Sünnipäevapidu, sisekontroll ja teeistandused
Suundusin järjekordsel hommikul kella seitsmeks Namlani bussile, mis seekord alustas sõitu üsna täpselt. Sellel sõidul tabas mind üllatus teel, kui buss peatus ja bussi tagumistele istmetele ja vahekäiku hakati laadima kotte, mis esmapilgul meenutasid meie kartulikotte, aga lõhna jägi, mis bussis levis sain aru, et tegu on hoopis kohalike apelsinidega.
Peale laaditi umbes 30 kotti ja edasine sõit jätkus apelsini-lõhnaliste kottide vahel. Siinsed apelsinid on väiksemad ja ümmargused ja laimivärvi rohelised, aga maitsevad päris hästi. Nimi on neil ka midagi muud (mitte aplesin), aga kohalik nimi läks mul juba kahjuks meelest ära. Tegu pidi olema Shani mäestikus kasvava puuviljaga. Mujal seda ei kasvavat (Myanmaris vähemalt). Kuna peal oli apelsinilaadung, siis suundus buss Namlani jõudes loomulikult turule ja ma pidin jälle helistama, et mind üles leitaks. Pärast selgus, et olles apelsinid maha laadinud, sõitis buss ikka lõpuks tavapärasesse peatusesse ka. Mina muidugi nii kannatlik olla ei osanud ja ronisin ka bussist välja. Bussipeatuste leidmisega ja aru saamisega, millal on õige aeg väljuda on mul jätkuvalt probleeme. Bussifirmade vahel tundub siin olevat päris kõva konkurets, erinevaid busse on päris palju ja väljuvad nad igaüks erinevast kohast. Ja kohale jõudes teevad soovijatele iga nurga peal peatusi, nii et kui täpselt ei tea kuhu minna, siis ei saagi aru, kus see päris peatuse koht on. Seni pole ma kohanud ühtegi bussijuhti, kes inglise keelest aru saaks. Aga olen alati kuidagi õigesse kohta pärale jõudnud. Bussipiletite hinnad on ilmselt tänu konkuretsile üsna odavad. Umbes kahetunnine sõit (~60 kilomeetrit mägiteed ) maksab minibussiga 4000 kyatti (3 eurot) ja suure bussiga 1500–2000 kyatti (1,1–1,5 eurot). 15 tunnine sõit Hsipawst Yangoni maksis 17500 kyatti (12,5 eurot). Sõiduajad on pikad, kuna kaugliinide bussid teevad teel pikki peatusi söömiseks ja tualeti külastamiseks.
Kuna RDFSS kõik administratiivtööga tegelevad inimesed tegelevad ühtlasi ka õpetamisega, siis olime kokku leppinud, et saame koos tööd teha pärastlõunal, kui tunnid on läbi. Namlanis selgus üllatuslikult, et ennelõunal tähistati hoopis San Zaw sünnipäeva. Peol osalesid ka õpilased, keda ta nimetas oma õdedeks. Üks poiss oli ka siiski õpilaste hulgas. Enamus neist olid hiinlased. Siinkandis on lisaks shanidele ka palju hiinlasi. Pisikesed hiina tüdrukud tahtsid kõik kangesti koos minuga pilti teha ja näha pilte Eestist. Sain neile näidata pilte Läänemerest ja Eesti metsadest (raamatutest, mille olin kingituseks toonud). Internet kahjuks Namlamis endiselt ei tööta ja arvutis olid mul ainult siin reisil tehtud pildid ja paar pilti minu tütre koolilõpetamisest. Vaatasid nad siis huviga neid. Lisaks tahtsid nad näha Eesti raha. Mõned viieeurosed ja mündid mul kotis olid. Tehti siis neist ka pilti. Vastutasuks õpetati mulle hiina keelt :). Üks hea idee siiakanti suveniiriks on võtta kaasa Eesti euromünte. Eesti raha on mult mitmes kohas näha küsitud ja Baganis andsin oma Eesti euromündid suveniirideks ära.
