Namlan, aga miks just see koht?
Siin ma olen, oma Namlani kodu pühapäevases vaikuses (kui tänavalt kostuv rollerimüra kõrvale jätta). Šani osariigi linnakeses, mis välismaalastele elamiseks avatud vaid eriloa alusel ja see on mul pärast ametkondlikke protseduure olemas. Namlan ei ole kindlasti koht, kuhu seljakotiturist satuks, luksuspuhkajast rääkimata. Küll jõuab siia aegajalt välismaalasi kohaliku organisatsiooni CRED (Centre for Rural Education and Development) tõttu, kes on olnud ka Mondo partneriks juba aastaid.
CRED ja selle juht Naw Kham töötavad igapäevaselt sellega, et šani keelt emakeelena rääkivad lapsed ja noored saaksid võimaluse haridusele. Birmakeelne riiklik haridussüsteem ei arvesta vähemustega (šanid on riigi suurim vähemusgrupp, keda kokku on 8 miljoni ringis) ega ka vähemate võimalustega peredega.
Nii jõustab Naw Kham kogukonnakoolide ja kloostrikoolide võrgustikku ning on loonud õpilaskodu 80-le maapiirkonnast pärit šani noorele, kelle haridustee muidu katkeks. Lisaks peavarjule ja täis kõhule saavad õpilased CREDi töötajatelt õpituge ja lisatunde, täiendõpet pakub organisatsioon aga ka teistele, sh kohalikele noortele ja ka munkadele.
Aga kuidas mina sellesse mustrisse mahun? Kui mu arvepidamine tõele vastab, siis olen järjekorras seitsmes Mondo vabatahtlik CREDi juures ja vähemalt kahte eestlast on siia aasta jooksul veel oodata, seda tänu Eesti välisministeeriumi arengukoostöö toetusele. Siinkohal soovitan soojalt lugeda eelmiste vabatahtlike postitusi, seda nii reisimisest kui ka poliitikast ja haridusest huvitatutel. Kui minu kaks viimast eelkäijat, Viktoria ja Frank, käisid siin inglise keelt õpetamas, siis minu sihiks on jõuda nii kaugele, et tulevikus oleks CRED suuteline vastu võtma ka Euroopa Liidu humanitaarabi vabatahtlikke, sest praegu on siia vabatahtlikuna tööle jõudnud vaid eestlased. Esimene samm selles suunas on sertifitseerimine, mis kõlab bürokraatlikult, aga tegelikkuses tähendab hulka praktilisi ja sisulisi küsimusi, mille CREDi meeskond läbi peavad mõtlema.
Sellest olen ma nädalaga küll aru saanud, et iga vabatahtliku kogemus on erinev ja kui palju sa kodus ka ette end ei valmistaks, siis kohale jõudes selgub siiski, et tegelikkus on midagi muud. Minu tegelikkus on olnud nädal aega kohaneda ja selle kõige keskel CREDi meeskonna ja Naw Khami rütmile pihta saada. Ja siis ennast nende hulka ära paigutada ja oma süsteem luua. Muuhulgas aga aru saada ka näiteks sellest, kas hommikusöök on päriselt kell kuus või on see nali. Täna pärast korduvat küsimist sain vastuseks, et on kell seitse.
Töö osas pole ma seega veel väga kaugele jõudnud. Küll olen andnud lubaduse õpilaskodus lastega midagi inglise keeles teha ja tiimile projektijuhtimisest lähemalt rääkida. Klassi ette olen ka juba kahel korral sattunud ja Naw Khamiga tunde arutledes veetnud. Naw Khami näol on suurte ideedega mehega, kes vaatab Namlamist kaugemale eesmärgiga arendada šanikeelset haridussüsteemi. Hetkel olen tema kõlakoda ja tugi selle projekti vormistamisel. Mis puutub aga sertifitseerimist, siis tunnen rõõmu väikeste võitude üle ja ühe olulise sammuna registreerisime lõpuks CREDi ära ka EL süsteemis.
Uus nädal tõotab tulla samas jälle täiesti teistsugune, sest nädalalõpul algab budistlik paastuaeg ja nädala kolmel esimesel päeval ootavad õpilasi ees eksamid, misjärel saavad nad minna pühadeks koju. Minu isiklik kokkupuude eksamitega on igaõhtune kaugusest kostuv leelotamine — see päris uinutavana kostuv heli viitab tuupimisele, sest eksamitel peab kõik peas olema ja nii nad siis kooris õpivadki neid vastuseid pähe. Ja kui parajasti ei kostu laste hääled, siis kuulan kõrval asuvast kirikust tulevat gospelit meenutavad teenistust.
Kohanenud olen ka argiste oludega. Palavuse olen omaks võtnud (pakkusin ju, et nädal läheb) ja kuulan kohalike soovitust take a rest. Suhkruvatist ma tehtud ei ole ja siinsed askeetlikud elamistingimused mind ei heiduta. Tegelikult elan kohalikus mõttes suisa luksuses, sest minu kasutada on kaks tuba ja eraldi pesuruum koos tualetiga. Vaid ühe asjaga pole ma selle nädala jooksul harjunud. Ja need on hiiglaslikud prussakad. Õpin nendega koos-eksisteerima, aga see tuleb vaevaliselt. Sõnad ja riidepuuga kolistamine ei aita, seega loodan valgetele tablettidele ja majanaabrite füüsilisele abivalmidusele.
Muutunud on seegi, et kui esimesed Birma-päevad suhtusin ettevaatlikult igasse toitu, siis nüüd söön kõike ja peaaegu valimatult. Muuhulgas olen õppinud siin taas hommikust sööma. Ja seda kohalike kombel riisi- või nuudlikauss ees. Ühtlasi kahaneb iga päevaga tõenäosus naasta kodumaale mõned kilod kergemana, sest nii hästi kui siin hoolitseti minu toidulaua eest viimati vist küll vaid lapsepõlves. CREDi meeskond ja mõned peamajas elavad õpilased vastutavad oma toidulaua eest ise ja see ei tähenda limonaadi ja krõpse, vaid kolme korralikku söögikorda päevas. Siinne elukorraldus väärib eraldi peatükki, sest ühelt poolt toimib see nagu laager, teisalt nagu üks väga suur pere. Aga sellest järgmine kord.
