7. Tseremooniate nädal
Eelmine: “Elust Šani osariigis, Tarkusefondist ning reisimisest”
Nagu eelmises postituses lubatud, tuleb sel korral juttu kohalikust kultuurist, või õigemini — traditsioonidest ja tseremooniatest. Pildimaterjali on sel korral palju ja väga loodan, et tehnilised võimalused mind ei piira ja minu kannatust piisab selleks, et kõike üles laadida. Annan endast parima, et rääkida selgelt nendest pidustustest, mida olen sel nädalal näinud ning lisada juurde raamatutest ja kohalikutega vesteldes saadud teadmisi, illustreerides neid selle nädala ja varasemast ajast piltidega.
Kui eelmisel aastal nägi Kadri Was hooaja lõppu, siis sel aastal nägin mina sama perioodi algust (kuigi kohalikud ütlevad, et vihmaperiood algab juuli alguses, siis sel nädalal võib öelda, et oma täied õigused võtab see ikka pärast juuli täiskuu päeva — ilmad on siin praegu, nagu Eestis, lihtsalt viis kraadi soojemad, taevas on alati pilves ning iga päev sajab erinevates kogustes vihma). Nagu ikka budismis, on pidustused ning templite külastused seotud täiskuuga. Teisipäeval oli siis Full Moon Day, riiklik püha, millest kuulsin juba kuu aega enne esimest korda. Selleks päevaks lasid tüdrukud meile kõigile ühesugused kostüümid õmmelda, hoides seda alguses minust saladuses (kaasa arvatud hetkeni, mil õmbleja mind mõõta hakkas). Natuke rääkis Si Thar tegelikult Was hooajast teisel või kolmandal päeval, kui rääkis, et kuni oktoobrini ei tohi keegi abielluda. Siis sain aru, et juunist oktoobrini on pulmad keelatud, aga nüüd oman rohkem infot. Mida rohkem uurin, seda selgemalt saan aru, et tean vähe, aga proovin siiski väga lihtsalt ära selgitada, mida olen aru saanud selle riigi tavadest, kus palvetatakse Buddhale, usutakse natidesse (vaimud, mis elavad igas majas, külas, suuremates puudes jne), austatakse ja toidetakse mungasid ning tehakse suuri asju koostöös.
Selles postituses tuleb juttu:
- Šani pulmadest
- Täiskuu päevaga seotud pidustustest
- Õpilaskodu avamistseremooniast
Sissejuhatuseks natuke budismist
Šani osariigi (julgen rääkida vaid omast kogemusest, kuigi lugedes H.Hackmanni raamatut „Buddhism As a Religion“ tundub, et mitmeid aspekte saab laiendada Myanmarile ning osaliselt teistele Lõuna-Aasia riikidele, kus praktiseeritakse Hinayana Buddhismi) tavaliste inimeste elus mängib budism oma näilistes tegevustes suurt rolli. Muidugi on igas külas oma tempel, mitu kloostrit, palju pagodasid ning igas kodus väike Buddha altar. Iga suursündmus toimub munkade poolse õnnistusega ning pika palvetusega. Mungad on ühiskonnas väga austatud. Šani osariigi inimesed on aga väga töökad farmerid ja neil pole aega iga nädal templis käia. Sellepärast on teatud ajad, mil tuleb munkadele ohtralt annetada ning pikemalt palvetada, et saada andestust oma igapäevaste pattude eest, ülejäänud ajal saab aga elada oma lihtsat põllumajandusliku elu — töötada iga päev, süüa kõike, mis lauale sattub, juua ning suitsetada. Ka narkootikumite tarvitamine on külades noormeste seas suureks probleemiks.
