It’s done… It’s over… What now?

Kuidas me lõpuks leidsime Mt Doomi ja Mordori üles ning meie otsingud lõppesid — nüüd Hawaiile puhkama.

Tongariro crossing — Mordor ja Mt Doom

Kogu öö ärkasime mõlemad ülesse tundega, et oleme sisse maganud või lihtsalt miski häiris. Seega kosutav uni just enne 8–9 tunnist matka (flaieri järgi) ei olnud. Hommikul saime väga positiivse üllatuse, sest ilm oli otsustanud meid jällegi säästa. Väljas oli ilus päikesetõus, ühtegi pilve polnud kusagil näha ning lubati ka 0m/s tuult. Panime riidesse, tõmbasime kiire hommikusöögi sisse ning oligi juba aeg minna meie shuttle peale — seda matkarada teeb palju inimesi ning see ei lõpe samas kohas kust algab, seega kõige mõistlikum variant on shuttle teenus võtta, kes viskab sind ühes otsas maha ja pärast korjab teiseltpoolt peale.

Nii me siis sõitsime sinna raja algusesse, kus meid tervitas terve inimestemeri. Bussijuht ütles, et ilusa ilmaga läheb teinekord 2000 inimest siit läbi ning täna lubas ilusat ilma. Sellest tulenevalt oli ka raja algus ünsa ebameeldiv — inimesed uimerdasid ees ja teised astusid kandadele. Leida mingit tempot, mida ei peaks koguaeg korrigeerima ning üritada loodust nautida oli väga raske. Kilomeetrid aga läksid kiiresti, sest tee oli veel tasane, kuni me jõudsime 4 km märgi juurde kust hakkas tõus. Üsna kiiresti selgus, et tõusud on Riinale rasked ja seega tõmbasime tempo alla ning puhkasime korduvalt enne kui jõudsime esimese tõusu lõppu. Sealt juba avanes ilus vaade Mt Doomile (tegelikult on selle nimi Mt Ngauruhoe, aga see on LOTRi Mt Doom, seega ikkagi Mt Doom) ning tegime ka mõned pildid mööda välja kõndides.

Sealt tuli järgmine tõus raja kõige kõrgemasse punkti, mis läks vaevaliselt, sest see oli pooleldi lumega kaetud ning sulavesi muutis tee väga mudaseks ja libedaks. Tippu jõudmine aga pakkus ilusa (kuigi inimestega kaetud) vaate Smaragdjärvedele — rohelised ja türkiisikarva vulkaanilised järved, mille kaldal me ka lõpuks lõunat sõime. Raskem osa teest oli möödas ning tuleb tunnistada, et siiani olime vaimselt palju raskemaks valmistunud.

Pärast sööki viis tee juba allamäge ning selle tatsasime rõõmsalt ja elavalt maailma elu olu arutades. Väga huvitav oli kõndida üle aktiivse vulkaanilise maastiku, kus maapõuest tuli vahelduva eduga tossu ja väävlilõhna.
Lõpuks jõudsime me tunnike enne esimest tagasisõiduvarianti tagasi parklasse, seega istusime maha ja ootasime. Inimesi muudkui vooris peale ning erinevad bussid viisid jälle hunniku minema. Lõpuks, küll väikese hilinemisega, saabus ka meie shuttle ja saime kella 16ks tagasi koju. Lebotasime väheke, mille käigus Riina isegi pisikese tudu tegi, ning siis läksime juba linna söögijärgi.

Teepeal avastasime, et peame Tongariro crossingu uuesti ette võtma, aga seekord läks üsna kiiresti. Pealegi väike India toit ning Uus-Meremaa Jaapani õlu kõrvale pärast pikka matkapäeva tegid tuju päris mõnusaks. Sellele aitas kaasa soe kevadõhtu, loojuv päike ning rõõmsal tujul läksime magama.

Rotorua, Maorid ja Hangi

Meie päeva eesmärk oli jõuda Rotoruasse ja Tamaki külla Hangile minna, mis meil ette bookitud oli. Ainuke probleem sellega oli bussigraafik, mis jättis meile umbes 15 minutit varu, et õigeks ajaks oma pealevõtupunkti jõuda.
Nii me siis võtsime rahulikult, sõime hommikust ning läksime 12.50ks ootama oma bussi Turangi I-Site juures. Mida polnud oli buss. Ootasime ja ootasime, sinna kogunes ka teisi inimesi, kuni kohal olid juba ka need, kelle buss teises suunas minema pidi. Lõpuks, mingi 35 minutilise hilinemisega, jõudis ka meie buss kohale. Me veel väga paanikas ei olnud, sest Taupos oli meil ümberistumine ja hea 2 tundi ooteaega algselt.

