Namlani õppekeskus

Viimased päevad olin päris palju paigal istunud ja ilm paistis ka üsna pilves olevat seega otsustasin teha jalutuskäigu Hsipaw läheduses olevasse Myauk Myo külla, kus on iidsed telliskividest laotud stupad ja puidust klooster koos 150 aasta vanuse bambusest Buddha kujuga. Õigete teeotsade ülesleidmisega on mul endiselt probleeme ja nii jalutasingi ma esimese hooga mingi tõkkepuuga hoone juurde, mille hoovist hakkas järjest välja sõitma relvastatud mehi täis autosid. Spiooniks mind õnneks ei peetud, keerasin otsa ringi ja ühe tütarlapse aktiivsel juhedamisel leidsin õige teeotsa, kuhu keerata. Otsitav koht asus lähemal, kui ma arvasin ja mõjus väga rahustavalt oma suurte puudega, murenevatest kividest stupadega ja puitpostidele rajatud naksuva puitpõrandaga kloostriga. Jalutan sinna veel ma arvan.

Olin lubanud paarile inimesele saata postkaardi Birmast ja nii asusingi otsima võimalust, kuidas seda teha . Postkontori leidsin kaardi järgi juba mõnda aega tagasi üles, aga kuna parasjagu käisid sellel tänaval teetööd ja eemalt vaadates tundus see asutus suletud olevat, siis ei hakanud sinna üle suitsevate asfalditünnide ja kivihunnikute ronima. Ja kaarti, mida saata mul ka polnud. See on siin tõesti imelik, et postkaarte ei müüda. Käisime Naw Khamiga raamatupoes, kui Lashios olime. Küsisin talt, kas ta teab kust ma saaksin osta postkaarte. Ta ei teadnud ja raamatupoes ka ei teatud…

Teisipäeval võtsin otsustavuse kokku ja läksin uuesti postkontorit külastama. Teetööd olid lõppenud ja lahke postitädi sai kohe aru, et tahan marke saada, millega Euroopasse kirja saata. Küsisin postkaarte ka ja esimene vastus oli, et no postcard. Aga siis ta siiski otsis ja andis mulle pika kileriba, mille vahel olid postkaardid. Need olid küll Bagani piltide ja kirjadega (mis on üks Birma suur vaatamisväärsus oma vanade stupadega), aga ikkagi kaardid! Nii, et kaartide postitamise ülesanne sai täidetud.

Kolmapäeval ja neljapäeval kohtusime Naw Khamiga kloostris ja vaatasime üle veel dokumente, mida peaks raamatupidamises kasutama ja arutasime aastaaruande koostamise vajalikuse ja võimalikkuse üle. Reede hommikul asun bussiga teele Namlani koolituskeskusesse, kus asub RDFSS kontor ja nagu kohapeal selgub, elavad ka kõik keskusega seotud inimesed. Uurisin oma hotellist, millise bussiga ma saan hommikul Namlani sõita. Sain infot, et kell 7 läheb nurga tagant buss. Hommikul pakkisin oma asjad seljakotti ja käisin hommikusöögil. Väga ei kiirustanud kuna siinset elukorraldust arvestades olin kindel, et buss niikunii kell 7 sõitma ei hakka. Kümme minutit enne seitset läksin siis peatusesse ja buss seisiski seal. Sain vaevalt bussi, kui see kohe sõitma hakkas (enne seitset juba)!Buss sõitis uksed, aknad pärani, nii et tuul päris korralikult tõmbas. Peatustes sai aru kui palavaks buss siis läheb kui tuul läbi ei puhu. Teed mäenõlvadel on käänulised ja auklikud, nii et bussid õõtsuvad päris korralikult ja see, et kellelgi bussis paha hakkab, tundub üsna tavapärane olevat. Kõrvalistuv tütarlaps oksendas ka vaikselt kilekotti ja lennutas selle siis aknast välja.

Kohale jõudes püüdsin Naw Khamile helistada, aga telefonil polnud levi. Peatuses oli mitmeid sõbralikke inimesi, kes püüdsid mind kõigest hingest aidata, aga keegi ei saanud aru, kuhu ma minna tahan. Kuna oli kokku lepitud, et ma tulen, siis ma ise väga ei muretsenud, püüdsin pigem kohalikke rahustada, et minuga on kõik hästi ja ma lihtsalt ootan. Üks onkel helistas kellegile, kes veidi inglise keelt rääkis. Aga ka telefonis ei suutnud ma selgeks teha, et ei otsi hotelli. Ja siis ilmuski mootorattaga noormees, kes inglise keeles ennast tutvustas ja ütles, et Naw Kham saatis ta mulle vastu. Kõik olid õnnelikud :).

