9. Viimastest töötegemistest Nam Lanis

Imelihtne ja imetõhus plaan, mida soovitan ka järgmistel vabatahtlikutel RDFSSis

Eelmine: “Noored Kooli Šani moodi

Kirjutan seda lugu Lily the Home hotelliruumist Hsipaws, kus sümboolselt peatun ühel ööl sarnaselt sellele, kuidas peatusin siia saabudes rohkem kui kaks kuud tagasi. Siis olin imestunud, kui hea ja puhas on see hotell ja kui hästi inimesed siin ikka elavad. Nüüd imestan selle üle, kui suur vahe on Nam Lanil ja Hsipawl ja kui imelikult mina ennast tunnen linnas, kus käib nii palju turiste. Hotellitoa eest maksin kaardiga, õhtusöögi lauas sõin kahvliga, keegi ei pakunud riisi juurde, tegelikult kedagi isegi ei huvitanud, kes ma olen ja kust tulen. Ausalt öeldes oli see vahelduseks isegi päris mõnus. Ümberringi olid valged inimesed, erinevatest riikidest, erinevate juuste värvidega, erinevas vanuses ja imelikutes riietes, mitte longyidega. Kuulsin itaalia keelt ja sain päris palju aru. Pärast Šani keelde keelekümblust tunduvad mulle paljud Euroopa keeled selgematena, arvatavasti. Aga tulen tagasi oma postituse teema juurde. Nimelt homme algab meie puhkus, minu vabatahtliku töö Nam Lanis on lõppenud. Viimased kolm nädalat olid eriti intensiivsed seoses sellega, et võtsin juurde TEES õpetamise ja kuufaaside pärast oli kool tihti kinni ning õpilaste tunnid nihkusid kogu aeg, seega mõnel päeval võis olla 3 või 4 tundi. Seoses kokkuvõtega nii Mondo kui ka inglise keele grupide jaoks oli ka rohkem arvutitööd, kuigi elekter ja Internet kadusid viimastel nädalatel palju.

Koosolek kogu tiimiga, kus jagasime vastutust

30. juulil toimus minu ja RDFSS meeskonna koosolek, kus rääkisime sellest, millised eesmärgid olid mul saabudes ja mis moodi oleme neid saavutanud. Kasutan palju asesõna “meie”, kuna vaatamata oma eelmistele ettekujutustele ja illusioonidele osutus vabatahtliku töö minu puhul suures osas koostöö oskuste totaalseks prooviks. Iga projekt, iga initsiatiiv, iga jutuajamine ei saanud toimuda iseseisvalt keelebarjääri või transpordi pärast, kõiges toetas mind RDFSSi staff ja selle jooksul said nemad minu käest õppida. Isegi tunniplaani koostamine sündis läbirääkimiste teel. Kõige iseseisvamalt tundsin ennast oma noorte täiskasvanute inglise keele rühmaga, kuna nende inglise keele tase oli piisaval tasemel, et ma saaks nendega otse rääkida. Igatahes, koosolekul 30. juulil võtsin tõsisema tooni ja rääkisin probleemidest, millega olime kokku puutunud. Mõne initsiatiivi puhul sain kogu lähetuse ajal vaid lubadusi, et asi saab tehtud, aga aja möödudes nägin, et miski ei sündi. Selline olukord oli näiteks Sõpruskoolide projektiga. Käisime terve perioodi jooksul vaid ühel korral külakoolis, siis ootasime, kuni munk vastab, ja kui munk vastas, et hetkel nad projektiga tegeleda ei saa, ei käinud me enam teises koolis. Minu käest küsiti küll paaril korral, et kas mul on soov külastada mõnda külakooli, aga konkreetset aega leida selleks ei suudetud.

