4. Learning by Doing
Eelmine: “Haridusest ja tööst”
Tänane postitus koosneb kahest osast: esimeses räägin, mis on juhtunud tööalaselt minul ning RDFSSil ning teises räägin veidi rohkem kohalikust toidust.
Imestusväärne on see, et aja tunnetus on siin hoopis teistsugune. Ühest küljest, kiiret kunagi pole ja vaid unes näen seda, et hilinen kuskile ning pakin asju hirmuga, et vean kedagi alt. Siin kulgeb kõik mõnusas kõigile sobivas tempos. Oma tundide osas on mul distsipliin korras, kuna esimesel tunnil panin paika, et hilinemised mulle ei sobi ning tahan, et kõik tulevad klassi kella üheks. Nii tulevad kohalikud minu tundi 20–15 minutit varem ja kannatlikult ootavad, kuni ma lõunat söön ja nende juurde tulen. Klassiruumi valmistan juba tund aega enne, millega imestan oma kohalikud õpetajad. Sündmused juhtuvad rahulikult ning kõik on rõõmsameelsed ning arusaadavad. Samas kui vaadata nädalale tagasi, siis on juhtunud palju ja tööd on tehtud küllaga ning mitmed tähtsad koosolekud on peetud ning tundub, et aeg on möödunud väga kiiresti. Aga seda kõike ilma stressita ja liigse etteteatamiseta. Lihtsalt kutsutakse sind ruumi, kus istub 15 õpetajad ja öeldakse: “Räägi nüüd sellest sõpruskoolide teemast, õpetajad on nüüd siin ja valmis kuulama”. :) Aga kõigest ikka järjest.
Palju rõõmu mulle ja mu õpilastele pakuvad meie inglise keele tunnid, mis toimuvad kolm korda nädalas. Õpilaste arv on enam-vähem stabiilne, aga mõned üksikud tulevad juurde ja mõned peavad erinevatel põhjustel mõnikord puuduma. Rekordarv oli eelmisel nädalal, kui klassis oli korraga 26 inimest. See sobib aga väga hästi, kuna iga tund saan demonstreerida õpetajatele, kuidas grupis õppe töötab ja kuidas sellist massi hallata (minul on kasutusel õpilaste nimedega lipikud — kõik saavad sõna ning peaaegu kõik nimed on juba peas!). Töötame häälduse kallal, küsime rutiinseid küsimusi, mängime mänge ning tasapisi võtame grammatikat ning tekste õpikust. Samuti võtsime laulu, mida iga tunni lõpus koos laulame ja plaanis on õppida veel laule ning teha lõpus väike kontsert. Eelmisel nädalal oli kõige vahvam jälgida, kuidas lemmikmeetod „Running Dictation“ ka Šani osariigi külas suurepäraselt toimib!
Pärast Naw Khamiga vestlust tuli ka õpetajatega töö osas lõpuks selgus. Nendega teeme akadeemilisemat inglise keele tundi/õpetajameetodite seminari, kus võtsime nüüd ka õpikut. Alguses seletasin, et tegemist on eksperimentaalse CLIL baasil kursusega ning rääkisin põhjalikumalt, kuidas keelekümblus ning ainetevaheline lõiming meie koolis töötab. Samas ei toimu iga päev kontakttund, vaid mõnikord on selle asemel hoopis individuaalne lugemine. Naw Khami raamatukogus on adapteeritud raamatud just õppijatele ning tänu õpetajate vähesele arvule on kõigil võimalik erinevaid raamatuid lugeda. Pean tabelit, kus märgime üheskoos, kes on millist teost lugenud ja mida keegi hetkel loeb (et raamatud ära ei kaoks). Eile toimusid esimesed suulised ettekanded „Ali Baba“ põhjal, järgmiste raamatute põhjal lubasin teha kirjalikud testid. Õpetajad loevad koos seletava sõnaraamatuga ning panevad uue sõnavara endale vihikutesse kirja.
