Viimane…
Kaks kuud on lühike aeg ning möödus märkamatult. Viimased kaks nädalat Birmas/Myanmaris läksid eriti kiiresti, palju oli teha, näha ja kokku võtta. Kuna Sai Naw Khamil ei olnud varem palju aega, jäi tema projekti planeerimine ning minu vabatahtliku töö ”wrap up” viimastele päevadele, mis tähendab, et minu enda kokkuvõtted Mondole lükkusid juba tööajast vabadele päevadele ning mõned asjad on veel tegemisel.
Peale nädalast puhkust Mandalay’s ja selle ümbruses, Baganis ja Inle järve ääres, jäigi ainult kaks viimast nädalat Birmas töötegemiseks. Kolm päeva oli planeeritud nii, et Naw Kham ja Nandar tulevad Hsipawsse ning teeme seal tõsist tööd, sellest järgmisel nädalal käin mina aga veel korra Namlanis ära.
Nandar ja Sai Naw Kham tulidki kolmapäeval, aga oodatust nii mõned tunnid hiljem (tavaline šani stiilis hilinemine 5 tundi :D). Sel korral sain isegi veidi vihaseks, sest esitaks olime kokku leppinud, et kolmapäeva hommikul kl 8–9 alustame tööd, teiseks olin helistanud juba kolm päeva järjest Naw Khamile (kokku 54 kõnet ja 2 SMSi :D), aga tal oli telefon välja lülitatud, seega polnud mul päris täpset aimu, kas kohtumine ikkagi toimub või ei. Sellest hoolimata tegin omapoolse ettevalmistuse ära ja jäin ootele.
Kui Naw Kham ja Nandar lõpuks veidi enne kella 14 kohale jõudsid olin mina just lõunale minemas ja olin otsustanud peale seda minna „küla” ainukesse korraliku kohvikusse „Pontoon” tööd tegema. Õnneks jõudsid Nandar ja Sai Naw Kham just õigel ajal, et mind kätte saada. Käisin siiski lõunal ära ja tulin tagasi, et siis tööle asuda. Tuli välja, et Naw Kham oli samamoodi üritanud mulle juba 2 päeva minu mõlemale numbrile helistada nagu mina tema omadele, aga meil mõlemal olid telefonid väljas. Eelmisel päeva olin helistanud ka Nandarile, aga kuna Naw Kham oli enne Yangonis ja läks sealt otse Lashiosse, siis polnud ka Nandul aimu kus Naw Kham on ja mis on tema plaanid. Ta lubas mulle tagasi helistada, aga ei saanud järjekordselt mind kätte.Tere tulemast Birma levipiirkonda!
Suuremates linnades on levi tegelikult täitsa olemas, aga äärealadele on sellega keerulised lood. Samas usun, et ei lähe kaua kui kogu Birma/Myanmar leviga kaetud on, sest nt telefonide kasutus on tõusnud vähem kui aastaga 10%-lt 50%-le ja aasta lõpuks on oodata 80%-st kasutust. See omakorda annab muidugi valitsusele paremad võimalused inimeste järele nuhkida. Üks värske uudis sellel teemal. Nuhkimisest ja nuhkidest veel nii palju, et enne minekut kuulsin, lugesin ja uurisin päris palju ning teiste kogemuse põhjal on valituse nuhke suhteliselt igal pool ning tuleb ettevaatlik olla mida rääkida. Ise nuhke konkreetselt ei näinud või ei osanud lihtsalt tähele panna, aga kohalikelt ning Birmas resideeruvatelt välismaalastelt kuulsin, et tegelikult on neid vähemaks jäänud. Usun, et nad pole kuhugi kadunud, lihtsalt vb nüüdseks on neil paremad tehnilised võimalused muud moodi inimesi kontrolli all hoida.
