8. “Noored Kooli” Šani moodi

Tugev sõnum õpetaja koolitust läbinud noorte seljal

Eelmine: “Tseremooniate nädal”

Möödunud nädalal sain põnevusega jälgida noorte TEES (Teacher Established Education Service) programmi osalejate tegemisi, viia läbi tunnid oma õpilastele ja kolmel õhtul ka nendele samadele TEESidele, suhelda inimestega RDFSSist väljastpool (polegi vaja reisida, kõik tulevad ise Namlani), viia lõpuks läbi koosolek RDFSSi tiimile ning kurbusega alustada oma tegevuste otsade kokku tõmbamist. Selles postituses keskendun õpetajakoolitusele Myanmaris ja konkreetsemalt TEES Case Projecti kirjeldamisele.

Uhke Sai Naw Khami esimene kohtumine TEES osalejatega uue õpilaskodu teisel korrusel

Nagu eelnevalt kirjutasin, pole maal riigi poolt toetatud koole. Et oma lapsi harida, panevad kohalikud raha kokku ja ehitavad koole. RDFSS on Šani osariigis selles vallas suur tegija. Sai Naw Kham teeb koostööd mitmete rahvuste esindajate, MTÜde, munkade ning isegi armee esindajatega, et võimaldada võimalikult rohkematel lastel ligipääs algharidusele (1.-5. klass). RDFSSi mobiilsed õpetajad (MTT) sõidavad üle Šani osariigi ja korjavad infot selle kohta, millist abi ja mitmele lapsele millises külas vaja on. Tänu RDFSS pingutustele ning sponsorite kaasamisele on tänaseks ehitatud 15 kooli ja üks õpilaskodu Namlanis (mille avamine toimus 24. juulil), kuhu umbes 100 külalast saavad tulla, et edasi õppida 6.-11. klassis Namlani riiklikus koolis. Samuti on sel aastal toimunud esimest korda suur koolimaterjalide jagamine külakoolidele, neid umbes 200 üle terve osariigi. RDFSSi mõju kogukonnale on tõepoolest väljapaistev. Unistajast Sai Naw Kham oskab inimestega suhelda ja teeb kõike südamest ja väga pehmelt. Õpilaskodust on ta unistanud juba 10 aastat ja näha on, kuidas tema silmadesse tulevad pisarad, kui ta vaatab seda, et tema unistus tuli lõpuks täide. Järgmine projekt on juba ka käsil — Namlanis on ostetud maatükk, kus novembris alustatakse uue RDFSSi kontori, NLCC keskuse ja Naw Khami kodu rajamist. Hetkel peab Naw Kham maja üürima.

Projekti logod, toetajad ja teostajad ning esimene koolituspäev Davidi ja Mwe Khuriga

Namlani õpilaskodu avamine, uue kontori projekt, koolimaterjali jagamine ja esimene välisriigist ajutine Namlani resident pole ainsad Sai Naw Khami läbirääkimisoskuste tõestused ja RDFSSi saavatused sel aastal. Koostöös EBCSiga (Eastern Burma Community Schooling) on RDFSS käivitanud pilootprojekti nimega TEES. Projekt sai rahastust ADRAlt, kes oma korda sai selleks ressursse Euroopa Liidu Humanitaarabi Fondist.