Selle tegevuse eesmärk on kasvatada õpetajate sõnavara ning harjutada nende lugemisoskust, et hiljem saaks üheskoos õpetajatele mõeldud tekste lugeda. Samuti tahan, et nad näeks, kui palju materjali inglise keele iseseisvaks õppimiseks neil juba praegu on, et pärast minu lahkumist saaksid õpetajad alustatud tööd jätkata. Kuna kõik õpetajad käivad ka minu „suure rühma“ inglise keele tunnis, siis seminaridel on võimalik analüüsida ja arutada nende meetodite üle, mida tunnis kasutan. Minu inglise keele tunnid toimuvad NLLC raamatukogust saadud õpikute ning minu lisamaterjalide abil. Käesoleval nädalal on jäänud järgi vaid kaks õpetajat, kuna kolm MTTd on lahkunud tööülesandeid täitma. Rõõmu teeb see, et oma raamatud võtsid nad kaasa.
Tundidele ja seminaridele lisaks on aga võimalik õpetajatega niisama suhelda, mis paneb neid ka inglise keeles rääkima. Luant Mon õpetab mind rolleriga sõitma ning räägib lugusid, kuna kogu aeg küsin küsimusi kõikide asjade kohta, mida enda ümber näen. Nang Lao Kham õpetab mind köögis hakkama saama ning seletab, millised juurikad, maitseained ja aedviljad parasjagu kasutusel on (jällegi aitavad minu lõputud küsimused). Nang Si Thar õpetab mind, kuidas õigesti riietuda ja kust küla parimaid riideid saab, samuti arutab meeste ja naiste suhete kohta (tema näiteks ei taha kunagi abielluda, kuna ei taha, et mees tema vabadust ja karjääri takistaks). Tasapisi palun neil mind šani keelt õpetama ja juba haaran välja juttu seest eraldi tuttavad sõnad. Inglise keelt saavad aga arendada mitte ainult õpetajad. Sai Naw Kham ja tema naine vestlevad minuga globaalsematel teemadel ning iga päev on plaanis kodulehe kallale asuda, et seda uuendada.
Ja viimased kaks hommikut otsustasin, et tahan lugeda või töötada peaukse ees õhu käes. Kuna üle tee on aga riiklik kool, siis märkasid õpilased üsna kiiresti, et keegi välismaalane istub niisama õues. Nüüd tulevad siis kooliõpilased enne kooli minuga juttu puhuma. Kõige rohkem meeldib neile täht-tähehaaval mõne ingliskeelse sõna mulle öelda ning paluda seda hääldada. Kui ma seda teen, siis reaktsiooniks on üliõnnelik naer. Eile paluti mul üldse laulikust pop-laule laulda.
Eelmise reede tundi lükkasin neljapäevale, kuna reedel oli plaanis külakoolide õpetajate visiit ning suur klassiruum oli kasutusel. Õpetajad tulid õppevahenditele järgi, mida me eelnevalt pakendasime. Kui kogunes suurem grupp õpetajaid, siis sai mind tutvustada. Näitasin jälle videot Eesti kohta, rääkisin Mondo tegevusest ning sellest, et olen Namlanis augusti keskpaigani ning mind on võimalik külakooli kutsuda, kus tahan tunde vaadata ning inglise keele tundi läbi viia. Samuti arutasime kahe kooli esindajaga sõpruskoolide suhe loomisest. Sellest kirjutan täpsemalt siis, kui asi rohkem selgust saab. Külakoolide õpetajad minuga inglise keelt ei rääkinud ja Naw Kham pidi kõike tõlkima. Tema unistus on see, et külaõpetajad tulevad Namlani inglise keelt ja õppemetoodikat õppima, aga sain tema jutust aru, et külaõpetajaid sellised ideed ei motiveeri ega ka ei rõõmusta, kuna aega neil selleks pole ning teed on vihmaperioodil raskesti läbitavad. Hoian aga pöialt, et saan vähemalt kaks potentsiaalset sõpruskooli ikkagi külastada.