Tol päeval aga oli teepeal veel üks iron man võistlus ning seega jalgrattureid rohkem kui üks. Tauposse jõudsime lõpuks pea 50 minutit hiljem kui planeeritud ning siis me tatasasime kiiresti lõunat sööma, sest kõht oli korralikult tühi ja Riina oli ühe hea kohviku välja vaadanud. Kohalejõudes tervitas meid silt, et nad sulgevad kell 15 (ja kell oli 14.45 juba), seega olime üsna nördinud. Väljas oli vihmane, seega läksime ikka sisse, et võibolla võikutki saada. Omanik vaatas seal Riinale otsa ja küsis, et mida head süüa pakkuda, sest ta näeb välja nii, et tal on seda vaja. Selgus, et nad otsustasid kohviku kauem lahti hoida kogu selle iron man ürituse pärast ja seega saime rahulikult maha istuda ja karri friikartuleid süüa, kakaod ja kohvi juua ning natuke rahuneda.

Kella 15.45ks läksime tagasi oma bussipeatusesse bussi ootama. Kohtasime seal ka meie bussijuhti, kes samuti ootas bussi tulekut (nad vahetasid juhti seal) ning ta kinnitas meile, et me maha ei jää. Riina hea kollane jope ju ka meelde jätta, seega me ei pea muretsema. Buss tuli ja saime isegi üsna õigeaegselt liikuma.

Nüüd meie sihtpunkt oli Rotorua lennujaama lähedal, mis on nii 9km kesklinnast, aga buss tegi peatuse ka kesklinnas. Kõik oli sinnamaani graafikus kuniks mingid inimesed olid Rotoruas puudu ja bussijuht üritas neid leida. Lõpuks läks seal peatuses 15m kauem ning nüüd me hakkasime juba hiljaks jääma. Kuna aga bussi tee viis meie tänavaotsast mööda, siis ma küsisin bussijuhilt, kas oleks võimalik varem maha saada ja ta seda rõõmsasti ka meile võimaldas. Lõpuks ta isegi tuli bussist välja ja kallistas Riinat ning soovis ilusat reisi jätku.

Sammusime kiiresti oma AirBnB kohta, et kotid ära visata ja siis üle tee minna oma shuttle peale. Kodinad maas, võti käes läksime kerges uduvihmas üle tee ning selgus, et meie autojuht juba otsib meid — isegi 5 minutit enne aega. Saime siis auto peale ning järgnevad 45 minutit möödus selle pisikese bussiga erinevatest kohtadest inimesi peale võttes. Peale meie oli veel 4 inimest… Kaks saime kohe kõrvaltänavast peale, kaks jäid tulemata ja kaks asusid mingi 20m sõidu kaugusel. Lõpuks viidi meid kesklinnas asuvasse peakontorisse, kus toimus ümberistumine suurtesse bussidesse ning hakkas tegelik sõit Tamakisse.

Tamaki on kohalik Maori küla, kus kaks venda otsustasid paarkümmend aastat tagasi teha äri tuvustades turistidele natuke Maori elu ja ajalugu. Nüüdseks on see 150 inimesega äriks kujunenud ja oli näha, et korralikult paarutati inimesi kohale. Lisaks lühikesele ajalootutvustusele pidime me bussis valima oma bussi pealiku, kes meid esindab. Selleks osutus meiega koos shuttles sõitnud kohalik Uus-Meremaalane. Tema ülesanne oli alustuseks esmase tervitus tseremoonia ajal võtta vastu palmileht ning siis ka edaspidi meie bussitäie inimeste eest seista.

Nagu mainitud, siis kohale jõudes esimese asjana toimus tervitus — see sisuliselt oli lavastatud kohtumine kohaliku ja võõrhõimu esindajate vahel, kus kohalikud demonstreerisid oma relvaoskusi ning asetasid meie hõimupealike ette palmilehe, mis sümboliseeris rahumeelset vastuvõttu.

Edasi me liikusime juba külla sisse, kus meile räägiti Maoride ajaloost veidi ning näidati erinevaid aspekte nende kultuurist. Huvitavamad asjad, mis meelde jäid: Uus-Meremaale saabunud Maoride kohta ei teata siiani, kust nad täpselt pärit on, sest neil on nö kolm kodumaad: Suur kodumaa (Hawaii), pikk kodumaa (Uus-Meremaa) ja kauge kodumaa (Lihavõtte saared). Väga raske neid nimesid meelde jätta ka ei ole, sest nende küla nimi tähendab ka “küla pikkade puude varjus”. Ehk siis öeldakse, mida nähakse, kuuldakse, maitstakse. Kui on suur kivi, siis see ongi Suur Kivi.

Maori kultuuris on kasutusel selline nööri otsas olev pall, mida tänapäeval kasutatakse naiste poolt tantsudes ja etendustel — vanasti oli see, aga naha sisse mässitud kivi, mida mehed kasutasid noorest peale, et treenida oma randmeid ning muid lihaseid. Edasi saime mängida ühte Maori mängu, mis oli küllaltki lihtne — igal matsil oli oma pulk, mida ta hoidis enda ees püsti ning siis vastavalt kõrvaltvaataja ütlustele, sa kas liikusid paremal või vasakul oleva inimese kohale ning võtsid tema pulga. Eesmärk oli liikuda kõik koos ja pulgad ei tohtinud pikali kukkuda.

