Aktiivne turism Uus-Meremaal
Minu katse kokku võtta meie 5 päeva Christchurchis ja nädalavahetus West Coastil — loomad, kuumaveeallikad, muuseum, botaanikaaed, rongisõit, päikeseloojang jne. Katsuge vastu pidada.
Baby ducks tut tu tu tut tu tu
Esmaspäev ja Vahur lubas meile linnatuuri teha, seega kaua magada ei saanud. Ajasime omale hommikul kargu alla ning üsna pea saabus ka Vahur, kes suurepärase kostitajana oli ka mulle ühe kohvi kaasa võtnud ja seekord ilma Caroli nimeta. Käisime alustuseks poes otsimas adapterit, mis meile sobiks, kuid lõpetasime sellega, et ostsime kohalikke pirukaid. Uus-meremaalastele meeldib süüa selliseid väikseid peopesa suuruseid pirukaid — hakkliha ja juustuga või veiseliha ja tomati või palju muid maitseid. Pirukas ise oli hea ning selle pargis nosimise kõrvale panime ka plaani paika.
Esimene tee viis meid International Antarctic Centre’sse, kus meid ootab hunnik informatsiooni Antarktika kohta ja loomulikult pingviinid! Antarctic center oli nii ja naa huvitav. Kuna Uus-Meremaa paikneb nii Antarktika lähedal, siis neil on olnud ka suur roll kogu külma mandri avastamise ja uurimise ajaloos. See omakorda on ka põhjus, miks see neil siin nii prominentselt väljatoodud on. Veetsime seal kokku 3 tundi, mille käigus me saime arktilise tormi kambris käia (Eesti kergem talv), 4D filmi vaadata (3D filmi ajal pritsiti veega ja väristati tooli), lugeda palju huvitavat Antarktika ekspeditsioonide kohta, sõita Hagglundiga (Rootsis välja töötatud sõjaväeauto), huskysid paitada ning loomulikult näha ja kuulda palju pingviinide kohta.
Kogu kremplist kõige lõbusam ilmselt oli 10 minutiline sõit Hagglundiga. Algas see natuke tüütult kuna meie autojuht oli venelane ja veel väga jutukas pealekauba, siis ta hakkas meie aega sisustama lugudega, mis ta kõike siinkandis teinud on ning kuidas me peaksime ka kõike seda tegema. Varsti aga saabus üks ema oma väikese umbes 4 aastase lapsega ja too oli korralik ekstrovert. Riina loomulikult hakkas kohe temaga mängima ja juttu rääkima ning nad lõbustasid üksteist kuni me ootasime sõidu algust. Ees ootas 10 minutiline sõit üle järskude tõusude, palkide, rehvide, läbi mudamülka, mööda kallakuid jne demonstreerimaks selle aparaadi võimekust liikuda üle igasuguse maastiku ja miks see on Antarktika ekspeditsioonidel palju kasutust leidnud. Meie jaoks oli see lihtsalt korralik lõbus pesumasin seal kabiinis.
Pärast Haggelundi me pidime ootama, et saaks oma pingviinide back-stage tourile minna (loomulikult kui sellist asja Riinale pakuti, siis see tuli võtta ju). Me olime parasjagu kahekesi tulnud sealt sõidult, sest Vahur pidi kiirelt tööjuures käima. Vahetult enne kui meie pingviinigiid kohale jõudis taipasin ma, et mul on kaart koos Vahuri Hagglundi sõidupiletiga kadunud. Seega ma hakkasin sinna tagasi minema, et seda saada ja ütlesin giidile, et mul jäi midagi maha sinna kabiini. Järsku tekkis suur paanika ja helistati inimestele, et midagi jäi sinna ja vaja kätte saada. Ma üritasin öelda, et tegemist on kaardi ja piletiga, kuid nad esimesel korral ei kuulnud ning selleni jõuti alles siis kui juba mingi 4 inimest oli asjasse segatud. Kuuldes, et tegu lihtsalt kaardi ja piletiga tühistati kogu otsing ja öeldi, et see pole üldse küsimus, anname lihtsalt uue pileti. Sellega lahenes meie kerge 2 minutiline draama ning saime pingviinide juurde minna.
