Turistipaikadest ja munkadest

Kuna olin mitu nädalat tõsiselt tööd vihtunud teha, siis oli aeg pidada paus, lasta Naw Khamil rahus lugeda oma organisatsiooni analüüsi ja vaadata Myanmaris ringi. Käisin turisti tavalisi radu pidi ega teinud midagi ekstreemset.

Rongiga Pyin Oo Lwini
Kuna bussisõitu olin Yangonist Hispawsse tulles juba proovinud ja Pyin Oo Lwin on motikaga minemiseks liiga kaugel, siis läksin rongiga. Kaheksa tundi ilusat loodust ja külasid, vagunis ringisebivad hiired, kõikumine nagu ameerika mägedel ja Gokteiki viadukti ületamine olid elamus. Pyin Oo Lwin on väike koloniaalmajadega linn, mille asutas briti kapten May, et pakkuda Mandalays elavatele inglastele varjulisemat kohta linnakuumuse eest. Linna nimeks sai Maymyo (May linn). Laenutasin hotellist korraliku jalgratta ja vaatasin ilusaid, aga lagunevaid koloniaalehitisi — Purcelli kellatorni, koolimaja, hotelli, kuberneri maja ja paari villat. Linna suurim vaatamisväärsus on 1915.a. loodud Kandawgyi botaanikaaed, kus lilled ja põõsad laiutavad üle pisikeste sildade ja kuldse pagoodi, liblikahuvilised saavad käia liblikamuuseumis ja linnuhuvilised jalutada läbi aviaariumi. Nägin valget paabulindu ja takiine, nunnu olemisega kits-antiloope, kes pesitsevad ida-Himaalajas. Loodusimedest on Pyin Oo Lwini lähedal Anisakani kosk, mille vaatamisest seekord loobusin.

Taksoga Mandalaysse
Kuna rongisõit oleks võtnud veel 6 tundi, siis proovisin jagatud takso varianti. Neljakesi autos, saime ilusti Mandalaysse ja igaüks maksis 67 km läbimiseks 5,75 eurot. Mandalay ise oli suur ja tolmune ega pakkunud suurt huvi. Olin lugenud Mandalay ümbruses asuvatest vanadest linnadest ning leidsin Historic Mandalay brošüüri, kes sinna päevaseid reisi korraldavad. Saab ka ise, aga ma tahtsin korralikku giidi ja tolmu eest kaitsvat bussi. Giidiks oli võluv tudeng nimega Pyo, kes jagas viiele turistile kasulikke teadmisi ja ka nõuandeid käitumise ja tavade kohta. Inwa (ka Ava) oli Birma kuningriikide pealinn 14–19. sajandil. Praegu käiakse seal vaatamas Bargaya tiigipuust kloostrit, Innwa kindlust (itaallaste ehitatud, kust bamarid võitlesid inglaste vastu) ja vana küla (kus kohalikus teemajas vaatasime jalgpalli ja jõime teed). Sagaing on kuulus küngastel asuvate kümnete kuldsete pagoodide poolest, millest tuntuim on SoonOoPoneNyaShin. Vaated on kaunid, pagoodid mõnusalt jahedad ja igal pool töötavad kohalikud hõbedameistrid. Amanapuras ehk surematus linnas on taas pagoodid ja kloostrid, millest põnevaim on Mahad Gandaryone — iga päev kell 10:30 hommikul võtavad 1500 munka end süüa saamiseks ritta ja kümned turistid ronivad neile kaameratega näkku, et seda jäädvustada. Päikeseloojanguks aga on kohustuslik minna 200 aasta vanusele maailma pikemale (1,2 km) tiigipuust 1086-l postil seisvale U Bein sillale ning ahhetada ja ohhetada koos tuhandete teiste inimestega, kui ümmargune punane päike loojub. Üks saksa turist oli nii elevil, et ronis kohalike kurgipeenrasse! Jah, oli ilus päev.

Iseseisvaks käimiseks tasub minna hommikul kell 9 väljuvale laevale ja sõita Minguni, et vaadata maailma suurimat tellisehunnikut. Nii reklaamitakse Pathodawgyi pagoodi, mis on nii lagunenud, et sildid hoitavad sinna otsa ronimise eest. Aga sealsamas kõrval müüvad ametnikud ikka 3 dollari eest pileteid! Neljakandiline pagood on vägev ja keskel on maavärina tagajärjel tekkinud suur pragu, millest vapramad üle hüppasid. Aga veelgi võluvamad on selle ees asuvad lõvide sarnased ümarad kujud. Pilet katab ka Minguni kella ja suure valge Hsinbyume Paya vaatamise. Selleks aga et laeva peale saada, tuleb minna läbi vanadekodu. Ühes suures ruumis olid koos kümned hambutud vanainimesed, kes rõõmsalt turistidele naeratavad ja vanaduspõlve veedavad. Ühes majas mehed, teises naised ja kolmandas sotsiaalsed tegevused.

