Kordamine on tarkuse ema?!
Neli nädalat Namlanis on tänasega täis saanud (kas tõesti nii vähe?). Elu on täpselt nii palju rütmis, et igal argihommikul põrkan naeratuste saatel tänava peal kokku õpilaskodu noortega, kohtan hommikusel ringkäigul kaubamüüjannat ja noogutame vastastikku sõbralikult kloostrist jalgratastel kohale vuravate munkadega. Nüüd võin lõpuks ütelda, et olen siinsest elust aru hakanud saama. Või vähemalt enam-vähem. Kuigi elan kommuunielu ja küla peale satun harva, siis avastan siiski iga päev ka midagi uut. Suuresti tänu sellele, et veedan kõik oma päevad Naw Khami ja noortega vesteldes.
Kui nüüd tekib küsimus, kas ma tõesti tulin Birmasse vaid jutustamiseks, siis osaliselt vastab see täiesti tõele. Mina küsin, nemad räägivad, mina räägin ja nii see töö siin käib. Klassiruumis, lõunalauas, õhtusöögil, autos ja Naw Khami kodukontori diivanil. Hommikud veedan kontoris, pärastlõunad kodukontoris kogutud infot (ja ka lõunasööki) seedides.
Kui palju minu räägitust tolku on, seda näitab tulevik. Kui mitte millekski muuks pole mu siinolek hea, siis vähemalt on Naw Khamil abi oma mõtete korrastamisel. Sest mõtteid tal jagub. Küll plaanib ta uue maja ehitust ja koduaia rajamist, erakooli avamist ja haridusreformi läbiviimist. Hoian pöialt, et need mõtted ka teoks saaksid ja ta leiaks enda kõrvale inimese, kes tema suuri visioone ellu aitaks viia. Ja aina enam lipsab ta juttu sisse arusaamine, et sellest oleks suur abi, kui siia tuleks mõni vabatahtlik pikemalt kui paariks kuuks.
Iga päevaga saan aina enam aru ka sellest, miks ta neid plaane teeb. Siin Namlanis olen näinud õppimist, mis on nähtus omaette. Mul on õnnestunud külastada riigikooli, kus ühes klassis ja ühe õpetaja käe all õppis korraga 50 last. Ja nii nagu Eesti õpetajad, kurtsid ka kohalikud õpetajad, et koormus on suur ja laste arv üüratu. Kui lisada siia juurde veel teadmine, et paljud neist lapsed õpivad birma keeles, millest nad aru saa, siis pole imestada, et nende teadmised on lünklikud.
Aga faktitarkus on siinses süsteemis rohkem au sees kui arusaamine. Need lapsed õpivad kõik pähe, saavad nad siis aru või mitte. Sellest ka kõikjalt kostuv laulmist meenutav korrutamine — kordamine on tarkuse ema pole kunagi varem mu silmis sellist tähendust saanud. Seda leelotamist kuulen ma päevasel ajal oma kodumaja vastas asuvast koolist, kui kogu klass õpetajale koos vastab või lihtsalt etteöeldut järgi kordab. Sama kordub õhtusel ajal, kui lapsed kodus õpivad. Aegajalt jõuan õhtuti ka õpilaskodusse, kus olen mitmel korral näinud vaatepilti, kus tüdrukud vastamisi seisavad ja koos tuubitud teadmisi kordavad. Kui ma ei teaks, et nad õpivad, võiksin seda rahvalaulu pähe võtta.
CREDi tegevus on kõige selle keskel mu silmis austuse võitnud. Siinne meeskond annab iga päev õpilaskodu lastele lisatunde ja konsultatsioone, et see mis koolis arusaamatuks jäi, saaks pärast kooli selgemaks. Suureks imestuseks avastasin üks päev, et osad ainematerjalid on neil inglise keeles. Ja need pole lihtsad, sest puudutavad muuhulgas bioloogiat, füüsikat, matematikat. Pean endas keeleoskust korralikuks, aga minagi pidin kaks korda mõttega läbi lugeda teksti rakuehitusest, enne kui aru sain. Kuidas nemad seda mõistavad, ma ei tea. Ühtlasi sattusin ühel õhtul ootamatult ka õpetaja rolli, kui üks hakkaja neiu mu poole abipalvega pöördus selgitada tekstide kellade ajaloost. Võtsin appi siis oma joonistusoskused ja lihtsa keelevara ning tundus, et lõpuks saime kamba peale selgeks, mis asi see liivakell on ja kuidas vanasti küünalde põlemisega aega mõõdeti. See peatükk läbitud, sain ka oma deklamaatori oskused proovile panna ja õpikust mõned luuletused ette lugeda. Võib olla on ka minus väike annus õpetajat?
