Saagikoristuse aeg on käes

Riisipõldude erkroheline on asendunud kollasemate toonidega ja peagi on saagikoristuse aeg käes. Šani mägistel maadel on põllumeestel hea aasta — riisi ja maisi hinnad on sel aastal kõrged. Mujal Myanmaris oli palju üleujutusi ja saak on kehvapoolne.

Hsipawsse on saabunud turistid. Kuum ja vihmane aeg on läbi, turismhooaeg on alanud. Hotelli hommikusöögid on üsna rahvarohked ja enam ei küsi pisikest kasvu alati naerusuine kokk minult, kui ainukeselt sööjalt — No rice today? Tänavatel on ringijalutavaid ja jalgratastel valgeid inimesi palju näha ning kohalikud lapsed ei jaksa neile kõigile enam lehvitada ja MINGA-LABA hõigata. Minul on aeg otsad kokku tõmmata ja kodupoole teele asuda. Koer sellel tänavanurgal, kust tee kloostri poole keerab, haukus minu peale jätkuvalt ka viimasel nädalal. Koerad jooksevad siin igal pool vabalt ringi ja üldjuhul on pigem pelglikud, katsuvad eemale hoida ja ei haugu inimeste peale. See koer oli ilmselgelt erand. Kohalikke kõndis piki seda sama tänavat ka pidevalt, aga nende peale ta ei reageerinud, mina olin ikka võõras. Lisaks koertele on igal pool ka märkimisväärne hulk kasse ringi jalutamas. Viimase nädala õhtuid sisustas valjuhäälne kassikontsert hotelli akna taga.

Istusime Naw Khamiga veel viimast korda kloostripõrandal ja vaatasime üle materjalid, millega minu siinoleku ajal töötasime. Kõike lõpetatud ei saanud, aga protsess oli põnev. Kirja said organisatsiooni raamatupidamise reeglid, üle vaadatud jooksva aasta eelarve ja koostatud finantsprognoos järgiseks aastaks. Arutasime rahavoogude prognoosimise võimalusi ja vajadust, personali töökohustuste jagamist, finantskontrolli teostamist, aastaaruande koostamist ja auditiks valmistumist.

Namlanis kuulasin San Saw ja Su Su muljeid reisist Taisse, kus nad käisid rahvusvahelise organisatsiooni Child’s Dream korraldatud narkoennetuse teemalisel koolitusel. Vaatsin üle oktoobri kuludokumentide sisestamise kassaraamatusse ja eelarvetäitmise aruande tegevustoetuse kasutamise kohta juunist septembrini. Põnevust lisas minu siinsele tööle fakt, et kuludokumendid on valdavalt kõik kohalikus keeles, millest ma midagi aru ei saa, seega usaldasin raamatupidaja selgitusi nende sisu kohta. Pangadokumendid on siiski inglise keeles ja numbrid on ka õnneks üldjuhul arusaadavad. Projektiaruanded põhilisele rahastajale Child’s Dreamile tuleb ka koostada inglise keeles. Viimasel päeval vaatsime koos veel dokumente ja arundeid, mis on vajalikud projekti- ja/või aastaaruande auditite läbiviimiseks. Kuna eelnevalt oli selgunud, et bilanss ja kasumiaruanne olid üsna tundmatud mõisted, siis tutvustasin ka nende aruannete koostamise põhimõtteid lihtsate näidete abil. Ja oligi aeg hüvasti jätta.

Kahe kuu jooksul veendusin, et RDFSSi inimesed eesotsas Naw Khamiga on oma kodukoha patrioodid ja tunnevad suurt muret Šani laste ja noorte puudulike haridusvõimaluste pärast. Praeguse valitsuse poliitika kindlustab lastele viis klassi tasuta bamarikeelset riikliku haridust. Paraku maapiirkondade kohta ütleb statistika, et 75% õpilastest ei lõpeta isegi seda ja 25% ei käi üldse koolis. Põhjuseid kooli poolelijätmiseks on erinevaid. Peamiselt, et kooli pole ligiduses, lapsed teevad tööd ja ka see, et riigikoolides on õpetus bamarikeelne, mida kohalikud lapsed ei oska. Šani keel on 60% ulatuses sarnane tai keelele ja täiesti erinev bamari keelest.

