Ice Ice baby
Meie viimased seiklused Uus-Meremaa lõunasaarel — liustikul matkamine, pikk ralli autoga ning Christchurch jälle.
Torm
Meie Kepleri ajastus oli perfektne. Kui enne rajale minekut oli torm, siis pärast seda kui me Queenstowni juures maabusime jõudis läänerannikule uus torm. Seekord juba tugevam — sadas 2 päeva jutti ning see ujutas üle paljud teed ja üks sild ujus minema saare lääne ja idaosa ühendaval lõigul. Me olime vaikselt natuke närvilised, kuna alustuseks tee Franz Josefini, kus meil varsti minek, oli täiesti kinni mitu päeva. Lisaks muidugi Arthur’s pass, mida mööda me plaanisime tagasi Christchurchi jõuda, läks kinni. Ilma sillata on natuke raske sealtkaudu minna.
Me ei lasknud end väga sajust häirida — olime siiski Keplerist natuke väsinud ja seega ei viitsinud väga ringi tatsata nii kui nii. Lebosime soojas voodis ja kes tegi tööd, kes vaatas netis ringi.
Ükshetk tuli siiski nälg kallale ja mõtlesime Queenstowni kohvikusse minna. Sõitsime siis autoga sinna ja selgus, et see on nagu Tallinnas kalamaja ja vanalinna ristsugutis— palju vanemad majad, ühesuunalisi tänavaid, tasuline parkimine, tohutult autosid ja turiste. Me lõpuks ei leidnudki kohta kuhu parkida ja läksime hoopis poest läbi, võtsime omale avokaadot, mangot ja muud värsket kraami, mida matkarajal ei saanud ning tegime ise süüa.
Õhtul läksime Arrowtowni, mis on vana kullapalaviku linn — tänu sellele on seal väga iseloomulik westerni stiilis kesktänav. Meie läksime sinna FanTan nimelisse restorani, kus me olime ostnud proovimenüü kahele. See oli omamoodi huvitav kogemus, kuna teenindus oli hea, aga köök pritsis toitu välja sellise tempoga, et meil oli laud lookas. Erinevalt meie arusaamast proovimenüü kohta, siis need olid suured portsjonid ja tulid ülikiiresti. Vahepeal oli meil 3 täis toidukorda laual ja me olime 2 juba lõpetanud. Toit, mida oli palju oli hea, aga mitte väga hea… Selline 4 miinus.
Cromwell
Öösel oli temperatuuri alla tõmmanud, seega jätkuv vihmasadu läks kõrgemal üle lumesajuks ning hommikuks olid kõik mäetipud valged. Sõitsime siis ka autoga vähe lähemale lund ja vaadet nautima teel Cromwelli. Esialgne plaan oli minna Wanakasse täna, aga kuna me ööbimist omale ei leidnud, siis jäime Cromwelli, mis on Otago piirkonna üks kesksemaid linnasid. Keskne siis asukoha, mitte kultuuri või suuruse poolest.
Meie olemine Cromwellis oli üsna rahulik — käisime kohvikus istumas, tegime väikese söögi ja kui aeg kätte jõudis ning siis taandusime oma AirBnB ööbimiskohta rahulikult vegeteerima. Seal muidugi oli üks tore kutsu ka, keda Riina sügada sai.
Franz Josef
Järgmine ja viimane oluline sihtpunkt meie lõunasaare retkel oli Franz Josef, kus ootas minu sünnipäevakingitus — helikopteriga jääliustiku matk. Tee Franz Josefini oli nüüdseks avatud, seega see probleem lahenes rõõmsasti õigeaegselt.
Alustasime hommikut väikese jalutuskäiguga Dennise poolt reklaamitud Cromwelli vanalinnas. Spoiler alert — see oli mingi 100m pikk tänav, koos võibolla kümne restaureeritud majaga. Eriliseks tegi asja see, et nad olid kõrvaloleva jõe voolu natuke muutnud ja seetõttu originaalne tänav jäi vee alla. Sealt nad siis liigutasid osad majad uude kõrgemasse kohta ja see nüüd on vanalinn. Vot siis.
