Minu esimene nädal Myanmaris/Birmas
Minu esimene nädal Birmas on möödunud imeliselt, ja kohanedes. Saabusin pühapäeva pärastlõunal Mandalaysse. Teel lennujaamast hosteli kogesin esimest korda Birma liikluskultuuri eripärasid, millest mingi hetk räägin võib-olla rohkem. See on siin on omaette nähtus, mille läbi näeb palju enamat siinse ühiskonna kohta kui lihtsalt liiklust. Minu kogemus Mandalayga jäi selleks korraks põgusaks, kuid hostel oli väga kena ja teenindajad ülimalt lahked ning sõbralikud. Järgmisel hommikul võtsin ette reisi Hsipawsse, mis asub juba šani aladel.
Võiks öelda, et reisil Hsipawsse said alguse minu kohtumised väga eriliste ja armsate inimestega, mis on jätkunud terve nädala. Olin taksos koos kahe medõega ning õpetajast noormehega — kaks neist katšinid (üks vähemusrahvusgruppidest) ja üks bamar (Myanmari suurim rahvusgrupp, millest tuleb ka nimi Birma). Nad kõik rääkisid üsna hästi inglise keelt ning meil oli väga vahva reis. Rääkisime nende riigist, haridusest ja paigast, kus nende kodu ning töö on — Kut Kai, kus on üks kõrge mägi ning talvel võib olla päris külm, ning Muse, mis asub Šani osariigi ja Hiina piiri peal. Siinkohal teen märkuse, et hiinlasi on siin päris palju muu rahva seas — neil on siin oma ärid, koolid, majad… Kohalikud ütlevad, et paljud on siia tulnud ilma igasuguse formaalse immigratsiooniprotseduurita ja otsustanud oma kodu siia teha.
Jõudsin Hsipawsse esmaspäeva hilisel pärastlõunal. Pidin alguses olema seal kaks ööd, kuid jäin kokku neljaks, sest mind vastuvõttev organisatsioon ei saanud minuga kohe kohtuda. See lisaaeg aga kulus mulle väga ära! Võtsin aja, et puhata ning natuke linnas ja selle ümbruses ringi vaadata. Hsipaw on üsna populaarne turistide seas, kuna seal piirkonnas käiakse matkamas. Kõik turistid, kellega rääkisin, olid sinna just seda läinud tegema. Loodan, et ka mul õnnestub vähemalt üks džunglimatk siin oleku ajal ette võtta.
Lisaks on Hsipaws ka mõned vaatamisväärsused nagu Väike Bagan (suure ja kuulsa Bagani väiksem versioon), Šani palee, kuhu mul seekord ei õnnestunud sisse saada, ja Päikeseloojangu mägi (Sunset Hill), kust avaneb imeline vaade Hsipawle ning ümbritsevale maastikule.
Neljapäeval käisin Lashios, mis on Hsipawst umbes 2h autosõidu kaugusel. Sain esimest korda kokku CREDi juhi Sai Naw Khamiga, kes oli parasjagu seal asju ajamas. Olime paar tundi ühes budistlike munkade kloostris (Naw Kham on ka ise kunagi munk olnud), ajasime juttu, ning minu suureks auks kohtusin ka selle piirkonna nn peamungaga. Lashio on palju suurem kui Hsipaw — seal on paar haiglat, ülikool ja palju MTÜsid, muuhulgas ka Unicef. Teel Lashiosse kohtusin kahe väga visioonika noore õpetajaga, kes tahavad luua oma (era)lasteaia ning on võtnud nüüd aja õppimiseks ja parimate praktikate uurimiseks. Loodan nendega kindlasti veel kohtuda, et haridusest rääkida, ning nad lubasid mind viia matkama Lashio kõrgeima mäe otsa.
