Utoopia
Just avastasin, et olen juba kuu aega siin olnud ja vähem kui kuu on jäänud. Sellega seoses tuli meelde, et eelmisel nädalal (või üleeelmisel) saatis Triinu kirja, et mu pass on lõpuks koos viisaga Eestisse kohale jõudnud, ainult 2 kuud hiljem. Ei tahtnud enne sellest passi ja viisa teemast kirjutada kui tean, et lugu on mingi lõpu leidnud. Aga nüüd võib. Ühesõnaga, saatsime minu passi Myanmari äriviisa saamiseks aprilli esimestel päevadel Berliini saatkonda. See on piisav aega, et pass jõuaks sinna ja mitu korda tagasi ka, aga kui oli äraminek, siis mida polnud, oli minu pass. Mondost helistati Myanamari saatkond Berliinis päevas mitmeid kordi ja saadeti mitmeid kirju, aga mingi vastust ei tulnud. Otsustasime oodata viimase minutini, aga tulutult. Pidin oma siia tulekut paar päeva edasi lükkama. Eestis tegin uuesti kiirpassi ja lendasin Bangkoki. Seal taotlesin kiirkorras uut business viisat, mis võttis aega vaid mõned tunnid. Kokkuvõtteks, kui kellegi on vaja hädasti ühe päevaga passi, siis hästi paludes ja hommikul kohale minnes, saab õhtul Migratsiooniametist passi kätte ning kiirviisa tegemine Bangkokis käib ka libedalt, pealegi asub saatkond väga mugavalt BTSi peatuse vahetus lähedust. Myanmari turismiviisat saab aga taotleda online’is, seega sellega suurt probleemi olla ei tohiks. Igal juhul on mul nüüd kaks kehtivat passi koos kahe kehtiva viisaga. Mõnus, peab vist tagasi tulema!
Eelmise nädalalõpu veetsin Pyin oo Lwinis nagu juba eelmises posituses põgusalt mainisin. Seal toimus MINE (Mynamar Indigenous Network of Eduvcation) kohtumine, kuhu ka RDFSS kuulub. MINEiga koostöös tegeleb RDFSS MTT (Mobile Teacher Training) programmiga, kus koolitajad käivad mööda väikeseid külasid ja koolitavad väga õpetajaid, et maapiirkondades pakkuda võimalikult head haridust, sest üldiselt neil külakooli õpetajatel (need mis ei järgi valitsuse õppekava) vastav õpetajakoolitus puudub. Peale selle kaardistavad nad üldse, kui palju külakoole ja kus asuvad. RDFSSI MTTi liikmetel oli ka samal ajal Pyin Oo Lwinis koolitus, seega oli võimalus ka nendega kohtuda.
Uue programmina on MINE’i koos kohalike haridusorganisatsioonidega kavas alustada Out Of School Children (OOSC) programmiga, et tuua kooli tagasi lapsi, kes on mingil põhjusel pidanud oma koolitee katki jätka. Põhjuseid on mitmeid: vanamatel pole raha oma last kooli saata või ei tähtsusta nad seda; tegemist on sisepagulastega, kes on pidanud oma kodukohast lahkuma; aladel toimub relvastatud vastupanu ning koolid on suletud jne. Igal juhul õnnestus mul päris mitme inimesega seal MINEist rääkida, ühe eestvedaja Scottiga vestlesime pikemalt Myanamri/Birma haridusmaastikust, MINE tegevusest ja RDFSSi tööst MINEis. Kuigi ma põhiprogrammist osa võtta ei saanud, siis need hommikused ja lõunased vestlused olid sisukad.
PS. alamärkus AIESECaritele: saan aru, miks võõrad inimesed või uued liikmed AIESECis tunnevad, et nad millestki aru ei saa .. .palju akronüüme. Siin armastatakse ka lühendeid, ainult ma pean kogu aega üle küsima, et lainel püsida.