Kriitilised ollakse ka Myanmary haridussüsteemi kõrgahariduse osas — diplom on paljudel, aga see ei anna oskusi, ega kindlusta tööd. Noortel pole võimalust kõrgkooli valida, vaid nad peavad minema õppima oma kodukohas asuvasse kooli. Probleemiks on, et maapiirkondades puuduvad töökohad, mistõttu haritumad noored lähevad tööle Yangoni ja välismaale. RDFSSi koolituskeskus korraldab kohalikele noortele inglise keele ja arvutioskuste kursuseid ja viib läbi õpetajatele täiendkoolitusi. Mägikülades olevate kloostrikoolide tegevust toetatakse koolihoonete rekonstrueerimise ja rajamisega. Kloostrikoolid saavad õpetajate palkadeks toetust riigilt, aga see katab vaid ligikaudu 1/3 vajadusest. Seega tegutsevad need koolid suuresti tänu kloostrite toetustele ja igasugune lisatoetus on hädavajalik. RDFSS otsib võimalusi saada koolidele lisaraha rahvusvahelistelt organistsioonidelt. Minu Namlanis oleku ajal ehitati valmis uus õppeklass. Kui septembris saabudes oli hoovi peal ainult varjualune, kus minagi ühes inglisekeele tunnis osalesin, siis novembriks olid hoonel seinad ümber.

Pühpäeval olid Myanmaris valimised. Hsipaws toimusid need kohaliku päästeameti ruumides, kust selleks ajaks olid suured punased tuletõrjeautod, millest iga päev mööda kõndisin, minema sõidutatud. Kõigi hääle andnute vasaku käe väike sõrm kasteti kauapüsiva tindi sisse, kontrollimaks et keegi mitu korda ei hääletaks.

Tänase seisuga on valimistulemused rõõmustavad, sest suurim opsitsioonis olnud partei (NLD) saavutas veenva ülekaalu. Šani inimesed andsid paljud hääle suuruselt teisele opositsiooniparteile — Šani Rahvuslikule Demokraatialiigale (SNLD). Juba 1990 aasta valimistel toetas rahvas opositsiooniparteisid ülekaalukalt, aga võimule neid siis ei lubatud ning mitmed opositsiooni liidrid aja jooksul vangistati. Tahaks väga loota, et seekordne valimisvõit toob kaasa muudatusi riigi juhtimises. Reformide läbiviimine on opositsioonijõududele erakordselt keerukas kuna Myanmari konstitutsiooni on sisse kirjutatud, et 25% kõigist parlamendikohtadest kuulub automaatselt sõjaväele, aga kõigi otsuste vastuvõtmiseks on vaja üle 75% toetust.

Keeruliseks teeb riigi valitsemise selle paljurahvuselisus ja mägedega eraldatud piirkonnad. Liigitanud riigi rahvastiku ametlikult 135 etniliseks rahvaks, rõhutab riik, et vaid sõjaväeline valitsus tänu ainulaadsele riigimudelile on suutnud tagada selles mitmekesisuses rahu ja stabiilsuse. Praeguse valitsuse seisukoht on olnud, et Myanmarile sobib just distsiplineeritud demokraatia, mitte lääne stiilis demokraatia. Tõsiasi Myanmari administratiivse haldamise juures on see, et iseseisvumisest saati pole ükski valitsus suutnud kontrolli haarata kogu selles mägedeks, kõrgustikeks ja tasandikeks killustunud, ent samas puuduliku infrastruktuuriga riigis. Eraldatud mägipiirkondades tegutsevad kümned erinevate rahvusrühmade kuni mitmekümnetuhandelised relvastatud üksused, kes ei allu valitsuse kontrollile. Paljud neist on valitsusega sõlminud vaherahu, aga mitte kõik.

Hea eestikeelse ülevaate Birma ajaloost saab Karin Deani raamatust “Kagu-Aasia”. Ka minu lühike ülevaade Šani piirkonnast, kus mina viibisin, põhineb sellel raamatul. Šanid on Myanmaris arvukuselt teine rahvusrühm põhirahvuse bamarite järel. Šanid ise kutsuvad end taideks, mis tähendab „vabad inimesed”. Šanide elatusviis, valdavalt paikne riisikasvatus orgudes, on olnud otseselt seotud ka nende ühiskonna koondumisega väiksemate võimukeskuste ümber. Briti koloniaalperioodil 19. sajandi lõpus eksisteeris laial Šani platool palju šanide vürstiriike, kellest umbes 30 said Briti protektoraadi staatuse (olles brittide kaitse all) — seega ei saa šanide vürstiriike pidada brittide koloniaalaladeks. Britid tunnistasid šani valitsejate võimu. Valitses küll rahu ja stabiilsus, ent ka majanduslik ja poliitiline seisak. Seega liitusid šanid 1947 aastal Birma Liiduga, ent alustasid 1960. aastatel föderalistlikku liikumist ning edaspidi relvastatud võitlust, mis osalt kestab tänase päevani.

Lisan veel infokilde, mis mul reisi ajast on kogunenud, ehk on kellegile kasuks.

