Kui algab puhkus, siis sajab vihma
Puhkust alustasin pika öise bussireisiga Hsipawst Yangoni. VIP buss oli päris mõnus. Istmed olid nii suured, et neid mahtus kõrvuti ritta ainult kolm (2+1). Lisaks anti kõigile ka tükk biskviitkooki ja padi ning pleed magamiseks. Ja bussis külm ei olnud. Yangon tervitas kohe ummikutega. Minu eelmine suurlinnamälestus oli Bangkokist, mille tänavapilt oli värviline ja rõõmus, siin sõitvad autod olid valdavalt valged ja hallid, mis muutsid kogu tänavapildi kahvatuks. Ja kummaline, et Yangonis pole peaaegu üldse mootorattaid. Niipalju, kui taksoga ringi liikusin, kulus pool sõiduaega ummikutes seismiseks. Hotell, mille üsna juhuslikult valisin, kandis uhket nime Cristal Palace. Soodsama hinnaga toad on ilma aknata, aga minu üllatuseks oli vannitos aken. Väga hea vastuvõtt oli selles hotellis, vääris oma nime! Mul oli lootus, et saan Yangonis paremat intenetti kasutada ja tööasjadega ka tegeleda, paraku selgus et siinne ühendus polnud sugugi parem kui Lily hotellis ja kadus ka aegajalt täiesti ära. Hsipaws ostsin enne äratulekut oma telefoni kohalikku internetiühendust võimaldava kaardi ja see õnneks täiesti toimis. Nii ma siis FB chati abil aitasin teha palgaarvestusi, et ELFi inimesed minu äraolekul nälga ei jääks. Küsisin inteneti kohta hotellis ka ja öeldi mulle, et jah vihmaga ongi see väga vilets.
Linnaga tutvuma minnes võtsin arvuti kaasa ja ühes kiirsöögikohas, kus WiFi oli olemas, sain ka blogipostituse ära salvestada ja avaldada. Ja siis hakkas paduvihma kallama. Kallas ikka nii, et tänavatel voolas kohati poole sääreni vesi. Linna ajalooliste hoonetega tutvumise retk lõppes läbimärjana, kuigi ostsin vihmavarju. Järgmisel päeval tuli väiksemaid vihmahoogusid.
Vaatasin üle imelise Shwedagon Paya, kus kastsin karma parandamiseks oma sünnipäeva nurgas olevat kuju ja vaatasin Buddha jalajälje mustrit. Kuna mu hotelli lähedal olid ka 65 meetrise lamava ja hiigelsuure istuva Buddha templid külastasin neidki. Jõudsin välja Kandawgyi järveni, kus on vee peale ehitatud kilomeetrite pikkused puidust jalutusteed. Park oli hästi korras ja lootosed õitsesid radade kõrval.
Namlanis oma puhkusereisist rääkides tundus mulle, et kohalike jaoks on lisaks Shwedagonile väga oluline ka Kyaiktiyo kuldne kaljunuki serval seisev kivi. Seega otsustasin minna ja selle kivi üle vaadata. Kohale jõudes valmistusin juba järjekordseks suhtluseks pealetükkivate taksojuhtidega, aga bussist maha astudes öeldi mulle lihtsalt, et kui tahan Golden Rocki juurde, siis mingu ma tütarlapsega kaasa. Lasin siis asjadel kulgeda… Ronisin koos kohalikega järjekordse pisikese pinkidega veoauto kasti ja see sõidutas meid külakesse, kust suuremad veoautod palverännakulisi mäkke veavad. Tütarlaps rääkis üsna arusaadavat inglise keelt. Olin vaadanud LPst, et peaksin saama samal õhtul edasi sõita Inle järve äärde ja seega polnud hotelli broneerinud. Küsisingi siis, et kas saan õhtuks bussi peale minna. Ta ütles, et saab küll ja lubas mu õhtul väljuvale bussile toimetada. See tähendas küll üsna pikka passimist õhtul, aga arvasin et kannatan ära. Mäkkesõit oli muljetavaldav. Kõigepealt ühes suures varjualuses ronisid inimesed mööda metallredelit üles suure veoauto kasti. Kast oli tihedalt pinke täis ja inimesi topiti sinna ka võimalikult palju. Taevas oli ähvardavalt hall ja vihmakeebimüüjad pakkusid aktiivselt oma kaupa. Kui kast lõpuks inimesi täis oli, hakkas auto liikuma. Ja samal ajal hakkas ka vihma sadama. Sattusin veoauto kastis samade kohalike naiste kõrvale, kellega koos olin bussilt siia sõitnud. Nad tervitasid mind juba kui vana tuttavat J. Ja kui tee peal vihma kallas, siis pakkusid vägisi mulle oma vihmavarju, ise vihma käes ligunedes. Auto kihutas, rahvas kõikus ja hüppas kastis, vihma kallas kaela ja voolas ojadena teedpidi alla. Ja tee kulges serpentiinis mäekülgepidi üles. Lõbustuspargis ameerika mägedes sõitmise tunne oli seal kastis. Enamus sõitjatest olid kohalikud, mõned turistid ka peale minu. Üles jõudes selgus, et kõik on mattunud tihedasse uttu. Vihma õnneks ei sadanud. Parajalt sürrealistlik oli jalutada seal terrassil ümberringi voolavate udulaamade vahel. Kohati lõõtsus tugev tuul. Ja kuna rahvast oli vähe, siis ei saanud hästi aru ka, kuhu minna. Kui jõudsin rippuva kivini, siis olin seal ainuke inimene. Pärast sain aru, et kohalikud olid kõrvalasuvas paviljonis palvetamas.Allasõitu tuli päris pikalt oodata ja see oli jälle kihutamine mäenõlval asuvat teed pidi alla.