Seal keskuses olevad pingviinid olid kõik pensionil — see tähendab seisukorras, et neid ei saa kunagi enam loodusesse lasta ja seega see keskus on ja jääb nende püsivaks elupaigaks. Neil oli seal 16 pingviini, millest enamik olid Little Blued ehk siis Uus-Meremaale omased väikesed pingviinid. Meile näidati kuidas nende söötmine ja veepuhastus käib, räägiti kuidas nende elu sees ja väljaspool seda pensionikodu käib ning kõige lõpuks saime lähedalt ka ühte pingviinikest nimega Pippa vaadata. Katsuda ei saanud, sest nad oma elukeskkonna tõttu on väga vastuvõtlikud haigustele, aga ta põrnitses meid oma väikesest aedikust ja küsis mis toimub.
Pärast Antarktikas käimist me liikusime kohalikku burgerit sööma. Burgerfuel on selline lahe burgerikett, mis teeb kiiresti korralikke gurmeeburgereid. Lähed tellid, saad küllaltki odava raha eest mingi 10 minutiga sellise korraliku burgeri, mis hoiab kõhu täis. Võtsime igaüks omale ühe kõhutäite ning edasi suundusime Willowbank Wildlife Reservi.
Willowbank oli selline väike park, kus metsarada liikus erinevate aedikute vahel, kus pesitsesid erinevad Uus-Meremaale omased loomad. Kuna parasjagu just hakkas Kiwi tour, millest me küll osa ei võtnud, siis me suundusime juhuslikult Kiivide juurde. Saime natuke kõrvalt kuulata ja need imelikud pirnikujulised linnud olid meie põhiline eesmärk Willowbanki minekul. Enne Kiivisid nägime papagoisid, kes nosisid porgandeid ning tegid lolli nägu ja Kunekunesid (Uus-Meremaa siga).
Kiivid, kes on öised loomad ei pakkunud väga suurt vaatepilti meile — suundusime maaalusesse parki, kus nad olid vähe aktiivsemad ja ootasime vaikselt. Lõpuks nägime kokku nelja Kiivit, kes vaikselt tatsasid ringi ja otsisid süüa maaseest. Kiivid on sellised veidrad linnud, kes ei suuda lennata, kel on pikk nokk ja üks ainsaid linde, kes tunnevad läbi oma noka lõhna. Nii nad siis käivad öösiti ringi, kasutavad oma nokka nagu pime jalutuskeppi, kui lõhna tuleb, siis surgivad maapinda ning loodetavasti leiavad miskit ehk pika noka otsas olevate sõõrmetega nuusivad omale toitu.
Pärast linnupuuride juures käimist muutus park palju huvitavamaks, sest enamik aedikuid ei olnud tegelikult väga kinnised ning paljud loomad luusisid ringi mööda parki. Saime teada, et Maori keeles lammas on väga sobilikult Hipi ja papagoi on Kaka. Nalja jätkus palju nagu 30 aastastele haritud inimestele kohane. Kõige rohkem rõõmu pakkusid aga pardid, keda oli pargis meeletult. Väiksed pardipojad hüppasid igast põõsast välja ning jälitasid pikalt — oli vaja ettevaatlik olla, et mitte peale astuda. Ilmselt ei ole üllatav, et Riina õitses läbi terve pargi ringi pardipoegadega.
Õhtul käisime me veel Christchurchi New Brightown beachi juures kail jalutamas. Väga tuuline oli kui vaatasime päikest loojumas linna taha. Kuna Vahuril oli vaja transportida üks auto veel Kaisa juurest enda juurde, siis Riina hüppas kohe rooli ning sai järgi proovida vasakpoolse liikluse. Aju oli täitsa krussis ja võttis natuke aega enne kui ära kalibreerus, aga jõudsime edukalt kohale.