Budism mõjutab iga aasta kalendrit ning kõige märkimisväärsem on see mõju Was hooajal, mis algab täiskuuga juuli keskel ning lõpeb täiskuuga oktoobris. Sel ajal ei tohi inimesed abielluda ja üldse pidada suuri pidusi (samas toimuvad iga täiskuu eelnevatel päevadel külakontserdid), peavad paastuma vähemalt nädala (paast tähendab siin mitte süüa pärastlõunal) ning käia vähemalt kaks korda kuus templis palvetamas ja annetamas.
Šani pulmad
Meie elule NLLCs tähendas 19. juulil täiskuu päev seda, et riikliku kooli uksed olid kinni juba reedest (15. juuli) ning enamik õpilasi lahkus oma küladesse, seega laupäeval oli mul vaid üks tund nelja õpilasega, kus sisuliselt arutasime kohalikke ning Eesti tavade üle. Küsisin väga palju pulmade kohta ja näitasin Eesti pulmapilte. Minu huvi pulmade vastu polnud juhuslik: pühapäeval korraldasid meie naabrid pulma, just kaks päeva enne täiskuud, et saaks seda enne Was hooaega ära teha (kohalikud on mulle selgitanud, et poiss ja tüdruk „käivad“ enne pulmi 3–12 kuud ja tavaliselt üritatakse neid kiiremini paari panna, enne, kui nad lahku lähevad). Naabrid olid ka meie maja elanikke ja töötajaid pulma kutsunud, mis tähendas seda, et juba laupäeval saime tulla appi peosaali ette valmistama.
Pulmapidu koosneb kahest suurest osast: pruudi ärasaatmisest tema kodus ning abielu sõlmimisest peigmehe kodus. Mõlemate osadega käib kaasas söömine ja peod on eraldi pruudi ja peigmehe külalistega, st et külalised ja pered omavahel ei segune. Küsisin, mis saab, kui pruut ja peigmees on naabrid, kas siis saab kaks kampa kokku ajada ja üks pidu teha, aga see tundus liiga teoreetiline ja vastus oli „It depends on them, they can, if they want“.
Igal juhul, meie pulma situatsioon oli teine, tavapärasem. Namlanis elab peigmees ning pruut on pärit Nong Kaw Long külast, mis asub imeilusa järve ääres umbes 40 minutit Namlanist Hsipaw poole. Meie kui peigmehe saatjad sõitsime kell 7 hommikul pulmarongiga pruudile järgi (kõik peod, kuhu on mungad kutsutud, toimuvad varahommikul, sest palvetamine võtab vähemalt tund aega ning mungad peavad jõudma süüa enne lõunat). Peigmehe perekond ja lähedasemad sõbrad jäid Namlani ootama ja viimaseid ettevalmistusi tegema. Pruudi kodus teisel korrusel, altariga toas, kogunes väike arv külalisi ja mõlema küla esindajad. Rääkisid rajooni vanemad. Jõid teed. Pärast läbirääkimisi võttis meie rajooni vanem riisi, banaane ja teisi toiduaineid ja annetas neid pruudi emale. Peale selle läks ema kõrvaltuppa ja tõi sealt oma tütre, et peigmees ja pruut saaks koos põlvetada ja palvetada. Pärast seda, kui noored oma austust kõikidele vanematele näitasid, said nad õnnistust ning me saime liikuda alla, kus olid lauad kaetud ja söömine juba käis. Asi on selles, et pulmasöömine toimub sõltumata sellest, mida noorpaar teeb. Mõlemad külad osalevad raha kogumises, mis pulmade puhul on avatud. Mõlemas külas on kõikidele külaelanikutele ette teavitatud, et külas toimuvad pulmad ja kõik võivad tulla ja süüa. Enne söömist tuleb aga läbi astuda „kingituste registreerimise laua“ juures, kus külalise nime, aadressi ning panust kirja pannakse. Meie olime pruudi majas kokkuvõtvalt umbes tund aega ja kahtlustan, et söömine ja kingituste üleandmine algasid juba enne meie tulekut. Aga kui kõik soovijad said pruutpaariga pilti teha ning kingitused üle anda, võtsime pruudi ja kõik kingitused autodesse kaasa, meie külavanem ütles hüvastijätuks arvatavasti tänusõnad, pruut heitis mõned pisarad, jättis hüvasti oma pere ning koduga ning me sõitsime tagasi Namlani.