Kuna oli reede, siis koolituskeskuses käisid tunnid. Õpetajate palvel astusin sisse arvutiõpetuse tundi ja osalesin veidi aega inglise keele tunnis. Koolituskeskus pakub täiendharidust, õpilased on enamuses 17- 20 aastased. Kursused kestavad paar kuud. Selle inglisekeele rühma kohta oli kommentaar, et alustas 20 ja lõpuni jõuab seitse õpilast. Need olid kõik tüdrukud, kes väga püüdlikult küsimusi esitasid ja vastata püüdsid. Osade sõnade hääldus oli neil üsna omapärane, nii et andis mõistatada, enne kui aru sain.

Õppekeskuses on arvutiklass kümnekonna arvutiga, seinal oleva tahvli ja suure monitoriga. Nagu hiljem selgus on see sama ruum ka ühtlasi kontoriks, kus dokumente hoitakse ja raamatupidamist tehakse. Lisaks on väljas varjualune, kus ka tunnid toimuvad. Hoones on veel puhkeruum-raamatukogu, kus ma tundide lõppu ootasin. Minu suureks pettumuseks oli õppekeskuses internet välja lülitatud, kuna see olevat olnud väga vilets ja kallis. Seega siis olin esmakordselt päris mitu päeva ilma internetita. Raamatukogu oli päris tore. Kõrvuti inglisekeelsed raamatud Tiibeti suremise kunst, Java programmeerimine, Investeerimise käsiraamat, Käekirjade analüüs, Jane Eyre jne. Rohkelt raamatuid budimist ja inglisekeele õpikuid ka. Minu kingituseks toodud raamat Läänemerest oli ka väärilise koha raamatukogus leidnud. Ruumis oli ka väike altar Buddha kuju ja piltidega, mille ees lilled, veeklaas ja kausikesed toiduga.

Samas hoones elab kahes toas ka Naw Kham oma naisega ja üks tuba on naisõpetajatele ja teine meesõpetajatele magamiseks. Õpetajad magavad põrandal madratsi peal. Pesemas käivad õues. Riided ripuvad riidepuudega seinal. Naw Khamil on siiski voodi ja lausa vannituba. Vannitoad on omaette teema. Olen neid nüüd näinud hotellis, kloostis ja Naw Khami kodus. Kõik on olnud ühe põhimõttega — duss ja WC pott asuvad samas ruumis ja kui dussi all käia, siis kogu vannituba ujub. Mingeid vaheseinu, ega kardinaid ma pole seni näinud. Vannitoa ukse juures lihtsalt plätud, et kui märjale põrandale lähed, siis paned need jalga. Jalanõud võetakse siseruumides alati ära. Isegi hotellis on ukse peal silt, et jalanõud palun välja jätta. (Mitte päris peauksel küll). Kuna kohalikud kannavad enamasti plätusid, siis on kõik uksetagused neid täis.

Esimesel päeval olin plaaninud, et saan vaadadata lihtsalt olemasolevat raamatupidamisdokumentatsiooni ja siis otsustan, mis järjekorras ja teemadel peaks põhjalikumalt rääkima. Kujunes siiski teisiti. Kui Naw Kham ütles, et saame alustada, olid kõik töötajad ja isegi tema naine, klassiruumis laudade taga ja ootasid põnevusega koolituse algust. Võtsin siis ette raamatupidamisdokumentide nimekirja ja hakkasime koos vaatama, mis on olemas ja mida pole. Kujunes päris meeleolukaks. Ja minu rõõmuks selgus, et enamus dokumente on täitsa olemas ja korralikult kuu kaupa kokku klammerdatud ka. Ja isegi raha sissetulekud ja väljaminekud olid tabelis kirjapandud. Naw Khami jutust oli jäänud mulle selgusetuks, kuivõrd raha liikumise kohta üldse ülevaade olemas on. Finantsidega tegelev Nyunt Zaw jättis väga nutika ja pühendunud mulje. Inglise keeles saime enamvähem üksteisest aru ja Naw Kham selgitas veel omaltpoolt šanikeeles üle. Tema tõlkest ma muidugi aru ei saanud, aga põhilised asjad said selgitatud.

