Tööst, keskkonnast ja elustiilist
21.01.2015

Juhtus midagi erakordset: nimelt sadas. Sellist asja ei tohiks keset talve Hsipaw kandis juhtuda, aga nii oli. Ja see polnud mingi naljavihm. Tegemist oli tõsise padukaga ja mul oli oma toas raamatut lugedes paaril korral hirm, et katus kukub sisse. Nii sai aga töötegemisele, lugemisele ja kirjutamisele palju aega pühendada. Interneti ka polnud kolm päeva, aga siis ilmus lagedale ja töötas jälle.

Organisatsioonist ja tööst
Olen mitu korda oma organisatsiooniga kokku saanud ja veendunud, et tegemist on ühe innovaatilise, avatud ja asjaliku ühendusega, mis Myanmari olukorda arvestades on ime. Selle põhjuseks on liider, Naw Kham — endine Buddha munk ja paljulugenud inimene, kes on oma südameasjaks võtnud lastele šani-keelse alghariduse korraldamise, õpetajate harimise ning noortele šanidele edasiõppimise ja enesetäiendamise võimaluste pakkumise.

Minu ülesanne on toetada nende tegevust organisatsiooni struktuuri ja kultuuri puudutavate kitsaskohtade määratlemise ning nende arendamisele kaasaaitamise kaudu. Teisisõnu — tegelen RDFSS-i (meeldetuletuseks Rural Development Foundation of Shan State, www.rdfss.com) arendamise jaoks analüüsi ja soovituste koostamisega ning korjan oma suurest kogemustepagasist EMSLi arenguprogrammi juhina neile sobivaid töövahendeid ja juhendeid. Nii korralikku organisatsiooni juhtimise alast raamatukogu kui RDFSS-i väikeses kontoris olen harva näinud — kõik raamatud on Naw Kham Sri Lankal õppides ja hiljem reisides kaasa toonud.

Oleme Naw Khami ja tema kahe kolleegiga paar päeva RDFSS-i tükkideks lahti võtnud. Oleme analüüsinud nende olemust ehk visiooni, missiooni, eesmärki ja mõju. Seejärel tegevusi, mis peavad aitama kaasa eesmärkide saavutamisele ja kui ei aita, pole tegevus õigustatud. Ning lõpuks organisatsiooni töökorralduse tasandit ehk millist struktuuri, milliseid töövahendeid ja viise organisatsioon tegevustes kasutab, et oma eesmärgid saavutada. Need, kellele organisatsiooni arendamise tuttav teema, teavad, millest jutt käib. Kellele mitte, viige end kurssi ja lugege sügisel välja tulnud organisatsiooni arendamise käsiraamatut (http://www.ngo.ee/sites/default/files/files/arendamise%20käsiraamat%20veeb.pdf).

Oleme jõudnud järeldusele, et tegemist on tugeva ja hästitoimiva organisatsiooniga, mida iseloomustavad intelligentsus ehk õppimisvõime ja selle praktilise rakendamise oskus, samuti avatus tööprotsessides, lähenemistes, inimestega suhtlemises ja ideede kasutamises. RDFSS on just sellises arengus, kus tuleb ümber vaadata ja korraldada struktuur, valitsemisorganid ja suuna hoidmine muutustele, sh siis organisatsiooni ennast puudutavatele vajadustele.

Mitmete arenguvajaduste poolest on RDFSS sarnane paljudele eesti ühendustele: eks me kõik vaevle liikmetega, nõukogudega, juhatustega, eelarvetega, finantsjuhtimisega, vanadest ja armsatest tegevustest loobumisega või vabatahtlike oskusliku kasutamisega. Nii ka Naw Kham. Põhjus on sageli selles, et enamike ühenduste juhid ei ole kunagi juhtimist õppinud, vaid oma valdkondlike teadmiste pärast sattunud ka ühenduse etteotsa. Osadel on valmisolekut end harida, osadel mitte. Õnneks on Naw Khami puhul tegemist pidevalt ennast täiendava inimesega ning olen veendunud, et meie ühised jõupingutused ja soovitused satuvad viljakale pinnasele. Ainus, mille poolest RDFSS erineb Eesti ühendustest ( ja see on teema, millega mina ei oska väga aidata), on munkade-kultuur ja nende kaasamine ning arvestamine igal sammul. Aga seda teab jälle tema.

Seega, algus on tehtud, analüüs valmis ja nüüd arutame soovitusi, vajalikke töövahendeid ja seminare.

