Tööpäevad kloostrites ja söögist ka
Hommikul kell 6.20 helises telefon ja Naw Kham küsis reipalt, kas olen juba oma hommikusöögi lõpetanud. Pidin tõdema, et olime eile kokku leppinud, et kohtume järgmisel hommikul, aga et see juba poole seitsme ajal peaks juhtuma, ei osanud ma küll arvata. Niisiis lubas Naw Kham tulla 7.30 ja mu peale võtta. Käisin söömas, pakkisin arvuti kotti ja jäin teda ootama. Kohale jõudis ta lõpuks peale kella üheksat. Suundusime siis motorattaga tööle ühte Hsipaw kloostrisse, kus ta arvas, et on hea rahulik koht töötegemiseks. Ja oligi! Alguses pidime istuma laua taha tühjas klassiruumis, aga kuna seal polnud pistikut, millest arvutile voolu saada, suundusime teisele korrusele munkade eluruumidesse. Tühi ruum, seina ääres mõned riiulid, üks puust seljatoega pink, madal laud toidunõudega. Väike arvutilaud tooliga ja televiisor. Ja kõrval suurem ruum, kus maas ja kokkurullitud magamismatid ja tekid ma arvan paarikümnele inimesele. Pärast küsisin Naw Khamilt, et 70 munka pidi selles kloostris elama. Põrandaid armastavad nad vakstuga katta, nii ka siin. Istusime siis maha ja tegelesime Excelis Cashbookiga, mille abil saab kõige lihtsamalt kassapõhise raamatupidamise tehinguid kirja panna. Otsisin selle tabeli internetist, kui aru sain, et neil tõesti polegi üldse mingit raamatupidamise süsteemi kasutuses, kus kõik tehingud koos oleksid. Naw Khamile igaljuhul see tabel meeldis ja eriti see, et viimasel lehel summeerusid automaatselt tulud ja kulud kokku. Püüdsin selgitada, et kasu on sellest ainult siis, kui tõesti kõik tehingud kirja panna ja korralikult projektide ja kululiikide vahel jagada. Ja siis saab selle põhjal teha kuu lõpus kokkuvõtteid ja jälgida ka eelarvete tegelikku täitmist. Projektide eelarved on neil küll olemas, aga selleks, et omada ülevaadet ka tegelikest kulutustest, süsteem paistab puuduvat.
Töötegemise vahepeal tuli loomulikult käia söömas. Lõuna jõudis kätte ja sööma suundusime, ikka mootorattal, kohalikku toitu pakkuvasse restorani. Restoran tähendas seda, et selles on korralikud kõrged lauad ja tavalised plastiktoolid. Enamustes kohtades on väiksed madalad lauad ja taburetid. Olin selles kohas juba ühel õhtupoolikul ise ka korra käinud ja esimese elamuse kätte saanud. Tookord oli sööjaid üsna vähe, aga lõuna ajal paistis see koht päris populaarne olevat. Pakutakse karrit. Valida saab erinevate lihade vahel, mille ports kausiga lauda tuuakse. Lisaks siis suur kauss keedetud riisi, taldrik toore rohelise salatikraamiga ja kümmekond väiksemat kaussi erinevate lisanditega, millest osad on päris teravad. Chilly! öeldi mulle hoiatavalt. Liha on neil kaua küpsetatud ning õlist läbi imbunud ja minu meelest polnud maitselt vahet kas kana või kala, aga siinses palavuses on ilmselt ainus viis hoida toitu halvaksminemisest see õli sisse uputada. Riis ja osad lisandid olid head, kõige chillymad jäid minust siiski puutumata. Mingi supimoodi ollus oli ka, mis maitses pisut nagu oblikasupp. See oli ka päris hea. Püüdsin meenutada, kus ma sellise maitsega asja olen söönud, päris nagu oblikasupp see ikka polnud, aga samas oli tuttava maitsega. Seni pole meenunud. Võibolla satun seda veelkord sööma ja siis tuleb meelde.
Tagasi kloostrisse jõudes olid paar munka asunud selles ruumis, kus enne tööd tegime, sööma ja telekast jalgpalli vaatama. Naw Kham tegi ettepaneku, et äkki ma tahan teha väikse uinaku ja kuna tööd poleks seal söövate munkade ja teleka juures niikuinii kuigi effektiivselt teha saanud, siis nõustusin. Anti mulle matt külje alla ja ilus satsidega padi ka ja nii ma siis pikutasin mõne aja seal munkade magamistoas. Kuna jalgpall kestis, siis edasiseks töötegemiseks kolisimegi Naw Khamiga magamistuppa. Tore oli veel see, kui üks munkadest küsis, et kust ma tulen, ütles ta, et teab küll Eestit, kuna jälgib jalgpalli. Pärast hakkasin mõtlema, et kas ta ikka õigesti aru sai ja kas Eesti ikka on nii kõva jalgpalliriik, et seda Birmas teatakse?
