Namlan, oli rõõm!
Pühapäeva hommikuga sai läbi minu meeldejääv Namlani-periood. Olen kulgenud bussiga tunde läbi Shani lummava maastiku, puhanud päevakese Mandalays hotellibasseini ääres ja jõudnud nüüd Birma põhjaossa, Katšini pealinna Myitkyinasse. Neid ridugi kirjutan juba oma uues „kodus“ ehk YMCA hostelis.
Enne uue peatüki alustamist on põhjust kokku võtta minu Namlani lugu. Poolteist kuud möödus pea märkamatult, elu selles Šani külas kulgeb oma reeglite ja teinekord ka nende puudumise järgi. Isiklikus plaanis õppisin tundma elu võimalikkust maal ja elu võimalikkust kriisipiirkonnas. Aeglust ja rahu, minnalaskmist ja olemist. Olen lühikese aja jooksul söönud ära rohkem riisi, kui oma senise elu jooksul kokku ja kõndinud vähem, kui kodus nädala vältel. Omandanud vilumuse käsitsi pesu pesta ja minetanud harjumuse hilisööni üleval olla.
Minu Namlan, see on Naw Kham ja tema alati viisakas abikaasa Kham Aung. CREDi poistebänd ehk noormehed, kelle õlul on suurem osa töödest ja kes võtsid vaevaks mind mööda kohalikke teid sõidutada ja kõikidele mu küsimustele vastata. Õpilaskodu lapsed, kellega olen koos puid istutanud ja prügi korjanud, paduvihmas ligunenud ja lõõskavas kuumuses Kirju Koera teinud.
Koerad, nii omad kui võõrad, kelle pulmadest sain igal õhtul osa ja kui oleksin kauemaks jäänud, siis ka katsikutest. Sama palju jäävad Minu Namlanit meenutama ühel hilisõhtul kaugusest kuuldud püssilasud, mülkaks muutunud külateed, prussakad ja kõikjal (toas, köögis, riiete ja raamatulehtede vahel) siblivad sipelgad.
Olen saanud kogemuse, mis ei laiene kusagilt otsast tervele Birmale. See on ühe väikese Šani kogukonna kogemus, kus elatakse traditsiooniliste reeglite järgi. See, et Naw Khami sugune visionäär on Namlani piirkonnas tegutsenud juba aastakümneid, on nähtus omaette. Oma esimese kooli rajas ta veel mungana, kui tõdes, et Šani maalapsed jäävad muidu haridusest kõrvale. Tänaseks on sarnaseid koole tekkinud juurde, kasvanud on nii CRED kui ka Naw Khami plaanid. See, mis tal jääb puudu organisatoorses võimekuses, teeb ta tagasi oma teadmiste ja unistustega. Kui sina tahad rääkida asjast, mis vajab tegemist nüüd ja praegu, siis tema hakkab arutama selle üle, kuidas oma järgmist suurplaani ellu viia. Ta ise ütleb, et võikski rohkem õpetada ja ideoloogiliselt CREDi tegevust suunata, aga igapäevase asjaajamise jätaks heameelega kellegi teise õlule. Sellele mõeldes vaatab ta lootusrikkalt ka õpilaskodu laste suunas, kust loodab leida järelkasvu, kes kunagi tema tegevuse üle võtaks.
Kas ma täitsin need eesmärgid, millega teele asusin? Kas ma üldse oskasin ette kujutada, mida see vabatahtliku töö CREDi juures tähendab? Vastan ausalt: ei ja ei. Arvasin, et see on rohkem klassikalise kontoritöö nägu, kuid klassikalisest kontorist on asi kaugel. Arvasin, et saame nende nädalate jooksul valmis kõik sertifikaadiga seotud dokumendid. Namlani rütm ja töökorraldus seadis aga omad reeglid ja kuigi suurem osa dokumentidest sai ka tehtud, siis send-nupu vajutamiseni läheb veel natuke aega. Kas Naw Kham ise oleks üldse nende vormistamiseni jõudnud? Enda sõnul pole ta suur kirjamees ja eriti puudutab see ametlikku suhtlust. Olen seda kogenud närides koos temaga läbi üht suurprojekti ja arutades CREDi edasisi plaane. Paberimajandus pole ilmselgelt tema kirg ja seda enam on vaja CREDi võimekust kasvatada, et projektimajandus vaid tema õlul ei lasuks.