Myanmari elustiilist ja keskkonnast
RDFSS toimetab Šani provintsis Namlani külas. Mina elan Hsipaws, natuke suuremas külas või väikses linnas, olenevalt kustpidi vaadata. Ligi kolmveerand Myanmari inimestest elab maal ja suurem osa elust keerleb külade ja põllumajanduse ümber. Elu määravad pigem viljasaak ja aastaaegade vaheldumine kui poliitika või unistus rikkusest (nii kirjutab Lonely Planet). Kõige olulisem on veetase — jõevett kasutatakse nii joomiseks, pesemiseks kui ka veepühvlite ujutamiseks. Sotsiaalne kapital töötab, inimesed aitavad üksteist ja kedagi ei jäeta hätta.

Perekonnad on suured ja inimeste arvu külades hinnatakse majapidamiste järgi. Näiteks Namlanis on 2000 majapidamist, mis teeb siis kokku umbes 10000 inimest. Mitmed sugupõlved elavad koos bambusest ehitatud majades, mis on püsti tugevatel vaiadel. Maja alla on jäetud ruum juhuks kui tuleb üleujutus. Muidu hoitakse seal loomasööta või pühvleid. On ka tellistest ja kivist maju, aga need pole üldse nii romantilise välimusega. Mitmed on värvitud helekollaseks, -roheliseks või — roosaks. Enamikus külades kust olen läbi sõitnud, on elekter, aga igaks juhuks ka generaatorid. Majades toimiv veevärk on pigem haruldus.

Kõige omapärasem asi mulle oli kui viskasin pilgu ühte jõukamasse majapidamisse. Tellistest maja alumisel korrusel oli elutuba, kus söödi ja vaadati telekat, istudes pehmetel diivanitel. Aga sealsamas olid ka auto ja kaks motikat. Majadel on aknad, aga need on klaasimata. Et oleks soe, magatakse paksude värviliste kunstmaterjalist tekkide kuhja alla, pea atlasspadjal. Minagi kogesin seda, veetes ühe öö RDFSS-i kontoris. Allpool sellest pikemalt.

Pindalalt on Myanmar 15 Eestit ehk umbes sama suur kui Texase osariik või Prantsusmaa. Loodus on kaunis ja Myanmar on väga roheline maa. Ökosüsteem on ilmselt kõige mitmekesisem terves piirkonnas, sest Myanmari pikk territoorium läbi kolm erineva ökoloogist piirkonda. Põhjas on Himaalaja mäestik ja lõunas arhipelaag. Kahjuks on aga loomade ja loodusega lood kehvad. Myanmaris on kolmandik maailmas olevatest aasia elevantidest ja suurim tiigrite kogukond maailmas, aga nende kaitsmine on küsitava väärtusega. Kuskil 7% Myanmarist on kaitsealad, aga Lonely Planet ütleb, et see ei tähenda tegelikku kaitset. Loomakaitse seadusi ei täideta: peamiselt on põhjuseks raha. Seega, loomi siia otsima tulla ei tasu. Metsa võetakse maha, aga juurde väga ei istutata.

Kui tsüklon Nargis 2008.a. aastal hävitas sadu külasid ja ligi 138,000 inimest sai surma, siis ei šokeerinud maailma mitte tsüklon ise, vaid selle ulatus. Mussoonipiirkonnas ikka juhtub üleujutusi — inimesed on nendeks valmis. Aga sellise hävitustöö põhjused oli mujal. Esiteks, valitsus ei reageerinud ega suutnud hiljem olukorda ka juhtida. Valitsus saatis küll hoiatusi, aga ei rõhutanud piisavalt seekordse tsükloni ohtlikkust ja suurust ning kaugematesse perifeersetesse aladesse ei jõudnud seegi info. Hiljem andis valitsus arvulise ülevaate surma saanud partidest ja pühvlitest, kuid ei suutnud anda täpset ülevaadet inimestest.

Teiseks räägib üks legend, et kuna halbu uudiseid pole hea edastada, siis ei segatud tähtsa kindrali Maung Aye golfimängu. Kogu tollane valitsus jäi suhteliselt osavõtmatuks, ei suutnud reageerida ega hiljem kriisi ka juhtida.

Kolmas põhjus on aga selles, et looduse poolt on Irrawaddy jõe delta soodes ette nähtud suured mangroovisalud, mis kaitsevad külasid ja ülejäänud loodust üleujutuste eest. Need olid aga krevetikasvanduste jaoks maha võetud ja maa kaitseta jäetud. Tsüklon sai möllata ja hävitustööd teha.

