Uus kodukontor mõneks ajaks
Hsipaw, kus enamuse oma siinoleku ajast veedan, on linnake 54 000 inimesega sogase jõe kaldal ja mägede vahel. September on veel vihmaperioodi jääv aeg ja seetõttu tuleb pea iga päev pärastlõunal või õhtul mõni vihmavaling, äiksega või ilma. Päikselisel päeval läheb keskpäeval kuumaks, aga mitte palju üle 30 kraadi ja soojaga olen nüüd juba kohanenud. Edaspidi peaks ööd hakkama järjest jahedamaks minema. Inimesi ja sõidukeid sebib siin ka ringi pidevalt, aga märgatavalt vähem kui Mandalays ning siin linnas saab jalutada! Vahemaad on lühikesed ja kõik vajalik käe-jala juures. Turg, poekesed ja söögikohad on läheduses asuvatel tänavatel. Tüüpiline keskktänavaäärne maja on kahekorruseline, alumise korruse esikülg avatud ja selles kaubeldakse päeval kõikvõimaliku kraamiga. Linna sissesõidu teed ääristavad meeletult suured puud. Nende tüvede jämedus on võrreldavad vast meie Tamme-Lauri tammega, aga võrad on veel suuremad. Jõe ääres on samuti üks selline suur puu, mida peetakse pühaks ja mille juures on väiksed pühakute kujud. Ma paraku ei tea, mis puudega on tegu, aga igaljuhul olid Pyin Oo Lwini botaanikaaia “elevantpuud” nendest väiksemad. Ja laialeheliste lehtpuude lehed on tõesti laiad, nii A4 paberilehe mõõtu ikka.
Inimesed siin ei ole üldse pealetükkivad, pigem tagasihoidlikud ja sõbralikult naeratavad. Riietumise küsimuse on siinsed inimesed ka väga lihtsalt lahendanud. Üldlevinud on väga mugav riietusese, mille nimi peaks vist sarong olema (siin longyt). Seda seelikumoodi riietuseset kannavad nii mehed kui naised. Ja jalas on pea eranditult kõigil plätud. Lisaks on näha ikka ka pükse ja kleite ning teksasid noorematel naistel. Ja kui päike pähe paistab, siis õlgkübar on asendamatu. Naised määrivad oma näole mingit kollakat pulbrit, mis ilmselt peab päikese eest kaitsma. Laste näod on ka sellega koos, meestel pole selle kasutamist eriti märganud. Munkadel olen näinud roosasid, oranze ja pruunikaspunaseid rüüsid, need tunduvad siinses palavuses ka päris mugavad olevat.
Lily Hotell http://www.lilythehome.com/, mille külalistemajas elan, mõjub praegusel hetkel veidi ülepakutuna oma nelja korruse ja maja esiküljel sõitva klaasseinaga liftiga, mis inglise keeles korruseid teadustab. Süües hommikust katuseterrassil imeilusa mägedega vaate taustal, tundus paaril hommikul, et olen ainuke külastaja siin hetkel. Paari kuu pärast, kui ilm soodsam, on turiste ka arvatavasti rohkem liikvel. Ringi kõndides on näha, et ehitatakse veel teisigi suuremaid hooneid ja võibolla mõne aasta pärast ongi pilt juba hoopis rahvarohkem. Tee ehitus laiemaks käib igatahes praegu ka hoogsalt. Mis tähendab seda, et üks mees viskab kühviga killustikku, teine mees valab kopsikuga kuuma asfalti peale ja kümmekond ülejäänut vaatavad kõrvalt pealt. Ja silda ehitatakse ka. Ses osas paistab elu edenevat.
Kuna külalisemaja on praegu ka enamasti tühi, on minu päralt siinne puhkeruum, kus saab päris mugavalt tööd teha. Jagan seda hetkel vaid kahe sisalikuga, kes aegajalt üle seina jooksevad. Internet tundub töötavat vahelduvalt. Vahepeal on kadunud, aga aega-ajalt õnnestub isegi pilte üles laadida. Ja minu telefonis olev Elisa SIMkaart näitab levi olemasolu ja edastab Eestisse sõnumeid. Helistada pole veel proovinud. (Elisa hinnateavitus näitab kõne hinnaks 1,38 EUR/min).
Tegin jalutuskäigu Thein Daung Pagoodi juurde linnast väljas asuval mäekünkal. Teekond kulges looklevat asfalteeritud teed pidi enamvähem lepavõsaga sarnanevas ümbruses. Sinna jõudes tuli mulle kohe meelde, et olin oma putukatõrje maha jätnud. Seni on ainuke koht, kus olen mingeid pisikesi lendavaid putukaid kohanud, takso Bangkokis, mis mind lennujaama viis (ja need tundusid ka rohkem äädikakärbse moodi olevat), seega olin võimalikud moskiitod juba unustanud. Eestis oleksid sellises võsas sääseparved kohe kohal. Aga siin ei olnud. Lendasid ainult liblikad ja mõned ritsikad. Käisin künkal ära ja vaatsin ülalt linnakesele, kus peatun. Tagasi jõudes panin pututõrje siiski igaks juhuks kotti valmis.
Töösse olen ka otsast sisse elama saanud hakata. Naw Khami poolne huvi oma organisatsiooni raamatupidamises kord luua on ilmselgelt olemas. Sain temalt ülevaate, mis kujul seda praegu peetakse ja selge on see, et info on laiali ja sellisel kujul ülevaatlikke kokkuvõtteid teha ei saa. Vaatan neid tema kulude tabeleid ja proovin leida viisi, kuidas olemasolevaid andmeid siduda näidiseks olevate eelarvete ja rahavoogude tabelitega ning kuidas oleks edaspidi mõistlik andmeid sisestada. Naw Kham andis mulle ka tutvumiseks dokumendi, mille nimi on Financial Policy of RDFSS, rõhutades küll et see on kellegi teise dokumendi järgi tehtud. Seda lugedes on ilmselge, et see on tehtud lähtudes USA raamatupidamisreeglitest ja enamus sellest siin praegu vaevalt kasutust leiab. Aga hea algus seegi, et sellise dokumendi vajalikkusele on mõeldud.
Seni oleme Naw Khamiga kohtunud Hsipaws, esimesel kohtumisel siin oli tal kaasas ka oma naine, kes jättis väga sümpaatse ja oma meest toetava mulje. Võtsin kingitusteks Eestist kaasa väikse purgi mett ja ELFi poolt välja antud loodushäältega CDd, mis elavat huvi tekitasid. Ainult, et veidi kulus mul selgitusele, et plaatidelt siiski eesti keelt ei kuule, vaid ainult Eesti lindude ja muu looduse helisid, mis tõlget ei vaja.
Ülehomseks on kokkulepitud, et sõidan Namlani kontorisse, kus siis saan kokku ka ülejäänud RDFSS administratiivpersonaliga ja ka ülevaate, kuidas organisatsiooni dokumentide vormistamine ja säilitamine korraldatud on.
Tänane õhtu lõppes ootamatu kontserdiga kõrvaltänavas, kus veoautole ehitatud laval meeleolukaid laule lauldi.