Hilisõhtul sai Riina jälle rõõmsasti Suitsi bingewatchida ja mina koodi kirjutada — 10 tunnine ajavahe tähendab, et isegi pärast pikka päeva koju jõudes on Eestis alles hommik/lõuna.
Väikesed mäed ja Hamneri kuumaveeallikad
Teisipäeval oli plaan sõita linnast välja kuumaveeallikate juurde. Pärast mõningasi arusaamatusi kellaaja osas hakkasime lõpuks kell 11.30 liikuma. Ilm oli ilus ja pooleteisttunnine sõit Hamnerisse möödus üsna kiiresti vaadates aknast mööduvat rohelust.
Hamneris me Riinaga võtsime ühe seljakoti ning suundusime lähedal asuvale kergele matkarajale samas kui Vahur, kel jalg vähe haige, võttis ja läks hoopis hommikusööki ning massaazi otsima. Jalutuskäik viis meid läbi pargi ja mäenõlvast üles. Jõudsime lõpuks 550 meetri kõrgusele Conical hilli otsa, kust avanes ilus vaade ümbritsevatele mäetippudele. Alla tatsates võtsime teepealt ühe väikese jäätise sooja ilma terviseks ning suundusime kuumaveeallikate juurde.
Hamner springs on üks kohalikest turismikohtadest — sealsed kuumaveeallikad on olnud juba 19. sajandist kasutusel ravieesmärgil. Praeguseks on need basseinid kuhu natukese raha eest saab minna sooja mineraaliderikkasse vette ligunema. Nii me ka tegime, viskasime riided seljast ja sooja suppi. Vesi oli erinevates basseinides vahemikus 32–42 kraadi ning erineva mineraalide kooslusega. Vees liguneda oli hea mõnus soe, aga kuna tuul siiski oli üsna jahe, siis basseinidevaheline liikumine nii väga mõnus ei olnud. Kiirelt ühest spuist teise joostes veetsime hea kolm tundi. Vahepeal käisime ka korra kohvikus, kus saime proovida valge shokolaadi jooki (nii nagu kuum shokolaad on tumedast oli neil seal ka valgest) — Riinale täitsa meeldis, aga mulle mitte eriti. Meie õhtusöök, mida me sõime basseinikohast üle tee, ei olnud midagi erilist, aga selgus, et meie teenindaja oli eestlane. Neiu oli just Chirstchurchsist Hamnerisse kolinud suveperioodiks Hamneris ettekandjatööle. Maailm on ikka pisike ja eestlased igas sadamas.
Tagasisõit läks juba päris uniseks ning mina viskasin hea mitu korda pea kuklasse enne kui tagasi koju jõudsime. Väike uinak andis energiat algavaks tööpäevaks. Juhhei.
Christchurchi “Kesklinn”
Kolmapäev oli esimene päev, kus meil polnud kindlaid plaane ja olime jälle kahekesi. Seega hommik läks rahulikult ning veetsime lõunani aega kodus hommikust süües ning arvutis nokitsedes. Meie kodu asus kesklinnast umbes 30 minutise jalutuskäigu kaugusel, seega mõtlesime lõpuks minna vaatama, mis seal ka toimub.
Kohale jõudmine oli natuke segane, sest 2011. aastal toimunud 6.3 magnituudine maavärin oli korralikku laastamistööd teinud ning praeguseks oli kesklinn pooleldi üles ehitatud, aga mitte nii tihedana kui varem. Selle asemel oli seal küllaltki palju madalaid maju ning koht tundus rohkem sellise pisikese turistilinnaku keskusena kui Tallinna rahvaarvuga linna kesklinnana. Tatsasime veidi ringi kuni otsustasime ühes väikeses kohvikus lõunasalatit närida. Ceasari salatist jagu aga korralikult mõlema kõhu täiteks ja seega saime rõõmsalt edasi minna.