Meie naabrid olid päev enne ehitanud katuse oma garaaži ukse ette ning said sellisel kombel suure peosaali. Külanaised olid juba kaks päeva enne alustanud toidu ettevalmistamist. Sõbrad ja tuttavad said pulmapeol olla vabatahtlikud. Meie tiim oli kingituste registreerimise toimkonnas, millest räägin veidi allpool, pärast seda, kui abielu sõlmimise tseremooniat kirjeldan.
Peigmehe kodus, samuti teisel korrusel, altariga toas, kogunesid sarnaselt külavanurid ja rajoonide vanemad ning peigmehe perekond. Siin oli ka palju rääkimist, põlvetamist ja palvetamist. Pruudi ja peigmehe kaeladesse pandi valge nööri, mis sümboliseerib seda, kuidas kahest inimesest, kahest saatusest sündib üks pere. Samuti said noored vanuritelt mitu nööri kätte ümber, mis kindlustavad nende kooselu õnne. Pärast seda kinkisid noored kõikidele vanuritele kingitused või väiksemad annetused. Kogu selle tseremoonia jooksul saabusid majja mungad. Kokku tuli majja 7 munka (7 ja 9 on õnnelikud numbrid, kui perel pole võimalik nii palju munkasid pulma jaoks saada, siis vähemalt peab olema paaritu munkade arv). Nendega koos sõi peigmehe pere ning noorpaar peotoitu ning palvetasid kolm tundi. Meie seda kõike ei näinud, sest läksime alla külalistelt panusi korjama ning süüa.
11st 15ni toimus siis suur söömine. Külalised tulid ja läksid, vabatahtlikud koristasid ja katsid laudu ikka ja jälle, meie naeratasime, võtsime raha vastu, kirjutasime raamatutesse, andsime vastu paar kommi ja saatsime peolauda. Siis sorteerisime rahad ning lõpuks lugesime üle. Registreerimisraamatud saab noorpaar endale ja saab hiljem vaadata, kes ja kui palju annetas (või kinkis kingituse), et tulevikus pulmakutse saamisel vähemalt sama palju vastu kinkida. Matuste puhul tundub sarnane annetamine, aga siis on fikseeritud summa — 1000 kjatti (0,76 eurot) iga elaniku pealt. Pulmadeks annab igaüks nii palju, kui saab. Enamjaolt annetasid inimesed 1000 või 2000, aga mõned andsid ka 5000, 10000 või isegi 20000 kjatti. Päeva lõpuks oli kahe küla peale pulma külastanud 1100 inimest ning kokku sai 2 667 000 kjatti (2030 eurot).
Mungad lahkusid majast kell 13.30 ja muusika lülitati sisse. Noorpaar vahetas oma kostüümid ja tuli alla külaliste sekka, kus pooleteise tunni jooksul said liikuda rahvamassi keskel ning poseerida fotograafi ning kaameramehele. Mina olin selle pulma mitteametlik „nael“ ja sain ka igale poole pildile. Kohalikutele tegi eriti head meelt see fakt, et minul olid seljas kohalikud peoriided. Ja siis rääkisid mulle kohalikud, et tuleb veel kolmas, õhtune pidu, mida peaksin ka külastama. See kolmas osa polnud traditsiooniline ning toimus juba hilisõhtul. Kui päeval on lauade peal vaid toit ja kompott, siis õhtul on külalisteks vaid noormehed ja laua peal on snäkidele lisaks õlu (väga palju õlu), kohalik riisiviin ning veinikokteilid. Normehed joovad, suitsetavad, naeravad kõvasti ja panevad peigmeest läbima igasuguseid piinlike väljakutseid. Ja isegi sellisel läbupeol ei toimu tantsimist. Õnneks oli sel peol ka peigmehe õde, nii et ma polnud ainuke neiu laua taga. Ja tegelikult naised liikusid ringi küll — pruudile (vabandust, noorele naisele) toetus värske abikaasa ning tema perekonna naised katsid lauda ning teenindasid seda suurt noormeeste karja.