Vana ja uue süsteemi materjalid ja kava on väga sarnased

Kuna üksnes koolide ehitamine, materjalid ja lapsed ei käivita hariduse saamise protsessi, siis pidi ka varem RDFSS ja EBCS lahendama õpetajate värbamise ja koolitamise muret. Eelnevalt korraldasid nad õpetajate koolitusi suviti (märts-mai), andsid välja vajalikud paberid ja lasid õpetajatel oma küladesse naaseda. Koolituste paberitega riigikoolis tööd ei võimalda, aga annab teadmised ja oskused külakoolis õpetamiseks. Sellised õpetajad said osaliselt palka riigi poolt (kloostrikoolides, kuid mitte kogukonnakoolides) ning enamjaolt kohalikult kogukonnalt kogutud rahapotist (põhimõtteliselt, küla maksis õpetajale selle eest, et õpetaja kogu küla õpilasi õpetab). Sellistel õpetajatel polnud mingit kohustust ei RDFSSi ega EBCSi ees. RDFSSi töötajad käisid regulaarselt aga külades, et viia läbi täiendavad koolitused õpetajatele (kahekesi — üks õpetab õpetajaid, teine lapsi, sest nagu eelnevalt mainisin, pole külakool kunagi kinni — see osutub ka lapsehoidmise teenust) ning motiveerida kohalikud lapsed koolis käima — rääkisid peredega, viisid läbi mänge ja aktiivseid tegevusi jne. Seda tööd jätkavad nad ka tulevikus.

TEESi tiim koolitusi planeerimas ja läbiviimas

Käesolev projekt seob aga õpetajad lepinguga RDFSSiga. Lepingu järgi maksab RDFSS nende koolituse, transpordi, toidu ja materjalide ees ning kohustab õpetajaid õpetada külakoolides minimaalselt 18 kuud, makstes neile palka. Koolitus toimub Namlani uues õpilaskodus 25. juulist — 26. augustini ning sellele järgnevad tunnivaatlused ning grupides tagasiside arutelud iga kolme kuu tagant. Selleks, et leida TEESi osalejaid, oli eelnevalt läbi tehtud tohutu töö. Kuna siin pole mõeldav värvata kedagi Interneti, raadio või ajalehe kaudu, eriti maal, siis pidi hakkama saama vaid personaalse lähenemisega. Igasse külasse üle Šani osariigi pidi minema kohapeale, rääkida inimestega ning koguda infot. Selleks, et küla saaks TEES programmis osa võtta, pidid olema täidetud järgmised tingimused:

1. Lastel pole ligipääsu koolidesse, sest:
   a) Selles külas pole kunagi kooli ehitatud
   b) Selles külas oli kool, aga seda pidi kinni panema, kuna polnud õpetajat
   c) Selles külas on kool olemas, aga see ei paku praegu haridust kõikidele klassidele (1.-5. klass)
2. Lapsed ei saa lõpetada 5. klassi oma külas ja ei pääse ligi lähemale koolile
3. Külas on suur hulk lapsi, kes koolist välja langevad
4. Küla on valmis toetama uue kooli ehitamist — maatüki võimaldamine
5. Küla on valmis uut õpetajat toetama — elamine, toit

Külade ja osalejate profiilide kokku viimine

Ka õpetajatele olid seatud tingimused:

1. Vanust vähemalt 16 a.
2. Haridust vähemalt 9. klassi ja omab kogemust keskkoolis õppimisest (10.-11. klass)
3. Oskab kohalikus keeles kirjutada ja lugeda
4. Oskab riigikeelt (baamari keel) sellisel tasemel, et seda õpetada
5. Elab piirkonnas, kus on TEESi tingimustele vastav kool
6. On valmis õpetama vähemalt 18 kuud

Noored õppimas

Kasuks tuleb eelnev õpetaja kogemus (külakoolis on täiesti võimalik, et õpetab iga vabatahtlik, haridusega või ilma) ja see, kui oled poiss ja oled valmis kolima teisse piirkonda (poisse saadetakse sinna TEES tingimustele vastavatele küladesse, kus pole kohaliku õpetaja kandidaati, samuti ohtlikumatesse piirkondadesse). Sellisel moel sai programmi valitud 62 noort — 16 poissi ja 46 tüdrukut, kes veedavad üle kuu aega koos Namlani uues õpilaskodus ja septembrist lähevad koolidesse, osad oma külla tagasi ja osad kuskile mujale. Kooliaasta on siin alganud juunis, seega paljudes koolides õpilased lihtsalt ootavad seda, kuni nende tulevane õpetaja oma ühekuulist ettevalmistust saab. Mõnele osalejele pole veel kooli ehitatud ja mõne puhul pole veel teada, kuhu külasse ta läheb. Kõik lähevad aga Namlanist päris kaugele, sest kui üritasin Sõpruskooli teemat arendada, siis Naw Kham ütles, et nad on kindlasti kõik väga vahvad ja aktiivsed õpetajad, aga asuvad kõik Namlanist tõesti liiga kaugel, et RDFSS saaks Sõpruskoolide projekti toetada (elame, näeme).

