Külas külakoolis
Reis kohaliku maapiirkonna küladesse on vist minu siinse aja üks meeldejäävamaid elamusi. Imelised vaated, teed, mis meenutavad ühte fraasi lastemängust “künkad-mättad-künkad-mättad…auk” ja imearmsad külad, kus tekkis tunne, et see ongi see koht maa peal, kus on päriselt ka paradiis, kuigi elu siin pole alati kõige kergem.
Reisi ametlik eesmärk oli käia kahes erinevas külakoolis ning läbi viia miinide ohutuse teemaline koolitus lastele ja õpetaja(te)le. Mitteametlik eesmärk oli aga veel matkata ühe mäe otsa. Kui tavaliselt lähevad külakoolidesse 1–2 mobiilset õpetajakoolitajat, siis seekord oli meid terve grupp: u 10 inimest, minnes 5 mootorratast ja tulles 6.
Külaelu on siin tõesti armas. Mulle väga meeldib maamajade stiil — palju rohkem kui linnamajade oma. Maamajad on väga hubased nii seest kui ka väljast. Majade ümber on külluslikud aiad, palju lilli ja muid taimi. Tseenilt ei puudu ka kassid, koerad, kanad, pühvlid ja muud loomad.
Külakoolid olid samuti väga armsad. Külakool tähendab tavaliselt ühte hoonet, kus on üks suur klassiruum. Koos õpivad erinevas vanuses õpilased ja neid õpetab tavaliselt üks õpetaja. Vahel ka kaks.
Et üks imeline päev veel imelisemaks teha, siis läksime veel ka matkama. Kaasas olid 3 kohalikku meest, kes olid giidiks. Matk ise ei olnud väga pikk, aga mäest üles ja alla kõndimine oli minu jaoks täiesti piisav piisav pingutus.
Jõudsime tagasi, kui hakkas juba hämaraks minema. Veel paar viimast vaadet, enne kui päris pimedaks läks.
Tervitades,
Maarja
