Viimased tegemised Myitkyinas.
Käimasoleva trimestri akadeemilise kirjutamise teoreetiline osa on läbi võetud, nüüd tuleb õpitut praktikas rakendada.
Prooviessee kirjutasid õpilased teemal „Jobs I would be good at“ („Ametid, milles ma oleksin hea“). Kirjutatu põhjal on rõõm tõdeda, et noored näevad tulevikku kindlalt oma kodumaaga seotuna. 24 essee põhjal saan välja tuua, et hetkel tundub enamikule kirjutajatest kõige ihaldusväärsem õpetaja amet. Mitmel korral rõhutati soovi teenida oma rahvast, kasvatada tublisid kodanikke ja ühiskonna liidreid. Üks piirialal elav noor kirjutas, et tema vaeses kodukülas sõjapiirkonnas on sõdurid koolimaja maha põletanud, kuid külarahvas ehitab kooli üles ja ootab teda tagasi õpetajaks. See motiveeribki teda. Teine õpilane kirjutas sellest, et läbi hariduse on võimalik mõjutada halvale teele (nt narkootikumid) läinud noori — neid, kes ei tee vahet heal ja halval. Mitmed pidasid õpetajaametit riigi olulisimaks ametiks, sest õpetaja on ühiskonnas hinnatud (aga alatasustatud ja ka kohati korrumpeerunud) ning aitab rahvust üles ehitada. Samas saadakse aru, et heaks õpetajaks saamine nõuab suurt pühendumust ja pingutust.
Oluliseks peeti veel arsti, ärimehe/-naise, sõjaväelase, juristi, muusiku, sportlase ja kirikuõpetaja ameteid.
Laupäeviti tegelevad õpilased spordiga, valdavalt jalgpalli ja lauatennisega.
Mõnel laupäeval on koolis esinenud külalislektorid. Omajagu aega nädalavahetusest võtavad ka rühmatööd ja kirjatükkide kirjutamine ühiskonnaainetes ja inglise keeles.
Pühapäeviti lähevad õpilased ja linnarahvas kirikusse, osa ärisid on suletud. Erinevate allikate kohaselt on 90% Myanmaris elavatest katšinitest kristlased — enamasti baptistid ja roomakatoliiklased, mis on peamiselt Ameerika ja Prantsuse misjonäride töö tulemus 1870ndatest aastatest. On ka väiksemate usulahkude esindajaid. Samas on Myitkyina multikultuurne, esindatud on ka teised pühakojad, mille hulgas ka…
Õpilased on mind mitmel pühapäeval erinevatesse kirikutesse (neid on tõesti palju) viinud, kus teenistuse lõppedes lahkelt annetatakse erinevate eesmärkide jaoks, näiteks kiriku laiendus- või remonttööde tarbeks, IDP laagrite, orbudekodude jms heaks.
Külastasime taas Grace Happy Landi orbudekodu (millest pikemalt kirjutasin 4. blogis) koos vabatahtlik Bei Beiga Hiinast ja hiinlase Ben’iga, kes peab Italian Cafe’d ja töötab ühe suure energiafirma heaks. Tema meid sinna juhatas, olles ise orbudekodu mitme aasta jooksul riisi, õli ja muu vajalikuga varustanud. Tema sõnade kohaselt on Myitkyinas umbes 10 orbudekodu umbes 1000 lapsega. Neist umbes pooltes on olukord hullem kui GHL’s, osades parem.
Selguse mõttes olgu öeldud, et orbudekodu külastus oli meie isiklik initsiatiiv.
Minu neli õpilast NCS-ist on ühtlasi ka ise vabatahtlikud õpetajad. Seda Myitkyina „Nam Jimi“ nimelises noorte rehabilitatsioonilaagri õppekeskuses „Change in Christ“, kus 84 endist uimastitarvitajat, kes on enda jaoks jumala leidnud, püüavad narkovabaks saada ja harivad end teoloogia alal. Nende teekonnal aitavad neid mitmed tegevused nagu jalgpall, lauatennis, kitarri– ja trummimängu õppimine, osalemine draamaringis, kiriku noortegrupis, kampuse töödes ja inglise keele tundides. NCS õpilased — vabatahtlikud sõidavad linnast väljas asuvasse laagrisse pühapäeviti. Aitan vajadusel tunde ette valmistada ja pärast tunni käiku analüüsida.
Järgmise korrani,
Tiiu
02.08.2016