TEES projekti 1. lend koos uue õpilaskodu ees

Tuleb veel arvesse võtta ka seda, millest eelnevalt olen vähe kirjutanud: paljud piirkonnad on armee poolt kinni. Kuigi viimane sõjategevus (mis toimub Šani ja valitsuse armee vahel, aga ka Palungidega) toimus viimati kolm kuud tagasi ja rahulepingule on alla kirjutatud, ei tunne kohalikud ennast turvaliselt ja kõik on teadlikud sellest, et sõjategevus võib iga hetk väga kiiresti uuesti süttida. Šani armee valduses on mõned külad, kuhu teed on kinni ja valitsuse armee ei proovigi minna. MTTd saavad aga sinna ligi, nii ka nagu värsked TEESid. Need regioonid pole aga siiski turvalised, seega inimeste julgus ja valmidus oma kogukonda harida ja arendada on imestusväärsed.

Esimeste päevade meeskonna tutvumismängud ja arutelud

Koolitajateks on EBCSi inimesed ja mõned väljastpoolt värvatud koolitajad. Üks on näiteks Mwe Khur, kes on FIEst koolitaja, kes sõidab Thailandi ja Myanmari vahel, et koolitusi läbi viia. Tema rääkis mulle, et kui inimesed saavad haridust välismaa ülikoolides, siis Myanmaris riiklikule tööle neid enam ei võeta. Tema näiteks ei saa riiklikus koolis töötada, kuna õppis Thailandis, aga tema sõnul ei tahaks ta seal töötada, isegi, kui see oleks lubatud. Riiklikus koolis saavad töötada riikliku ülikooli lõpetanud õpetajad, kus haridus toimub umbes samadel põhimõttetel, kui riiklikus koolis — õpetajal on alati õigus ja õpilased peavad tema juttu pähe õppima. Üldiselt kritiseerib Mwe Khur väga valitsust, poliitikat, riigikooli õpetamismetoodikat ja tunneb kaasa kõikidele lastele, kes peavad riiklikust koolist läbi käima. Samas, riigikooli ainus alternatiiv on erakool, kus peab siiski täitma riikliku õppekava ja eksamiteks registreeruma riiklikus koolis (eksamid on väga kuues aines ja toimuvad pärast 5., 9. ja 11. klassi lõppu). Ta rääkis oma kogemusest välismaa ülikoolis, kui ta nägi tudengeid Euroopast, kes julgesid oma meelt avaldada ning professoriga vaielda. Tema inglise keel arenes ka ainult seal, enne seda õppis ta 10 aastat riiklikus koolis vaid grammatikat ja õpetaja järgi korrutamist. Temaga arutasime pikemalt keelekümblusest, aktiivõppemeetoditest ning õpetamisest üldisemalt. Ta tunneb väga muret selle pärast, et nende koolides pole õppe seotud reaalse eluga, ajaloo tunnis ei näe õpilased kunagi maailmakaarti, inglise keele tunnis ei räägita inglise keelt jne jne. Kuna tema on üks TEESide koolitajatest, siis mul on süda rahul selle pärast, mida noortele õpetatakse.