Järgmine peatuspunkt oli Canterbury muuseum. See kohaliku regiooni muuseum oli ikka päris suur ja laialivalguv. Seal leidus kõike Maoride ajaloost dinosauruste ja geoloogiani. Isegi Hiina kunsti oli vahele pikitud. Kõige huvitavam oli National Geographicu loodusfotode väljapanek, mida me rõõmsasti vaatasime. Samuti pakkus palju rõõmu “Koerad Antarktika avastamisel”, kus nägi videod ja pilte koertest, kes osalesid eelmise sajandi esimestel ekspeditsioonidel.
Muuseumis oli aga veidi jahe ja sealt väljudes hakkas Riina kurtma, et ta ei tunne end eriti hästi — võtsime suuna tagasi kodupoole. Teepeal käisime mööda maavärina jaoks püstitatud mälestusmärgist — 185 tühja valget tooli. See asus täiesti suvalise kohapeal teeääres ja seega oleks peaaegu mööda kõndinud lihtsalt.
Eraldi peab veel välja tooma, et Uus-Meremaal toimub koonuste invasioon — need on igalpool. Neile meeldib igasuguse ehituse juures piiranguid panna koonustega ja mitte üksikute vaid ikka hordidega. Hinnanguliselt on igal ajahetkel siinsetel teedel umbes miljon koonust piiramas meie liiklust.
Tee läks järjest raskemaks ja koju jõudes oli Riinal juba üsna kehv ning ta ronis kähku teki alla peitu. Seal möödus ta ülejäänud õhtu teki all värisedes ning lahkus kõigest selleks, et süüa hankida. Kuna me õhtusöögiga väga ei arvestanud, siis rüüstasime eelnevatest kappi jäänud kraami ning tegime lisaks Riina ostetud nuudlitele veel kiirkartuliputru. Positiivsest küljest sain mina omajagu tööd tehtud.
Botaanikaaed ja külalised
Kuna Riinal endiselt ei olnud tervis veel 100% juures, siis me väga palju ei planeerinud endale neljapäevaks. Võtsime hommikul rahulikult ning alles 13 ajal võtsime suuna botaanikaaia ning söögi poole, kus veinist sai uus ravim.
Kõigepealt loomulikult sööma Rogues of Rotherhami nimelisse pubisse, kus saime proovida huvitavat pizzat — pohlamoosi, brie juustu ja peekoniga. See oli maitsvam kui oleks võinud arvata, aga tegeliku punkti sellele söögikorrale pani suurepärane tiramisu, mida me seal saime.
Edasi võtsime suuna botaanikaaeda, kus saime väikese ülevaate kohalikust taimestikust. Tatsasime rõõmsasti ringi erinevaid sektsioone uudistades. Roose kahjuks ei näinud, kuna liiga varajane kevad siiski, aga see ei takistanud Riinat ainsat suurt roosi varastada üritamast. See väsitas nii ära, et pärast viskasime muruplatsile pikali ja oleks peaaegu selles mõnusas soojas kevadilmas magama jäänud sinna.
Riinal hakkas vaikselt tervis jälle kehvemaks minema (vein vist väljus organismist), seega käisime poest läbi, võtsime omale natuke nosimist õhtuks ja tatsasime varmalt koju tervist parendama. Proovisime kohalikku kiivi sarnase puuvilja feijoa maitselist shokolaadi. Pean ütlema, et ma pole kunagi söönud ühtegi sellist keemiat varem näost siisse ajanud. Feijoa maitse on nagu keemialabor sinu suus — üsna ebameeldiv.