Huvitav Pyin Oo Lwinis oli see, et selle hotelli omanik, kus MINE koosolek aset leidis, oli „värvikas tegelane”. Mees oli kohe ülisõbralik, mis äratas veidi kahtlust, aga kuna mul miskit varjate pole, siis ei teinud sellest lugu. Tuli välja, et ta on endine sõjaväelane, sõjaväe insener täpsemalt, aga hetkel on kuulus laulja. Muusikat teeb kantrist reggae’ni ja hip hopist elektroonilise mussini välja, sain kingiks 2 CDd ja väike raamatu tema photoshop’itud piltidega ka!!! (jeeei parim kõik ever!!! Kes tahab Myanamarist kingitust saada, käed püsti? ) Tundub siiski, et ega ta väga populaarne ei ole, sest nagu ta ütles ostab ta ise heliloojatelt ja sõnadekirjutajatelt endale lugusid. Jaa no olgem ausad, see just kõige parem muusika ei olnud. Hotelli televiisori kanal nr.2 näitas teda 24h J. Igal juhul rääkis ta, mis ta kõik ehitanud ja teinud on. Näiteks olevat tema tööd Nay Pyi Taw lennujaam ja sild seal. Põhimõtteliselt kõik need päevad vedas ta mind mööd Pyin Oo Lwini vaatamisväärsusi ringi. Win! tasuta transpordi eest, hotellitoa eest sai ka allahindlust. Lugesin Trip Advisorist, et ta pidi kõiki oma hotelli külalisi ringi sõidutama. Kokkuvõttes ta ka ei pärinud minu kohata väga midagi, pigem armastas endast rääkida. Muidu üldiselt tasub siin Birmas/Myanmaris natuke mõelda kus ja millest rääkida, igal pool on uudishimulikud kõrvad.
Pyin Oo Lwin on ise mõnus linn, paraja suurusega, hea kliimaga. Tunda on tugevalt koloniaalaja mõjutusi, seal on palju ilusaid koloniaalaegseid villasid, kool ja teisi hooneid, mõned on lastud käest ära ja mahajäetud, teistesse on tehtud hotellid või on kellegi eraomandist. India mõju on ka tugev, palju India restorane, mitu hindusitliku templid. Koloniaalajal tõid britid indialased ja nepaallased sinna raudteed ehitama ning sellest jäigi suhteliselt suur India ja Nepaali populatsioon. See linn tundub ka palju modernsem kui teised, ka kohalikud kannavad tihti lühikesi pükse, miniseelikuid, „läänepäraseid” Hiinast toodud riideid müüakse igal poolt. Üks linna tunnustest on ka hobukaarikud, mis ka on koloniaalaja pärand. Neid on linnapeal päris palju ja saab kasutada takso eest, kuigi viimastel aastatel on neid palju vähemaks jäänud. Ohh ja internet oli seal hea (Birma kohta), sest seal asub suur sõjaväekeskus.
Esmaspäeval jätsime koos Nandari ja Naw Khamiga Pyin oo Lwiniga hüvasti, et võtta ette tee Yangooni. Tee Pyin Oo Lwinist Yangooni oli alguse nii käänuline et kohe jagati oksekotid kätte, igale ühele kohe mitu. Põhimõtteliselt kõik kohalikud kasutasid neid korduvalt. Ma olen tavaliselt põhiline, kellel bussis halb hakkab, isegi Tallinna ühistranspordis, aga hoidsin hinge kinni ja mediteerisin. Sain teada et ingveri närimine ja nuusutamine aitab… vähemalt mõneks ajaks. Igal juhul jõudsime ikkagi ühes tükis Ynagoni kohale.
Yangonis viibisime kolm päeva, et kohtuda RDFSSi praeguste ja tulevaste organisatsioonidega. Kohtusime Childs Dreami, Mote Oo ja MECiga. Childs Dream on juba RDFSSi vana partner, koos on ehitatud mitmeid koole šani külades, panustanud tervishoidu nendes koolides, varsti on valmimas suur internaat, kus vanemad õpilased saavad linna kooli minnes ööbida. Child’s Dreamil on kontorid nii Myanmaris, Kambodžas, Laoses, peakorter asub Chiang Mais Tais. Organisatsioon tegelebki peamiselt alushariduse ja kõrghariduse tagamisega. Kohusime Child’s Dreami direktoriga, kes ise vastutab peamisel kõrghariduse eest. Tublidele Birma noortele antakse võimaus saada stipendium välisülikoolides, peamiselt Tais. Tutvustasime talle ka Nandari projekti, mille peamine eesmärk on pakkuda mitteformaalselt 6 kuulist haridusprogrammi šani aladel elavatele keskkooli lõpetanud vähemusrahvusest noortele, peamine fookus on maapiirkondadel. Selle programmi käigus õpetatakse noortele inglise keeles Birma tegelikku sajalugu, inimõigusi puudutavaid teemasid, projektijuhtimist, sotsiaalteadusi ja avatakse noorte maailmavaadet; õpetajateks nii välismaalased kui kohalikud õpetajad. Nandar on ise osalenud sarnases programmis Chiang Mais. Igal juhul tundus Childs Dreamile see idee meeldivat, täpsemaks peab mõtlema veel õppekava.