Full Moon Day
Esmaspäeval valmistasid meie tüdrukud usinalt järgmise päeva templi külastamiseks — ostsid kingitusi munkadele, tegid valmis õiged lillekimbud ning spetsiaalsed kaunistused nii kodu kui ka templi jaoks. Ka külas inimesed olid juba tähistamise meeleolus — õhtul sain näha, milline näeb välja kohalik kontsert. Kontserdi numbrid tuleb ette registreerida ja osaleda proovis, aga põhimõtteliselt saab igaüks esineda, kui tahab. Esinemiste ajal müüvad noored tüdrukud sädelevaid kaunistusi (meie mõistes jõulupuu ehteid) ning kunstlilli, mida saab laulja esinemise ajal talle kaela riputada. Nägime umbes kuut esinejat ja tundus, et ehtede kaela saamine ei sõltu puhtalt talendist, vaid hoopis sellest, kui sotsiaalselt aktiivne esineja oma külas on. Lapsed, kes esinesid, said peale kaunistusi ka rahatähti näpude vahele, millega nad oma laulu lõpuni pidid laulma.
Ja teisipäeval tuli lõpuks nii palju igapäevaelu mõjutav Full Moon Day, mil pidime jälle vara ärkama ning templi poole liikuma. Templis oli juba palju rahvast, kui meie sinna jõudsime. Panime oma lilled (igaüks 6 tk!) suure hunniku peale, andsime kingid Luant Monile (templis esiridades istuvad vaid mehed, naistele on sinna sissepääs keelatud, vähemalt tseremooniate ajal) ning võtsime ka oma kohad sisse. Templis tuli põlvetades veeta kaks tundi, mille jooksul oli alguses ülekannega kõne teisest templist ja siis mikrofoniga kohaliku munga jutt. Kõned olid erinevad — mõni oli lihtsalt tark jutt, palju oli palvetusi, millest ühe pidi kooris korrutama ja teise ajal lihtsalt tasakesi kummardada. Samuti rääkis munk mingisugust igapäevasemat juttu, sest kohalikud isegi naersid. Naised, kes on üle 50 aastat vanad, kannavad templisse valget särki ning pruuni seelikut, nooremad naised on pidulikult riides. Mehed olid üldiselt kõik traditsiooniliste pükstega ja heledates triiksärkides. Mul on muidugi väga vedanud, et veedan kõik oma päevad NLLCs ja saan kõikide tavade ja tseremooniate lavataguseid näha. Tüdrukud aitavad mind alati nõuga, kuidas peab käituma ja miks. Templis ütles Si Thar, et ma ei pea palvetama, kui mul on ebamugav ja et saan palve ajal lihtsalt vaikselt istuda.
Pärast palvetamist tuli söömine kloostris, kus kõik istusid põrandal ümber väikeste laudade. Ja sellest hetkest algas paast, mida tavalised inimesed peaksid nädal aega pidama, aga mungad peavad kogu aeg — pärastlõunal tohib vaid juua. Minagi üritasin paastu pidada, aga ausalt tunnistan ülesse, et pidasin vastu vaid kolm päeva. Ülejäänud päev möödus vaikselt mitte-midagi tehes, nagu sel päeval kombeks.