Plakatid on klassiruumi igal seinal

Programm koosneb järgmistest teemadest:

Pedagoogilised oskused:
- Klassiruumi juhtimine
- Tundide planeerimine
- Õppimise struktuur
- Õppimise hindamine
- Laste areng/psühholoogia
- Õpetamise meetodid — 23 meetodit
- Üldised aineoskused — matemaatika ja inglise keel
- RWCT
- Tundide läbiviimine
- Erivajadusega haridus

„Pehmed“ oskused:
- Lastekaitse ja laste turvalisus
- Juhtimise põhimõtted (aeg, koolijuhtimine jne)
- Kogukonna arenduse mõiste
- Andmekogumine
- Kogukonna mobiliseerimine
- Majandamise oskused
- Suhtlemisoskused
- Üldtervis

Paaristöö

Olen natuke jälginud TEESide koolitusi, kuna nüüd käime söömas uues õpilaskodus kolm korda päevas, nii et saan piiluda, mis moodi noored ja nende koolitajad toimetavad. Kasutusel on mängud, aktiivõppemeetodid, grupitööd, arutelud (kuigi koolitaja kurtis, et arutleda nad veel ei oska, seda tuleb neile õpetada), muidugi ka teoreetilised loengud. Koolitus toimub baamari keeles tõlkega, sest kuigi üks tingimustest oli baamari keele oskus, reaalsuses on see oskus väga nõrk ja parem paberi peal (lugemine-kirjutamine). Minu kogemuse järgi on olukord inglise keelega veel hullem.

Õhtune inglise keele tund

Kuna ma ei saanud kõrval seista, kui nägin terve karja noori, energiat täis ja valmis lapsi õpetama, siis hakkasin veel esimesel õhtul uurima, kas mul on võimalik ka kuidagi käsi külge panna nende õpetamismeetodite kujundamisele. Alguses nägin skeptilisust nii osalejate kui ka koolitajate silmis, sest nende arvates on vabatahtlik välismaalasest inglise keele õpetaja midagi vaid arenenud inglise keele oskusega inimestele. Nad arvasid millegi pärast, et minu tundidest keegi midagi aru ei saa, räägin liiga kiiresti ja keeruliselt ja minu juttu tuleb tõlkida. Küllap oleks ka mina arvanud samamoodi neli aastat tagasi, veel enne seda, kui keelekümbluse usku olin pööratud. Õnneks suutsin nendest eelarvamustest vaatamata kinnitada, et saan hakkama igas vanuses ja tasemega inimestega ja alustasin grupi komplekteerimisega, millega saime kokku teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval pärast õhtusööki. Algselt sain kirja 34 nime, reaalselt tuli kohale aga kolmel korral siis 26, 20 ja 22 noort. Enamasti tulid poisid, kuigi tasemetestist tuli välja, et tüdrukutel on enamasti tugevamad eelteadmised. Tundides võtame algkoolile mõeldud materjali, harjutame sõnade hääldamist, mängime läbi laule ning luuletusi, õppime selgeks kehaliigutused. Kasutan oma videosid, mida lahkesti õpetajatele ka jagan. Õppime laulud ja liigutused selgeks, et õpetajad saaks külas ka ilma projektorita hakkama. Rõhutan seda, et videod saab laadida oma mobiilidesse ja sealt mängida, et lastel külas oleks reaalse inglise keele hääldamise mudel. Külas tuleb enamikul kasutada õpikut, millest nad ise aru ei saa ja koopiat teistest allikatest pole võimalik teha, samuti ei ole seal elektrit ega Interneti.

Pärast õhtusööki on iga õhtu mingi koostegevus

Õhtud noorte õpetajatega on tõepoolest vahvad ja naljakad. Kuigi olen neile üritanud seletada, et räägin nedega hea meelega ka muidu niisama söögi ajal, siis väga vähesed julgevad mulle midagi öelda, aga seda lihtsalt sellepärast, et nad ei oska rääkida. Nagu ka minu nooremate õpilastega NLLCs, saavad nad minust aru, kui ma küsimust tahvlile kirjutan, aga kui ma sama küsimust suuliselt küsin, siis nad aru ei saa. Väikesed edusammud on ikkagi olemas, vahel kuulen „Good evening!“ või „How are you?“ noorte TEESide käest vabal ajal. Kõige rohkem aga näen kehakeeles palveid poseerida nendega selfiede jaoks. Kui ma peaks raha küsima iga foto eest, siis ma saaks väga ilusti teenida siin külas, sest usun, et nad oleks nõus maksma head hinda foto eest ja pilte on minuga tehtud juba mitu sada :)

