Puhkuselt tagasi koos kitsedega
Eelmisesse nädalasse jäi puhkusereisilt tagasisõit ja plaanide tegemine edasiseks siinviibimise ajaks. Baganist võtsin suuna tagasi Mandalay poole. Otsustasin seekord sõita laevaga. Varahommikusel väljumisel sai näha päiksetõusu taustal kümnete kuumaõhupallide tõusu Bagani kohale. Sõit piki Irrawaddy jõge kestis kokku 13 tundi ja õhtuks olin Mandalays. Kurb oli vaadata seda sodi, mis kõik jõgepidi allvoolu läks. Rääkimata sellest, et laeva WC ja pesuveed kõik otse jõkke lasti. Jões elavad selle järgi nime saanud delfiinid, keda on alles jäänud alla saja isendi. Osale Mandalayst ülesvoolu asuvast jõest on moodustatud delfiinide kaitseks kaitseala, aga nähes kuidas linnade ja kaevanduste reovesi jõkke jookseb ja kõikjal pesu otse jões pestakse on sellest kardetavalt vähe abi nende päästmiseks.
Mandalays olin septembris saabumise järel juba linnas ringi vaadanud ja treppe pidi üles roninud linna ääres asuvale mäele (Mandalay Hill) vaadates ära kõik teekonnal ettejäävad pühakud. Nüüd oli mul vaja ilmtingimata ära näha ka linna ümbruse vaatamisväärsused. Valisin selleks reisi väikebussiga, mille sai tellida hotellist. Vaatasime puunikerdajate tööd ning marionettnukkude ja pärlitega tikitud piltvaipade ja patjade valmistamist. Nägime Mahamuni pagoodis Buddha kuju katmist kullalehtedega ja Maha Gan Dha Yon kloostris sadade munkade lõunasööki. See viimane oli mõnevõrra veider. Väga aru ei saanud, miks turistid peaksid vaatama, kuidas mungad söövad. Aga kuna kloostri juures hakkas meiega üks munk juttu ajama ja näitas hiljem ka kloostri kööki ja oma elruumi, siis kokkuvõttes kujunes see käik päris huvitavaks. Jutuajamise lõpuks ei jätnud munk muidugi ka küsimata annetust oma õpingute jaoks raamatute ostmiseks. Minu meelest peaks kõik, kellel on vaja annetuste kogumisega tegeleda, saatma Myanmary õppereisile. Inimesed siin lihtsalt oskavad tulla sinuga rääkima, oskavad huvi tekitada ja nad tunduvad nii siirad, et neile raha andmine tundubki ainuõige valikuna. Mõtled ainult, et palju peaks andma. Annetamine paistab olevat üldlevinud. Paljude pagoodide ja kloostrite juures on väljas sildid annetajate nimedega. Näiteks on valgusprožektori, pingi või piirdeaia küljes tahvel kirjaga, kelle annetuse eest see ehitatud on.
Pärastlõunal tegime hobukaarikul tiiru Innwa külas. Kuna ka siin oli vihma sadanud, siis oli tee kohati paras porimülgas ja hobusel andis meid tirida. Lohutasime ennast, et küllap ta on sellega harjunud ja kuna turiste ka praegu palju pole, siis enamuse päevast ta seisab. Nägime siis veel vanu kloostrivaremeid ja pagoode. Päeva lõpetuseks vaatasime päikeseloojangut 160 aastat vanal 1,2 km pikkusel puidust U Bein sillalt. Sillal toimus paras rahvamatk, rahvast vooris seal sadade kaupa.
Huvitav oli vaadata kalamehi, kes kaelani vees võrkudest kala välja korjasid. Kuna praegu on vihmahooaja lõpp ja vee seis jões kõrge, siis oli silla kõrgus veest üsna tavapärane. Madala veeseisuga on see kõrgetele puitpostidele rajatud sild ilmselt veel muljetavaldamam, aga meeleolukas jalutuskäik kujunes sellest ka nüüd.
Järgmisel päeval võtsin ette 11 tundi kestnud sõidu rongiga Mandalayst Hsipawsse. Rong väljub hommikul kell neli. Kuna eelmisel õhtul piletit osta ei õnnestunud , siis kästi hommikul raudteejaamas pileti saamiseks kohal olla kell kolm. Raudteejaam oli õnneks üsna hotelli lähedal ja kui kell 3.15 sinna jõudsin, siis pileti ka sain. Rongis oli upperclass vagun ja tavalised vagunid ning nagu tee peal selgus haagiti taha ka vagun kitsedega. Rong oli üsnagi vana ja väsinud moega. Istmed selles turistide vagunis olid mugavad ja suure vahega, aga vaguni põrand oli uskumatult räpane ning haises see rong ka parasjagu. Miks ei võiks seda põrandat vähegi kasida? Kuna raudtee on ehitatud 1900ndate alguses ja vaid hädapäraselt renoveeritud, siis kulges sõit vaheldumisi üles-alla ja küljelt-küljele hüpeldes ja kõikudes. Mõnes kohas sõitsime läbi üsna kitsa mäkke raiutud koridori, nii et ma mõtlesin, et vagun põrkab kõikudes vastu mäe külge.
Teekond kulges kohati edasi-tagasi sikksakke tehes mäekülgipidi ülesronides ja kulmineerus Gokteiki viadukti ületamisega. Viadukt on ehitatud 1901 aastal (318 jalga kõrge) Pennsylvania Terasekompanii poolt ja oli siis maailmas kõrguselt teine viadukt. Aeglaselt üle viadukti sõites võttis kõhu üsna külmaks, sest see oli ikka päris kõrge. Vaade oli vapustav. Kogu sõidu jooksul sai aegajalt imetleda võrratuid vaateid mägedele, erkrohelisi riisivälju ja valgeid, kollaseid ja punaseid krüsanteemipõlde. Vägev rongisõit oli! Kitsed väljusid samuti Hsipaws :).
Hsipaws saime järgmisel päeval kokku Naw Khamiga ja arutasime tegevusplaani järgmisteks nädalateks. Ülehomme peaksin saama kokku Nandariga, et üle vaadata tema poolt kirjutatud uue projekti eelarve. Nädala lõpus sõidan Namlani ja siis on näha, kuivõrd mu soovitusi ellurakendatud on. Tegevust jagub.