Kella 20 ajal koputati meil uksele ning järsku sai meie töö ja ravimisõhtu täiendust — Mikk ja Vahur, kes olid just lõpetanud oma bussi kallal nokitsemise otsustasid läbi tulla. Ma siiski kahtlustan, et see oli loomulik jätk minu saadetud õllepildile (kuna Vahur keeldus bensiiniraha meilt võtmast, siis leppisime kokku, et me hangime huvitavamaid õlusid talle). Õhtu möödus muljetades Uus-Meremaast ning muust tühjast tähjast. Lahkumisel sai allesolev shokolaad sujuvalt kaasa sokutatud, sest Virgele pidavat see maitsema.
Taylor’s Mistake ja grill
Vahur leppis sujuvalt kokku, et me saame Mikuga minna matkama lähedal asuvasse Taylor’s Mistake nimelisse rannapiirkonda. Mikk, kes pärast seljavigastust ootab viimaseid nädalaid veel tööle mineku järele oli rõõmsasti valmis sooja ilmaga natuke matkama.
Nii siis läks, et ennelõunal võttis ta meid oma kabrioga peale ning hakkasime sõitma. Käisime poest läbi, et võtta kaasa natuke matkajooki ja väheke jäätist. Ma rõõmsasti valisin välja ühe huvitavana tundunud jäätisepaki — kohalik ilma lisatud suhkruta valge šokolaadi ja granadilli jäätis. See 5 minutit, mis mul kulus ära maksmiseks ja auto juurde jõudmiseks oli piisav, et pakki avades voolas suur osa jäätisest lihtsalt pakist välja. Tegime kohe kiire peatuse uuesti ja imesime allesjäänud jäätist vettinud pakendist. Jäätis ise oli hea, aga kuidas keegi seda suvisel ajal sööma peaks, ma tõesti ei tea.
Teepeal tegime ühe väikese pirukasöögi peatuse, et saaks ikka hommiku/lõunasöögi alla ja siis rõõmsasti Taylor’s Mistake’i. Tegemist on ühe pisikese rannaga, mis saanud nime karilejooksnud laeva järgi, kust meie matkarada algas. Tatsasime mööda maalilist rannajoont ja nautisime ilusaid vaateid. Riina jooksis korduvalt rajalt kõrvale lootuses lammastega pilti saada, kuid viimased ei tahtnud väga koostööd teha ning jooksid eest ära. Poolepeal ronisime alla veeäärde, kus puhkasime jalga ja vahetasime erinevaid lugusid reisimisest ning kohalikust elust. Lõppu jõudes otsustasime, et sama teed tagasi ikka ei käi, vaid kerge lõikamine kulub marjaks ära. Teed otseselt ei olnud, aga mööda panna ka ei saanud, seega suundusime mööda nõlva alla ja lõpuks jõudsimegi rõõmsasti tagasi rajale.
Tagasiteel leidsime Vahuri teeääres kaablit paigaldamas, pidasime kinni ja rääkisime vähe juttu. Ilusa ilma puhul leppisime kokku õhtuse grillimise kuhu me ka pärast kodupeatust ja poepeatust järgnevalt suundusime. Õhtupoolik möödus ribisid grillides, juttu rääkides ja veel mõne eestlasega tuttavaks saades.
It’s a TRAIN!
Kuna ees oli ootamas pikk nädalavahetus (kohalikel esmaspäev vaba), siis sai kokku lepitud retk läänerannikule. Minu kink Riinale oli TranzAlpine rongisõit, mis lookleb mööda maalilist Uus-Meremaa maastikku Chirstchurchi ja Greymouthi vahel. Algselt me küll plaanisime seda ette võtta tagasiteel Chirstchurchi, aga seltsis segasem, seega pöörasime oma plaanid ringi ning nõnda võttis 10 eestlast ja üks hiinlanna suuna Uus-Meremaa läänerannikule. Ainult 5 meist läks rongiga — ülejäänud otsustasid auto kasuks, kuna rongisõit hinnakas ning kuidagi vaja ka läänerannikul ringi liikuda.