Tänaseks olen jõudnud Namlani, kohtunud mind vastuvõtva organisatsiooni kõikide töötajatega, keda hetkel on ametlikult neli: Naw Kham (juht), tema naine (Kham Aung), Luant Mon (juhiabi), ja Pann Hlaing (mobiilsete õpetajate juht). Lisaks on siin palju u 15–17 aastaseid noormehi, kes on ametlikult õpilased, aga aitavad ka kõigi vajalike töödega õpilaskodus ja keskuses. CREDil on siin Namlanis kolm asupaika — õpikeskus, õpilaskodu ja CREDi kontor, kus ühtlasi elavad ka mobiilsed õpetajad/õpetajakoolitajad (mobile teacher trainers — MTTs).
Olen seadnud end sisse oma ajutisse tuppa — minu “ametlikus” toas on järgmised 4 päeva õpetajad Yangonist, kes viivad läbi maamiinide teemalist koolitust mobiilsetele õpetajatele. Kuna maapiirkondades on tihtipeale võitlus erinevate sõjaväeliste gruppide vahel, siis maamiine leidub seal kahjuks üsna palju. Samuti olen käinud Namlani poodides ja turul vajalikke kodutarbeid ostmas ning jõudnud pesta esimese laadungi pesu. Minu suureks (ja väga positiivseks) üllatuseks sain teada, et Luant Monil on süntesaator, mida olen paar korda juba mänginud, ja lisaks on nii temal kui ka ühel õpilasel kitarr. Mul on muusika väga südames olnud selle kohaga seoses ning sain teada, et ka Kham Aungile meeldib väga muusika ning Naw Kham tahaks, et lastel oleks rohkem muusikariistu (praegu ei ole peaaegu midagi). Vaatame, äkki teeme midagi musikaalset koos… 8. detsembril on Šani uusaasta pidustused.
Mis puudutab minu tööd, siis oleme Naw Khamiga üldjoontes asju arutanud ning teinud ka plaani esimeseks nädalaks. Ma hetkel pikemalt oma tööst ei räägi, sest see võtab alles kuju. Laias laastus on mu plaan, et tööpäevadel tegelen nn põhitööga ja nädalavahetused pühendan lastele, et teha nendega huvitavaid ja arendavaid tegevusi — ka nendest loodan edaspidi rohkem kirjutada, sest meil on mõned väga vahvad ideed! Naw Kham ütles, et võin teha, mida iganes tahan — ta annab mulle täiesti vabad käed, mis muidugi on ülimalt tore, sest ideedest mul puudus ei ole.
Kohe esimesel päeval Namlanis saingi juba “ohjad haarata”! Mu päeva start oli kell 6.30, sest kell 8 saabusid 80+ last, kelle aeg tuli sisustada järgmiseks paariks tunniks. Tutvustasin neile ennast ja õppisin neid paremini tundma. Lisaks õppisime mõningaid asju Eesti kohta ning püüdsin tunni nii läbi viia, et nad õpiksid võimalikult palju ka inglise keelt. Tundus, et õppisid. Naersime palju! Lisaks õppisime tantsima kaerajaani ning mängisime “Kes aias” mängu, ehk teisisõnu — oli väga aktiivne algus ja tunni lõpuks nõretasime higist, sest ilm on siin palav — 30 kraadi ringis ja veel rohkem päikese käes.
Oleme Naw Khamiga selles mõttes sarnased, et oleme mõlemad visionärid ja ideede inimesed. Minu eesmärk on aga püüda nende ideede ümber näha struktuuri ja protseduure, siinse meeskonnaga veidi selles osas tööd teha. See on seotud ka CREDi ideede ja eesmärkidega, mis puudutavad Šani osariigi haridust, ja CREDi rolli selles üldisemalt, sest ka nende elluviimiseks on vaja hästi funktsioneerivat ja motiveeritud meeskonda. Naw Kham teab, et praegused noored võtavad kunagi tema tegevused ja visiooni üle ja viivad seda edasi. Olen kahe esimese päeva jooksul märganud mõningaid väga potentsiaalikaid noori, kellega loodan siin olles samuti rohkem tööd teha. :)
Kuigi jagada oleks veel palju, tõmban siinkohal jutu kokku.
Peatse kuulmiseni!
Maarja