Laupäeval toimus Mondo Tarkusefondi õpilastega kohtumine, mille käigus sain lastega tuttavaks. Nemad ka väga inglise keelt ei osanud ning Naw Kham ja Luant Mon olid mulle abiks. Laste lood on erinevad, aga kõik tulevad maapiirkonnast ja ilma Mondo ning RDFSS toetuseta haridust ei saa. Ühel tüdrukul on mõlemad vanemad surnud ning üht poissi kasvatab üksikema. Kõik õpilased käivad meie vastas olevas riiklikus koolis ja ka siin kohtumisel ütlesin välja, et tahan näha tunde ja seda, kuidas Tarkusefondi õpilased õpivad. Tundub, et see on võimalik, aga ka sellest tulevikus täpsemalt. Selle kohtumise positiivsem pool oli see, et õpilaskodu pereema lubas saata õpilaskodust õpilasi minu nädalavahetuse inglise keele tundi. Tulemuseks oligi see, et laupäeval oli klassis 28 ning pühapäeval juba 31 õpilast. See grupp on nüüd muutunud mänguliseks ning kasutuses on enamasti videod, mida Tallinna Pae Gümnaasiumi eelkoolis kunagi kasutasin.
RDFSSi tegevuse kohta selline subjektiivne arvamus: organisatsioon on oma ühiskonnas heal järjel, õpilaskodu ehitus käib suure kiirusega ning selle näol on tegemist Namlani ühe suurima hoonega. Peaaegu iga päev käivad meil kontoris ehitajad, mungad, õpetajad, koolidirektorid, poliitikud ja erinevate teiste organisatsioonide tegelased, kes Naw Khamiga või Luant Moniga aru peavad. Naw Khamil on suured plaanid ja unistused tulevikuks. Eile rääkis ta lõpututest aruannetest, mida igapäevaselt kirjutama peab ning sellest, et mõtleb pärast õpilaskodu ehitamist palgata välismaalasest assistendi. Tema plaan on muuta NLLC Namlani õpilaste ja õpetajate keskuseks, kus inimesed õpivad rõõmu ja huviga. Uues hoones tahab ta oma raamatukogu veelgi laiendada. Herdis kirjutas ju sellest ka, et Naw Kham tagab Šani osariigi haridussüsteemi reformeerida, usun täielikult, et nii ta on ja et jõuame Naw Khamiga ka sellest veel rääkida. Sellest aga, et Namlan võib varsti saada linnastaatuse, on mulle ka teised juba rääkinud ning minu ettepanek kohalikutele on teha samme selleks, et Namlanis oleks turism võimalik, siis tuleb ka motivatsioon inglise keelt õppida.
Gin Kaw!
Nagu aga alguses lubasin, nüüd tuleb eraldi juttu kohalikust toidust. Minul on vedanud selles plaanis, et elan ja söön samas kohas ning saan näha seda, kuidas toit valmib. Saan ka kätt külge panna ja aidata toidu valmistamisel. Kahju on vaid sellest, et menüüd pole ja kõikide toitude nimesid on raske kirja panna. Teen aga katse ikkagi veidi kaardistada seda, mida igapäevaselt laua peal näen.
Riis. Riis. Riis. Üliharva on toidukorrad, kus riisi ei pakuta. Sööma kutsutakse sellisel moel: „Gin kaw“, mis sõnasõnaliselt tähendab „söö riisi“. Kõikidel inimestel on taldrikud valge riisiga ning laua keskel on muud toidud, mida igaüks oma riisitaldrikusse tõstab. Kui külalisel hakkab riis otsa saama, siis keegi kohalikutest peab ilmtingimata riisi juurde pakuma („teng kaw“). Mina alguses vastasin, et pole vaja pakkuda, võtan ise, kui vaja; ärge muretsege, ma pole arg. Siis aga sain aru, et tegemist on tavaga. Kohalikud rääkisid lugu sellest, kuidas kunagi üks külaline tuli sööma majja ning pere ei pakkunud talle riisi juurde ning laua peal polnud ka riisiga taldrikut ning külaline ronis seinale. Nüüd siis pakkuvadki kõikidele külalistele juurde riisi, et nad seina peale näljast ei roniks.
Curry. Põhimõtteliselt, kui ma õigesti aru saan, siis igasugused hautatud juur- või aedviljad, mis on puljongi sees, on curry. Vedelikut saab lusikaga juua või riisi peale kallata. Meile tuntud köögiviljad on siin järgmised: kartul („alu“), kõrvits, tomat, sibul, küüslauk, baklažaan, oad ning erinevad suvikõrvitsate variandid. Üks kord nägin laua peal ka kurki. Räägitakse, et on olemas ka porgand ning peet, aga ise pole veel näinud, vaid poes krõpsude näol (Hiinast või Tais). Toitu kõlbavad väga hästi igasugused lehed, mida minul on raske tuvastada. Salati sisse läheb näiteks ka roheline tee. Ja muidugi on kasutusel ingver, bambuse võrred, tšilli ning paprika.