Rong läks hommikul kell 8.15 ja 20 minutit oli vaja varem kohal olla. Kuna meil oli vaja ka AirBnb kohta natuke koristada, siis ärkasime üsna vara. Saime läbi messengeri kinnitust, et Uberi asemel tulevad teised meid peale võtma ja saame nõnda rõõmsasti koos rongile. Kell 7.40 oli Riina juba kergelt närviline, sest teisi polnud veel kusagil näha ning see on just üks rong, millest ta küll maha jääda ei tahtnud. Lõpuks, aga jõudis ka auto meie juurde ning saime täpselt 7.55ks rongijaama. Kõik muidugi panid talle ka puid alla kogu autosõidu aja ja naersid kui Riinal väga naljakas ei olnud. Meil õnnestus isegi saada kõik koos istuma laudade taha. Rongi vagunid olid suurte panoraamakendega ning väga valgusküllased tänu ilusale ilmale, mis meile nädalavahetuseks antud. Järgnevad 5 tundi möödusid aknast välja vaadates, kõrvaklappidest kommentaare kuulates, siiani reisi parimat kakaod juues ja niisama rongisõitu nautides. Nägime maalilisi Lõuna Alpe, mille alt me ka läbi sõitsime, saime teada kuidas piimatööstus on Uus-Meremaal väga oluline, kuidas neil on triatloni sarnane võistlus (jooks, ratas ja kajakisõit) ühelt rannikult teisele ja parimad läbivad selle 10 tunniga (rong sõidab 4 kopikatega) jne
Rõõmsa sõidu lõpuks jõudsime Greymouthi, kus elab 45% lääneranniku inimestest (10000 :D). Tegemist on ikka päris väikese kohaga. Kõndisime läbi linna üüritud majani, kus üks autotäis meid juba ootas. Varsti saabusid ka teised ja otsustasime sööma minna. Koha valik nii edukalt ei läinud, sest võitjaks saanud koht oli küll lahti, aga nende köök oli lõunaseks vahemikuks kinni pandud. Seega läksime kohaliku brandi Monteith’s õlletöökotta/baari. Koht oli lahe, õlu hea ja toit maitsev — seega veetsime seal ikka omajagu aega.
Väljas meie laua kõrval olid ka suured jengaklotsid, mis ükshetk käiku läksid. Mäng aga ei lõppenud väga kiiresti vaid läks edasi ja edasi kuni iga järgnev käik tundus juba võimatu, et torn ümber ei kuku. Ometi mäng jätkus ja see paelus ka ülejäänud külaliste tähelepanu — üks kolmene seltskond, kes oli lõpetanud söömise ja isegi püsti tõusnud, ei suutnud ka lahkuda vaid seisis seal ja filmis toimuvat. Lõpuks aga Kaisa ei suutnud torni püsti hoida ja vaatemäng saigi läbi.
Tuli plaan randa minna läänerannikut vaatama ja selle me siis ka ette võtsime. Tee oli pikk ja siiruviiruline, aga jõudsime ka lõpuks kivisesse lääneranda, kus järgnevad paar tundi kuulasime lainte laksumist, loopisime kividega täpsust ja ehitasime kivitorne. Ükshetk ma taipasin, et Riina, kes 15 minutit tagasi vetsu läks ei ole siiani tagasi jõudnud. Esialgsed otsingud ei olnud edukad ja kuna rajoon oli selline vähe harituma ilmega äärelinnak, siis pähe tulid igasugused mõtted röövimistest ja muust säärasest. Läks veel veerand tundi enne kui ma leidsin turtsuva neiu, kes kohalike juhendite järgi vetsu otsides pea ranna teise serva kõndinud ja lõpuks ikka põõsasse läinud. Pisikesed üles otsitud võtsime tee tagasi majja.
