Päev, mida mäletada
Elekter siin Namlanis on taaskord otsustanud korraks lahkuda ja vihma kallab ojadena. Ei ole see esimene, ega tõenäoliselt ka viimane päev, kui istun taskulambi- või küünlavalgel. Vihmaga on sama lugu, see tuleb ja läheb. Lõunapool on üleujutused hävitanud inimeste kodusid, siinset elurütmi mõjutab vihm hetkel õnneks vähe. Kuigi ka Namlan on oma osa saanud, kui suve alguses voolasid tulvaveed mööda linna peatänavat ja jälgi sellest isetekkelisest jõest võib veel tänagi näha.
Vihmaga algas ka meie eilne suurprojekt. Või pigem, vihm peaaegu tühistas plaani, mida mitu inimest nädal aega ette olid valmistanud. Et päris algusest alustada, siis ühel päeval sain teada, et Naw Khamil on plaan minna õpilaskodu noortega puid istutama Warn Zeing kloostrisse, mis on olnud tema koduks ja edasiste haridusplaanide alguspunktiks. Ühe järjekordse vestluse käigus selgitas ta mulle, et soovib lastele seeläbi vastutustunnet õpetada ja anda neile võimaluse milleski tähenduslikus kaasa lüüa.
Suurepärane idee, mis vajas nüüd vaid teostamist. Mõneti üllatuseks, aga pigem rõõmuks oli Naw Kham otsustanud selle juhtimise enda õlult ära anda ja panna hoopis Long Tipi vastutama. Mulle andis see omakorda võimaluse võtta see nö näidisprojektiks, kuna terve möödunud nädala rääkisime CREDi tiimi ja kohalike noortega projekti juhtimisest. Nii me siis arutasime, miks selline asi üldse ette võtta ja kuidas seda võimalikult edukalt teha, mille peale vaja mõtelda ja keda selleks kaasata. Plaan oli paigas lausa kella-ajaliselt! Tõsi, asjaolud muutusid küll nädala jooksul pidevalt ja minu imestuseks polnud laupäeva hommikuks istikuidki olemas, aga elu on siin õpetanud rahulikult võtma ja laupäeva õhtuks olid ka taimed kohal.
Kuni saabus pühapäeva hommik… Kell 6.30 olin valmis hommikusöögile minema ja kell 7 startima. Aga just see pühapäev kallas esimest korda sellist vihma, mis taevasse vaadates tundus lõputuna. Ja iga lisanduv vihmaminut tähendas külateede läbimatuks muutumist. Naw Kham oli juba jõudnud kohalikele teatada, et puude istutamine lükkub edasi. Õpilased olid aga valmis ja CREDi tiim samuti, teiste hulgas mina.
Natuke peataolekut, mõned telefonikõned ja kell 10 olid autojuhid kohal. Need autojuhid ja need autod… Lahtistesse kastiautodesse pakiti ära 80 last, 20 täiskasvanut, puuistikud, veekanistrid, suured toidutermosed ja lahti läks sõit, mis mind pani aegajalt oma naabrist kinni haarama. 15 kilomeetrit pole ju midagi, aga need kilomeetrid tundusid lõputuna. Läbi porivaalude ja kergelt kreenis tund aega tekitas vägisi tahtmise kõndida. Samas tundus autojuht selline, kelle jaoks pole see esimene kord roolis istuda. Ja omamoodi lohutust pakkus ka vaade Šani lopsakale ja rohetavale maastikule.
Kohalejõudmise rõõm oli siiski üüratu ja nälg suur. Seega algas meie puude istutamine hoopis lõunaga. Kõik selleks, et töö kallale asuda. Minu esialgne kartus, et oma heledate teksadega olen selles seltskonnas sõna otseses mõttes nagu valge vares, möödus kiiresti nähes kõiki neid kübaraid, seelikuid ja lahtiseid varbaid. Ega riided ju tööd tee, need preilid ja noorhärrad teevad. Vajadusel hoiavad teineteisel vihmavarju pea kohal, et märjaks ei saaks. Ma ei pruugi siinset keelt rääkida, aga virisemist-mossitamist ei näinud ma ühegi lapse näos. Kui nii mõelda, siis pole ma seda siin üldse näinud.
Algsest plaanist kasvama panna kuni 150 puud sai päeva jooksul märksa rohkem. Kusagilt ilmus juurde taimi ja ilmus ka kohalikke külainimesi, kes aitasid kaevata, mõõta, istutada. Mina sain omakorda vastutasuks meelelahutust pakkuda, sest kui tihti ikka nii kõrvalisse kohta valge naine kõplama satub.
Võib olla teenisin sellega ära ka õpilaste julguse, sest päeva lõpuks oli neid juba täitsa mitu, kes juttu tulid rääkima ja kellega koos ka mitu istikut maha panime. Ja võib olla mõni neist teab tänaseks ka vähemalt ühte eestikeelset sõna ja see on „puu“.