Sünnipäevalaual oli nn barbeque (nad ise nimetasid seda nii) — õlis küpsetatud lillkapsas, mingid kaunad, lihatükid ja enamuses maisijahust saialaadse küpsetise tükid, mida pulkadega papptopsides olevasse kastmesse pisteti ja söödi. Kõrvale joodi Coca-Colat ja loomulikult ei puudunud ka tort. Tort oli seest kakaobiskviidist ja pealt ohtralt sefiirine. Maitses päris hästi. Ja tordi söömiseks olid väiksed kahvid. Ühel õhtul väljas süües juhtusin nägema, kuidas kõrvallauas sarnane sefiiritort pulkadega ära söödi. Tort lõigati pärast ohtrate piltide tegemist tükkideks ja söödi seda vaheldumisi selle barbeque tükkidega hoogsas tempos. Ja siis ühel hetkel hakati üksteisele sefiiri näkku määrima. Sain minagi osa. Lisaks lasti külaliste peale miskit kiirkuivavat vahtu. Eesmärk oli ilmselgelt võimalikult üksteise näod ära mäkerdada. Riideid püüti siiski puhtana hoida. Seejärel tehti mäkerdatud nägudega ühispilt ja pidu oligi läbi. Käis kiirelt. Sünnipäevalaps sai kingiks kaisulooma. Peo taustaks pandi arvutis mängima muusika hetke populaarseima kohaliku bändiga, mis kõlas päris hästi.
Pärastlõunal vaatasime erinevaid dokumendinäidiseid ja tegime praktilisi ülesandeid nende täitmiseks. Andsin ülevaate nõuetest raamatupidamis-dokumentide vormistamiseks ja registreerimiseks. Vaatasime juba kasutatavaid dokumente ja andsin soovitusi, milliseid veel oleks tarvilik kasutusele võtta. Tegime praktilisi ülesandeid dokumentide täitmiseks põhivarade arvelevõtmiseks, kulumi arvestamiseks ja põhivarade ning väikevahendite registri loomiseks. Õhtul tegelesime praktiliste näidetega tööaajatabelite täitmiseks ja töötasude jagamiseks erinevate projektide vahel ning palgalehtede vormistamiseks ja tööjõukulude kandmiseks pearaamatusse.
Järgmisel päeval koolis õppetööd ei toimunud ja saime kogu päeva tegeleda eelarve planeerimise ja sisekontrolli teemade arutamisega. Hommikupoolik kulus eelarve koostamise põhimõtete selgitamisele ja praktilistele ülesannetele administratiiv-, projekti- ja kogu organisatsiooni eelarvete koostamiseks. Pärastlõunal tegime koos läbi näitliku küsimustiku organisatsiooni raamatupidamises ja finantsaruandluses kasutusel olevate dokumentide, registrite ja aruannete kohta ja analüüsisime, mida ja kui tihti oleks sisekontrolli tegemiseks vaja kasutada. Õhtupoolikul jõudis Namlani tagasi ka Naw Kham ning osales sisekontrolli puudutavas arutelus.
Kuna RDFSS inimesed väitsid, et ei pea praegu tasuma mingeid makse, siis huvi pärast uurisin veidi Myanmari maksuseaduste kohta. Võibolla huvitab veel kedagi. Üksikisiku tulumaksu määr on astmeliselt 0–25%, Seda ei pea kinni mitte tööandja vaid iga inimene ise peab seda tasuma. 0% määr kehtib kuni 2 miljoni kyatise sissetulekuni aastas. See on siis ligikaudu kuni 1400 eurot aastas (117 eurot kuus). Maksutatavast tulust 20% on maksuvaba ja lisaks saab veel teha mitmeid mahaarvamisi seoses ülalpeetavate laste ja vanematega. Ettevõtted peavad tasuma 25% tulumaksu ja lisaks veel on kapitalikasvu maks 10%. Sarnaselt käibemaksule on kasutusel kommertsmaks. Teenustelt tuleb tasuda 5% maksu ja kaupade müügil on erinevad määrad alates 5% olmekaupadelt kuni 100% sigarettidele. Religioossed ja heategevuslikud annetused on maksuvabad.