Tagasi tööjutu juurde: Alustasime tööd kella 14st, aga ega me väga Naw Khamiga tööd teha jõudnudki, sest ta pidi juba kell 15st tagasi liikuma. Nandar aga jäi kohale ja kasutasin seda aega, et teda veidi suunata ja juhendada. Vaatasime koos veelkord üle tema projekti, mis on tema järgmised sammud ning mis ta tegema peab, et mina saaks tema projekti kokku kirjutada. Käisime üle asjad, mis peaks panema koduleheküljele ja andsin nõu, mis infot panna ning mida mitte: millistesse kategooriatesse partnerid jagada, RDFSSi erinevad projektid, missioon, visioon jne. Kaardistasime koos ka võimalikud partnerid tema projektidel, et ta tulevikus oskaks neid ise leida. Täna just vaatasin koduka üle ja Nandu on seal juba muutusi teinud, põhirõhk läks küll sisu asemel uute piltide üleslaadimisele, aga algus vähemalt tehtud. Veidi on küll kahju, et ta Kairi ilusad pildid välja vahetas, aga lõpuks on see ju ka õppimiskogemus ning RDFSSi enda otsus.
Nandar või Nandu (tema Nepali nimi) on nagu ma juba maininud olen Nepaali juurtega aga šani külas sündinud tüdruk. Nepaali juurtega inimesi on Birmas/Myanmaris tegelikult päris palju, kuigi mulle jäi siiski mulje, et kuna neid on palju vähem kui suuremaid vähemusrahvaid, siis pole nad ühiskonnas niivõrd aktsepteeritud kui näiteks on šansid või karenid või monid jne (keda ennastki ju bamarite poolt võrdseteks kodanikeks ei peeta) . Võib olla just sellepärast on Nandu võitleja hing ja tugeva karakteriga. Ta on noor aga kiire ja aktiivne õppija. Igal juhul on temaga koos mõnus tööd teha- töö vaheldub naeru ja kõhukrampidega ning tulemust õpetatust on kiiresti näha. Üleüldse töö tegemine Kagu-Aasias on palju mõnusam, sest mulle tundub, et inimesed oskavad elu, tööd ja hetki rohkem nautida ja teevad selle endajaoks lõbusaks.
Neljapäeva pärastlõunal tuli Naw Kham tagasi, nõnda jäi meil töö tegemiseks paar tundi neljapäeval ja reede hommik. Naw Khamiga käisime üle tema tegevuskava, mille nad Kristinaga olid paika pannud. Vaatasime üle asjad, mis on vahepeal muutunud ning kuupäevad, milleks tegevused on planeeritud. Tutvustasin talle ka detailsemat tegevuskava planeerimise tabelit, mis ma Nandu jaoks olin juba valmis teinud. Ta ise oli eriti õnnelik selle üle, et me tegevuskava uuesti üle käisime, ning nägi vajadust ka peale nõukogu kokkukutsumist augustis detailsemalt kogu tegevuskava paika panna. Arutasime veel erinevata organisatsiooni juhtimisküsimuste üle ja andsin nõu kus sain.
Hetkel on käsil struktuuri muutuse arutelud. See struktuur, mis praegu RDFSSil on ei toeta organisatsiooni tegevust, vaid pigem takistab seda. Naw Khamil on tänu Kristinale päris hea idee, mis ta edasi tegema peab, aga talle on vajalik, et keegi talle pidevalt asju uuesti meelde tuletaks ja aitaks neid läbi mõelda (nagu ta ise tunnistab). Üks oluline muutus on see, et kui seni tegid inimesed suva järgi erinevaid tööülesandeid, vastavalt sellele, mis tegemist vajasid ja kellelgi polnud väga täpset arusaama, mis nende tööülesanne üldse on, siis nüüd on kavas kõigile konkreetne töökirjeldus luua ja uued inimesed, kes tööle tulevad võetakse kindla töökirjelduse alusel, vähemalt teoorias. Näiteks minu esimesel kohtumisel ütles San Swal, et teeb RDFSSis kõike peale söögi tegemise ja koristamise, mis näitab päris hästi, et inimestele pole täpset arusaama oma rollist. Samal ajal Nandu, kes on tööle võetud peale Kristina vabatahtliku aega ei oma ikkagi täpselt töökirjeldust ning on üheaegselt uus projektijuht, tegeleb ka kommunikatsiooniga ning on Naw Khami sekretär/asjade meeldetuletaja ja üles kirjutaja ehk parem käsi. Aga eks need asjad võtavadki aega ning üleöö ei muutu miski.