„Nemad on järgmine põlvkond ja Myanmari tulevik,“ on Naw Kham mulle korduvalt maininud, miks ta seda kõike teeb. Pähe tuupimisega pole temagi päri ja unistab tulevikust, kus loomingulisus ja kriitikameel on sama kõrges hinnas nagu faktid. Samas peab ta tagama, et õpilaskodu noored koolis hästi edeneksid. Omamoodi nõiaring, mida ta siis üritab purustada unistusega erakoolist ja praegugi toimivast lisaõppest, sh alustavad õpilaskodu lapsed ka laupäeva inglise keele grammatikaga.
Küll olen aegajalt vastakate tunnetega mõtisklenud, et kas need lapsed muud ei teegi, kui õpivad? Aga puhata ja mängida? Nad alustavad lisatundidega enne kooli ja jätkavad oma õppimist-tuupimist pärast kooli kella üheksani välja. Kool algab enne üheksat ja kestab poole neljani — saan nimelt iga päev osa ühest omalaadsest rahvasterändest, kui näen, kuidas vastasmajas asuva riigikooli värava taha kogunevad rollerid, autod ja taksoveokid, et lapsed koju ära viia.
Lääne arusaamistega inimene minus tahaks näha, kuidas lapsed selle tuupimise kõrval mõnikord ka kulli mängivad, raamatuid loevad või pilte joonistavad. Lohutust tõi lõpuks üks laupäevane külaskäik õpilaskodusse, kui lapsed ei olnudki ninapidi vihikutes, vaid tegelesid muuga nagu teleka vaatamine ja õues mängimine. Mängud on seejuures kõik lapsepõlvest tuttavad, sh hüppenöör ja rahvastepall. Siiski otsustasin omalt poolt õpilaskodu laste nädalavahetusse vaheldust lisada ja hankisin kaks lauamängu, et oma lauamängu-usku ka siin kultiveerida. Üle pole ma neid veel andnud ja jätan need lahkumiskingituseks.
Selle puhkamise ja mängimise küsimusega seisan ka ise silmitsi. Kui laupäeva hommikul on kõik varavalgest üleval, siis paratamatult käivitub mu sees dialoog, kus ühel pool väitleb minu siinne mina ja tema vastas on nö kodune mina. Need kaks ei jõua üksmeelele, kas laupäeva võib niisama rahulikult veeta (sest on ju nädalavahetus) või peaks siiski asjalik olema. Tõsiküll, sedagi laupäeva alustasin vabatahtlikult varavalgest, aga mitte töistel põhjustel, vaid et taas templisse minna. Budistlik paastuaeg toob kuukalendri järgi külarahva iga paari nädala tagant templisse jutlusele. Ja millal on mul veel võimalik kohalikke kombeid nii lähedalt kogeda, kui siin elades. Seega panin selga oma uue longyi (kingitus ja loomulikult imeilus) ja suundusin sel korral Kham Aungi ja nelja õpilaskodu neiuga hommikusele tseremooniale. Ühtlasi sain võimaluse piiluda kloostri lisamajadesse, kuhu paastuajal kogunevad need budistlikud naised, kel plaan öö või ka pikemalt mediteerida.
Eilse pühapäeva võtsin aga täiesti iseendale ja otsustasin „linnaõhku“ nuusutada ehk veeta päeva omaette Hsipaws. Äratus enne viite ja kõik vaid selleks, et viieminutilise hilinemisega bussist maha jääda. Õnneks sain järgmise bussi peale ja selle ootamatuse tõttu ka hommikusöögi söödud, mille majanaaber Woon Seng varavalges avatud pontšikubaarist meile ostis. Riisile vahelduseks siis hoopis hommikusöök, kuhu kuulusid ainult rasvas praetud, aga imemaitsvad küpsetised.
Üks põhjus Hsipawsse kondama minna oli ka mõned asjad soetada, sest Namlani kaubandus on piiratud ja lisaks ei saa ma rahulikult poes uudistada andmata aru, mida mul täpselt vaja on. Suurimaks leiuks oli Uus-Meremaa päritolu või, millega plaanin kirjut koera tegema hakata. Kas see ka teostub, sellest juba nädala pärast.