Neljas põhjus on aga meile vahest kõige absurdsem. Välisabi vastu ei võetud ja põhjuseks hirm, et siis USA tungib Myanmari sisse. Olen erinevaid raamatuid lugedes aru saanud, et see on üldse üks peamisi Myanmari valituse hirme ja peamine argument militaarvalitsuse hoidmiseks. Seega pidid kohalikud elanikud ise toime tulema, abi korraldama, inimesi evakueerima ja neile elamist organiseerima.

Juhtus aga veel üks oluline asi. Tsüklon saabus 2.mail. 10.maiks 2008.a oli aga määratud referendum uue põhiseaduse üle. Myanmari valitsus otsustas, et referendum siiski toimub 10.mail, aga tsükloni poolt hävitatud kohtades … 24.mail. Põhjus, mis välisabi sisse ei lastud, oli ka selles, et Myanmari valitsus ei tahtnud kedagi referendumit vaatlema — pole neid välismaalasi segama vaja.

David I. Steinberg kirjutab, et kuigi tsüklon Nargis oli eelkõige keskkonnakatastroof, näitas see sõjaväelise valitsuse probleeme: hirmu välise sekkumise ja tsiviiljuhtimise ees, natsionalismi, propagandat, ja seda, kui madala tähtsusega oli inimeste heaolu valitsuse jaoks. „Keskkonnakriis on üks nendest probleemidest, millega Myanmar vastamisi seisab. Valitsus, vahelduvad sisetülid ja relvarahu ning mässuliste grupid on Myanmari tema tiigipuudest ja muudest puiduvaradest paljaks röövinud. Nad on ekspluateerinud Myanmari tohutuid kaevandusi, hoolimata reostusest ning ehitanud kümneid hüdroelektrijaamu, mis on teinud kahju jõgedele ja sundinud tuhandeid inimesi evakueeruma. Teisisõnu, Myanmari valitsus eirab täiega kaasaegset keskkonnapoliitikat ja –lahendusi“.

Namlanist
Elu ja tegevust kontrollivad endiselt sõjaväelised grupeeringud. Ei ole nii, et lähed kuhu tahad, See on ka põhjus, miks mina elan Hsipaws ja mitte Namlanis. Iseenesest pole see paha, sest Hsipaws on palju rohkem teha ja näha, aga eks ilmselt ka see suletus pole lasknud Namlanil areneda.

Kuna sõit Namlani ja tagasi võtab kokku ligi 4 tundi, siis otsustasime, et ööbin sealses külalistemajas. Selleks pidi RDFSS politseilt loa saama. Mina pakkisin oma läptopi, hambaharja, soojad sokid ja pidžaamapüksid seljakotti, istusin kell 07:30 koos kohalikega Hsipawst bussi peale ja sõitsin Namlani meie teisele kohtumisele. Tegime tööd kuniks oli aeg öömajja minna. Pidin ööbima kloostrikoolis. Siis otsustati, et ei, ööbin kohalikus külalistemajas. Seal aga hakkas omanik vastu, öeldes et politsei ei ole andnud luba ja tema ei tohi välismaalasi majutada. Siis asus asjaga tegelema Namlanist pärit parlamendisaadik, kes ütles, et mina võin ööbida külalistemajas küll. Rollermunk (munk, kes sõidab rolleriga) viis mind külalistemajja. Perenaine ei andnud alla ja ütles, et kohti pole. Rollermunk tõi mind kontorisse tagasi. Parlamendisaadik ütles (vähemalt ma arvan, et seda ta ütles, sest ega ma ju aru saa), et mida kuradit, haaras toru ja paari minuti pärast topiti mind parlamendisaadiku autosse ja viidi samasse külalistemajja tagasi. Omanikutädi oli väga aupaklik, aga mitte loll! Tuba küll leiti, aga see oli nii räpane ja tilluke, nii et tulime taas tagasi kontorisse. Siis helistas parlamendisaadik politseisse ja ütles, et mina ööbin kontoris ja asi ants. Ja nii ma siis ööbisin RDFSS-i töötajatega koos tüdrukute toas ja pidasime pidžaama-pidu!!!

