MKN ehk Myitkyina ehk Minu Kodu Nüüd
Võiks arvata, et poolteist kuud Birmas elamist annab justkui aluse end juba mugavalt tunda, ent nädal Myitkyinas on selle tärkava enesekindluse pea peale pööranud ja alustan pea kõike taas nullist. Uus osariik, uus keel, uus kultuur ja tavad, uus keskkond ja uued kolleegid.
Mis koht see Myitkyina siis õigupoolest on? Tegemist on Katšini osariigi pealinnaga ehk suuruselt ja elu-melu poolest see tõepoolest ongi linn. Kas siin elab 50 000 või 500 000 inimest, sellele ma vastust veel ei ole saanud, kuid tänavad on siin kohati kuuerealised, liiklus kihab ja kultuurikiht on kirju. Kümme minutit kõndida ja tee peale jäävad nii budistlik kui hinduistlik pühakoda, mošee ja kirik. Üle poole katšinitest on kristlased ja suuremaid-väikeseid kirikuid näeb tõesti kõikjal ning pühapäeviti on linnas teistmoodi õhkkond, kui paljud tee just kirikusse ette võtavad.
Rahulikust külaelust on asi seega kaugel ja nii olen nädal aega sisse elanud. Kulgenud vihmas ja päikeses oma uue sõbra, jalgrattaga, ning nautinud Ayeryarwadi (või Irrawaddy) jõeäärset promenaadi. Seda armastavad ka kohalikud teha, kes jõeäärset kasutavad kas kurameerimiseks, sportimiseks või telefoniga lobisemiseks. Et tegemist on linna ja mitte külaga, siis vajavad ka kohalikud reeglid ja kultuurist arusaamine omajagu aega. Nii ma olen siis taas küsimuste lainel, kuigi nii mitmedki vestlused tekitavad rohkem segadust kui loovad selgust. Kas poodi/kohvikusse sisenedes peaksin ütlema tere birma või jingpho keeles? Mis loogikaga peab ringteel sõitma? Kes peab ristmikul teed andma? Kas teil mingisugune tervisekindlustus on? Kas te makse maksate? Rahu, lääne inimene, kõik ei pea olema reguleeritud (seda ütlen ma iseendale). Tere asemel toimib naeratus, liikluses peab lihtsalt silmad lahti hoidma ja makse maksavad need, kes seda väga tahavad.
Uus on seegi, et kommuunielu asemel seisan silmitsi värske iseseisvusega, kuna elan YMCA hostelis. Riigikord on siin jätkuvalt selline, et välismaalaseid tohivad majutada vaid lubadega hotellid. YMCA oli linnas esimene, aastatega on süsteem aga lõdvemaks muutunud ja täna leiab Katšini osariigi pealinnas suisa kümmekond hotelli välismaalastele. Neid siin küll väga palju ei ole, sest kui midagi minu senist kahte kogemust ühendab, siis on see piiratus välismaailma osas. Namlan oma külaelu ja keerulise asukohaga pole lihtsalt turistile ei mugav ega huvitav. Myitkyina kuulub samuti nende paikade nimekirja, kuhu muudel kui töistel põhjustel keegi väga ei tiku. Küll satuvad siia erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide töötajad, sest nagu Šanimaa, nii on ka Katšini osariik kistud etnilisse konflikti ja välisorganisatsioonid tegutsevad siin rahu tagamise ja kohalike organisatsioonide jõustamise, aga ka sisepõgenikega ehk konflikti tõttu kodunt pagenutega.
Myitkyinasse sisenemiseks välismaalastele piiranguid pole, küll on piirangutega paikasid Myitkyina lähiümbruses. Ja taas jääb viimane sõna mu siinsetele töökaaslastele, kas ja kuhu saan nendega kaasa minna. Seni ongi mu liikumised piirdunud hosteli ja kontori vahel tiirutades ning kesklinna ümbruses uudistades. Kõiki neid käike, eriti jalakäijana, dikteerib pimedus ja kell, sest keerulised olud on tänaseks justkui paisetena löönud välja kuritegevuses. „Pimedas ära üksi ringi liigu,“ soovitavad kohalikud ja käituvad ise sama põhimõtte järgi, seda eelkõige narkomaanide ja nendega kaasnevate kuritegude tõttu. Käitun seega mõistust kuulates ja kui narkomaanidega kokkupuuted mul seni puuduvad, siis kerjustega küll. On see siis suurlinnale omane nähtus või siinse vaesuse ja ebastabiilsuse tagajärg, aga neid kesklinna piirkonnas jagub. Mõni on vana ja jalutu, teine aga lapseohtu tarimas kaasas enda imikust õde või venda.
Myitkyinasse ei tulnud ma siiski niisama linnavaatlusi tegema, vaid olen taas sukeldunud hariduse maailma, kus minu uueks partneriks on Naushawng Developmental Institute ehk NDI. Nende tegemistel peatun aga pikemalt järgmisel korral, sest teha jõuavad nad palju ja loodan sellest lisaks kontoritööle ka muul moel osa saada. Õpetajaks on aga mind siingi juba korra kutsutud :)
