Teel Pyin Oo Lwini

Lashiost Pyin Oo Lwinini

Vahepeal on olnud pea kaks tegusat nädalat. Kuna nädal aega sadas hommikust õhtuni vihma, siis ei olnud Hsipaw’s interneti. Ka elektriga oli kehvasti. Näiteks oli eelmisel pühapäeval kogu linnas elekter varahommikust kuni kella 19ni ära, kuid isegi peale seda oli 4–5 elektrikatkestust. Sama on tulnud ette ka teistel päevadel. Reede öösel ärkasin higiloigus üles, sest elektri puudumise tõttu ei töötanud ka tuuluti. Aga need on lihtsalt väiksed detailid ja luksus, milleta saab suurepäraselt elada, vähemalt soojas kliimas.

Eelmisel kolmapäeval toimus RDFSSiga teine kohtumine ja sel korral tuli Naw Kham Hsipaw’sse koos Nandari ja oma vennapoja San Swaliga, kes RDFSSis veel viimaseid kuid töötab. Leppisime kokku, et kõigepealt aitan Nandari (tulevane projektijuht) ja San Swali projekti käivitamisel ning teen neile põhjaliku koolituse, peale mida hakkan juunis Naw Kahmiga ühe suurema projekti kallal töötama. Panime paika, et 1.–3. juunil oleme Yangonis, et kohtuda potentsiaalsete rahastajate ja koostööpartneritega ning 5. juunil lähen Namlani, et seal kohtuda kogu RDFSS meeskonnaga. Kõik töötajad pidid kokku tulema ning suure tõenäosusega tehakse mulle tuur ka kohalikesse külakoolidesse. Namlani on hetkel välismaalasel ilma loata minek keelatud, aga selle loa saamine ei tohiks keeruline olla.

Hsipaw bussijaam

Kolm organisatsiooni Lashios

Neljapäeval käisin Lashios, et kohtuda seal tegutsevate organisatsioonidega. Kohtusin Kham Ku Centre’i juhi Hseng Mongiga , DevelopEDi inimestega ja käisin Wa lastekodus. Kham Ku Centre on sotsiaalne ettevõtte, mis tegeleb mitteformaalse haridusega, pakkudes erinevaid koolitusi ja väljaõpet (peamiselt arvutiõpetus ja inglise keel), mida kooliharidus Birmas ei kata. Süsteem on tegelikult päris tore ja hästi läbi mõeldud. Kursused on tasulised ja eelkõige mõeldud Lashio linna noortele, kelle ülesandeks on peale 3 kuulist koolitust minna küladesse ja õpitu edasi anda maapiirkondade noortele, kellel muidu sellisteks kursusteks võimalust poleks. Nii suudavad nad ise oma tegevust rahastada ning teadmisi edasi anda. Kindlasti läheb osa infost sellisel viisil kaotsi, aga siinses olukorras on see ikkagi parem kui mitte midagi ning selline meetod võimaldab jõuda maksimaalse arvu inimesteni.

Organisatsiooni juht Hseng Mong tundub teadvat kõiki olulisi inimesi Lashios ja Põhja-Šani aladel laiemalt, ning temaga oli huvitab erinevatel Birmat puudutavatel teemadel vestelda. Näiteks rääkisime temaga sisepagulaste (IDP- Internally Displaced Person) teemadel. Kui Eestis on hetkel teravalt üleval pagulaste teema ning küsimus kas ja kui paljudele pagulastele me võiksime/peaksime kaitset pakkuma, siis Birmas on pagulased reaalsus. Birmas/Myanmaris on ÜRO andmetel u. 374,000 sisepagulast, u. 810,000 kodakondsuseta inimest ning pea 500,000 pagulast, kes otsivad varju peamiselt naaberriikides (Bangladesh, Tai, Malaisia jne.), seda erinevatel põhjustel nagu kodusõda, rassiline ja religioosne diskrimineerimine, ümberasustamine, looduskatastroofid,… .

Sisepagulaste teema on keeruline, sest kuigi on olemas organisatsioonid, kes oleks valmis aitama, on see tihti võimatu. Valitsus ei soosi IDPde toetamist ning teeb selle võimalikult keeruliseks. Näiteks ei saa isegi kohalikud organisatsioonid tihti pagulaslaagritele ligi ning laagrite asupaiku muudetakse pidevalt. Elukvaliteet nendes laagrites endis on muidugi ka olematu, tihti puudub nendel inimestel korralik peavari, puhas joogivesi ning toitu napib, rääkimata haridusvõimalustest ning töötamisest. On küll olemas koolid sisepagulaste jaoks, kuid vaid väiksel protsendil on võimalus neis õppida. Samal ajal kui meie Eestis vaidleme mõne saja inimese aitamise pärast — see minu arvates päris egoistlik ja julm. Me oleme vist kiiresti unustanud oma enda mineviku ja kuidas meid on jalule aidatud nt. iseseisvumise alguses, rääkimata Eesti enda pagulastest, kes läksid Rootsi, USA, Kanadasse jne.

Teine organisatsioon Lashios kellega kohtusin on DevelopEd -austraallaste poolt juhitud, tegeleb peamiselt inglise keele õpetamisega, aga teemad, mida käsitletakse on harivad ning puudutavad maailma poliitikat, keskkonda ja inimõigusi. Nandar töötas enne RDFSSiga liitumist DevelopEDis. Naw Kham organiseeris mulle DevelopEDi direktori Isani teejuhiks. Tema vedas mind terve päeva Lashios ringi, tutvustas mulle inimesi ja näitas linna.