Elu siinkandis käib üsna päikserütmis. Hommikul kella viiest läheb valgeks ja siis inimesed juba tegutsevad. Õhtul peale kuut on pime ja kuna tänavalgustus on üsna puudulik, on ringiliikumine raskendatud. Kella seitsme ajal lõpetavad kohalike söögikohad töö, üheksaks on tegevused lõpetatud enamvähem kõik ja kell kümme on vaikus. Mulle on hommikused varased ärkamised alati sobinud, seega võiksingi päikese järgi elurütmi jätkata (mis tähendab, et nüüd keset pimedat novembrit koju jõudes on aeg talveunne minna…)

Lapsevankreid nägin siinoldud aja jooksul kahte. Nägin jalutamas ühte vanemat meest lapsekäruga, kes paistis uhke vanaisana ning ühes hoovis seisvat lapsevankrit. Lapsed on kodus hällides ja riidest kiikudes. Väljapool kodu kannavad naised väikeseid lapsi selga või rinnaleseotult. Põhjus on ilmselt väga lihtne — kõik sõidavad mootorratastel ja sellega ju lapsekäru ei vea. Ja kui laps juba istuda oskab, siis istub ta mootorrattal, mitte kärus.

Üks söök, millest hakkan puudust tundma on Shani nuudlisupp. Eriti hea oli see turu servas nurgapeal asuvas söögikohas. Astuge läbi kui siia satute… Seda sööks Tartuski hea meelega mõnel lõunal. Tegu on tomatises kanapuljongis riisinuudlitega, paraja hulga ingveri ja küüslauguga, lisandiks seesamiseemned ja pähklipuru. Peale raputati alati ka rohelist sibulat. Nuudlite kõrvale pakuti meie hapukapsast meenutavat salatit, mis oli üsna chillyne. Kõik koos oli minu meelest väga hea. Ja loomulikult tahaks iga päev juua ühe värske puuviljakokteili nagu siin saab Mr Shake juures :).

Teenindav personal on igal pool väga abivalmis, aga mitte ülearu kiire. Aega ju on… ja tihtipeale unustavad nad ühtteist ära. Näiteks sööke tellides juhtus korduvalt, et midagi jäi toomata. Kui meelde tuletada, siis naeraratades soov täidetakse, aga jääb mulje nagu poleks seda alguses tellitudki. Ja kohv või tee loksutatakse kandikul tuues alati üle ääre, hoolimata et tassid on poolikult täidetud. Mulle oli esialgu harjumatu, kui keset söömist tuldi küsima, kas kõik on OK. Jäi tunne nagu midagi oleks valesti, aga peagi sain aru, et see on nende komme viisakas olla.

Absloluutselt kõigis hotellides ja muudes majades, kus viibisin on ustel ühesugused käepidemed. Sellised ümmargused keeratavad metallist nupud, mille keskel on sissevajutatav väike nupp ukse lukustamiseks. Ilmselgelt on tegu üleriigilise uksenupumonopoliga. Nendel ustel, millel seda nupuga lukusüsteemi ei olnud, olid lihtsalt riivid.

Sularaha tuleb kaasa varuda, pangautomaadid on olemas, aga nendest raha kättesaamisele väga loota ei saa. Vähemalt mina oma Swedbank Mastercardiga sain raha kätte ühe korra Baganis (pärast mitmekordset proovimist). Hsipaws on kolm pangaautomaati, proovisin neid vaheldumisi vähemalt 20 korda, aga raha ei saanudki. Pangast öeldi selgituseks, et proovi veel, vahel on halb ühendus. Õnneks oli mul dollareid kaasas, mida sain vahetada ja hotelli eest sai maksta kaardga.

WC paber on kasutusel kõikjal mujal peale WCde. Seda kasutatakse söögikohtades laudadel salvräti asemel. On sellised plastmassist topsikud, millesse saab paberirulli sisse panna ja siis pealolevast august paberit välja tõmmata. WCd on valdavalt auk põrandas, aga need on veega, mida tuleb kõrvalolevast anumast kopsikuga peale kallata. WCd on üldiselt puhtad tänu sellele, et vesi voolab igal pool. Hotellides on WCd ikka istutava poti ja paberiga.

Internetiühendus paraneb järjest. Hotellide WiFi ühedused oli üsna kõikuvad. Vahel toimis päris hästi, vahel kadus. Tehniliselt ma ei tea, kuidas vihm internetiühendust mõjutada saab, aga tundus tõesti, et vihmaga oli ühendus kehvem. Ja telefoni levi kadus ka vahel vihmaga ära. Telefoni ostsin kohaliku internet kaardi (Ooredoo), mis toimis pea igal pool, väljaarvatud Namlanis. 5000 kyatisest ettemaksust jätkus mulle kirjade ja uudiste lugemiseks kuuks ajaks.