Kohtusime ka Mote Oo’ga, organisatsioon, kes töötab välja alternatiivseid õpikuid Birmas nii inglise kui ka bamari keelsed, on ka mõned õpikud/raamatud nii šani, katšini ja teistes keeltes. Põhimõtteliselt teemad, mille kohta neil õpikud olemas on ongi Myanmari ajalugu, inglise keel, riigiteadused, sotsiaalteadused, inimõigused — kõik mõeldud täiskasvanutele. Võtsime sealt kaasa suure portsu raamatuid RDFSSi raamatukokku ning sealt saab õpikud ka Nandari projekti jaoks.
Veel kohtusime MECiga (Myanmar Education Consortsium), kes uuris millega täpsemalt RDFSS tegeleb. Nad kaardistavad šani ja vast ka teiste alade haridusasutusi hetkel ,et siis luua terviklikum plaan sellest, mida neil plaanis toetada on ka kuidas.
Peale mitme päevaseid kohtumisi ja sellele eelnenud MINE kohtumist, otsustasime Nandariga tagasiteel teha lühikese peatuse Myanmari pealinnas Nay Pyi Taw’s. 2005 aastal otsustas Myanmari sõjaväeline valitsus viia pealinna Yangonist Nay Pyi TAwsse. Linna, mis asub Myanamari keskel, Mandalay ja Yangooni vahel, kuival alal, on põhimõtteliselt ehitatud üles nullist. Põhjuseid tuuakse erinevaid: esiteks, et see on palju paremini kindlustatud ja ei satu merelt tulevate rünnakute ohvriks, arvatakse, et Nay Pyi Taw alune on täis salakäike ja põgenemisteid. Teiseks põhjuseks tuuakse seda, et astroloogilistelt pidavalt see olema hea paik pealinnaks. Linn asub Myanmari kuivas tsoonis, aga linna ise on roheline. Iga päeva kastetakse kõiki istutatuid taimi ja puid mitmeid kordi. Linna ehitus läks maksma mõnede andmete järgi umbes 64 miljardit USDd. See linn asub väga suurel alal aga on tõeline utoopia ja kummituslinn, 8 realised sõiduteed ühes ja teises suunas, aga peaaegu mitte ühtegi autot. Linn on jagatud tsoonideks (hotellitsoon, valitsushooned, sõjaväelaste kodud jne) ning erinevates tsoonides on õigus viibida erinevatel inimestel. Nt hotelli tsoonid, neid on vähemalt kaks, asuva linna ääres. Seal asuvad hiiglasikud hotellid, üks uhkem kui teine, aga need on põhimõtteliselt tühjad. Seal asub kuulsa Yangonis asuva Swetagon Paya koopia, aga erinevalt Yangoni omast, on see inimtühi. Inimesed tunduvad rohkem hirmul kui mujal ja tundub, et valitus hoian asjadel karmilt silma peal. Seal ei ole palju vaatamisväärsusi, aga linn ise on sürrealistlik ja vaatamist väärt. Vahemaad on pikad, nt hotelli tsoonist kuhugi kesklinna kanti (kui üldse nii saab öelda, sest traditsioonilist kesklinna seal ei näinud) on vast 20+ kilomeetrit. Ringi saab liikuda kas mootorrattaga või taksoga, mis on kallis. Ainuke koht kus oli inimesi oli turg. Pole kunagi midagi sellist varem näinud .
Nüüd olen tagasi Hsipaws ja nagu ikka interneti siin pole. Tundub, et siin on kõigist kohtadest, kus käinud olen harvim internet. Öösel pidavat mõnikord olema, aga kuna siin käib elu kukest koiduni, siis on raske öösel üleval olla. Olen proovinud mitu korda ka öösel üles ärgata kella peale, et siis interneti kasutada, aga siiani pole suutnud, uni on liiga hea. Järelikult peab varsti jälle liikuma.