Nuudlid. Kõik nuudlid (ja need on erineva värvi ja peenusega), mida sööme, on nende sõnul „Shan noodle“. Luant Mon tegi ükskord nalja, et isegi kui on hiina nuudel, aga valmistatakse šani köögis, siis on ikka „šani nuudel“ ju. Mõnikord on nuudlid riisi kõrvale, aga mõnikord on ka riisi asemel. Koos on võimalik süüa erinevaid nuudleid.
Munad. Muna tavaliselt praetakse koos maitserohelisega, mõnikord keedetakse ning kaunistatakse sellega nuudlite taldrik, mõnikord praetakse selle sees saia või kõrvitsat. Söödakse kana ning vutimune.
Soja. Sojast tehakse viinerid (mis minule isiklikult ei maitse). Parimad on aga karaskid soja oa jahust, tšillist ning teistest vürtsidest. Neid kuivatatakse, praetakse ja süüakse leiva asemel (mitte iga toidukord ja isegi mitte iga päev).
Seened. Seeni olen söönud kolmel korral ja need on üsna head. Neid saab grillida, praadida või keeta ja salatisse lõigata.
Liha ja kala. Need toiduained mängivad siin palju tagasihoidlikumat rolli, kui Eestis. Ja ma ei tunneta ka, et ma oleks millestki ilma jäänud. Olen väga palju kuivatatud, soolatud ning vinnutatud kala näinud turul, aga meie köögis vaid korra keedetud näol. Kana ja sealiha on olnud laua peal mitmel korral. Jaaniööl käisime aga üldse väljas grillimise kohvikus, kus sai sealiha grillida otse laua peal!
Seni lemmik on „nen go“ salat, mille jaoks on vaja osta valmis praetud oa, pähkli ning seesami seemnete segu ning segada seda tomati, küüslaugu ning rohelise tee lehtedega ning kasta see kõik õli, soola ning tšilliga.
Kohv. Kohviga on siin nukrad lood. Kui saaks aega tagasi keerata, siis võtaksin kodust kaasa jahvatatud kohvi, et saaks kas või mõni päev tavalist musta kohvi juua. Siin on olemas ülimagusad 3 in 1 segud. Õnneks sain osta Thaist pärit musta lahustava kohvi, mida nüüd saan mõnikord juua. Muidu joon rohelist teed ja vett.
Magustoidud. Kodus eriti magusat ei saa, kui siis ainult mangot (mida pärast toidumürgitust väldin), jackfruiti või ananassi (ülihea!). Komme, vahvleid ning kooke ja saiakesi saab osta poest, aga nende puhul on alati kartus, palju keemiat nende sees on. Šokolaadi siin ei ole, on šokolaadi lõhnaga kommid. Kohvikus saime „jäätist“ — värvilised magusad želeest kuulikesed segatud jäätükkidega ning kallatud üle magusa piimajoogiga (arvatavasti soja ubadest). Magustoitude asemel juuakse erinevaid keemilisi magusaid jooke. Neist minu arvates kõige huvitavam on lahustav „Electrolyte Beverage“, samuti pärit Taist. Magusale aga eelistavad kohalikud soolast, vürtsikat või hapukat maitset. Ploomi ja mangot süüakse näiteks soola ning vürtside seguga koos.
Kokkuvõtlikult maitseb toit mulle endiselt ja menüü on piisavalt vaheldusrikkas. Ikka ja jälle saab proovida midagi uut. Naw Kham juba märkis, et „you are getting bigger“, seega plaan turistide meelitamiseks Šani osariiki ikkagi töötab. Saan ka ise köögis abiks olla ja mõtlen juba läbi, millist rooga ma ise valmistada saan, sest kohalikud juba küsivad :) Eks ma siis mõtlen midagi välja.
Järgmise korrani!
Viktoria
28.06.2016
Järgmine: “Põllud, künkad ja farmid”
