Olukorrast riigis, arendamisest ja Hsipawst
Olukorrast riigis
Kuigi praegu peaks tähistama hiina uut aastat, tuleb Myanmaris tegeleda aga hoopis tõsisemate asjadega. Šani osariigis Hiina piiri asuvas Kokangi alal on rahutused etnilise Kokangi grupi ja Birma valitsusvägede vahel. Paljud inimesed põgenevad uue aasta tähistamise asemel Hiina. Ligi 100 Birma sõdurit on saanud surma; kokangide kaotusi ei tea. Kokangid on Šani osariigis põhjas elav mandariini keelt kõnelev vähemus (30–40% kõikidest Myanmarist elavatest hiinlastest), kelle sõjaväeline rühmitus võitleb nüüd Tatmadaw-ga ehk Birma armeega. See pole esimene kord.
Olen aru saanud, et väga lihtsustatult on probleem enesemääramise õiguses. Myanmari rahvaarv on 51 miljonit (Rahvaloendus 2014.a,), kes kuuluvad enam kui 135 rahvusgruppi. Suurimatest 69% on bamarid, 8,5% šanid, 6,2% karenid, 2,2% tšinid, 4,5% arakanid ja lisaks veel katšinid, monid, hiinlased, hindud, tailased, bangladeshid. Myanmar on jagatud seitsmeks piirkonnaks (kus on ülekaalus bamarid) ja seitsmeks peamiselt sealsete vähemustega asustatud osariigiks — Arakani, Kaja, Kareni, Katšini, Moni, Tšini ja Šani osariigid. Etnilised vähemused on taotlenud föderatsiooni loomist juba alates briti koloniaalvõimu alt vabanemisest, sest Panglongi kokkuleppega, mille sõlmis Aung San Suu Kyi isa Aung San Birma valitsuse esindajana 1947. aastal šanide, tšinide ja katšinitega lubati riigi äärealadel elavatele vähemustele autonoomiat. Sellele nad siiani ka kõik viitavad oma autonoomsete piirkondade taotlemisel. Paraku surus võimul olnud sõjaväeline valitsus need katsed kõik maha, võrdsustades kohalikku autonoomiat separatismiga.
Kuigi aastast 2011 võimul olev valitsus ja president U Thein Sein on olukorda pisut leevendanud ning 2012 aastast kehtib ka vaherahu vähemuste sõjaväeliste rühmituste ja Birma armee vahel, ei ole kõik vähemused sellele alla kirjutanud ja nagu ütles Šani rahvaarmee juht hiljutises intervjuus Al-Jazeerale, on Birma armee lõhkunud kokkulepet vähemalt 400 korda.
Olukord on murettekitav, sest suure vaevaga saavutatud rahu on taas ohus ja etnilised vähemused kardavad, et seda olukorda saab kasutada tõelise föderatsiooni loomise plaanide allasurumiseks. Tõsi, olen aru saanud, et Birma keskvalitsuse siirusesse riik sisuliselt föderatiivseks muuta tegeliku usku pole, aga vähemalt on see olnud mingigi õlekõrs. Lisaks on president U Thein Sein kuulutanud Kokangi alal välja sõjaseisukorra (ingl martial law), mis aga tähendab, et seal ei saa toimuda valimised, mis on tulemas 2015.a. oktoobris-novembris.
Olen kohalike elanikega rääkides aru saanud, et Birma armeed põlatakse ja kardetakse. Kui ükskord Namlanist Hsipawsse sõites kohtasime teel kuskil 100 autost koosnevat sõjaväe kolonni, siis kaasas olnud inimesed vandusid ja sülitasid. Sõdurid, keda olen näinud teedel, ei jäta endast distsiplineeritud muljet — mõlkis kiivrid viltu peas, mitu relva üle õla, ülbe hoiakuga ja mundrid kortsus istuvad nad kas oma väeosade ees või kohalikes söögikohtades.