Mandalay enda kohta peaks infot igal pool jaguma, seepärast mainin ainult ära, et mina teist korda Mandalay mäest üles ronida ei viitsiks ja soovitan soojalt laisematel seda mootorratta või taksoga teha. Ning marionetiteatrist kirjutasin eelmises blogis. Vaadake nende etendust, sööge Rohelises Elevandis ja kaaluge, kas viitsite jalutada ümber Mandalay lossi (kokku 8 km ühesugust müüri) talvises 29 kraadises soojuses.

Laevaga Bagani
See oli mõnus. 10 tundi jõekallaste vahtimist, logelemist, lugemist, lobisemist ja päevitamist oli peale tolmust Mandalayd õige tegevus. Kuna laev jäi hiljaks, siis nägime järjekordset kaunist päikeseloojangut jõel, kui esimene Bagani kuulsatest templitest meie ette kerkis.

Baganis tuleb võtta e-ratas (nagu motoroller) ja sellega kõik ligi 4000 templit üle vaadata. Igas templis tuleb jalast võtta jalanõud ning vaadata Buda kuju. Ma loobusin ja vaatasin 20 kuulsamat — suurimat, vanimat, kaunimat, kõrgemat jne. Tekkis selline filmis olemise tunne nagu New Yorgis Times Squarel või Marrakechis Jemaa el-Fnaa väljakul. Ligi 800 aastat tagasi lasid Bagani kuningad need templid ehitada ja vaatamata maavärinatele, erosioonile ja hooletusse jätmisele on nad endiselt uhked ja tähelepanuväärsed. Lonely Planet annab hea ülevaate, millistesse minna ning kust on parim vaadata päikeseloojangut. Kuna mu hotell asus templite keskel, siis sain neid ka oma rõdult imetleda. Söömiseks soovitan proovide kas StarBean või StarBeam restorane ja kel ostusoove, siis on lakitud ja kullatud bambusest asjade ostmine Baganist õige tegevus. Paljud lähevad siit ka Popa mäe otsa.

Bussiga Inle järve äärde
Kuna Bagan on tolmune ja väsitav, siis on Inle järve äärde minek hea mõte. Ööbuss Baganist jõudis kell 3 Nyaungshwesse. Head hotelliinimesed andsid väljamagamiseks toa kohe kätte ja hommikul sain oma päevi plaanida. Esimesel päeval sain hotellist taas väga korraliku jalgaratta ja sõitsin vaatama ümmarguste akendega (!) tiigipuust kloostrit ja seejärel ühte Myanmari kahest veinistandusest — Red Mountain Winery — kus ungari tammevaatides olnud kohalikest viinamarjadest villitakse šveitsi masinat kasutades veine, mis pannakse hiina pudelitesse ja kaetakse tai siltidega. Kõike juhatab prantsuse veinimeister. Proovisin kõik veinid ära, vaadates künka otsast Inle järve ja mägesid ning nautides järjekordset päikeseloojangut. Siin kohtasin ka seni ainsaid eestlasi — Lepik nr 9 jalgpallisärk reetis päritolu. Järgmisel päeval kahe tai ja kahe saksa tüdrukuga koos kanuureisile Inle järvele. Jalaga sõudvad kalurid, ujuvad aiad, 25 kaelavõruga kangakudujad ja lugematud käsitöömeistrid olid need, mida Inlel vaadata. Süüa soovitan Live Dim Sumis. Esimest korda nelja nädala jooksul sain ka läänemaailma toitu — burgerit suurepärases õhtuses kohas nimega Beyond Taste. Oi oi kui hea!

Kes tahab matkata, siis mitmepäevased matkad Kalawist Nyaungschwesse lubavad vägevaid vaateid ja uhkeid elamusi. Tagasi Hsipaws oli aga hea olla ja veendun üha enam, et see on parim paik Myanmaris elamiseks.

Munkadest. Üks esimesi muljeid oli varahommikuses Yangonis mustade kaussidega ringikäivad mungad, kellele inimesed kaussidesse valmistehtud süüa panevad. Uurisin ja sain targemaks.