Naw Kham jagades rolle

Sellise veidi pahase tooniga viisin läbi koosoleku, kus käisin läbi iga eesmärgiga seotud tegemised ja me saime meeskonnaga kõik ausalt läbi rääkida. Naw Kham tunistas, et ajaplaneerimine pole tema ja tema meeskonna tugevamad küljed ja samuti TEES projekti pärast oli kogu tema tiim hõivatud umbes juuli keskelt. Projekt sai kinnitust juba pärast seda, kui minu lähetusperiood oli paigas, seepärast isegi, kui Naw Kham aimas, et tiim ei saa osaleda minu tundides (rääkimata seminaridest, millest loobusime juuli alguses), ei muutnud ta enam midagi. Minu jaoks polnud aga ajaplaneerimine isegi suurim takistus (eelnevate vabatahtlikute blogide põhjal oskasin seda ette aimata). Minule jäi tihti mulje, et tegevusi tehakse minu meelelahutuse pärast, et tiim ei võta tõsiselt või ei saa aru, miks tahan koole külastada või kellegiga vestelda. Seega pidin meeskonnale selgitama, millised on Mondo laiemad eesmärgid, tuletasin meelde, keda on enne Nam Lani saadetud, millist tööd on siin läbi tehtud. Rääkisin Mondo hariduslikketest projektidest üle maailma ja samuti sellest, et nüüd ei näe Nam Lan pikemat aega uut vabatahtlikku. Ja sisendasin neile seda, et nüüd peavad nad ise vedama neid algatusi, mida Mondo vabatahtlikud on neile õpetanud. Rõhutasin samuti jätkusuutlikusele, mida nad peavad näitama, et Mondol oleks ka tulevikus tahtmine nende tegevusi toetada.

Tundus, et selline aus jutt toimis. Inimesed hakasid seletama, mis olid takistused, rääkisid mulle detailidest, millest mul polnud enne aimu. Koosoleku lõpuks panime paika, kes RDFSSi noorest tiimist toetab Naw Khami eraldi seisvates küsimustes. Mina kirjutasin lahti oma viimase kolme nädala graafiku, tutvustasin seda tiimile ja ütlesin, et enne seda, kui küsida, kas mul on sel päeval tund (ja neid oli iga päev mõni), saavad nad tutvuda sellise kalenderplaaniga seina peal. Samuti saavad nad minuga koos tegevusi planeerida nendel aegadel, kui mul tunde pole. Ise panin vaimselt vastutust nende õlgadele ja hakkasin muretsema vaid sellepärast, milles oli minu isiklik vastutus — inglise keele tunnid.

Haruldane kaader Myanmari salaobjektist — riigikoolist

Siis aga hakasid toimuma väikesed imed (õpetaja töös juhtub neid ka, ja arvatavasti see ongi see võlu, mis õpetajaid koolis hoiab). Su Su tuli minu juurde ja ütles, et me saame minna riigikooli (kuhu mul lubati külastust 3 nädalat enne seda), et näha tundi. Ta leppis kokku konkreetse aja ja ütles, et enne tuleb rääkida direktoriga. Samuti ütles ta, et tahab, et ma õpetaks talle e-maili kirjutamise (koosolekul arutasime sellest, et infot tuleb vahetada rohkem, et kogu tiim oleks samal ajal kursis, mitte vaid Naw Kham). Lao Kham ja Luant Mon olid nõus minuga südaööni istuma, et Facebooki albumi lisamist õppida. Siin oli vähem nende poolset initsiatiivi, aga vähemalt ei saanud ma enam vastuseks “I am busy”. Ja kõige lahedam oli siis, kui Luant Mon tuli minu juurde suvaliselt ja ütles, et homme läheme külakooli, munk tahab projekti teha ja ma vaatan, et sul on hommikul aega. Luant Mon nägi munka Nam Lanis ja hakkas ise partnerkoolidest temaga rääkima, mind polnudki üldse kõrval.

Ja niimoodi minu päevad kujunesid rohkem asjalikuks — hetkel, kui võtsin vastutuse koorema enda õlgadelt ja panin seda RDFSSi õlgadele. Nüüd siis rohkem struktueeritud kokkuvõte sellest, mis tehtud sai.