Lashio on suuresti hiinlaste linn, asub see Myanmari-Hiina piirile üsna lähedal ning hiina mõju on selgesti tunda ja näha. Linn ise on külaltki suur, rahvaarv on 131 000, aga kuigi linn asub looduslikult kaunis paigas mägede vahel, pole see väga kena ega kultuuriliselt huvitav. Turistina jätaksin Lashio vajaduse puudumisel külastamata.

Wa lapsed koolis

Veel käisin Wa Baptiste Convention’is, kus asub ka Wa lastekodu. Wa on vähemusgrupp ning selle esindajad elavad peamiselt Põhja-Šani ja Ida-Katšini aladel, aga ka üle piiri Hiinas. Neil on Kirde-Šani aladel eripiirkond, mida nad oma sõjaväega kontrollivad (UWSA, United Wa State Army), nö riik riigis. UWSA on üks maailma suurimaid narko-armeesid ning narkokaubandusega on nad ka oma eripiirkonna üles ehitanud. Wa alad on üks arenenumaid piirkondi Birmas/Myanmaris, kahjuks turistidele ligipääsmatu.

Wa’d on olnud valitusega kaua sõjajalal, võibolla just seetõttu on suur osa wa’dest sõjaväelased. Selles sõjas hukkunute lapsed ongi peamiselt need orvud, kes Lashios Wa lastekodus elavad.

Lashio

Turistid Hsipaw’s

Eelmisel nädalavahetusel kohtusin ka mitmete turistidega, kes Hsipaw’t külastasid. Birmat/Mayanmari külastavad hetkel veel valdavalt rändurid, kes hoiavad riigi arengul silma peal ja on teadlikud olukorrast riigis. Kuid juba on näha muutusi ning aina rohkem jõuab Myanmari ka neid turiste, kes külastavad riiki, sest see on „äge“, teadmata miskit piirkonna ajaloost, olukorrast ega arengutest.

Just selliseid turiste nädalavahetusel Hsipaw’s kohtasin. Kohtusin Mr. Foodis (Hiina restoran Hsipaw’s) õhtustades grupi noortega, kes arvasid, et Myanmar on rahumeelne riik, kus religioosset, etnilist aga soolist diskrimineerimist ei esine ning üldse on tegemist juba peaegu demokraatliku riigiga. Üks Rootsi neiu, kes juba kolmandat kuud Kagu-Aasias ringi reisib, ei teadnudki näiteks enne Aasiasse tulekut, et sellised riigid nagu Myanmar ja Laos eksisteerivad. Samas ei teadnud see tüdruk ka seda, et Eesti on Rootsi naaberriik.

Õnneks on teine grupp inimesi, kes tõesti on huvitatud riigis toimuvast ning päriselt ka loevad, uurivad ja analüüsivad olukorda.

Eks paljustki kujuneb inimeste arvamus sellest, mida meedias valdavalt kajastatakse ning Myanmari valitus omab kohaliku meedia üle jätkuvalt tugevalt kontrolli.

Projektikoolitus

Esmaspäeval ja teisipäeval viisin läbi projekti kirjutamise ja juhtimise koolituse Nandarile ja San Swalile. Selle tulemusel kirjutasid nad valmis projekti mustani, mis mul tuleb nüüd korralikult töötada ja toimetada, aga vähemalt on algus tehtud ja esmased teadmised projekti kirjutamisest olemas. Need kaks päeva olid päris pikad ja kurnavad, aga väga töökad ja tulemuslikud. Kolmapäeva hommikul vaatasime Nandariga veel üle kuidas teha projekti esitlusi, „liftikõnet” ning panime paika tema järgnevad sammud.

Teekond Pyin Oo Lwini

Teekond Pyin Oo Lwini

Neljapäeva hommikul asusin rongiga Pyin Oo Lwini poole teele. Kui buss tuleb siia 3 tundi, siis rongiga tulek võtab 7 tundi aega. Rong on vana, ta logiseb-kõigub-hüppab, aga vaade aknast on imeline ning rongis reisivaid inimesi jälgida huvitav. Umbes poole tee peal on Gokteik viadukt, mis oli selle ehitamise hetkel (a. 1901) maailmas kõrguselt teine raudteesild ja on praeguseni Birma/Myanmari pikim.

Vaade Gokteik viaduktilt

Nüüd olen Pyin Oo Lwinis olnud juba mitu päeva. See linn oli koloniaalajal suveresidentsiks, sest temperatuur siin on mõnusalt jahedam kui mujal. Jahedam tähendab Eesti mõistes kuuma suve. Viimasel aastatel on Birma „uusrikkad” Pyin OO Lwini uuesti avastanud ning see on populaarne koht kuhu kuumuse eest nädalavahetuseks või kauemaks põgeneda. On näha, et siin linnas on palju rikkaid inimesi, sest nii palju toretsevaid villasid kui siin, pole ma Myanmaris kuskil näinud- üks uhkem kui teine.

Aga pikemalt Pyin Oo Lwinist järgmisel korral. Täna õhtul võtame suuna Yangooni, kus mina, Naw Kham ja Nandar kohtume RDFSSi partnerite ja võimalike rahastajatega.

One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.