Nii paljude templite külastamisel tekib paratamatult küsimus, kui palju neid munki siis ikka on ja mida nad teevad. Mungad budismis pole sama, mis kristluses. Olen aru saanud, et Theravada budism on bamarite ning ka šanide ja monide keskseim põhiline väärtus. Budism määrab rohkem kui valitsus inimeste elu ja väärtusi. Juba kuningad pidasid munklust (ehk sangha) tähtsaks — seda näitavad nii Baganisse ehitatud 4000 templit kui ka munkade roll kuningate peamiste nõuandjatena. Mungad pakkusid kloostrikoolides briti koloniaalvõimu ajal ka emakeelset haridust ja 2007.a. juhtisid nad nö Safrani revolutsiooni (http://www.burma-center.org/en/burma/history/saffron-revolution/). Iga noormees peab vanuses 7–13 vähemalt seitse päeva oma elus olema munk. Briti koloniaalvõim ja hilisemad valitsused on munkade rolli ühiskonnas vähendanud ja õigem oleks öelda, et segaseks teinud, aga mungad on endiselt lugupeetud ja hinnatud.

Ligi 90% Myanmari inimestest on budistid. On ka kristlasi ja moslemeid: Hsipaws on ühel tänaval budistlik tempel, teisel mošee, kolmandal katoliku kirik ja neljandal hiina tempel. Usuteemad, nagu peaaegu igal pool mujal, on keerulised ja asjatundmatu inimesena ma sellest rohkem ei kirjuta.

Sain teada mõned huvitavad faktid. Mungad ei tohi ise süüa teha. Seepärast käivad nad mööda linna või küla ja koguvad toitu, mida nad siis jagavad. Nad ei kerja, vaid pakuvad inimestele nö usulist teenust — võimalust anda ja jagada. Munkade ja nunnade arvu on keeruline öelda, sõltuvalt sellest ka nende hulka arvata ka noviitsid ja kloostrikoolides õppivad lapsed. Aga hinnanguliselt on Myanmaris kuskil 500 000 — miljoni munga- või nunnarüü kandjat. Nad kannavad kas roosasid, safrankollaseid või terrakotapunaseid riideid (kloostri otsus), kõigil on pea kiilaks aetud ja jalas ka kõige külmema ilmaga ikka plätud. Mulle öeldi, et naised ei tohi munki ega nende asju puutuda, aga üks munk ütles, et see on jama. Ja templite otsa ei tohi ka naised ronida, sest muidu oleksid nad ju Buda peal. Aga ka selle kohta ütles üks teine munk, et see pole mitte Buda õpetus, vaid inimeste väljamõeldis. Ei ole ikka ükski usk vaba inimestepoolsest soolisest diskrimineerimisest, vaatamata sellele et ükski nende meestest pole naiseta siia ilma tulnud!

Veel muljeid:
- Koerad. Igal pool on väga õnnetu välimusega koerad. Neid ei kohelda halvasti ja ma pole kedagi näinud koera löömas, aga nad on igasugu kirpe, putukaid, nahalöövet jms täis. Veterinaaridel oleks palju tööd. Lisaks näevad nad välja nagu nad kõik põlvneksid kahest koerast — beežist ja mustast. Ja osad on kõrgete jalgadega ja teised lühikeste jalgadega. Koerad vedelevad tänava ääres ja aegajalt tõstavad laisalt pead, et vaadata, kes möödub. Aga mõni on ära tabanud, et ma pole „oma“. Ja siis on küll haukumist ja järelejooksmist. Kartma ei pea, aga ettevaatlik tasub olla.
- Kassid. Nad kaklevad. Kassid on väga ilusad ja suurte suurte silmadega ning egiptuse kuningate tüüpi nägudega. Nad on kas hallid või hallikas-punakad. Muid varjundeid ma näinud pole.
- Vesipühvlid. Olen nendele naljakatele loomadele, kes näevad välja nagu dieedil ninasarvikud, oma südame kaotanud. Kergelt karvased, põrnitsedes ja elegantse sammuga, veavad nad rakendeid või vaatavad niisama möödaminejaid. Piima nad ei anna ja pühvlite liha üldiselt ei sööda — nende funktsioon on põldu künda ja asju vedada. Kell 14:00 iga päev ujutavad kaks poissi oma pühvleid jões kohe Club Terrace-i vastas — kui võimalik, käin alati vaatamas. Enne ujumist pöörlevad nad tolmus ja mudas ning siis ujuvad end puhtaks ja lähevad koju.