Kohalike jutu järgi sotsiaalseid garantiisid riigi poolt pole. Pensioni saavad ainult valitsusasutuste töötajad, teised peavad lootma laste peale. Samas lükatakse ka siin laste saamist edasi ja perekonnad pole suured. Tavaline on kaks last, mitte rohkem. Naljaga pooleks mõtlesin nende kahelapseliste perede peale, et kuna siin sõidetakse enamuses mootoratastega, siis sellele ei mahugi lihtsalt suurem pere. Seda et mootorattal sõidab perekond, kus suurem laps istub isa ees ja väiksem on seotud tagaistuvale emale kõhule näeb siin tihti.
Käisin ka Lashios ja sain seal kokku Nanduga, kes planeerib uueks aastaks koolituskeskuses uute kursuste algatamist ja paneb kokku nende käivitamiseks rahastuse taotlust. Vaatsime üle taotluse eelarve ja võimalused selles kulusid vähendada. Nandu jutu järgi oli ta võimalikelt rahastajatelt saanud tagasisidet just selles osas, et kulusid tuleks püüda vähendada. Eelarve oli üsna põhjalikult läbi mõeldud ja detailne. Korrigeerisime seda koos ja soovitasin tal ka tegevuste selgituses põhjalikumalt personali tööülesanded lahti kirjutada.
Bussis, millega ma Lashiost õhtul tagasi sõitsin oli vahekäigus ja istmevahedes põrandale laotatud suured kotid hernestega, mille peal siis kõik reisijad kõndisid ja istusid. Kaubad ja inimesed liiguvad kõik bussidega kuhu vaja. Ja ma olen näinud, et bussile antakse ka kirjad kaasa. Postiga saatmist siin ilmselgelt eriti ei kasutata. Minu septembris Hsipaws posti pandud kirjadest pole tänaseks vist veel ükski Eestisse kohale jõudnud. Oleks pidanud bussiga saatma ;). Bussisõidu lõpetuseks veel tähelepanek, et kuigi enamus busse näevad üsna kulunud ja väsinud välja on neis näha narmaste ja volangidega kardinaid ning istmekatteid. Laes on mõnel lühtrimoodi kristallidega valgustid, mis on üsna veider kuna majades siin valgustitel kupleid eriti ei kasuta. Isegi hotellis on laes paljad säästupirnid. Ja kardinad on ka pigem üsna tagasihoidlikud, kui neid üldse on.
Nädalalõpus oli hotellis kogunenud grupp huvilisi mägiküladesse matkale minekuks ja otsustasin ka nendaga ühineda. Hsipaw lähiümbruse Shani külades olin juba jalutanud või jalgrattaga sõitnud, kaugemal ja kõrgemal mägedes elevate palaungide juurde polnud ma veel jõudnud. Hsipaw asub Shani mägismaal ja ükskõik kuhu poole vaadata on silmapiiril mäed. Kohaliku giidi jälgedes sammusime esimesel päeval ennelõunal üsna palava päikese käes mööda mäekülge kulgevat teed järest kõrgemale ja lõunaks jõudsime Pankami külla. Majad külades on valdavalt ehitatud kõrgetele postidele ja bambusmattidest punutud seintega. Maja all ollakse päeval päiksevarjus ja vihmaperioodil voolab vesi lihtsalt maja alt läbi. Teel tekitasid elevust kohalikud põngerjad, kes olid endale mängimiseks leidnud hiirepojad ja tulid neid rõõmsalt pihus hoides meile näitama.