Probleem on aga selles, et kuna inimestel puudub täpne arusaam, mis on nende ülesanded, siis ei võta nad ka tihti vastutust, mille üle Naw Kham ise kaebab, ning inimesed ei tunne ka nö. omanditunnet (ownership) oma ülesannete üle organisatsioonis. Ma isiklikult arvan, et see polegi nii suur probleem, et enamus töötajaid on noored ja kogemuseta, sest olen näinud noori inimesi tegemas suuri tegusid- suuremaid kui nii mõnedki professionaalid. Probleemiks on pigem see, et keegi ei istu nende inimestega maha, ei õpeta neid korralikult välja, ei anna neile konkreetset vastutusvaldkonda ja piisavalt vabadust ise otsustada, mis neid oma tööd väärtustama paneks.
Korraldused ja vastutuste/ülesannete jagamine samal ajal käib Kagu-Aasias pigem hierarhiliselt ülevalt alla. Üks selle tagamaid on kultuuriline taust, vanemaid inimesi austatakse ning nendel on alati õigus. Nagu Tais nii ka Šani aladel kasutatakse endast vanemate inimeste poole pöördumisel (olgu kasvõi 2 minutit vanem, nt. kaksikute puhul) tiitlit P(ii) (vanem), näiteks P’Naw Kham ja nooremata poole pöördudes tiitlit N(ong) (noorem) nagu N’Nandar. Sattusin sellega tihti silmitsi ka Tais töötades: AIESECi vilistlasi, kellel ei pruukinud olla suurt kogemust ning kes polnud midagi AIESEis väga korda saatnud, nende sõna maksis rohkem kui näiteks juhatuse sõna, kes töötas asjade kallal täiskohaga igapäevaselt. Sellega seoses oodatakse tihti pigem käske ning ei võeta ise initsiatiivi. Loomulikult ei ole see alati ja kõigiga nii. Nii on näiteks ka Nandu pigem iseseisev ja vb isegi isepäine ning noor liider. Selliseid tugeva karakteriga tüüpe on mõnikord aga rakse leida, eriti maapiirkonnas. Naw Kham tõlgendab seda tihti läbi raha ja arvab, et kui projekti kaudu oleks inimeste palk suurem, siis oleks ka organisatsioonis paremad inimesed. Arvan, et see on tõsi ainult mingil määral, olulisem on siiski organisatsiooni sisekliima ning inimeste potentsiaal.
Tulles JÄLLE tagasi tööjutu juurde: Igal juhul reede päeval sõitsid Naw Kham ja Nandu tagasi, et enne pimedat Namlanis olla. Leppisime kokku, et teisipäeval lähen mina Namlani ja jään sel korral salaja NLLLC’sse (Namlan Life Long Learning Centre), mis on ühtlasi nii koolituskeskus, RDFSSi kontor kui ka kõigi töötajate kodu, ööseks. Salaja sellepärast, et ametlikult ei tohi välismaalased ööbida birma inimeste juures. Ööbimiseks on ettenähud hotellid ja külalistemajad, kellel välismaalaste majutamiseks vastav luba olemas on.
Trekkimine
Nädalavahetusel läksin lõpuks tekkima. Olin seda juba kaua oodanud, aga eelnevalt tegin nädalavahetuseti kas tööd või enda kooli asju.
Maastik siin Šani aladel on ikka väga ilus, mägine ja roheline, samal ajal kui Kesk-Myanmaris Bagani lähedal ja Nayi Pyi Taw’s on kõik kuiv ja looduse kohapealt midagi erilist silma ei hakka. Šani alad on aga mõnusat mägised, viljaka punase mullaga kaetud, teel on palju põllumaad, aga ka metsa- kuigi seda jääb kahjuks aina vähemaks. Šani alad on tuntud viljaka mulla poolest, siin kasvatatakse suur osa puuviljadest ja köögiviljadest kogu Birmale. Hetkel on ananassi hooaega, novembris saab mõnusaid avokaadosid, mango hooaegu on kokku vist kolm. Palaungi hõimud kasvatavad/korjavad rohelist teed, mida siinsetes teemajades tasuta termostes pakutakse.