Olime juba majas kui järsku tuli mõte minna päikeseloojangut vaatama. Kähku riided selga ja autosse ning sõitsime uuesti randa just selleks hetkeks kui päike taevalaotuse kirjuks värvis. Istusime kivide otsas ja jäädvustasime ilusaid kaadreid päikeseloojangust.
Ülejäänud õhtu möödus normaalmõõdus jenga ning YouTubest tulevate lollide naljade saatel. Kuna maja aga õhtul üsna jahedaks läks, siis ma rõõmsasti keetsin veidi vett ning pistsin meile kuumaveekoti voodisse. Suur oli Riina rõõm avastades, et magamisase on täitsa soe.
Hokitika ja pancake rocks
10 ajal kui me end püsti ajasime selgus, et teised on juba iidamast aadamast üleval. Pannkoogid, mis hommikusöögiks tehtud, olid valdavalt läinud ja meile jäetud viimased juba külmaks läinud. Osad olid juba tee linnapeale kohalikku rallit vaatama võtnud ning teised valmistusid ka liikuma. Ajasime omale kiirelt riided selga, kumbki võttis ühe pannkoogi ning suundusime linnapoole. Ralliraja, mis oli linna majade vahele tehtud, lähistele jõudes selgus, et koeri sisse ei lasta. Kuna meile Riinaga ralli väga pinget ei pakkunud nii kui nii, siis võtsime Dexteri ja läksime hoopis jalutama.
Üritasime küll randa minna, aga kuna rallirada oli ees, siis lõpuks suundusime uuesti brewerisse keha kinnitama. Toidud olid endiselt väga head ning portsjonid suured, seega ei ole väga imestusväärne, et tellisime liiga palju. Selleks ajaks oli teistel motikatest ka piisavalt ning nad ühinesid meiega, et edasi Hokitikasse sõita. Pärast kogu toidukraami kõhtu lükkamist asusime teele. Kõht punnis ees otsustasime, et toitu sai vist terveks päevaks piisavalt. Riina hakkas vaidlema, et üks väike magustoit peaks ikka veel mahtuma millalgi. Kuna Vahur samal ajal bensiinijaamast kõigile jäätist tõi, siis meil polnud enam midagi vaielda — selgus, et minu kõht oli vähe mahukam kui Riinal.
Hokitika linnake on pisem, aga rohkem turistikas ja ühtlasi koht, kus ülejäänud lõunat sööma asusid. Meie Riina ja Virgega vaatasime senikaua poodides ja rannas ringi. Ei läinud kaua ja varsti oli suund Hokitika Gorge nimelise looduslikku vaatamisväärsuse juurde. Tegemist on türkiissinise veega jõega, mis uuristanud end vähe sügavamasse orgu. Seal kohtusime ka esimest korda kohalike liivakärbestega — pisikesed kihulasi meenutavad kärbselised, kes hammustavad küllaltki valusalt ning kes pidid põhjustama ebameeldivaid kaua sügelevaid kuppe. Kõik eestlased on neid korduvalt kirunud. Meid nad esmapilgul väga ei häirinud — neid oli omajagu, aga mõlemad saime ainult korra hammustada ja Riinal ei juhtunud midagi ning minul tuli sügelev kupp vaid 15ks minutiks, pärast mida see ära kadus.
Tagasiteel põhjapoole käisime lähedamalt vaatamas ühte jõeorgu. Siinsed jõed on väga huvitavad — laiad ja tasased jõepõhjad täituvad suurte sadude ajal kiiresti veega ning muidu jäävad sellised looklevad patse meenutavad ojakesed sinna jooksma. Jõeoru juures aiast läbi sõites oli ka silt, et “all dogs found on property will be shot on sight”. Kõige leebem koerapoliitika siin riigis pole, aga kõik koerad, keda siiani kohanud oleme on väga rõõmsad ja sõbralikud ning haukumist pole üldse kuulda olnud.