Eesti Välisministeeriumi poolt toetatud Birma-suunaline arengukoostöö toob Namlanisse veel kaks Eesti vabatahtlikku, kes saavad panustada nii CREDi kui Naw Khami tegevusse. Skeptikud võivad ju kritiseerida, et meil Eestis on probleeme niigi palju, et miks suunata niigi nappe vahendeid arengukoostöösse. Olles näinud siin selle väikese kogukonna pingutusi tuleviku ja järgmiste põlvkondade nimel, olen veendunud, et see toetus läheb õigesse kohta. Tõenäoliselt läheb veel aega, kui CREDi-sugune organisatsioon oma eesmärgid saavutab, aga ilma välise toeta (ja seda nii rahalises mõttes kui knowhow osas) on see neil veelgi suuremaks väljakutseks. Ei tasu unustada, et tegemist on jätkuvalt hapra riigiga, kus demokraatia, kodanikuühiskond ja inimõiguste mõisted alles võtavad vormi.
Ei tasu unustada sedagi, et maailma erinevates otstes elavad lapsed, kelle haridustee sõltub just CREDi sugustest organisatsioonidest ja nende võimekusest. Muuhulgas sellestki, kas ja kui palju neil on (välismaiseid) partnereid. Pea kümme aastat on MTÜ Mondo Tarkusefond eestlaste abiga toetanud õpilaste haridust arenguriikides, sh Ghanas, Keenias, Birmas ja Afganistanis. Namlani õpilaskodu lapsi on eestlased toetanud alates 2016. aastast, viiest toetuslapsest sai tänavu üheksa ja mul on selle üle siiralt heameel. Eelkõige põhjusel, et üheksal lapsel on olemas võimalus, sõltumata oma taustast, koolis käia. Nende seas on vanemateta või vanemliku hooleta õpilasi, aga ka lihtsalt vaestest peredest pärit lapsi, kes ei saa lubada endale väljaminekut saata laps Namlanisse kooli. Kuigi Mondo ootab neilt ka kõrget akadeemilist sooritust, siis minu silmis on võit juba seegi, kui 12aastane laps võib rahulikult õppimisele keskenduda, mitte ei pea vanemate eeskujul maisipõllul tööd rügama.
Lisaks Mondo üheksale toetuslapsele on Naw Kham võtnud CREDi „arvele“ veel mõned kohalikud lapsed. Neist viimane saabus Namlanisse minu sealviibimise ajal, kui Wan Li kloostri peamunk tuli ühe taibuka, ent vaesest perest pärit neiu eest kostma. Kui tema haridustee oleks jäänud vaid pere kanda, siis oleks see tõenäoliselt katkenud. Klooster lubas omalt poolt õpilaskodu toiduga toetada (mõned lisanduvad riisikotid on alati abiks), muus osas võttis Naw Kham neiu niisama vastu. Tõenäoliselt võtaks ta üldse kõik soovijad vastu, kui raha- ja ruumipuudus ei kummitaks. Et mingitki aimdust saada, mida tähendab elu 84 lapsega õpilaskodus, siis ühes kuus söövad need suud ära umbes 700 kilo riisi, mis teeb aastas ca 8,5 tonni.
Ma võiksin Namlani elu suurtest ja väikestest seikadest rääkida pikalt. Sellest, kuidas Naw Kham kõige ootamatumatel hetkedel pärast šanikeelset juttu üllatas mind korduvalt küsimusega, kas ma tahan midagi lisada. Kuidas ma ootasin iga hommikul seda hetke, kui väravast sõitsid jalgratastel sisse kaks noort munka, üks erkoranžis ja teine sügavpunases rõivais. Kuidas ma enda varjamiseks kiiver peas autokastis sõitsin. Kuidas ma õppisin ära, et tegelikult võib poole riisikuhjast südamerahus ka naabri taldrikusse tõsta. Lõpetan parem tõdemusega, et Birma on mind senimaani väga hästi kohelnud ja annan endast parima, et samaga vastata.
Aitäh, Namlan ja rõõm tutvuda, Myitkyina!