Namlan ise on selline pikk küla, kus on mägi, mille otsas on loomulikult tempel ja kõige pikemate ripsmetega Buddha. Teiseks on aga Namlanis imeilus allikas. Namlan tähendabki tõlkes kohta, kus on maaalune vesi. Varasemalt kohalikud kasutasid küll vett, aga loopisid allikasse ka prahti ja sodi. Üks Namlanist pärit ja nüüdseks pensionil olev arst (kes on kogukonnas väga lugupeetud inimene) on võtnud oma südameasjaks allika puhastamise ja korrashoiu. Vabatahtlikkuse korras on ta organiseerinud inimesed allikat puhastama (nägin, millist sodi sealt välja korjati — peamiselt inimeste riideid) ja rajama kanaleid, et vesi saaks voolata erinevatesse basseinidesse (üks munkadele pesemiseks, üks külaelanikele pesemiseks ja üks pesupesemiseks). Käisin seda ka vaatamas. Väga imetlusväärne. Rääkisin talle Teeme Ära kampaaniast ja soovitasin alustuseks panna allika ümber sildid — „Ära viska siia prahti. See on puhas vesi!“, või „Hoiame Namlani puhtana. Ei viska prahti maha!“. No ja ega prügikastide organiseerimise ka paha pole. Aga probleem on tegelikult selles, et prügimajandust kui sellist pole. Isegi kui inimesed ei viskaks bussiaknast või oma majast prahti tänavale, vaid paneksid selle prügikasti, siis seda pole kuskile töötlemiseks viia. Seepärast kogutakse külasid ja linnakesi läbivatest ojadest ja teedelt praht kokku ning pannakse lihtsalt põlema. Seda olen näinud mitmel pool.

Veel muljetest
Hello Kitty ruulib. Ole sa suur või väike, Hello Kitty peab kuskil olema. Parim oli üks kohalik vanaproua, kellega koos riisikottide otsas istudes Hsipawst Namlanisse sõitsime. Muidu oli väärikalt traditsiooniliselt riides, ilus kott süles, aga siis võttis jaki seljast ja oh üllatust, alt tuli välja roosa tohutu Hello Kitty aplikatsiooniga pluus. Ja kui ostsin endale poest niisked salvrätid, siis võite üks kord arvata, mis oli pakendi peal?!

Toit. Toit on selline rahulik, segu bamari, india, hiina ja tai mõjudest. Väga teravaks kisub asi mõnede karridega. Põhitoiduks on riis, mida süüakse kala-, sealiha-, kana-, lamba- või juurviljakarriga. Juurde pakutakse suppi ja pisikesi lisasnäkke nagu marineeritud juurviljad, toored juurviljad, kikerherned, kastmed jne. Maitsetest tunnen ära kurkumi, ingveri, küüslaugu ja maapähkliõli. Mõnikord segatakse nuudlid või ka riis tšillist, tamarindist ja krevettidest tehtud pastaga, mis annab hea maitse. Šani nuudleid süüaksegi peamiselt hommikusöögiks või vahepalaks. Aegajalt kisub toit natuke rasvaseks, aga üldiselt on hea. Suurima üllatuse valmistas mulle RDFSS-i kontoris pakutud mustjas ollus, mis osutuks verehüübeks. See oli sarnane meie verikäkile ja väga hea. Õnneks on Hsipaws kaks väga korralikku restorani (Club Terrace ja Lily hotelli enda restoran), pr. Popkorni söögikoht, mitu head turiste täis söögikohta ja siis kohalike tänavasöögikohad, millest mõned on mulle väga meeldinud. Ja alati saab end tänavalt varustada puuviljade ja avokaadodega. Juurde juuakse teed. Kohalik õlu on lahja laager, aga kõlbab küll. Kohalik vein on veel proovimata.

Liiklus Myanmaris on karm. Kehtivad sellised reeglid:
- Annan tuutu, kui lähenen, teen ümbersõitu jms — ehmatab alguses hirmsasti, aga siis harjud ära.
- Sõidan paremal pool, aga ka juhi rool on paremal pool. Välja arvatud bussidel, neil on vasakul pool. Mulle see lahendus väga meeldib, aga juhi seisukohalt on ikka päris karm kui möödasõidul ei näe, mis ees toimub.
- Sõidan teisest autost mööda kas vahetult enne või siis kurvis — olen kõrvalistujana mitu korda silmad kinni pannud. Ilmselt on see seotud eelmise liiklusilminguga.
- Tulesid ei lülita enne sisse kui on kottpime ja rolleril ei lülita ka siis. Mulle tundub, et siia tuleks saata miljoneid helkureid!
- Jalakäijatele ülekäiguradasid eriti pole, üldse puuduvad aga tänavaületamiseks foorid. Nõukogude ajal ja Gruusias treenitud külmaverelise inimesena sain mina ilusti hakkama, aga paar teist katsetajat ongi minust teisele poole teed maha jäänud.
Aga õnneks pole inimesed agressiivsed ega kurjad. Teed pole ka kõige hullemad ja ka kõige väiksemates külabussides näidatakse kohalikke armastusfilme ja muusikavideoid. Väga hariv.