1öö 2 päeva, 2x16km. Vahemaa polegi ju üldse pikk, aga minnes oli tee peamiselt ülesmäge ja seega Eesti mägedeta maastikuga harjununa ja kuuma päikese käes oli see paras katsumus. Rääkimata sellest et giidil oli millegipärast hirmus kiire. Esimesel päeval kõndisime 5 tundi, mina koos ühe Saksa poisi ja Hispaania tüdrukuga olime 7-st grupist alati viimased, sest esiteks oli see tee ikka minu jaoks päris ränk, aga vaated olid liiga ilusad, et lihtsalt kiiruga sihtkohta tormata. Giidiks oli tore šani poiss, aga kahjuks polnud tal päris head arusaama sellest miks välismaalased trekkida tahavad, sest üldiselt ei ole see mitte füüsilise trenni tegemiseks vaid ikka ümbruse vaatamiseks, tutvumiseks kohaliku eluga nii palju kui see võimalik. Seega, me kolmekesi jalutasime ja uitasime teepeal pikemalt. Kui me aga puhkepaika jõudsime olid enamus inimesed juba puhanud ja uueks rännakuks valmis. Ühesõnaga hingetõmbe aega väga polnud, aga loodus ja vaated oli igat higipiiska väärt.
Peale 5 tundi kõndimist jõudsime lõunaks Palaungi külla, kus me ka öö veetsime. Seega ülejäänud päev oli tegevuseta, vaatasime külas ringi ja käisime teeistandustes. Palaungid on peamiselt taimetoitlased, eelkõige selle tõttu, et liha lihtsalt on raskestri kättesaadav ja kallis. Toit oli üks maitsvamaid, mida kogu Birmas olnud aja jooksul sõin, värske , mõnus ja ei nõretanud õlist nagu näiteks bamari toit. Palaungi elamises on keset suurt tuba/esimest ruumi koht tule tegemiseks, sellel tulev valmib toit, keedetakse vett tee tegemiseks, röstitakse teelehti ning peale kõige muu hoiab tuli eemale putukad ja sääsed. Talvel saab aga tule ääres sooja ,sest 1300 m kõrgusel asuvas külas on talved päris krõbedad. Isegi nüüd oli öösel päris külm ja kui ma poleks kahe paksu teki all maganud, oleks küll jahe hakanud.
Tagasitulek oli õnneks peamiselt ainult allamäge ja palju kergem. Oleksin tahtnud tegelikult minna hoopis mitmeks päevaks ja kuhugi , kuhu üldiselt turiste ei sattu. Sellise teekonna organiseerimine läbi Mr Charlesi giidide on ka täiesti võimalik. Sel korral polnud minul aga lihtsalt rohkem aega. Üldiselt oli väga mõnus tripp ja hea vaheldus linnale. Eks peab siis jälle tagasi tulema.
Namlan’i minek:
Nii nagu ikka Birmas: ajal lihtsalt on teine mõiste. Lily (Lily külalistemaja omanik) tütar organiseeris mulle bussipileti Namlani ja ütles, et 6.15 peaksin bussijaamas olema, sest siis väljub buss. Kuna hommikusööki saab alates 6.30st, siis tormasin viimasel minutil bussijaama, et õigel ajal kohal olla. Mina jõudsin kohal täpselt 6.15, aga bussi loomulikult kohal polnud. Võtsin bussijaama teemajas hommikuse 3–1 kohvijoogi ja jõin rohelist teed, aga nuudleid ei julgenud tellida, sest mõtlesin, et iga hetk võib buss kohal tulla. Ootasin, lugesin raamatut, lõpuks hakkasin muretsema ja küsisin bussi kohta, aga mulle öeldi, et võin rahulikult edasi istuda. Namlani buss jõudis kohale umbes kella 7ks ning väljus 7.15, mõnus tunniajane hilinemine. Oleksin jõudnud rahulikult Lily juures uimerdades oma hommiksöögi ära süüa või bussijaamas mitu korda nuudleid tellida. Kui hiljem Naw Kahmile ja Nadule bussi hilinemisest rääkisin, siis nad imestasin, et miks ma küll süüa ei tellinud, isegi kui buss oleks kohal olnud, oleks ta minu järele oodanud. Jep, 2 kuud peaks olema piisav aega õpimaks, et bussid (eriti maaliinid, sest kaugliinid on tegelikult täpsed) tulevad just siis kui nad tulema peavad.