Inglise keele tunnid

6/7/8 klass, TEES grupp, 9/10/11 klass

Viimase kolme nädala tunniplaan oli koostatud kuufaaside silmas pidades, seega ükski tund ära ei jäänud. 6.-8. klassi õpilased ja TEESid said sarnast programmi, TEESid lihtsalt kiiremini ja õpetajatele suunatud kommentaaridega. Jagasin nendele oma videod ja kuna nad hakasid minuga laulusõnade abil suhtlema lähetuse lõpuks, siis usun, et mingi osa neist neid videosid ka kasutab. 6.-8. klassi õpilased käisid minu tundides pigem meelt lahutamas ja RDFSSi meeskond ütleb, et enne on lapsi ka kutsutud inglise keelt õppima, aga siis olid takistuseks konsultatsioonid. Karta on, et minu tundi tulla aitas neil puhas huvi ja pärast nad enam jälle ei tule, aga nüüd teab Luant Mon rohkem meetodeid ja mina näitasin lastele ilusaid värvilisi ingliskeelseid raamatuid NLLC raamatukogus, seega väike lootus jääb, et nad jätkavad alustatud tööd ilma minuta. Iga RDFSSi meeskonna liige suulise inglise keele tase on igatahes palju parem, kui nende kahe riigikooli õpetaja oma, kellega oli mul au tutvuda. Kahju on vaid sellest, et kool lõppeb kell 15, millele järgnevad tasulised konsultatsioonid õpetajatega ja lisaks veel lisatunnid nädalavahetustel. Õpilastel polegi reaalselt aega ega jaksu millekski muule, kui koolitükkide pähe õppimiseks. Seda olukorda saab mõjutada järgmisel õppeaastal, kui kõik küladest õpilased suurde õpilaskodusse kolivad. Kõige parem on inglise keele õpetajal tulla siia suvel, kui kool on kinni ja õpilastel palju vaba aega. Siis saab siin lausa keelelaagrit korraldada, mis oleks väga vahva. Myanmari suvi on aga meie õpetajatele väga ebamugaval ajal — märts-mai. 
9.-11. klassi õpilased olid rohkem motiveeritud õppima, nemad tahtsid lausa grammatikat õppida (reaalsuses oli vaja kuulmist/rääkimist, aga eksami hirmus noored palusid grammatikat). Alguses ei suutnud me kuidagi kontakti saada, ma ei suutnud aru saada, palju nad teavad. Viimaste nädalate jooksul nägin aga lõpuks, kui suur on vahe suulise ja kirjaliku inglise keele vahel. Ja kui oskust ei arendata, siis see ka ei arene. Kirjutades ja lugedes oskavad õpilased päris head sõnavara ja isegi grammatikat. Küll aga ei oska nad hääldada ega arutleda, ei saa ka suulistest küsimustest aru. Nendega töötasime ühe grammatikakogumikuga ning võtsime ette listenaminute.com tekste. Panin Luant Moni südamele, et neid peab ilmtingimata aitama kas tema või mõned noortäiskasvanud minu grupist.

Usinad õpilased töötavad uue sõnavara kallal

Noortäiskasvanutega toimus 27 tundi 27st. Nemad arendasid oma hääldust (tongue twisters, laulud, listenaminute.com, lihtsad hääldusharjutused) ning rääkimise oskust (iga tunni algus rutiinküsimustega, paaris ja grupitöö, rollimängud, lugemine, “Running Dictation”, väitlused toidu ning teismeliste/lapsevanemate teemal). Nendega võtsime samuti grammatikat, täitsime töölehti, harjutasime läbi mängude abil, tegime tunnikontrollid. Sõnavara arendasime sõnastikute abil. Selle töö üle olen uhke ja sellega olen rahul. Nende õpilastega polnud viimastel nädalatel tunnid enam üks tund, vaid poolteist — kaks tundi, sõltuvalt sellest, kui hoogu me läksime. Nemad on vahvad aktiivsed noored, kel on potentsiaali oma kogukonna arendada ja kellele soovin elus vaid kõike parimat. Usun, et paljud neist tõepoolest arendavad oma inglise keele oskust ka ilma minuta, strateegiaid selleks oleme arutanud.