Nutitelefonid ja selfie-maania on maailma vallutanud

Kõige rohkem pilte sai teha siis, kui läksin noortega ekskursioonile möödunud pühapäeval. Õnneks RDFSSi tiim juba tunneb mind ja ma sain eelnevalt teada, et plaanis on käik mäe otsa. Mina sain aru, et lähme matkama ja olin väga elevil, et minna. Hommikul sõime varahommikul õpilaskodus ja vaatasin ringi. Kahtlasel kombel olid kõik väga ilusti riides ja vaid mina oma sõjaväepükstes ja tossudega. Kõik osalejad ja mina saime TEES ja sponsorite logodega T-särke ja asusime teele, aga mitte jalgsi, vaid kohalikute „bussidega“. Alles siis sain teada, et läheme kohaliku künka otsa, kus olin eelnevalt juba kolm korda käinud. Siis sain aru, kui kohatu minu riietus on :)

Olen Namlani künga peal käinud neli korda — jalgsi, motorrataga, jalgrataga ja nüüd ka autoga. Meelde tuli heinamaa koristusaeg, kui sõitsime traktori haagises heinakuhja peal — umbes sama kogemus on kohalikutel teedel kohalikus haagises sõita :)

Edasi toimus väga lõbus käik üle Namlani tuntud kohtade: kloostrid, templid, allikas („Nam“ tähendab šani keeles „vett“ ja „Lan“ on midagi „voolu“ või „allika“ taolist, pole täpselt kindel, aga tean, et Namlan sai oma nime veeallikast, mis üle Namlani erinevates kohtades maa alt välja purskab), kohalik mänguautomaatide klubi ning turg. Nii naljakas oli jälgida meie grupi, sest noored olid täitsa turistid igal pool: ühesugustes särkides ja vihmavarjudega, tulevad bussidega, käivad igalpool kiiresti ja valjusti läbi, teevad miljon selfiet, grupipildi ja lähevad bussiga edasi. Mina tundsin ennast imelikul kombel selle kõige juures Namlani kohalikuna.

Ekskursioon mööda Namlani — paljude noorte jaoks on TEES koolitus esimene väljasõit oma kodupaigast kaugemale

Nii noored siis õpilaskodus elavad — esmaspäevast laupäevani on neil 8.30–16.00 koolitused (kolmel päeval lisaks inglise keel 17–18), õhtuti pärast sööki tegevused: filmiõhtu, mängud, jutude rääkimine jne ning pühapäeval mõni õppekäik. Mina olen ühel õhtul viinud läbi aktiivseid mänge ja mõnel tulevasel õhtul plaanin koos Mwe Khuriga viia läbi „Marshmallow Challenge“ nimega tuntud meeskonnamängu. Minu NKst (Noored Kooli) lugejatele: jah, see kõik on VÄGA nostalgiline ja kogu aeg toob esile meie suvekooli meenutusi. Eriti irooniline on, et minu lennu suvekoolis olid NK-l külas kaks Indiast pärit õpetajat. Kasutan muuhulgas ka nende videosid väikestele, kavatsen läbi teha seda sama „Marshmallow Challenge“, mida Vikas ja Prashant meile siis näitasid ja juba vaikselt mõtlen, kas ma oskan läbi viia eesti tantsu koolitust, mõtlen lihtsat ringis rahvatantsu. Kõige naljakam on see, et nii mõni inimene ajab mõnikord sassi ja minu tõelise nime asemel kutsub mind „Estoniaks“ :) Ja meie ütlesime „India poisid“ Vikas ja Prashanti kohta. Elu on ikka imeline: loob seoseid, toob tutvusi ja pakub uusi lahendusi, teid ning võimalusi! Naudin täiega oma viimaseid päevi Namlanis ja tunnen, et ei suuda pisaraid tagasi hoida, kui hakkan siit lahkuma.

Uute kohtumisteni
Viktoria
02.08.2016

Järgmine: “Viimastest töötegemistest Nam Lanis”