Üks huvitav tähelepanek, mille aga tegin rääkides ühe bamariga oli, et kui meie mõtleme, et armee on selleks, et meid kaitsta, meie turvalisuse eest seista ehk rahva ja riigi teenistuses, siis paljud siinsed inimesed ja armee ise arvavad, et inimesed ja riik on armee teenistuses. Ja seda suhtumist on raske murda. Vaatamata armee, Tatmadaw (kuhu kuuluvad maavägi, merevägi ja õhujõud), aastate jooksul kordasaadetule ja läbikukkunud valitsemisele, oli see 2014.a. International Republican Institute-i poolt korraldatud uuringu järgi kõige eelistatum institutsioon (84% vastanutest ütles, et kas “very favorable” või “favorable“) ja seda meedia, valitsuse ja opositsiooni ees. Kas hirmust või on see tõesti nii, seda ma ei tea.
Organisatsiooni arendamisest
Taolises kontekstis on järjest olulisem see tugi, mida saame oma tegevuse ja teadmistega pakkuda Šani Osariigi Kohaliku Arengu Fondile ehk RDFSS-ile (Rural Development Foundation of Shan State). RDFSS on apoliitiline, mitte-religioosne, valitsusväline ja mittetulunduslik kogukonna organisatsioon, mille missioon — hariduse ja tervishoiu teenuste võimaldamine lastele, õpetajate teadmiste täiendamine ja noorte seas hariduse ja teadmiste väärtustamine — on arusaadav:
1) Haridus on enesemääramise ja ellujäämise alus: seepärast võimaldab RDFSS lastele (kuni 5 klass) algharidust emakeeles (šan) ja pakub õpetajatele ja noortele maapiirkondades enesetäiendamise võimalusi;
2) Valitsus pakub haridust ainult birma keeles ja vähemused ei saa emakeelset haridust: seepärast ehitab RDFSS koole (21) ja koos munkadega (koolid on nö templikoolid, st mitte usulised, aga on templite juures) ning kohalike kogukondadega otsivad šani-keelseid õpetajaid (27), leiavad neile palga ja elukoha;
3) Maapered võtavad lapsed koolist peale alghariduse saamist ära (5. klass), sest laste saatmine külast välja kooli on kallis: seepärast töötab RDFSS kohalike peredega, tehes eestkostetööd hariduse väärtustamiseks ning ühtlasi ehitab internaate, kus lapsed saavad väga väikese tasu eest elada ja haridusteed riigikoolides jätkata (siis juba birma keeles);
4) Noored ei ole haritud (kuskil 75% maalastest ei jätka oma haridusteed peale 5. klassi) ja noortel on enda tuleviku suhtes negatiivne ettekujutus: seepärast on RDFSS loonud Namlanisse elukestva õppe keskuse, kus pakutakse huvilistele erinevaid kursusi (nt inglise keel, arvutiõpe) ja tehakse koostööd Lashios ja mujal asutavate koolituskeskustega;
5) Tervishoiuteenused on väga kehvad ja lapsed on alatoidetud: seepärast pakub RDFSS oma koolides ka tervishoiuteenuseid ja on lisaks asutanud kaks kliinikut, mis on avatud kõikidele külaelanikele;
6) Koole ei juhita süsteemselt ja haridustase on ebaühtlane: selleks on RDFSS kaardistamas kõiki Šani osariigi koole ja soovib luua koolide võrgustiku.
Olukord tervishoiu ja haridusega on Myanmaris kehv. Valitsus pakub neid teenuseid peamiselt bamaritega asustatud piirkonnas ja keskustes ning birma keeles. Vähemused ei saa seega emakeelset haridust ega korralikke tervishoiuteenuseid. Seni kuni olukord on selline, peab RDFSS pakkuma teenuseid. Aga teenustega probleeme ei lahendata, neid lahendatakse süsteemse eestkoste tööga.
