Viimase paari nädala tegemistest Namlanis

Viimased paar nädalat Namlanis möödusid ülikiiresti. Ühest küljest võttis palju aega see, et pidin kooliasju tegema oma magistrikraadi jaoks, ja teisest küljest olid meil Naw Khamiga mitmed asjad pooleli ja tahtsid lõpetamist. Kui on üks asi, mida siin oleku ajal oleksin tahtnud muuta, siis see, et oleksin tahtnud keskenduda 110% sellele, mis siin toimub ja jätta kogu muu pagas maha, aga paraku vajasid töö ja õpingud mingil määral ikka tähelepanu. Lohutasin end sellega, et see on lihtsalt selline aeg elus — küll kunagi tuleb teistsugune. Sellegipoolest sai ka siin kõvasti tööd tehtud ja palju kogetud, ning selle kõige eest olen väga tänulik.:)

Minu viimasel päeval oli CREDil käsil õpetajakoolitus. Kuna samal ajal oli minu äraminek, siis sain ma pidada väikse kõne noortele õpetajatele ning üle anda mõned kingitused.

Tegelikult ma pole teile oma põhilisest tööst siin peaaegu midagi rääkinud, nii et teen seda nüüd. Nimelt minu peamine ülesanne oli šanide emakeelse haridussüsteemi alusdokumentidega tegeleda ning aidata kokku kirjutada “policy paper”, strateegiat ja õppekava raamistikku. Kõige põhjalikumalt jõudsime/jõudsin tegeleda nn positsioonipaberiga, mille jaoks sain sisendit töötoast, mille tegin mobiilsete õpetajakoolitajatega, ning Naw Khamilt eelnevalt korraldatud seminaride baasil. Lisaks uurisin veel ise infot juurde erinevatest allikatest, sh Myanmari valitsuse ametlikest dokumentidest. Valmis inglisekeelne mustand dokumendist, milles esitatud šanide seisukohad praeguse olukorra kohta ning nende tulevikuvisioon. See paber mustandina aitab tuua kokku osapooli šanide hulgas, luua ühised seisukohad teiste vähemusrahvustega ning seejärel rääkida läbi valitustsega.

Teine dokument, millega jõudsin tegeleda, oli õppekava raamistik. Ma ise tundsin, et see oli siiski väga pealiskaudselt, kuna õppekavad ja õppekava raamistikud nõuavad niivõrd palju tööd ning sisendit erinevatelt osapooltelt, ning ma tegelesin sellega täiesti üksi. Otsustasin, et kõige suurem abi CREDile ja nendele, kes sellega tulevikus tegelema hakkavad, oleks dokumentist, mis loob n-ö baasi, millelt saab edasi liikuda. Seetõttu võtsin aega, et selgitada, mis üldse on õppekava raamistik ja õppekava, mis on mõningad olulised globaalsed trendid, näiteid erinevatest riikidest, õppekava raamistiku “komponendid” jms. Õppekava raamistiku puhul pole ühte ja ainsat õiget mudelit, st tegelikult on päris palju vabadust, aga oluline on läbi mõelda, mida, miks ja kellele seda teha ehk mis funktsiooni see täidab, kui kasutajasõbralik see on, ning milline on see protsess, mis eelneb ja järgneb. Nagu me Eesti kogemusest teame, siis hea strateegia paber ei tähenda alati reaalset muutust praktikas. Igatahes, see on ala, kus mul endal on veel nii palju õppida, ning seetõttu oli dokumendi kirjutamine ka mulle endale põnev väljakutse.

Vähemal määral jõudsime arutada ja mõelda järgmisi samme strateegiliselt, kuid see on midagi, millega tegeleme edaspidi distantsilt. Lisaks oli mul võimalus kirjutada üks kontseptsioonipaber USAID rahastustaotluse jaoks ülipõnevale projektile — loodan nii väga, et see saab rahastuse! Väiksema projektina võtsime käsile ka CRED facebook lehe ning veebilehe uuendamise.

Oma viimasel päeval Namlanis sain üle anda ühe erilisema kingi Naw Khamile — raamatu “Foundations of Bilingual Education and Bilinugalism” (Baker & Wright, 2017, 6th ed.), mis on üks tõeliselt hea raamat mitmekeelsuse ja mitmekeelse hariduse kohta.

Viimastel nädalatel sain ka palju kutseid õhtusöökidele, mis oli üliarmas. Mulle tehti kingitusena ka kohalikud rahvariided — seelik ja pluus — mida kandsin uhkusega, ning Kham Aung kinkis mulle traditsioonilise šani koti, millest olin juba mõnda aega unistanud. Minu kott on tõeliselt eriline ja kaunis! Mina küpsetasin tänutäheks kaerahelbeküpsiseid piparkoogimaitseainega, mille olin Eestist kaasa võtnud. Veidi aega sain õhtuti veeta ka MTTdega, kellega koos ühes majas elasin.

Minu eriliselt kaunis šani lipuga kott :)

Õhtusöögid külas Kham Aungi sugulaste juures

Kaarte mängimas ja pildistamas koos mobiilsete õpetajakoolitajatega, enne kui nemad ja mina koju läksime

Kaerahelbeküpsiste tegemine pannil. Tuli päris hästi välja. :)

Veel üks õhtusöök traditsioonilse “kuuma potiga”. Ülimaitsev söök taaskord!

Enne äraminekut tegime ka paar videot koos õpilaskodu lastega, millele järgnes tõsine diskoõhtu.

Kuna avastasime viimasel nädalal, et ma pole eriti Namlanis ja selle ümbruses ringi uudistamas käinud, siis Naw Khami ning Kham Aungi algatusel võtsime ette reisi ühte lähedalasuvasse külakooli. Selle kooli vahetus läheduses asub üks koobas — kohalik vaatamisväärsus. Kui koolitus oli tehtud, läksime koobast uudistama. Koobas on päris suur ja mitmete käikudega. Kolmes kambris olid Buddha kujud ja altarid. Suures kambris oleks veel käigud edasi läinud, kuid me ei hakanud edasi minema. Kohalikud räägivad, et keegi pole koopa “lõppu” leidnud ehk käigud lähevad kaugele ja sügavale. Nende jaoks on see püha paik, seetõttu ka Buddha kujud ja lähedal asub tempel ja klooster.

Teel koopasse — suured, vanad puud

Pärast Namlani ootas mind ees väike puhkus rannas ning siis asusin juba teele Eesti poole. Aitäh kõigile, kes kaasa elasid, ning loodan, et see ei jäänud minu viimaseks reisiks Myanmari. :)

Tervitades,

Maarja