Töökooseleku katse Nam Lani kesklinnas, kus polnud kahjuks samuti Internetiühendust

Kuigi alguses unistas Naw Kham sellest, et arendan kogu RDFSSi meeskonna inglise keele oskusi, siis ajagraafiku tõttu formaalseid tunde pidasime vähe. Põhimõtteliselt liitusid õpetajad noortäiskasvanute grupiga. Seminaridesse tulid töötajad erineva sagedusega, kuna neil oli palju töökohutusi. Tagantjärgi vaadates on see juhtimise küsimus — kui keegi pole öelnud, et seminar on kohustuslik, siis mõistagi eelistavad inimesed puhkust või töökohustuste lõpetamist. Kõige motiveeritud olid Luant Mon ja Lao Kham, nendega veetsime kõige rohkem ka vaba aega. Julgen öelda, et saime sõpradeks ja nendega suhtlen kindlasti ka edaspidi. Nemad koos vastutavad kodulehe ja Facebooki eest ja nende graafiku pärast polnud meil veel võimalik kõike täiesti selgeks teha, seega seda tööd tuleb veel kaugõppega lõpetada. Tulevikus on aga vaja töötajatele õpetada akadeemilisemat inglise keelt ja seda perioodil, kui on vähem tööd (november-jaanuar). Naw Kham lubas muretseda selle eest, et koolituse ajaks oleksid asetäitjad, kes põhimeeskonna kohustusi täidavad.

Tarkusefond/Brilliant Fund

Su Su omab nüüd täielikku infot õpilaste profiilide kohta, ta korjas iseseisvalt juurde infot, suheldes õpilaskodudega. Riigikooli visiidil me ei saanud lastest väga palju teada, kuna õpetajad pigem tahtsid minuga vestelda või panna mind klassi ette, et mina midagi teeks. Samas olen õnnelik, et sain näha, mis on riigikool. Nägin kõiki viite Tarkusefondi lapsi klassides, aga meetodid, mida õpetajad kasutavad, ei lubanud mul aru saada, kui hästi õpilased õpivad. Su Su teab aga riigikooli hindamissüsteemist ja oskab hinnata, milline on Tarkusefondi õppeedukus, kui palub õpilastelt nende hindamislehed. Usun, et kui tema käest laste kohta konkreetseid küsimusi küsida, siis leiab ta võimaluse seda infot kätte saada. Samuti on tema RDFSSi raamatupidaja, seega saab ta hakkama ka aruandlusega.

Sõpruskool/School Linking

Esimesed sammud tehtud, sellest täpsemalt hiljem

Kõige suurim üllatus minu jaoks on see, et tõepoolest saime käima lükata partnerkooli projekti. Luant Moniga külastasime Kon Youme kooli, kus arutasime teema ja erinevate tegevuste üle, ülinunnud KG lapsed tantsisid ja laulsid mulle, mina tegin kaasa ja õpetasin neile ka ühe tantsu. Valisime välja mõned tegevused ja panime ajakava umbes paika. Teine kord tulime külakooli tagasi Kwan Khuriga, kes tulevikus hakkab seda tegevust toetama. Lapsed valmistasid looduslikust materjalist nukke ja me saime seinale juba esimesed Sõpruskooli tunnused panna. Täpsemalt aga Sõpruskoolist saab lugeda selle õppeaasta jooksul Mondo Sõpruskoolide blogist.

Lõpetuseks

Viimane tund armsaks saanud õpilastega

Lisaks töötegemisele oli muidugi ka palju vaba aega, kui sai inimestega lihtsalt rääkida, arutleda, imestada ja jagada oma kogemust. Mõtlesime tulevikust ja sellest, millist abi Eesti poolt Nam Lan ja Myanmar üldiselt vajab. Minu arvates on inimesed siin väga avatud ja valmis õppima, samuti tänulikud iga abi eest ja hästi südamlikud. Minu jaoks polnud see töö, vaid pigem imeline elukogemus, mille jooksul sain inimesi, keda saan nimetada sõpradeks. Elu Nam Lanis huvitab mind kindlasti ka tulevikus ja järgmise vabatahtlikuga on, mida jagada (kahe inimese profiilid oleme ka läbi arutanud ja loodetavasti saab sellised inimesed leida). Ise soovin kindlasti ka Nam Lani naaseda, aga juba lapsega ja tulla lihtsalt külla.
See pole aga viimane postitus, kuna kavatsen jagada veel praktilist infot Nam Lani kohta ning kirjutada puhkusest. Seega kohtumiseni!

Viktoria (the Shan Lady)
15.08.2016

Järgmine: “Nam Lani ja Myanmari külalistele

One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.