Selleks oleme ka meie oma organisatsiooni arendamise töös jõudnud arusaamale, et RDFSS peab lisaks teenustele keskenduma eestkoste- ja suhtekorralduslikule tööle, mis vajab eraldi aega ja vahendeid. RDFSS peab oma eesmärgid, tegevused, eelarve kui ka struktuuri selles valguses üle vaatama ja ilmselt ümber korraldama. Selleks tuleb teha tööd oma praegu veel laialivalguva missiooni ja visiooniga ning olematute eesmärkide paika panemisega; liikmete staatuse selgitamisega; nõukogu rolliga; ja personaliga. Kuna Naw Kham on RDFSS-i peamine mootor ja ainsana inglise keelt kõneleva inimesena on tema peal iga töökohustus, mis nõuab inglise keelt, siis oleme palju aega pühendanud alguses eemärkide konkretiseerimisele ja nende elluviimist võimaldava struktuuri loomisele. Minu mure on, et RDFSS-i liiga kiire areng ja laienemine on kaasa toonud liiga palju tegevusi, mis nõuavad professionaalsust, milleks Namlanisse on raske inimesi leida. Need tuleb nüüd panna toimivasse süsteemi ja leida võimekad juhid, et kogu surve ei oleks ainult ühel inimesel.
Lisaks analüüsile ja nõustamisele tegime ka kaks koolitust personalile: kuidas toimub strateegia koostamine (et nad sellega hulluks ei läheks ja suudaksid selgelt sõnastada oma eesmärgid ja panna tegevused süsteemi) ning eelarvestamine, mis liidab endas halduseelarve, projektide eelarved ja rahavoogude ülevaate. Nüüd on RDFSS-il aega seedida nii saadud teadmisi kui ka analüüsimemos toodud soovitusi ja teha nende elluviimiseks väike plaan. Selle plaani põhjal saavad tööd jätkata nii järgmine vabatahtlik kui ka mina, aidates RDFSS-il ka edaspidi rasketest kohtadest üle saada.
Muljed Hsipawst
Lonely Planet annab päris hea ülevaate linnakesest ja nagu olen kirjutanud, peamine tegevus turistidele siin on kas matkamine, lebotamine peale Mandalayd või šani külades käimine. Aga mida teada ja mida teha:
- Roni Lily hotelli torni ja vaata 360 kraadi üle Hsipaw, mägesid ja jõge. Aegajalt satub mõni teine turist sinna ka päikeseloojangut vaatama, aga üldiselt on see tühi.
- Söö Mrs. Pontooni juures, mis asub vangla-sarnase Red Dragon hotelli vastas, juustu ja singiga võileibu. Peale kahte kuud riisi ja nuudleid oli see tõeliselt mõnus vaheldus.
- Joo Mrs. Popcorni juures avokaado mahla või tamarindi teed. Proua aias saab rahulikult raamatut lugeda ja jätkata oma jalutuskäiku Little Bagani.
- Võta ratas ja sõida või käi jala 8 km ring kohalikes külades riisi- ja sojaubade põldude vahel. Väga kaunis ja rahulik.
- Mine giidiga jala või motikaga Palau külasse mägedes. Seal saab ka ööbida, aga tuleb arvestada, et voodilinu pole ja mina nägin seal iga lapse peas täisid. Küla ise oli maaliline ja sattusime pulma, kus saime tuttavaks kohalike prouadega.
- Vähemalt korra söö rasvas praetud väikeseid soolaseid pallikesi, mida pakutakse koos kastmega. Maksavad 70 senti ja on väga head.
- Osta kohalikult turult iga päev hästi palju mandariine ja tõsta oma C-vitamiini taset.
- Mina jaluta küladesse jõe kaldal, aga ole valmis, et kohalikud koerad ei pruugi sellest olla väga vaimustuses.
- Söö Club Terrace-s ja Lily hotellis. Viimases on suurepärane chef, aga meeleolukalt olematu teenindus. Seega, kannatust, sest toidu kvaliteet kaalub selle üle. Ja hamburger oli sama suur kui mu pea. Mässasin sellega pool tundi, aga sain hakkama.
- Räägi poepidajatega inglise keeles. Nad on väga õnnelikud ja teavad, kus on Eesti. Üldse on Hsipaw inimesed väga avatud ja lobisemishimulised.
- Mine bussiga Lashiosse.
- Või lihtsalt ole Black House-i terrassil jõe kaldal või Lily katusel ning naudi vaadet ja elu.