Bussileminekuks tegin aega parajaks hiinlaste juures süües. See oli väike külakene, nii et ega minna kuhugi väga polnud. Nad jäid mind küll mõnevõrra imelikult vaatama, et ma pärast sööki püsti ei tõusnud ja minema jalutanud. Proovisin selgitada, et ootan bussileminekut ja vihma sajab. Siis nad leppisid mu kohalolekuga ja hakkasid ise ka oma õhtusööki sööma. Üks onu rääkis isegi enamvähem inglise keelt ja väitis, et teab, kus on Eesti. Kohalike jutust on mul ikka üsna keeruline aru saada. Enamus räägib inglise keelt üsna piiratult ja sellise aktsendiga, et ma tõesti ei saa aru, kas see on inglise keel või ei. Noogutan siis kaasa ja kui mõne sõna ära taban, püüan omaltpoolt ka midagi öelda, lootuses et läheb teemale pihta. Selliseid vestluseid arendan siin kohalikega. Ühel hetkel läks elekter ära. Hiinlastel oli generaator, mille nad kiirelt tööle panid ja seega neil läks valgeks. Kuna mul olid jalad juba surnud pisikesel taburetil istumisest mõtlesin, et jalutan veidi ja lähen istun siis selle tütarlapse turismibüroo pingil. Jalutuskäik pimedal külatänaval oli päris ehe. Küünlad põlesid nende osmikutes ja inimesed tegid oma toiminguid või pikutasid, ühes kohal lauldi. Üks söögikoha omanik oli lauad kokku lükanud ja auto ka samasse varjualusesse parkinud. See, et mootorattad toas on, on päris tavaline pilt. Ma olen aru saanud, et nad siin elavadki samas kohas, kus päeval kauplevad või süüa pakuvad. Õhtul tõmmatakse võre või riputakse lihtsalt koormakate või mõni vana reklaamplakat ette ja sealsamas poes siis vaadatakse telekat, süüakse ja magatakse ka. Õhtul selgus, et ka see turismibüroo on tegelikult ühtlasi eluruum. Reisijatega suhtlemiseks ja piletite tellimiseks oli ukse taga kirjutuslaud ja selle kõrval pink, kus siis õhtul oma bussileminekut ootasin. Uks oli lahti ja nii ma nägin paratamatult, kuidas selles pisikeses ruumis oleval madalal lavatsil söödi õhtust, vaadati telekat ja siis laotati laiali madratsid ja magamisriided.
Sõidutati mind bussile, mis maantee ääres kinni pidas ja mind peale võttis. See buss oli tõesti külm. Riided olid mul niisked ka, nii et mässisin ennast fliisteki sisse ja mõtlesin, miks ometi peab see jahutus nii kõvasti puhuma. Müts oleks ära kulunud. Varahommikuks jõudsime Nay Pyi Tawsse. Tütarlaps oli öelnud, et seal on kolmetunnine peatus. Mõtlesin, et ehk saan sel ajal teha tiiru linna peal ja seda müstlist inimtühja hiigellinna vaadata. Tegelikkuses magasin selle aja lihtsalt maha kuna bussi seistes oli ka külma puhuv konditsioneer lõpuks välja lülitatud ja sain lõpuks sooja. Bussijaam oli siiski sarnane teistele. Ja WC hullem kui mitmeski teises bussijaamas. Hommikul niipalju bussiaknast nägin, et kolmerrealised teed olid tõesti autodest peaaegu tühjad ja teeääres olid väga korras aedadega pargid ja ringristmikel ka lillepeenrad. Oli suureks kontrastiks Yangoni pidevatele ummikutele ja teeääri palistavatele putkadele.
Päeval sõitsime üle mägede. Esialgu mõtlesin, et võiks mägedes maha minna ja siis teha matka alla Inle järve äärde. Tundus hea plaan, aga vaadates udu mäenõlvadel ja tumedaid pilvi taevas otsustasin siiski edasi sõita kohe Inle järve äärde. Polnud isu jälle vihma kätte ligunema sattuda. Esimesel õhtul käisin trekingukorraldaja juures, aga kuna teisi matkahuvilisi siin praegu ei paistnud olevat, siis pakkus ta mulle matku järve ümbruses, mitte mägedesse. Loobusin sellest. Tegin paadisõidule järvele. Sõitma hakates vihma ei sadanud, aga jõudes järvele vaatasin kohe, et taevas on tagapool kahtlaselt hall. Ja siis hakkaski sadama. Nii, et jälle ligunesin vihmas. Paadisõidul nägin lisaks kalameestele võrudega pikaksvenitud kaelaga naisi, veepeale vaiadele ehitatud maju ja kloostreid, erinevaid käsitöökodasid ja ujuvaid aedasid, kus tomatipeenrad õõtsusid vee peal. Järve ümbruses sõitmiseks võtsin jalgratta ja käisin ennast soojendamas kuumaveallikatele ehitatud basseinides.
Inle järve äärest sõitsin veel ühe ööbussiga Bagani. See oli selle reisi kõige hullem sõit, kuna see buss oli kitsaste istmevahedega ja magamiseks väga ebamugav. Seega otsustasin, et tagasi Mandalaysse lähen laevaga. Tänane päev elektrirolleriga kõigi nende vanade templite ja stupade vahel ringi sõites oli nii eriline ja elamusi pakkuv, et ma pole sellest veel päris toibunud. Ja reisi parima söögi sain ka täna taimetoitu pakkuvas söögikohas “Be Kind to Animals the Moon”. Ahjaa, vihma sadas ikka täna ka, aga õnneks anti mulle korralik vihmakeep ja pärast lõunat jäi sadu järele.