Tee läänerannikule ja liustikualadele oli küllaltki pikk, seega vahepeal tegime väiksemaid peatusi ning vaatasime ilusat maastiku ning tegime paar lühemat matka — ühe “Blue pools” juures, kus meile jäi arusaamatuks selle koha nimi. Sinine vesi oli küll, aga järvi või seisvat vett ei olnud, vaid üks jõgi, mis voolas. Samast kohast võtsime me ka ühe hääletaja peale — tundus ainult aus karma suhtes, et me oma hääletamisajad tasa teeksime. Hääletaja ise oli Aasiast pärit noormees, kelle inglise keel oli alla igasugust arvestust. Kuidas ta kaks aastat Austraalias töödanud oli, me ei saanudki aru. Seega me suuresti ignoreerisime tema kohalolekut tagaistmel ning jätkasime oma autosõitu justkui kahekesi. Ühtlasi seetõttu ma ei oska ka midagi targemat ta kohta öelda — sellest vähesest, mis ta rääkis ma aru ei saanud.
Fox Glacieri juures viskasime ta ilma pikema tseremooniata autost välja ning suundusime seal lähedal oleva järve juurde matkarajale. See pidi olema pooleteisttunnine ringikujuline matk ümber järve, aga me leidsime end juba 50 minutiga tagasi alguses. Ilm seevastu oli päris huvitav vaadata — rannikupool oli ilus päikeseline, kuid sealsamas olid mäed, mis täiesti tumedatesse pilvedesse mattunud.
Lõpuks oli juba päris õhtu kui me Franz Josefisse oma ööbimispaika saime. Tegime ühisköögis omale väikese söögi ning asjatasime internetis, mis kahjuks oli üsna kehva ning piiratud 250mb peale päevas. Õhtul selgus, et Riina oli oma Kindle rahulikult Cromwelli padja alla unustanud. Pärast mõningast veenmist jõudis ka Riina arusaamale, et midagi katastroofilist ei ole — saab minu Kindlest oma raamatuid lugeda ning küll me tema oma tagasi saame. Kirjutasin siis meie võõrustajatele, mis juhtus ja jäin vastust ootama. Mida ei tulnud. Ükshetk viskas üle ja saatsin ka SMSi AirBnBs väljatoodud numbrile. Lõpuks vahetult enne südaööd sain vastuse, et Berta (võõrustaja naine) on parasjagu reisil kusagil välismaal ning ta ei oska ise meid aidata, aga ta edastab info Dennisele (kes meid tegelikult vastu võttis) ja annab teada, kas Kindle on ikka seal.
Katse nr 1
Meil oli liustikule mineku aeg pandud kinni esmaspäeva lõunaks, aga kuna me olime juba kohal, siis mõtlesime minna vaatama, et võibolla saame juba ära käia. Seda enam, et ma olin kuulnud Top10 check in tehes, et eelneval päeval jäi nii mõnigi retk liustikule ära ilma tõttu.
Läksime siis kohale ja selgus, et jah kui me siin ootame stand-by’s ja keegi kohale ei ilmu, siis meil on võimalus varem ära teha. Kuna ilm on nii heitlik ja suuresti mõjutab nende tööd, siis nad on väga vastutulelikud selles osas. Käisime tõime mu läpaka ja raamatud ning istusime sinna ette ootama. Poolteist tundi hiljem kell 12.20, olles vaadanud kuidas mingi 6 gruppi inimesi üles läks, tuldi teavitusega, et ülejäänud lennud jäävad ära — pilvkate oli liiga suureks läinud ja liiga madalal. Kuna meie lend esmaspäeval oli kella 12.15 peale pandud, siis loomulikult tegi see meid natuke ärevaks. Rääkisime teenindajatega, et kas on võibolla võimalik varasemaks panna, sest ilmateade lubas esmaspäeva pärastlõunaks vihma ka juba. Nad ütlesid, et on võimalik 11.50 peale liigutada, aga see vahe on nii väike, et pole mõtet. Kehitasime siis õlgu ja läksime hoopis jalgsi matkama liustikuorgu.
See on päris huvitav maastik, mis liustiku tagajärel maha on jäänud — suur lai kivijõgi, mille peal lookleb pisike sulaveejõgi. Parklast sai hea 40 minutit jalutada enne kui liustiku lähedale jõudsime. Teepeal oli püsti pandud silte, mis näitasid kui kaugele liustik mingitel aastatel ulatus. Kliimasoojenemise tagajärel on Franz Josef ikka päris drastiliselt lühenenud — viimase 9 aastaga pea 2 kilomeetrit. Üsna visuaalne ja väga kurb vaatepilt, kuidas inimtegevus loodust mõjutab.
Kuna me selle jalutuskäiguga oma samme kokku ei saanud, siis läksime seal samas kõrval oleva järveni viiva matkaraja peale ka tatsama. See võttis jällegi pea poole vähem aega kui lubatud, ei pakkunud midagi vaatamisväärset, aga seeeest sammud saime kokku. Edasi juba tagasi ööbimispaika istuma.
