1.Tere!
Minu nimi on Frank Jüris. Olin Taiwani Riiklikus Chengchi Ülikoolis lõpetamas magistriõpinguid Aasia ja Vaikse ookeani uuringutes, kui juhuslikult sattusin peale raadiosaatele Eesti esimestest buda munkadest: Paljasjalgsest Tõnissonist ja tema truust jüngrist Lustigist, kes raadiosaate kohaselt leidsid 1949ndal aastal varjupaiga Birmas, kus elasid oma elupäevade lõpuni.
Uurimistööd jätkates, huvi meeste ja nende viimase reisisihi kohta aina suurenes. Kui kuulsin võimalusest kandideerida Mondo vabatahtlikuks Birmasse, haarasin kohe härjal sarvist. Mondo vabatahtlikuna saan panustada Birma Shani vähemusrahvuse haridussüsteemi arengusse ja suurepärase võimaluse ennast veel ühes Aasia riigis proovile panna ja lähemalt tundma õppida selle rahva kultuuri, kombeid ning ajalugu. Leidsin enda olevat sobiva kandidaadi sellele ametikohale varasema töökogemuse tõttu õpetajana, mille jooksul olen õpetanud lapsi ja täiskasvanud lasteaiast ülikoolini nii Eestis kui ka välismaal. Mõeldud, tehtud!
Pärast üle ööpäevast reisi Tallinn-Moskva-Bangkok-Mandalay maandusin troopiliselt kuumas endise Birma kuningriigi pealinnas Mandalays. Reisi sihtkohast, Namlani nimelisest Shani külast, olin endiselt 8 tunni sõidutee kaugusel. Kuna esimese bussi väljumiseni vahepeatusesse Hsipaw linna oli järgmise päev pärastlõunani veel aega, otsustasin minna vaatamisväärsustega tutvuma. Valisin välja Mandlay mäe, mille tipust avanes suurepärane vaade päikeseloojangus Mandalay linnale ja taamal paistvatele mägedele. Järgmise päeva hommikul, ennem bussi väljumist, oli mul võimalus külastada hotelli lähedal asuvat Mandalay paleed, kus ennem riigist põgenemist elas viimane Birma kuningas oma perega.
Pärastlõunal algas reis Hsipaw linna, mis kulges mööda kehvas seisus mägiteid. Ei olnud harv juhus, kui ööpimeduses avasin silmad ja bussiaknast vaatas vastu kaljusein. “Ferraari” roolis olnud bussijuht ründas igat kurvi võidusõitja agarusega, nii et aeg ajalt tuli kaardilugejal püsti tõusta ja üle kurvi kiigata, et vastu tulemas poleks ühtegi konkurenti. Kohalikust bürokraatiast tingitud komplikatsioonide tõttu polnud mul võimalik reisi Namlani jätkata ja pidin Hsipaw linnas mööda saatma veel kaks päeva.
Bussis tutvusin maailmarändurist sakslase, Milaniga, kellega asusime järgmisel päeval koos linna uudistama. Rentisime motorollerid ja külastasime lähedal asuvat Nam Hu Nwe koske, kus meil õnnestus ka suplemas käia. Pärastlõunal külastasime traditsioonilist Shani Bawgyo Paya pagoodi, kus lisaks budistlikele pühakujudele võis uudistada ka iidseid hinduismi kujusid. Õhtul ronisime Viie Buddha mäe tippu, kuhu olid päikeseloojangus mägede ja nende vahel lookleva jõe ilu tulnud nautima nii kohalikud kui ka kaugelt tulnud külalised. Järgmisel korral kirjutan lähemalt Namlani külast ja mind vastu võtvast organisatsioonist. Järgmise korrani, või nagu shani keeles öeldakse: “Mon, Mon!”