Teisel päeval tegime praktilisi ülesandeid dokumentide sisestamisel kassapõhiseks raamatupidamisarvestuseks, vaatasime üle raamatupidamises kasutatavad kontod, koostasime esialgse kontode nimekirja ning projektide kulude eristamiseks kasutatavate kulukohtade nimekirja. Õhtupoole tutvustas Naw Kham Financial Policy dokumenti ja koos vaatasime üle finantsidega seotud dokumentatsiooniga seotud töötjate vastutusalad. Selle dokumnedi lubas ta lasta tõlkida, et selle sisu töötajatele arusaadavamaks teha.

Selgemaks sai ka inimeste seotus organisatsiooniga. Töötajad saavad palka õppekeskuse tegevuskuludeks saadud toetusest. Ja täidavad kõik mitut rolli. Kõik inimesed on lisaks rollile organisatsiooni struktuuris ka õppekeskuse kursustel õpetajad. Toimib selline läbipõimunud perekondlik, NGO ja õppekeskuse mudel, kuna osalt on nad omavahel veel sugulased ka. Kõrvaltvaadates tundus mudel täiesti toimivat. Elu koolituskeskuses toimis suure perena. Söödi koos ja koos tegime järgmisel õhtul ka mootoratastel väljasõidu mäeotsas asuva seisva Buddha kuju juurde, kust avanes imeilus päikseloojanguvaade mäenõlval asuvale Namlanile.

Eemalt vaadates paistis Namlani idüllilise mägikülana, kohapeal on tolmune nagu kõik siinsed asulad. Ilm tundus siin olevat siiski mõnevõrra jahedam kui Hsipaws ja Lashios, nii et üle tüki aja ei kleepunud mul särk selja külge. Paistis, et palavus ei sega ainult mind, kuna Naw Kham rõhutas ka, et ilm on siin mõnusam. Ja kuna Namlan asub ka piirkonna keskel, siis on see tegelikult koolituskeskusele päris sobiv koht.

Õhtul käisime kõik koos söömas ühe järvekese peale vaiadele ehtitatud punutud seinetega hüttides asuvas söögikohas, kus lisaks muule saime grillitud kala, mis kohalike jaoks tundus üsna pidulik söök olevat. Seda kala lammutasid pulkadega edukalt kõik peale minu. Pean seda pulkadega söömist ikka veel harjutama. Enamuste söökide söömiseks kasutavad nad lusikat ja kahvlit, seekord olid pulgad ja lusikad. Siin kala süües kangastub mul paratamatult silme ette pilt, kogu sellest prügist, mis vihmaveega tänavatelt jõkke allavoolu minema uhatakse ja kuidas hotelli duššivesi jookseb samuti otse kõrvalolevasse kraavi.

Namlanis asub valitsuse sõjaväeosa ja seetõttu pole selles asulas välismaalastel ööbimine ilma eriloata lubatud. Minu sealviibimiseks luba muidugi ei olnud. Ööbisin koolituskeskuses kahel õhtul ja hommikuti palus Naw Kham, et ma majast välja ei läheks. Õhtuselt söömaajalt tulles panin kiivri kiirelt pähe ja loodan väga, et ei põhjustanud oma sealviibimisega Naw Khamile probleeme.