Kindle osas polnud terve päeva mingit infot liikunud, seega õhtul kirjutasin uuesti sõnumi, et mis toimub siis.
Katse nr 2
Hommikul saime esimese positiivse uudise — Kindle leitud ja täiesti olemas. Otsustasime, et kuna Arthurs pass on nii kui nii suletud, siis läheme ringiga Christchurchi ja käime Cromwellist läbi.
Vaadates kuidas pühapäeval asjad kulgesid otsustasime, et ärkame vara ning läheme kohe hommikul stand-bysse istuma, et saaks nii varakult liustikul ära käia kui võimalik. Nii siis oli, et me ärkasime kell 7.30 hommikul, sõime oma hommikuhelbed ning suundusime Glacier Guides keskusesse. Selgus, et enne meid oli juba 5 inimest tulnud stand-bysse istuma — enamik neist inimesed, kes pühapäeval ilma jäid. Nõnda me seal siis istusime ja ootasime, kuni inimesed tulid ja läksid. Ükshetk tekkisid mõned vabad kohad, aga need täitusid meist varem kohal olnud standby inimestega, seega jäime ainult kahekesi veel ootama.
Riina närvilisuse aste kasvas eksponentsiaalselt seoses üha tumenevate pilvedega, mis mägede ümber tekkima hakkasid ning 11.40 ajal tuligi teade, et 11.50 grupp on viimane, kes täna mäele saab. Tõesti… 11.50… Ei ei, pole mõtet aega ümber tõsta, see 25 minutit ei muuda midagi. Ohjah… Läksime siis järjekorda, et oma reserveeringuga midagi ette võtta. Kuna varasematel päevadel küsides on kõik juba täiesti täis olnud, siis suuri lootusi ei omanud. Tuli aga välja, et kui me oleme nõus eraldi minema, siis on võimalik homme hommikul kell 8.30 ja kell 10 saada ajad. Võtsime selle ,mis anti ning lasime end panna ka standbysse, juhuks kui tekib võimalus ikkagi koos minna, sest olgem ausad, üksi poleks see pooltki nii tore.
Riina oli üsna löödud kogu sellest trallist, seega me läksime ja istusime oma hütis ning lugesime/progesime ülejäänud päeva. Vahepeal hakkas väga korralikult sadama — nii nagu lubatud, mis muidugi ei teinud meid ka väga rõõmsamaks.
Katse nr 3
Teisipäev oli meil ärasõidupäevaks mõeldud — meil polnud enam ööbimist Franz Josefi juures ning ees oli 9 tunnine sõit läbi Cromwelli Christchurchi. Seega oli üsna oluline, et saaks varakult liustikule, et oleks vähegi mõeldav Christchurchi jõudmine. Nõnda me siis seekord ärkasime kell 7 ja läksime kiiresti kohale. Jõudsime ikkagi nii, et paar inimest olid enne meid kohal. Seisin järjekorda ja ootasin, et kontrollida meie olemist ootenimekirjas. Meie üllatuseks oli vabanenud kohti ja me saime koos kella 9se mineku peale. (JAY!!). Kuna pikk sõidupäev ka ees, siis jäime endiselt standby peale, et võimalusel varem üles minna — seda võimalust ei tekkinud, aga kell 9 anti meile käepaelad ning saime kaalumisse minna.
Kuna helikopteri ja liustikul olemise kohapealt on üsna oluline, et sa oleks tervislikult normis ning ei kaaluks liiga palju (üle 115kg ei lubata), siis täitsime natuke dokumente ning astusime kaalule ja siis juba riietusruumi. Meile anti veekindlad üleriided, saapad, jääkassid ja kott kuhu oma kaasatulevaid asju panna. Seejärel liikusime oma 11 liikmelise grupiga lennuvälja juurde. Franz Josef Glacier Guides on üks kahest helikopterimatku läbiviivast firmast ning lisaks toimub seal ka päris palju ülelende neile, kes päris liustikule minna ei taha. Selle tagajärel on lennuväli ikka päris aktiivne — koguaeg mingi helikopter, kas tõuseb või maandub ning inimesi karjatatakse ühte või teistpidi. Saime kerge turvabriifingu helikopterisse mineku osas, jääkasside osas kuni me ootasime oma helikopterit, ja siis juba peale.
Helikopter ise oli pisike — piloot ja 6 reisijat oli maksimumkandam. Sõit ise oli lühike, aga huvitav tunne oli kui kopter õhku tõusis ning tiirutas natuke teel liustikuni. Väga suur nähtavus ei olnud meie istmetelt, aga piisav ning oli palju mida vaadata, seega paistis ka meieni.
