Kohtumine proua Naw Khamiga!
May Sung Kha!
Asjad siin Birmas kulgevad mõnusalt aeglases tempos. Kõik võtab veidi kauem aega kui Eestis ning kellelgi pole kunagi kuhugi kiire …. vähemalt siin Hsipaws. Usun, et suurtes linnades Yangonis ja Mandalay’s on asjad siiski veidi teisiti. Bussid ootavad siin inimeste järele ja kui sul on hommikused šani nuudlid söömata, siis võid rahus need ära süüa, sest oluline on see, et kõht oleks täis ja mõnus olla. Bussijaama võib julgelt 30 minutit hiljem minna kui pileti peale märgitud, sest isegi siis pead veel pool tundi ootama enne kui bussi väljumisaeg kätte jõuab. Kaugliini bussid on siiski üllatavalt täpsed ja nendeks tasub õigeks ajaks kohal olla.
Nõnda jõuab ka Naw Kham tavaliselt meie kohtumistele hiljem kui oleme eelnevalt kokku leppinud. Esmaspäeval, 8.juunil kohtusime Naw Khamiga, et arutada šani hariduspoliitika üle. Naw Kham tuleb, alati lai soe naeratus näol ja pea mõtteid täis. Sel korral ainult poolteist tundi kokkulepitust hiljem. Olen selle ajavaru juba enda jaoks teadvustanud ning luban endal hommikul kauem magada või täidan lihtsalt teisi tööülesandeid. Mulle tegelikult selline paindlik graafik sobib ning olen sellega juba eelnevalt kokku puutunud. Tai ja Birma, vähemalt Šani osariik on selles suhtes sarnased.
Mäletan hästi oma esimest AIESECi tiimikoosolekut Tais: mina ja Suchith (minu Sri Lanka tiimi kaaslane) jäime koosolekule 5 minutit hiljaks, olime esimest nädalat Bangkokis ning ei tundnud veel linna. Kui meie kohale jõudsime polnud seal veel aga kedagi teist. Tüdruk, kes õppis samas ülikoolis kus meie kohtumine toimus, jäi hiljaks 15 minutit ning organisatsiooni president kõigest tund aega. Sel hetkel sain aru, et ma olen Ida-Euroopast, kus asjad käivad kella järgi.
Õnneks on selle aja arvestamise erinevusega vähemalt minul kerge leppida. Aga tean ka palju inimesi, kes sellega leppida ei suuda ning tihti muutuvad kärsituks ja ebaviisakaks. Üks peamisi käitumisreeglid nii taide kui ka nende sugulusrahva šanide jaoks on hääle mitte tõstmine, inimesed siin üldiselt üksteise peale ei karju ning seda peetakse solvavaks. Teiste peale häält tõstes kaotad oma näo ning seda tagasi võita on raske. Nii aga käituvad paljud läänest tulud inimesed, kes Aasias ennast liigagi tähtsa ja ülemana tunnevad, veel tänasel päevalgi. Hetkel on Eestis suureks teemaks rassism ning seda lääne inimeste üleolevat suhtumist on tihti tunda ka Kagu-Aasias.
Siiski kerkib ajast kinnipidamise ja mitte pidamisega üles probleem: kohalikud organisatsioonid ei järgi täpselt tähtaegu ka rahvusvaheliste rahastajate ja partneritega suheldes. Mitmed organisatsioonid on kaotanud oma partnerid ning nende halb maine levib üle kogu riigi. MINE’i eestvedaja Scott mainis, et see probleem kummitab pea kõigi Myanmari haridusorganisatsioone, aruannetega jäetakse tihti hiljaks ning peale selle on eelarved ja kulutused tihti läbipaistmatud. Need on konkreetsed väljakutsed millega suurem osa organisatsioone siin silmitsi seisab, RDFSS ei ole siinkohal erandiks. Sellepärast ongi Mondo töö siin oluline ja kindlasti RDFSSile vajalik. RDFSS õpib kiiresti ning meie töö vilju siin on juba vaikselt näha.