Vähe sellest, et paljudel autodel on rool valel pool, näitavad nad maanteedel ka suunatuledega märguannet möödumiseks teist pidi. Ehk siis kui tee on vaba pannakse vilkuma teepoolne suunatuli ja taganttulija sõidab mööda. Signaali tõrtsutatakse ka igaksjuhuks kogu aeg — möödsõitudel ja mägiteedel enne kurve, linnas ka igal võimalkul juhul. Ristmikel kehtib isereguleerumine ehk siis mingil hetkel asendub üks suund teisega. Jalakäiatele ülekäiguradu ei ole ja keegi seisma ei jää, et sind üle tee lasta. Tuleb lihtsalt otsustavalt kindlas tempos autode ja mootorrataste vahelt üle tee jalutada. See nõudis mul päris palju harjutamist!

Elektriühendus on ainult 1/3 kogu riigi majapidamistest, mis tähendab, et see on ainult suuremates asulates ja linnades. 75 % elanikonnast on ilma elektriühenduseta. Toiduvalmistamiseks ja kütteks kasutab 95% elanikest puitu ja riisikestasid, mis tihedama asustusega piirkondades viib küttepuude puudumiseni ja õhusaaste probleemideni. Linnades on elekter küll olemas, aga kaob aegajalt ära. Siis lülitatakse tööle gaasil töötavad varugeneraatorid, mis kõigil on igaksjuhuks olemas. Minu hotellisoleku ajal juhtus umbes kord nädalas, et generator tööle lülitati. Külades ma väga palju ei viibinud, aga selles mägikülas, kus matka ajal käisime, olid valguse saamiseks kasutusel väiksed päiksepaneelid, millega akusid laeti. 61% elektrienergiast tuleb hüdroelektist ja 34% gaasist. Hüdrolelektri kasutamata potensiaali peetakse suureks ja seda peetakse puhtaks energiaks. Hiina on huvitatud siinsest hüdroenergiast, aga kohalike seas on suur vastuseis uute veehoidlate rajamisele.

Metsad on suures osas maha raiutud ja puit Taisse veetud. Metsadega on finish nagu väljendus Win Thike. Endistele metsamaale on rajatud maisipõllud. Nägin mõnda tiikpuuistandust, kus puud olid veel üsna peenikesed. Mägistes piirkondades oli ikka tee ääres metsi ka näha, tasandikel laius põllumajandusmaastik.

Temperamendilt on Šani inimesed pigem vaoshoitud ja ei ole pealetükkivad ega lärmakad. Selles osas pigem sarnanevad eestlastele kui lõunamaa rahvastele.

Väga palju õmmeldakse riideid. Vaatamata sellele, et kõik kohad on täis odavat masstoodangu riideid, on jätkuvalt au sees rahvuslike longyide kandmine. Pidulikumal puhul kantakse õmmeldud komplekte seelikust ja pluusist. Enamuses väga maitsekalt valitud komplektid. Hsipaws kandsid ka väga paljud mehed laiu rahvariide pükse. Õmblusmasinate taga istuvaid ja riideid õmblevaid inimesi (nii mehi kui naisi) oli näha igal tänaval.

Lisaks muule mõjutab riigis inimeste elu ka astroloogia. Ühel astroloogide poolt paika pandud heaendelisel kuupäeval ja kellaajal — 6.11.2005 kell 6:37 — hakkas tollasest pealinnast Yangonist pikk ja aeglane veoautode voor riigiteenistujate, valitsuse dokumentide ja kontorimööbliga liikuma 320 kilomeetri kaugusele riigi keskossa. Seal asuvast pooleliolevate ehitistega arendusprojektist oli ootamatult nii Myanmari kodanike kui maailma jaoks saanud riigi uus pealinn, mille olemasolust seoses kolimisega teatati esimestele ümberasujatele üheksast ministeeriumist vaid kaks päeva ette.

Palju jäi mul kindlasti kindlasti kirja panemata ja kõiki emotsioone ongi väga keeruline edasi anda. Unustamatu kogemus oli see kindlasti. Mis mul muud on öelda, kui et julgustan kõiki ennast proovile panema tundamatus keskkonnas. Lisaks maailmale saate ka ennast avastada!

Tänan MTÜ Mondo inimesi Janikat, Triinut ja Kristinat, kelle eestvedamisel Eesti Arengukoostöö projekti raames minu Myanmari sõit teoks sai. Tänusõnad ka Herdisele, kes varustas mind vajaliku reisiinfoga. Tundsin igal hetkel, et probleemide tekkimisel on nõu ja abi alati olemas. Loodan, et ka minupoolne panus aitab kaasa RDFSSi tegevuse efektiivsemaks muutmisele ning Šani külades saab rohkem lapsi võimaluse koolis käia.

Annetuskonto number Šani laste haridusvõimaluste panustamiseks:

Saaja nimi: MTÜ Mondo Arve nr: EE491010220099409013 Selgitus: Birma toetuseks