Liustikul juba saime kohe panna oma jääkassid saabastele alla, anti veel jalutuskepid ka lisatoetuseks ning asusime teele. Meie giid oli sõbralik, rääkis palju igast erinevatest asjadest — nii liustikust, selle ajaloost, terminoloogiast kui ka oma erinevatest plaanidest nalja teha. Näiteks üks mõte oli tal, et mingihetk ta viib retke läbi riides kui Gandalf. Seega kui tuleb mingi koht, kust minna ei saa, siis “YOU SHALL NOT PASS”. Oli näha ka, et liustikugiidi elu on päris palju huvitavam, kui mõne muu koha giidi elu — sest rada muutub väga kiiresti ja kohati isegi üle päeva. Ka temal oli suur kirka kaasas, millega ta uusi astmeid tekitas ja vanu puhastas tekkinud jääsulast.
Nägime (rohkem kuulsime) kuidas üks keskmine kamakas ka liustiku volatiilsemast osast alla kukkus — kõlas sarnaselt äikesemürinale. Pärast seda suundusime ka jääprakku, kus vahepeal läks isegi nii kitsaks, et ei saanud jalgu üksteisest mööda ja pidid vaikselt edasi nihkuma. See ühtlasi oli kogu liustiku kõige huvitavam osa, sest seal paistis ka ilus sinine jää ning lahe oli olla seal all ning vaadata üles pilvede poole.
Pärast praost enda läbi pressimist oli jälle kopter ja siis juba tagasi kuumaveeallikate juurde. Kokku võttis matk koos varustuse selgapaneku, kaalumiste ja muu sellisega 4 ja pool tundi. Kuumaveeallikates me väga pikalt ei ligunenud ja seega saime 14.30 ajal sõitma — ees oli pikk tee tagasi.
Meie tee viis alustuseks tagasi Cromwelli, kust võtsime Kindle ja kiire ampsu ning siis Twizelist ja Lake Pukakist mööda Christchurchi. Sõit oli vaevaline ja venis ning Riina vapralt istus terve aja roolis. Ma siis omaltpoolt kasutasin aega töö tegemiseks ja tema tuju ülevalhoidmiseks. Lõpuks oli kell juba 00.30 kui me kohale jõudsime ning Vahuri ja Virge juurde hiilisime ning magama jäime.
Väike asjatamine
Meie esimene päev pärast roadtrippi möödus väikeseid asju ajades. Oli vaja Vahuri auto vabastada meie kahenädalasest elamisest. Siis oli vaja poes käia ning toidukraami varuda, sest normaalset sööki tahaks ka. Pealegi Riinal oli juba ammu varutud plaan teha meie suurepärastele võõrustajatele mitu kooki ja head paremat süüa.
Samal ajal kui Riina kokkas, tegin mina tööd ja nõnda see päev möödus üsna rahulikult. Õhtusöögiks saime ahjukana ja kartulit ning sidrunikooki. Suurepärane rahulik päev ma ütleks.
Väike asjatamine vol 2
Neljapäevasel päeval võtsime me ette ning käisime korra veel poes vaatamas, mis head paremat Christchurchis pakutakse. Midagi erilist ei leidnud ja kuna jõuluasjad olid juba väljas, siis see viskas üsna kiiresti siibrisse. Taandusime tagasi koju ning Riina sai jälle kokata ning mina oma tööga sinapeale. Seekord saime õhtusöögiks sealiha, kartuliputru, salatit ning meekooki. Sellise eluga võib ära harjuda :D
Sünnipäev
Reede oli Cantebury day ehk siis kohalike jaoks püha ja vaba päev. Esimese poole päevast veetsin mina liimituna arvuti külge, samal ajal kui Riina ka oma Suitsi vaatas ning vahepeal Vahurile appi läks haagist tapeetima. Pärast seda kõike oli aeg Kaisa juurde minna. Ühel kohalikul eestlasel (Maigi) oli sünnipäev ning eestlased olid koos seda oma vabal päeval tähistamas. Saime aias istuda, grillida, suurt jengamängu vaadata ning mina vahepeal ka saunas istudes töökõnet teha. Päris tore üritus oli, aga meil oli varajane lend laupäeva hommikul kell 7 ootamas, seega kella 22 ajal me läksime Riinaga koju pakkima ja magama. Oli aeg lõunasaarele joon alla tõmmata — ees ootas põhjasaar ja võibolla natuke rahulikum elu (v.a. tuul, millest kõik kohe rääkisid)
PS — Lõunasaare roadtripi video