Edasine tee viis kodust läbi ja kõrgemale põhjapoole, kus pidi pannkoogikive nägema. Kuna plaan oli kivide juures päikeseloojangut vaadata, siis sõitsime mööda maalilist teed neist algselt mööda ühe teise lühikese raja juurde. Käisime korra rannas loodust uudistamas ja laineid vaatamas enne kui suundusime pannkookide juurde. Oma vaimusilmas kujutasin ma millegipärast ette kolme nelja suurt pannkooki meenutavat kivi üksteise otsas, aga tegelikult ootasid meid lihtsalt kihilised kaljunukid. Vaatepilt oli aga ilus ja nii me seal istusime ning ootasime päikeseloojangut.
Koju jõudes oli kell juba pool 10 ning ülejäänud õhtu möödus minul blogi kirjutades kuni teised kõrval sotsialiseerusid ja Riina omale patse pähe sai.
Thats just the way the cookie crumbles
Esmaspäev algas asjade pakkimisega millele järgnes kerge hommikusöök Greymouthi linnapeal. Enne laialiminekut käisime veel korra kai peal lootuses näha delfiine, aga kahjuks polnud meie päev. Meid Riinaga visati rongijaama, kust läks ka meie buss ning ülejäänud asusid autodega koduteele.
Kaua ei pidanud ootama ning varsti ilmus kohale ka meie buss — ees oli 6 tunnine bussisõit ning tegemist üsna tavalise erilise mugavusteta bussiga. Vaimselt valmistusime ebameeldivaks päevaks. Buss hakkas sõitma ja siis selgus, et meie bussijuht on väga jutukas ja humorist. Esimene peatus oli meil järjekordselt Pancake rocks juures ning saime omale 30 minutit ringivaatamiseks või söögi/joogi ostmiseks. “Ametlikult küll kohvi pardale tuua ei või, aga ma leian, et see on jama reegel. Ega keegi teist kohvi ei osta maha ajamiseks, seega minupoolest tooge” — bussijuht.
Me tegime kiiresti uue ringi Pancakes lootuses seekord ka vee purskamist näha, kuid kuna oli mõõnaperiood ja meri oli rahulik, siis polnud midagi vaadata. Suundusime tagasi bussi ning ma jätkasin oma töötegemist seniks kuni akut veel jagus ning Riina luges. Bussijuht, kes oli lubanud 14.50 edasisõitmist vabandas kõigi ees, et järsku oli tehtud mõned bookingud ja me nüüd peame ootama, kas need inimesed ilmuvad välja või mitte. 6 minutit hiljem ta teavitas, et aeg on läbi, nad ei ilmunud ja “Thats just the way the cookie crumbles” and “I’ve done all I could do” ning meie sõit võib jätkuda.
Teekond viis meid mööda maalilist rannajoont edasi mööda jõeorge kuni lõpuks jõudsime lõunasaare põhjaossa Melbourne’i. Pärast veel ühte söögi-joogi peatust hakkasime juba üsna Nelsoni küljealla jõudma ning see omakorda tõi veel jutukama poole meie bussijuhis välja. Saime teada, et Hope linna lähedal mägedes kasvab looduslik kanep, “mistõttu linnas elavad inimesed on alati õnnelikud”. Infokillud veel olid, et kohalik peanut putter on maailma parim ja samuti on maailma parimad kartulikrõpsud siin valmistatud — sobivad väga hästi kohaliku veini või õllega. (Tundub, et tegemist on kohalikuga).
Nelsonisse jõudnuna võtsime esimese asjana sihiks söögikoha Paasha. Väike Türgi restoran pakkus korralikku kehakinnitust normaalse hinnaga. Edasi juba jalutasime oma AirBnb kohta, mis üsna linna lähedal, aga samas meil üle tee on värsked lambad — täna olevat saabunud, kes lärmasid kui me tulime. Lisaks pakuti meile juba hommikusöögiks oma kanamune. Natuke segaseks jääb, kas me oleme maal või linnas, aga eks see selgub hommikul.
