioonist paremini aru saada.

→ Kohtusin immigratsiooniametnikuga, kes tuli meile teisest linnast külla. Meil oli väga huvitav vestlus arengu, sh põllumajanduse ja turismi teemal. Erilist huvi tundis ta selle vastu, mida kohalik piirkond saaks teha, et turiste siia meelitada. Andsin nii palju nõu, kui oskasin.

→ Nädala keskel tuli ootamatult ette sõit Lashiosse, mis on umbes 2,5–3h autosõidu kaugusel Namlanist. Käisime Luant Moniga vähemusrahvus-gruppide haridusvaldkonna esindajate kohtumisel. See oli tõeliselt põnev! Kuna meie auto rehv läks just enne tagasisõitu katki, siis jäime ööseks Lashiosse ja õhtust sõime öisel turul, mis oli ka omaette elamus.

→ Tagasi Namlani jõudsime neljapäeva pärastlõunal. Neljapäeval ja reedel viisin läbi mobiilsete õpetajakoolitajatega töötoa, et koguda sisendit Shani osariigi hariduse teemadel. Kaardistasime praegust olukorda ja unistasime tulevikust. Terve reedehommikune sessioon oli pühendatud haridussüsteemi(de)st paremale arusaamisele. Tutvustasin Eesti haridust ja põgusalt veel mõne teise riigi haridust, rääkisime PISAst, rahvusvahelisest võrdlusest, selle heast ja halvast küljest, õppekavast ja nn 21 saj. oskustest, haridussüsteemi komponentidest, mis iseloomustab nn häid haridussüsteeme jms. Reede pärastlõuna oli pühendatud “visioneerimisele”.

Mobiilsete õpetajakoolitajatega töötuba läbi viimas

Minu suureks üllatuseks sain teada, et enamus MTTsid on alles varakahekümnendates noored. Uskumatult vaprad ja toredad seejuures! Tagasiside põhjal tundus, et töötoa sisu avardas kõvasti nende maailmapilti ja arusaama haridusest, kuid osad ütlesid siiski, et nende jaoks oli see üsna “high level” (kõrgetasemeline) ja enamus polnud kunagi kuulnud nendest teemadest, mida tutvustasin. Julgustasin neid mõtlema sellest nii, et nemad on šanide hariduse kujundajad ning nendest saavadki suure tõenäosusega hariduse eestvedajad, isegi kui nad end hetkel end nii ei näe (kuigi toetavad kõiki osariigi külakoolide õpetajaid, mis minu arvates on vägagi muljetavaldav mõju).

Kõige selle juures pean aga tänama minu tõlki Luant Moni, kes väsimatult mind MTT-dele arusaadavaks püüdis teha ning mulle šani keelt inglise keelde tõlkis, sest kõik grupiarutelud ja postrid said tehtud šani keeles.

2. nädal Namlanis

Minu teine nädal Namlanis oli esimesega võrreldes palju rahulikum. Nädalavahetusel kolisin oma uude tuppa. Mul on nüüd lausa eraldi vannituba ja “kontor”, nii et saan korraliku laua taga istuda ja arvutiga tööd teha.

Nädala algus kulus töötoa kokkuvõtte tegemiseks ning sain Naw Khamilt sisendi CREDi nägemusest Šani osariigi hariduse kohta. Kogu selle toormaterjali baasilt olen ülejäänud nädala jooksul kirjutanud kokku mustandit “positsioonipaberist”, mis esitab üleüldise visiooni vähemusrahvusgruppide hariduse osas ning mille baasilt oleks võimalik alustada läbirääkimisi erinevate gruppidega, eelkõige kohalikul tasandil.

Kui aga mitte tööst rääkida, siis sel nädalal toimus paar väga huvitavat sündmust. Ootamatult tuli meile ühel õhtul külla Šani kultuuri ja kirjanduse selts. Sain teada, et neil on tavaks enne šanide uusaastat käia erinevates kohtades raha kogumas: nii tulid nad ka CREDi õpikeskusesse. Õpilaskodu lapsed olid abis lauda katmas, toitu ette valmistamas ja teed keetmas, et külalisi kostitada. Selts saabus kohale kohalike noortega ning nende juhtidega, suurte kõlarite ja mikrofonidega. Enne, kui aru sain, olid kõik noored rivistatud ja hakkas pihta koorilaul. Tuleb välja, et šanid on suur laulu- ja tantsurahvas nagu eestlasedki.

Püüdsin videot üles laadida, aga ei õnnestundud, seega lisan lingi ja loodan, et pääsete ligi: https://www.facebook.com/maarja.hallik/videos/10161205558935541/

Teine huvitav, ja sama ootamatu, tegevus toimus järgmisel õhtul. Nimelt otsustati minu auks korraldada grillipidu! Ma pole kunagi varem sellist grilli näinud — see oli nagu kauss, mille külgedel oli supp ja keskel asuva kupli peal küpsetati sealiha ja kala. Lastel oli taas ülipõnev! Pidu kaks päeva järjest! Mind hämmastab, kui hästi lapsed organiseeruvad ja kui hoolikalt kõik ettevalmistuses ja koristuses kaasa löövad siin. Tihtipeale on ka lapsed ja noored siin need, kes lõunaks või õhtuks süüa teevad.

Grillimas!

Lisaks toimus eelmisel nädalavahetusel suur budistlik festival ning ka minul oli võimalus seda näha. Palju värvilisi rõivaid, kilomeetreid pikka rongkäiku ja kirevat laata…

Hetkel minu poolt kõik!

Palavad tervitused teile kõigile Eestisse!

Maarja