Kohale jõudes oli Naw Kham tujust ära. Oli näha, et miski häiris teda. Ei Nandu ega Kham Aung (NKi naine) saanud täpselt aru, mis teda vaevab. Ta kõndis mööda tuba edasi-tagasi ja ei rääkinud kellegagi. Lasime tal rahulikult mõelda ja puhata ning tegin muid tööasju. Õhtul kui Naw Kham oli suuremast vihast üle saanud, rääkis ta põgusalt, mis oli juhtunud: Üks šani relvastatud gruppidest, kes just siin Namlani ja Hsipaw läheduses tegutseb, saatis inimesed omavoliliselt nende kodudest minema, võttes sellega võimaluse inimestel oma kodus elada, tööd teha ning lastel koolis käia. Küla inimesed tulid Naw Khami juurde muret kurtma. Ta on tugev kogukonna liider ja endine munk, seetõttu austavad inimesed teda eriti. Olen mitmeid kordi Naw Khami juba muretsemas näinud, ta tahab aidata, aga teab, et väga raske on midagi tegelikult teha. Mõnikord ütleb ta, et ta tahaks ise sõjaväe vastu võidelda ja mõnikord tahaks ta lihtsalt põgeneda ja jälle munk olla ning mediteerida, ilma et peaks kõigile nendele muredele mõtlema.
See sõjavägi, kes inimesed kodusest minema sundis, pole mitte Myanmari sõjavägi, vaid hoopis üks kahest šani armeest- SSA-N (Shan State Army North), mis on loodud Myanamari sõjaväele vastukaaluks, aga tihti kasutab kahjuks samu võtteid. Šani aladel, nagu varem juba maininud olen, on kaks suuremat sõjaväge (Shan State Army South — SSA-S; Shan State Army North — SSA-N), kes aga omavahel ka läbi ei saa ning seisavad küll üldiselt sama, aga samas ka erineva Šani osariigi eest. Sõjaväest veel nii palju: maapiirkondades on peredel kohustus saata vähemalt üks poeg sõjaväkke (sellesse, mis konkreetset piirkonda kontrolli all hoiab) . Sõjaväest pääsevad ainult pere ainukesed pojad. Teine võimalus on sõjaväest priiks saada siis, kui maksta poja sõjaväkke saatmise eest armeele raha, aga see summa on päris suur ning suuremal osal külainimestest sellist raha ei ole.
Kuna Naw Kham oli teisipäeval murest murtud ja kui tööd tegi, siis tegeles peamiselt sellele samale olukorrale lahenduse leidmisega, jäigi meile ainult kolmapäeva hommikupoolik. Vaatasime kuhu me seni jõudnud oleme ning mis edasi saab. Panime paberile esialgsed mõtted Naw Khami hariduspoliitika projekti kohapealt ning saime kiiresti aru, et kuna see idee on veel täiesti toores, ei jõua me seda kahjuks sel korral lõpetada, aga lubasin talle kirjutada valmis idee sellisena nagu ta praegu on. Lubasin ka, et kuigi minu aega on otsas, siis aitan neid Nandu projektile rahastuse leidmisega ning loomulikult kui neil on veel muresid ning küsimusi võivad alati minu poole pöörduda.