Naw Khami projektist:
Tema unistuseks, suureks ideeks on tegeleda šani keelse hariduse edendamisega. Hetkel on šani keeles hariduse omandamine võimalik kuni 5 klassini,kuid tema tahaks, et väljavaated emakeelsele haridusele oleks kuni keskkooli lõpuni, samal ajal õppides ka birma keelt. See on ju igati normaalne ja loogiline soov, aga mitte nii kerge teostada. Mulle tundub, et eestlasena on siin lihtne asjadest aru saada. Me oleme ise olnud sarnases olukorras Nõukogude Liidu ajal. Eestlus ja eestlaseks olemine püsis, kodus räägiti eesti keelt, tähistati eesti pühasid, lauldi eesti keeles jne. Meiegi olime väike rahvas suures Nõukogude liidus. Sarnane olukord valitseb siin Birmas/Myanmaris. Riiki valitsevad peamiselt bamarid, keskne suurim rahvusgrupp , aga siin on kokku 8 ametlikku suuremat vähemusrahvusgruppi (šansid, karenid/kayini, tšinid, katšinid, monid, arakaanid), Maynmari valitsus nimetab neid rassideks, kes omakorda veel jagunevad väiksemateks gruppideks. Ametlikult on tunnistatud 135 vähemusrahvusgruppi. Kõigile neil on oma keel, identiteet, ajalugu, mida nad soovivad säilitada. Ainuke erinevus on see, et kui eestlasi on u.1,3 miljon, siis suurima vähemusgrupi liikmeid šane on 8,2 miljonit. Ja kui meil on täna õigus oma keelele, oma riigile, eesti keelsele haridusele, siis šanidel, nagu ka teistel vähemusrahvustel siin seda pole. Naw Khami idee ongi luua Šani osariigile ühtne hariduspoliitika, mille üheks tähtsaimaks punktiks oleks šani keelne haridus kuni keskkooli lõpuni. Selle teostamisel on mitmeid suuri taksitusi: esiteks ei toeta seda keskvalitus, teiseks pole vastava taustaga ja kvalifikatsiooniga õpetajaid; suur probleem on see, et Šani osariigis endas pole ühtset arusaama hariduspoliitikast, siis on mitu relvastatud gruppi, kes pole ühel nõul, Lõuna-Šani ja Põhja-Šani alad ei tee koostööd, pole üldse tervikliku informatsiooni kui palju koole Šani aladel asub jne. Peale selle elab Šani osariigis suur hulk teisi vähemusrahvaid (wa’d, katšinid, palaungid jne) ning sellega seoses tekib küsimus, et kuidas kaasata nemad ühtsesse hariduspoliitikasse.
Ühesõnaga see Naw Kahmi ettevõtmine on äärmiselt keeruline, aga samas vajalik. Esmane eesmärk ongi erinevad osapooled ühe laua taha saada, rahu sõlmida ja ühiselt dialoogi pidada hariduse tuleviku üle Šani aladel ja sealt edasi juba välja töötada konkreetne hariduspoliitika. See nõuab väga palju lobitööd ja paati on vaja saada olulisi poliitikuid (nii šane kui ka nt bamareid), kes selle idee eest seisaksid. Aga ka sellisel juhul on edu kahtluse all, sest valitsuses otsuste vastuvõtmiseks on vaja 75% häältest, aga 25% häältest on seadusega garanteeritud sõjaväele ning muidu on ka valituses suur osa endisi sõjaväelasi, kes suure tõenäosusega ühtset bamari keskset poliitikat toetab. Naw Kham on hariduse teemadel rääkinud ka Aung San Suu Kyiga, kes aga vastas, et ei taha hariduse teemat poliitikaga siduda. Loodame, et novembris toimuvad valimised toovad mingitki positiivset muutust.
Just kui tahtsin eelmist postitust kirjutades hõisata, et mul pole mingeid terviseprobleeme olnud, siis samal päeval sain hullu kõhutõve. Naw Kham tuli Hsiapawsse, et saaksime tema projekti kallal töötada ja varsti läksime sööma, sest ükski koosolek siin ei saa mööduda ilma söömata. Ma juba siis tundis, et imelik on olla, tellisin süüa, aga isu ei olnud. Õhtu ja järgmise veetsin enamus ajast WCs ja süüa ei saanud mindagi, aga õnneks läks kõik kiiresti üle. Kolmapäeval olin jälle enam-vähem töökorras, aga igaks juhuks toiduga ei eksperimenteerinud, sõin ainult turvalistes kohtades nagu Club Terrace ja Mr. Food. Hsipaw’s on paar täiesti turvalist söögikohta (loe Euroopa mõistes peaaegu puhtad), siis veel mõned enam-vähem söögikohad ning posu eksperimenteerimist vajavaid tänavarestorane, mis võivad tekitada, aga ei pruugi tekitada probleeme kõhus. Aga nende ekstreemsemate söögikohtade seas on päris toredaid kohti ja iseenesest mulle kohalike lihtsad toidukohad meeldivad palju rohkem kui ülesvungitud turistidele suunatud restoranid.