Vaevarikast ülespoole rühkimist kompenseerisid kaunid vaated mägedele. Lõunasöögiks saime kohalikku karrit, ainult et siin oli see täiesti ilma lihata. Riis ja erinevad lisandid munast, läätsedest, maapähklitest, pambusest, kapsast ja muust rohelisest. Kõrvale nagu ikka ka kauss vesikressi suppi. Ootasime suurema palavuse mõõdumist ja jätkasime ronimist kõrgemale. Kuna matkaseltskond oli tahtmist täis vaadata päikeseloojangut mäeharjalt, siis muutus teekonna lõpp üsna järsuks tõusuks läbi “dzungli” nagu giid väljendas. Tegelikult oli see siiski veiste rada võsas, aga piisavalt järsk, et võhmale võtta. Ja siin meenus mulle, et kuna hommikul oli võimalus mägedesse minna üsna ootmatult tekkinud, siis kiiruga pakkides olin järjekordselt maha jätnud kaks olulist asja võssa minekuks — putuktõrje ja taskulambi. Putukatõrje probleem lahenes lihtsalt. Loomulikult oli kõigil teistel see kaasas, aga ilmnes, et väga tõhusalt just ei toiminud. Giidil oli kohalik vahend, mis lõhnas väga hästi ja hoidis minust küll lendavad putukad eemale. Tegelikult mind väga igasugu satikad ei söö, ju neile ei maitse mu veregrupp ning siin on Eestiga võrreldes ikka väga vähe sääski. Lisaks leidis kanadast pärit Jojo teeääres kasvanud laimipuult küpse vilja ja tükeldas selle ära, et saaks joogivee pudelisse panna. Laimikoorega siis sai ka jalgu hõõruda ja ma loodan väga, et ükski malaariasääsk mind ei rünnanud. Mäkke ronides mõtlesin, et kas tõesti seekord saab vaadet nautida ilma kohustusliku Buddha templita mäe otsast ja loomulikult eksisin. Lisaks loomade varjualusele oli olemas ka Buddha kuju. Päikeseloojang mägede taha oli lummav nagu ikka…
Kuna pärast päikse loojumist saabub pimedus kiiresti, siis teekonna lõpp mäe otsast allapoole külla majutuskohta tuli ka pimedas käia. Telefon valgusallikana aitas pimeduse probleemi lahendada. Mägiküladesse elektriliine ei lähe ja kogu valgustus majades on akude pealt, mida laetakse väikeste päiksepaneelidega. Õhtusöögiks saime jälle karrit riisiga, ilma lihata. Mägikülades pakutav kohalik toit on kordades parem, kui linnas pakutav, kuna see pole nii õliga üleujutatud. Laual olid ka seened, mida nimetati shampinjonideks ja kui olime söömisega poole peal jutustas giid nagu muuseas loo, kuidas üks perekond olla seente söömise järel ära surnud. No läks seeneisu üle ja rohkem ma neid igaks juhuks ei võtnud. Sain omaltpoolt ka rääkida, et Eestis korjame me samuti metsast seeni ja sööme neid. See siinne seeneroog oli üsna vürtsikas nii, et palju seda niikunii süüa poleks suutud. Õhtusöögi kõrvale pajatas giid kentsakatest juhtumistest turistidega ja naeris väga nakatavalt ise kõige rohkem oma lugude üle.
Hommikul äratas meid maja kõrvale kogunevate naiste jutt, kes suurte korvidega teepõõsatelt lehti koguma suundusid. Hommikusöögiks oli ka loomulikult riis lisanditega. Korralik hommikukohvi on ainuke, millest ma söögi/joogi osas siin aegajalt puudust tunnen. Veider, et nad pole õppinud kohvi jooma ja tegema, kuigi seda Myanmaris kasvatatakse. Hotellis tehakse küll päris musta kohvi, aga see on väga lahja. Igal pool mujal pakutakse kohvina 3/1 lahustuvat segu, kus suhkrut on palju ja kohvi väga vähe. Hommikul saime nautida vaateid mägikülale ja meie teise päeva teekond mäekülgedel kulgeski mööda teekorjajatest ja ka tee ehitajatest.
Ilmselt pärast vihmaperioodi lõppu on võetud käsile suurem teede parandamine ja igal pool on näha teedesse sõidetud sügavate roobaste ja vee uuristatud aukude täitmist. Teekonnal allapoole tagasi matkasime läbi männimetsa, bambusete ja maispõldude ning ületasime mõned jõekesed. Tuleb tunnistada, et jalad olid alla jõudes ikka üsna väsinud. Giidi sõnul on turistide tulek muutnud paljusid asju paremaks — eelkõige majaümbrusi puhtamaks ja avardanud suhtlemisvõimalusi. Tahaks loota, et turismist tõuseb siinsetele inimestele tõesti tulu ja see ei laosta kohalike traditsioonilist elu.