Õpilaskodu avamistseremoonia
Ülejäänud nädal möödus ettevalmistustes suursündmuseks — lõpuks avas oma uksed kauaoodatud RDFSS ja Child’s Dreami poolt ehitatud õpilaskodu. Reedel käisid organisatsiooni inimesed (kaasa arvatud Daniel, Šveitsist pärit organisatsiooni asutaja) meie kontoris (mille puhul oli minu tund kaks tund ühe asemel, et saaks näidata, et siin on Euroopast õpetaja) ning hiljem õpilaskodus. Ehitusega jäid doonorid suures pildis rahule, aga mõned loogikavead panid kõikide pead tööle — kuidas paigutada uks nii, et ta kaks korrust eraldaks, aga ei tekitaks vajadust veel kahe ukse järele? Või kuidas katta augud, mis tekkisid sellest, et põrandalauad olid laetud enne seda, kui tsemendist seinad olid ehitatud? Danieli jälgimine ja kuulamine tekitas igatsust lääne loogika järele. :)
Tseremoonia ise toimus aga täna ning selleks sponsorid siia ei jäänud. Küll aga tuli teine partner — Eastern Burma Community Schooling (EBCS), kelle toetusel stardib homme uus RDFSSi algatus — TEES (Teacher Establishing Education Service). Sellest täpsemalt kirjutan järgmise nädala postituses. Avamiseks pidi RDFSS kõik oma jõud mobiliseerima ja töötama kaks päeva täies mahus. Appi tulid ka partnerid ja kohalikud kaasaelajad, minust sai õpetaja vabatahtlikust lihtsaltt usin vabatahtlik. Eilse päeva jooksul sai maja koristatud, sisustatud, põrand esimesel korrusel peaaegu lõpetatud, valgustus mõlemal korrusel, köögis ning vannitubades korda, vesipumbad tööle ja kõik valmis tseremooniaks munkadega. Eile saabusid kõik noored programmi osalejad ja veetsid uues majas oma esimese öö. Ka meie kontoris oli palju külalisi ja selle tõttu ööbisid Lao Kham ja Si Thar täna minuga ühes toas.
Otsustasime tänase tseremoonia puhul jälle meie spetsiaalsed kostüümid selga panna ja see tekitas jälle rahva sees suurt elevust, sest nägime välja nagu tiim. Kõik kolm saime tseremoonia ajaks ka rollid — Si Thar kulutas välja tseremoonia osad, Lao Kham rääkis täpsemalt tulevasest õpetajakoolitusest ja mina olin üks munkadele annetajatest. Tseremoonia koosnes mitmest kõnest, palvetamisest, annetuste üleandmisest ning maja õnnistusest. Majja tuli palju külalisi (külalisi registreeriti ka siin, aga seekord raha ei kogutud), mis tähendas köögile suurt töömahtu ja nõudis palju abikäsi. Ma sain näiteks taldrikute ja roogade üleandmise liinis veidi töötada ning väga palju tuli abistada koristamisega. Poseerida sai jälle mitmetele kaameratele ja päev oli igati meeleolukas. Õhtu lõppes sellega, et endale ootamatult pidin noorte õpetajate hakatiste ees esinema, mis tekitas minus väga õrnaid tundeid ja meenutas oma Noored Kooli lennu suvekooli. Kindlasti on mul, millest järgmisel nädalal kirjutada.
Igatahes, see nädal oli kõikidest eelmistest kõige sotsiaalsem ja avalikum. Tagasi vaadates märgin imestusega, et pole pärast oma Lashio reisi kordagi kuhugi üksinda seigelnud (isegi mitte kontori väravast väljapoole!) ja pole selleks vajadust tundnud ka. Tunnen ennast juba RDFSS tiimi osana. Sel nädalal sain Naw Khamiga kõik initsiatiivid läbi arutada ja peagi tuleb kodulehele uuendus ja värskendame Facebooki lehte, mida Kair lõi. Tulevasel nädalal saan suhelda TEES programmi noortega ja külastada riigikooli ning üle nädala on plaanis minna Luant Moni ja Lao Khamiga kaasa külakoolidesse, kus toimuvad tegevõpetajate koolitused.
Järgmise korrani!
Viktoria
24.07.2016
Järgmine: “Noored Kooli Šani moodi”