Namlan
Laupäeval käisin lõpuks Namlanis, et edasi arendada Hariduspoliitika projekti, rääkida ajakavast. Lõpuks kohtusin ka Naw Khami naisega, kes oli selleks puhuks oma arvutipoe kinni pannud ja minuga kohtumiseks töölt koju jäänud. Oluline osa sellest Namlani külastamisest pidi olema just see, et mulle näidatakse ka kohalikke koole, aga ei Naw Kham ega mina ei arvestanud, et tegelikult kooli ju laupäeval pole. Õnneks oli üks kool siiski avatud kuigi tunde ei toimunud. Käisime seda kooli vaatamas. Kooli ise oli uus, ehtisud vist 2013 koos Child’s Dreami toetusega. Minu imestuseks olid seal ka lapsed alates 3ndast eluaastast. Tuleb välja, et kuna kool on tasuta, siis saadavad paljud külaelanikud oma lapsed hommikul kooli, et saaks ise põllule tööle minna.
Suurim probleem nende külalaste juures on vajaliku hügieeni puudumine. Täiskasvanud tunduvad mulle küll puhtad, ja näen tihti neid pesemas kas tänaval, jões või mõne avaliku kaevu juures, sest maal pole pea ühestki kodus veevarustust, veevoolu majja pole aga ka tihti linnades, näiteks Hsipaws pestakse ennast kas maja ees kopsikuga vett endale peale kallates, seljas longyi või käiakse ennast järves pesemas. Aga lapsed on kõik mustad, nende riided on päevi pesemata, määrdunud ja lõhkised ja nad ise on räpased. Kõik oleneb muidugi peredest, kõik on suhteline, aga üldpilt on kurb.
Naw Khami naine, Kham Aung on noor, terane ja väga tore. Usun, et Naw Kham tegi hea „diili” =D, sest Kham Aung on iseseisev, saamas rahulik ja suudab Naw Khami ajameelsust kontrolli all hoida ja teda targalt suunata. Naw Khamil on kindlasti vaja kõrvale naist, kes talle igapäevaseid asju meelde tuletaks, sest ta ise kipub neid unustama =). Ta on veidi selline ajameelse professori tüüpi, kes võib vabalt unustab hommiku pead kammida, särki püksi panna, näiteks unustab pidevalt oma prille erinevatesse kohtadesse, samas pea on häid mõtteid täis . Seega on tal vaja kedagi, kes talle selliseid igapäevaseid asju meelde tuletaks.
Abielu teemadel rääkisime tegelikult pikalt. Naw Kahmi huvitasid väga milline suhtumine on Eestis abiellu ja niisama koosellu. Naw Kham uuris seda, et kui laps peaks sündima väljas pool abielu, mis siis juhtub. Myanmaris ei ole väljaspool abielu sündinud laps ametlik ning tal puuduvad ka samasugused õigused nagu on abielust sündinud lapsel, näiteks on tal piiratud õigused haridusele ning selline laps on ühiskonnas kindlasti häbiplekiks.
Kui juba Namlanis, kus oli vähenegi interneti olemas, otsustasin Nandariga üle vaadata ka Kairi loodud kodulehekülje. Siiani polnud mingit tegevust toimunud ei kodulehel ega Facebook’i lehel, aga facebooki võtis Nandar juba peale meie esimesi kohtumisi enda hoole alla ja on sinna lõpuks positusi teinud. Ta lõi küll kogemata uue lehekülje, aga igal juhul see töötab. Nandar on ka ainuke potentsiaalne inimene hetkel, kes võiks seda kodulehte haldama hakata, sellepärast vaatasime üle Kairi tehtud õppevideo ning käisime läbi punktid, mis muutust vajaksid. Põhimõtteliselt polnud tal enne minuga suhtlust aimugi, et RDFSSil on kodulehekülg ja veel milline, aga mitmed asjad vajavad seal nüüd juba update’i, näiteks mis projektidega RDFSS töötab, kes on RDFSSi partnerid, uudised jne. Loodame, et uuendus tuleb peatselt.
Pühapäeval tulin Mandalaysse, et siin paar päeva tööd teha, internetist infot koguda, Mondole aruanne saata, kahe nädala blogi postitused üles panna ja veidi ringi vaadata. Siit edasi lähen lühikesele puhkusele ja sellest püüan üles panna pigem rohkem pilte ja vähem juttu. Mandalay ümbrusest tulevad ka pildid järgmises postituses.
