1. Tere!

Kõigepealt, tutvustan ennast. Sellest esimesest postitusest ei tule palju infot Myanmari (Burma) kohta, seega kui otsite infot selle riigi kohta, siis soovitan minna kohe minu teise postituse juurde. Selles postituses on kirjeldatud minu teekond vabatahtlikuks õpetajaks saamisel. See on võib olla huvitav nendele, kes on mõelnud oma elus sarnast sammu teha.
Minu nimi on Viktoria Rudenko, olen inglise keele õpetaja Tallinna Pae gümnaasiumis. Tulin kooli neli aastat tagasi tänu Noored Kooli programmile ning kahe aasta möödudes otsustasin, et soovin jätkata õpetajana. Inimesed, kes mind tunnevad, võivad kinnitada, et olen rahutu ning avatud uutele väljakutsetele. Seda on näha ka minu töös — iga õppeaasta on olnud teistest erinev, igal aastal on olnud mõni uus projekt või amet, mida olen enda peale võtnud.
Õppeaastal 2015/2016 alustasin tööd meie kooli arendusjuhina ning see eeldas koostööd paljude teiste minu kolleegidega. Koostöös meie kooli projektijuhi Pavel Alonoviga saime hakkama tõsiselt suurepärase projektiga — korraldasime meie koolis nimelt Maailma mõistmise ja sallivuse nädala ning esitasime seda projekti MTÜ Mondo Maailmapäevade konkurssile. Projektis osalesid aktiivselt ka 10. klassi õpilased, kes olid ise paljude tegevuste eestvedajad. Oktoobris toimusid terve nädala jooksul meie koolis näitused, meisterklassid, viktoriinid ja arutelud globaalsetel teemadel ning toimus meie õpilaste ja ka õpetajate silmapildi avardamine. Üheks teemaks, mida me siis tõstsime, oli maailmaharidus ning laste elutingimuste ebavõrdsus. Isiklikult valmistasin ette näituse, mis pani mind mõtlema selle üle, kui tihti me unustame, et kõik meie maailmas on suhteline ja kui õnnelikud me tegelikult oleme. Siis tekkisid minus esimesed mõtted vabatahtlikust õpetamisest ning hakkasin asja uurima. Minu huvile aitas kaasa ka see asjaolu, et tol hetkel oli minu hea sõbranna Anne-Liis Kongo külas GLENi vabatahtlik.
Muidugi olin ma üliõnnelik, kui sain teada, et meie projekt võitis konkurssi ja mina saan sõita märtsis Ghanase, Kongo külla ning oma silmaga näha, mis moodi toimub arengukoostöö edendamine ja kuidas reaalselt Mondo arenguriikides aitab. Veel enne reisi uurisin vabatahtlikute pakkumisi, mis olid kõik huvitavad, aga minu jaoks ebamugaval ajal. Kui tuli uudis Myanmari kohta, olin kohe huvitatud ning aeg sobis, aga pidin arutama oma perega, kas mul on võimalik nii lühikese ette teatamisega riigist nii pikaks ajaks lahkuda. Õnneks sai mu pere (mis kõige tähtsam, mu laps) minust aru ning lubas mul kandideerida. Tean, et nad vaikselt lootsid, et mind ei valita, kuna muretsesid minu pärast :) Edasi toimus aga reis Ghanasse ning seal nägin, et üks efektiivsemaid viise arengumaade toetamiseks on vabatahtlikud. Kohapeal elades saab paremini aru kohaliku elu tugevustest, nõrkustest ning kontekstist. See annab võimaluse toetada inimesi vastavalt nende vajadusele ning koostöös kohalikke partneritega välja töötada jätkusuutlik plaan ka järgmistele vabatahtlikutele.
Minu õnneks sain ma vabatahtlikuks valitud ning hakkasin ette valmistama. Lugesin riigi kohta ning külastasin ettevalmistavaid seminare, kohtusin eelmiste vabatahtlikutega. Ettevalmistuse käigus selgus, et mina ja Tiiu oleme esimesed hariduseksperdid, kes suunduvad Myanmari erinevatesse maapiirkondadese. Minu sihtkohaks on Shani piirkond, Namlani küla. Siin teen koostööd kohaliku organisatsiooniga Rural Development Foundation of Shan State (RDFSS), nagu ka neli vabatahtlikut enne mind, aga vahe on selles, et mina elan siin külas terve aja ja teen igapäevaselt tööd Namlan Life-Long Learning Centre (NLLC) keskuse õpetajate, õpilaste ning RDFSS töötajatega. Algsest kirjavahetusest tuli välja soov, et mina arendaks eelnimetatud gruppide inglise keele oskust (eelkõige suhtlusoskust, julgust ning hääldust) ning õpetaks aktiivõppemeetodeid. Töö peab jätkuma ka siis, kui mina naasen kodumaale, nii et pean jõudma kahe kuuga andma kätte vajalikud vahendid eelkõige NLLC keskuse õpetajatele, kes omakorda õpetavad oma õpilasi, külakoolide õpetajaid ning järgmisi töötajaid. Kuna tegemist on Shani piirkonnaga, kus enamasti elavad shani rahvusest inimesed, siis nende jaoks on inglise keel kolmas keel — kooliharidus on Myanmaris burma keeles. Selle pärast on minul soov õpetada siin ka keelekümbluse ning lõimitud aine ning keele metoodikate põhimõtteid, seda enam, et nad töötavad nii edukalt minu koolis.
Selliste ootuste ning eesmärkidega asusin ma teele 5. juunil, peaaegu nädal aega tagasi. Edasi üritan postitada blogis vähemalt kord nädalas, kui Internet siin vihmases külas seda lubab.
Järgmine lugu räägib füüsilisest teekonnast külani ning üllatustest ning esmamuljetest. Pean aga hoiatama, et tegemist on minu subjektiivse arvamusega ning minu arusaamisega. Teiste inimeste arvamus ja elamused selles piirkonnas võivad minu omadest eristuda.

Viktoria
11.06.2016

Järgmine: “Teekond ja esmamuljed”