Hommikul olin plaaninud veel paar tundi tegeleda personaliarvestuse ja palgalehtede teemaga ning tööajatabelite täitmise näidetega, aga kuna Namlanis läks elekter kohe peale hommikusööki ära ja arvuteid ei saanud kasutada, siis ajasime niisama juttu. Vestesime ka päikeseenergia kasutamisest alternatiivse energiaallikana. Väikeseid päikeseelektri paneele on näha päris paljudes maapiirkondade majade hoovides, suuremaid süsteeme pole väga näinud. Päris täpselt ma aru ei saanud, mille taga see on, et nad veel suhteliselt vähe päikeseelektrit kasutavad, kuigi neil on pidevad probleemid elektrikatkestustega. Liiga kalliks nad seda otseselt ei hinnanud, kuna elektri hind on neil ka suhteliselt kallis nagu ma aru sain. Juttu oli ka probleemidest plaaniga rajada uus hüdroeletrijaam, mida Hiina riik siia ehitada tahab tingimusel, et vähemalt esimese viie aasta elekter läheb siis ka kõik hiinlastele. Kohalikud sellega muidugi rahul ei ole, et suured alad üleujutatakse ja ise ikka ilma elektrita ollakse. Allkirjade kogumise kampaania tammide rajamise vastu pidi käima, aga väga usku sellesse, et neid uusi tamme ehitama ei hakata, ei tundunud kohalikel kahjuks olevat. Muu maailm hakkab suuri tamme otsast lammutama, aga siin ehitatakse neid juurde. Lugesin ajaviiteks ka kohalikke ajalehti. Igapäevaselt ilmub ka inglisekeelne ajaleht. Ajalehtedes oli igapäevaselt läbivaks teemaks turistide arvu kasv Myanmaris. Igas lehes oli ennustus, et selle aastal prognoositakse 4,5 miljoni ja järgmisel juba 5 miljoni turisti külastust. Ja siis lugu, kuidas rahulolevad mototuristid Jaapanist või kruiisituristid Euroopast siinset loodust kiidavad. Loomulikult oli igas lehes lugu present U Thein Seini kohtumisest kohalike inimestega ja ametlikest tervituste edastamisest teistele riigipeadele tähtpäevade puhul. Lisaks uudised, kuidas üks ärimees tegi laste tervise nimel annetuse ühele koolile ühel päeval piima ostmiseks, elevantide smuugeldamisest Kachinist Bagosse, Mandalay haiglas viidi läbi viies edukas neerusiirdamine, ühes asulas lõppesid kahepäevased raamatukogu kasutamise kursusesed, aga raamatukogu on endiselt pooleli ja ootab annetusi. Probleemlood olid seotud sellesuviste üleujutustega ja (rahvusvahelise) abiga riisikasvatajatele, kelle saak minema uhuti ning kirjutati uuest autoseadusest, millega tahetakse keelustada alates 2018 aastast parempoolse rooliga autod. Lehest sain teada ka, et Euroopas on põgenikud juba Põhja Soomes piiri ületanud. Mulle meeldis järgnev lugu: The lost sheep return home. Kaks tütarlast ei olnud pärast kooli koju tulnud ja nende vanemad pöördusid politseisse. Politsei ei jätnud ühtegi kivi ümber pööramata, et tüdrukuid leida. Saadigi uudiseid, et tüdrukud on Yangonis tööd otsimas. Üleandmistseremoonial hoiatas politseiinspetor kõiki inimkaubanduse ohtude eest.

Kuna 8.novembril on Myanmaris üleriigilised valimised, siis olid lehtedes ka erinevate parteide tutvustused. Küsisin Win Htikelt arvamust, et kas sel ajal võib tulla rahutusi ja kas ma peaksin muret tundma, kuna ma viibin ju veel siin. Tema arvas, et pole probleemi, rahutused tulevad hiljem…

Hsipawsse tagasi tulin pühapäeval lõunase bussiga. See buss väljus veerand tundi peale piletile märgitud aega. Kiirustasin veel bussile minekuga, aga Naw Kham rahustas, et aega on küll ja loomulikult oli vaja enne veel süüa. Kohalikud bussid veavad koos inimestega ka kõikvõimalikku kaupa, mis tee äärest kaasa antakse. Päris kanu just pole bussis näinud, aga ega väga ei imestaks, kui keegi need ka bussi tõstaks. Reisisaatjate töökoht on neis bussides täiesti õigustatult olemas. Pole veel näinud, et mõni buss üksnes bussijuhiga sõidaks. Need reisisaatjad korjavad piletiraha, võtavad pakke vastu ja tõstavad maha ning kui buss juhtub parempoolse rooliga olema (päris paljud on, kuigi liiklus on ka parempoolne nagu meilgi), siis kõõlub see reisisaatja ukse peal ja vehib juhile, millal on õige aeg eessõitvast veoautost mööda sõita. Teekond Hsipawst Namlani on meeleolukas kitsas kurviline tee mägede, maisi-, riisi- ja arbuusipõldude ning banaaniistanduste vahel. Tagasi hotelli jõudes pidin pettumusega tõdema, et ka siin pole täna internetti. Äike müristab ümberringi, aga elekter siiski on! Ja internetti Lily hotellis ei tulnudki. Postitan selle jutu Yangonis, kuhu ööbussiga sõitsin (15 tundi !). Naw Khamil on sellel nädalal mitmed koosolekud Namlanist eemal ja leppisime kokku, et ma võtan ka nüüd oma puhkusenädala ja veidi mujal ka ringi vaadata.