Järgmisel päeval läks asi keerulisemaks. Naw Kham oli mulle andnud lugeda dokumendi, millel nimeks Financial Policy of RDFSS. Nüüd arvas ta, et võiksime seda koos vaadata. Dokument oli ilmselgelt koostatud USA raamatupidamisreeglitele vastavalt ja otsast oli Naw Kham seda juba pisut kohandanud. Iseenesest oli päris põnev lugemine eneseharimise mõttes. Olin mõelnud, et ELFi raamatupidamise sise-eeskiri tuleks üle vaadata ja selles vajalikud muudatused teha. Võtsin selle kaasa, et siin mõnel vaiksel õhtul sellega tegeleda. Ja nüüd siis on mul võimalus osaleda Birma organisatsiooni raamatupidamisreeglite loomises ja tutvuda ka USA vastav dokumendiga. Keeruliseks tegi asja see, et algne dokument oli päris põhjalik, käsitledes ülesannete ja vastutuse delegeerimist osakondade vahel, tsekiraamatu kasutamist, pangaülekandeid, krediitkaardi kasutamist, personliarvestuse korraldamist, maksuaruandlust jne. Kuidas seda kohandada organisatsioonile, kus on hetkel kolm administratiivtööga tegelevat inimest, kõik raha liigub sularahas ja nagu Naw Kham väidab, siis maksude tasumise kohtutust neil üldse pole? Naw Kham arvas, et tulevikus läheb neil seda kõike vaja ja seega jäi esialgu enamus kirjeldatust dokumenti siiski alles. Välja suutsime võtta otseselt USA seadusandlusele ja dokumendivormidele viiavad punktid. Kasuks tuli see dokumendi läbitöötamine Naw Khamile kindlasti, kuna nii mõnestki raamatupidamisprotseduurist luges ta siit ilmselt esimest korda. Ja omaltpoolt proovisin siis tema küsimustele vastata ja näiteks amortisatsiooni arvestuse ja asjade mahakandmise protseduuride olemust arusaadavamalt selgitada. See dokument oleks heaks aluseks raamatupidamiseeglite paika panemisel ja Naw Kham avaldas soovi, et see saaks minu abiga novembriks valmis. Tegeleme siis sellega veel jätkuvalt.
Olime kokku leppinud, et sõidan Namlani kontorisse, kus saaksin siis kohapeal näha, kuidas on dokumentide registreerimine ja säilitamine korraldatud ja kuidas toimunud tehinguid kirja pannakse. Namlani ma siiski ei jõudnud. Naw Kham helistas ja teatas, et on järgmistel päevadel Lashios ja saaksime seal edasi tööd teha, kui ma sinna sõidan. Otsisin siis järgmisel hommikul üles bussipeatuse ja pärast paartunnist sõitu kitsal mägiteel maisipõldude vahel olingi kohal järgmises kloostris. Naw Khamilt saadud info põhjal olin proovinud panna kokku olemasolevate projektide põhjal organisatsiooni selle aasta eelarve ja üritanud saada ülevaate nende igakuistest admisnitratiivkuludest. Lihtne see just polnud, kuna info oli laiali erinevate projektide eelarvetabelites ja osa neist tabelitest pärinesid ka aastatest 2011 ja 2014. Ja osa tegevustest ja rahast nagu selgus tulevad alles järgmisel aastal. Niisiis vaatasime veelkord üle need eelarvetabelid ja selgitasin, mida arvestada, et saaks kokku ülevaate selle aasta rahadest ja kuidas planeerida järgmise aasta summasid.
Minu üllatuseks pakuti mulle öömaja sealsamas kloostris, kus mulle eraldati kardinaga magamisnurk ja anti ereroosa võrgust kate sääskede vastu, keda seal õhtul tõesti näha oli. Tegin jalutuskäigu ja imetlesin vaadet Lashiole kloostri lähedalt mäe otsast, kus olid üles pandud erinevad metallist treenimisvahendid ja tõesti kohalikud inimesed tegidki seal päikeseloojangut vaadates trenni.
Õhtusöögil käisime Naw Khamiga ühes tai söögikohas, kus oli väga põnev ühine toiduvalmistamine. Keset madalat metallist lauda oli auk ja selles anum kuumade sütega. Süte peale pandi metallist nõu, mille keskel on aukudega muhk ja ümberringi servas renn. Sellesse renni valati vesi. Ja siis toodi kauss pekikuubikutega ning taldrikud erinevate õhukeste lihadega, kala ja krevettidega. Kõik need olid toored. Peki- ja lihatükid tuli selle kuuma plekist muhu otsas ära küpsetada. Servasolevas veerennis keedeti nuudleid ja salatilehti ja kuna lihaküpstamise vedelik voolas ka sinna sisse, siis mõne aja pärast oli seal üsna maitsev supp. Kõik kokku maitses hästi ja oli midagi meie grilliõhtu taolist :) . Harjumatu oli ainult näha kuidas söömas olnud inimesed kõik oma salvrätid ja arbuusikoored jm ülejäägid lihtsalt maha viskavad ja siis tütarlapsed oma sametkingadega selle sodi sees istuvad. Pärast muidugu tullakse ja pühitakse luua ja kühvliga plats järgmiste külastajate jaoks puhtaks.
Järgmisel päeval kuni lõunani tegelesime veel Financial Policy dokumendiga, eelkõige selle töötasude arvestamise osaga ja RDSFF personali struktuuri skeemi joonistamisega ja tasude eelarvestamisega. Ning tagasi Lashiost sõitsin Naw Khami mootoratta tagasistmel. Tuleb tunnistada, et paar tundi sõitu sellel oli paras katsumus jalgele ja tagumikule, mida küll kompeseerisid kaunid õhtused vaated mägedele. Edaspidi proovin siiski eelistada bussi :)