Kolmapäeva õhtul tõi Luant Mon mind mootorrattaga tagasi. Teel käisime Luant Moni lemmik restoranis Namlanis. Restoran on ehitatud väikse tiigi peale ja kus igal laudkonnal on oma varjualune. Tore, armas koht kuhu välismaalane tavaliselt ei satu, isegi kui ta peaks millegipärast Namlani üldse jõudma ning sealne selge kalasupp oli oivaline J. Tõestus, et Birmas on ka väga maitsvat toitu. Peatusime ka ühe järve ääres, mis asus umbes poolel teel Namlanist Hsipawsse J. Jõudsime tagasi üsna hilja, käisin veel Mr Food’ist läbi, et nendele toredatele hiina onudele head aega öelda ja üks õlu juua ja siis oligi juba uneaeg käes. Onud tõid mulle sel korral kohe mitu korda kuhjaga pähkleid. Toredad onud on =)
Neljapäeva varahommikul käisin koos Luant Moniga teisel pool jõekallast, vanas Hsipaws, kus elab osa tema perekonnast, sõime tema onupoja juures šani nuudleid ja käisime külas tema sõbral muusika produtsendil. Ülejäänud päev läks peamiselt pakkimisele ning enne minekut tegin tiiru oma lemmikkohtades: käisin Mr Shake’i (Yuan Yuan’i) juurest, et juua viimane shake, Pontoonis, et juua Hsipaw parim cappucino (mitte päris „Courmet Coffee” aga joodav ), lõunastasin Club Terracile, et ka sealsetele toredatele naistele head aega öelda, kingiks sain pudeli veini ja siis oli aega teele asuda. Järjekordne kõigest 14 tunnine bussisõit ees. Kui Eestis tundub Tallinnast Tartusse minek suur ettevõtmine, siis Birmas on vahemaad pikad ning 2 tundi möödub nagu sõrmenips — mitte küll kahjuks see osa teest (Hsipaw ja Pynn Oo Lwini vahel) mil kogu buss oksendab, sest tee on käänuline ja buss kihutab. Sellel korral oleks meie buss põhimõtteliselt kuristikust alla sõitnud, puudu jäid vaid mõned sentimeetrid, sest bussijuhil oli millegipärast väga kiire ja lihtsalt ei pööranud kurvi välja. Hiljem pidime kuskil suvalises linnas tund aega ootama kui bussi uuesti korda tehti, sest kihutamise käigus suutis juht ühe bussi külje mõlki sõita. Seega kaotasime lõpuks ka ajaliselt. Reede hommikul jõudsin siiski elusalt ja ühestükis Yangooni. See oli ühtlasi minu viimane ametlik tööpäev Mondo vabatahtlikuna, aga asju on veel teha küll.
Bago: Viimase nädalavahetuse veetsin koos oma sõpradega Yangonist mitte kaugel olevas Bago linnas. Bago on tuntud oma templite ja pagoodide poolest. Yangonist tulevad inimesed tihti päevaks Bagosse erinevaid templeid külastama. Muidu meenutab Bago väga Indiat- lärmaks, värvikirev, räpane, aga alati kreisi ja võluv. Indialaste osakaal ongi tegelikult linnas päris suur. See oli minu viimane väike reis Birmas ja teisipäeva varahommikul võtsin suuna Bangkoki poole.
Kaks kuud möödus kiirest, aga oli väga elamusterohke. Usun, et sain RDFSSi natuke aidata ning õppisin ise sealsete inimeste ja riigi kohta just tänu kohalikega koos töötamisele rohkem kui ma kunagi saaks teada lihtsalt lugedes või riigis ringi reisides. Kogu see RDFSSi pere, eriti aga Naw Kham, Nandu ja Luant Mon on minu jaoks väga erilised ning jäävad kindlasti mu südamesse. RDFSSil kui organisatsioonil ning selle kõigil liikmetel on süda õiges kohas ning motivatsiooni Šani hariduse ja piirkonna arendamiseks palju. Eriti viimasel korral Namlanis kogesin, et kohalikud inimesed tõesti usuvad sellesse organisatsiooni ja Naw Khami ning juba see teeb RDFSSist olulise tugisamba kohaliku haridusmaasiku arendamisel. Aga takistusi ja väljakutseid on neil ees palju, alustades riigi vastuseisust vähemusrahvaste omaalgatusele, vastastikune hõõrumine on ka maa ja linna vahel ning Šani osariik ise on väga killustunud. See oli minu esimene sissevaade ja külastus Birmasse, aga kindlasti ei jää see viimaseks. Sealsed inimesed võitsid mu südame. Soovitan kõigele!