Sellele järgnes kerge haka ehk Maori sõjatants, mille poolest on Uus-Meremaa rugbi meeskonnad ka kuulsad. Kõik mehed võeti ritta ning me saime kiire juhendamise, kuidas käib üks haka. Siis räägiti meile veel lühidalt kunstist ja sellest kuidas Maoride seas tatoveeringud näitasid positsiooni ühiskonnas — inimese CV oli tatoveeritud talle näkku. Sinna alla kuulusid füüsilised ja vaimsed saavutused ning ema ja isa poolne suguvõsa. Lisaks tatoveeriti veel füüsiliste võimete näitamiseks ka ülejäänud keha. Tänapäeval väga näkku ei tatoveerita, sest see teeb töö leidmise vähe keeruliseks.

Edasi näidati, kuidas meie hangi võeti maa seest välja — hangi on Maori keeles pidusöök ning traditsiooniliselt küpsetatakse seda kaevates meeter, poolteist sügav auk, ajades laavakivid lõkkes kuumaks ning pannes auku, seejärel lähevad peale liha ja juurviljad ning kõige peale märjad riided ja muld. Sedasi niiskus riietest tekitab aurutamise efekti ning muld hoiab seda seal kinni.

Kuniks meie toitu lauale valmis pandi, siis meid karjatati peosaali, kus me nägime tegelikku kohalike endi tehtud hakat. Lisaks sellele nad esitasid laulu Maori vanast armastusloost ning tantsisid. Üldiselt oli päris lahe — eriti vinge oli ühe tüübi hääl, kes tundus juba pooleldi ooperilaulja.

Lõpuks saime ka sööma — asi toimus buffee stiilis, kus laudade kaupa käisime võtmas omale toitu. Ladusime omal taldriku täis kõike mis pakuti, aga kurvastuseks oli enamik üsna plass. Mis mõneti on mõistetav, kuna hangi küpsetamisel ei kasutata maitseaineid, aga sellegipoolest oli natuke kurb, et meie suur pidusöök oli meh. Parim osa oli magustoit, milleks oli keeks ja pavlova kook. Viimane kusjuures on Uus-Meremaalt pärit, kui te veel ei teadnud ;)

Söögi ajal saime ka tuttavaks kahe paariga, kes meie juures istusid — üks oli meie “pealik” oma naisega, kellega nad olid abiellunud 4 päeva tagasi ning olid mesinädalatel ja teine paar oli palestiinast pärit ning samuti oma mesinädalatel. Gosh.

Õhtu lõpuks sõidutati meid koju ning me vajusime kiiresti unerüppe.

My precious Hobbits

Rotorua teine päev oli meil mõeldud Hobbitoni minekuks. See on siis koht, kus filmiti Sõrmuste isanda ja Kääbiku filmid ning kus sellekohaselt kääbikud elama peaksid. Koht ise asub Matamata lähedal, mis on 60km Rotoruast ning meil polnud viisi kuidas minna, ega tagasi tulla. Selgituseks siis kõik tuurid, mis olid Rotoruast olid välja müüdud ning bussiajad, millega oleks jõudnud mõnele tuurile olid ka väljamüüdud. Samuti tuur, millele oli vabu kohti algas kell 14 päeval ning pärast seda enam ei jõudnud bussi peale. Seega YOLO, hääletame.

Tegelikult asi läks vähe lihtsamalt, kuna Riina leidis Facebookist ühe muusiku nimega Paul, kes pidi samal päeval hakkama Aucklandi poole sõitma ning lubas meid ära visata. Saime siis brunchiks kokku Pauliga ning rääkisime vähe juttu — ta on Kanadast siia kolinud nüüdseks juba 6 aastat tagasi ja tundus päris muhe vend. Väga palju sarkastilist huumorit tuli tema suust ning ükshetk suutis ta ka Riina katki teha sellega, et segas vahele kui Riina rääkis ning sõnas “backpack” rõhutas liiga tugevasti esimest tähte. Tulemuseks oli Riina, kes omaette hakkas proovima seda õigesti öelda ning nägi välja nagu laps, kes oma esimest sõna katsetab. Saime omajagu naerda. Lisaks saime samal ajal proovida mingit veidrat hommikusööki — pannkoogid, banaani, siirupi ja peekoniga. Minujaoks kõik tundus loogiline kuni peekonini. Ma ei ütle nüüd, et tulemus halb oli, aga lihtsalt viimane komponent oli vähe üleliigne.

Ilmataat tundus ka meid hüljanud olevat, sest kui aeg liikuma asuda, siis kallas vihma nagu oavarrest. Õnneks teel Matamatasse asi läks vähe paremaks kuni lõpuks tuli isegi päike välja.

Matamata I-Site oli juba kujundatud nagu ühe kääbiku kodu — ümarad uksed ja vana külalik välimus. Registreerisime end ära ja jäime oma bussi ootama, mis tuli 15m pärast. Buss läks pilgeni täis ning hakkas sõit Matamata lähedal asuvasse Hobittoni.

Nüüd siis taustalugu — asi sai alguse siis 90ndatel kui esimesi Sõrmuste Isanda filme tegema hakati. Peter Jackson leidis asukohti otsides Alexandri farmi, kus nüüdseks meile filmist tuttavad veerevad mäed ja rohelised väljad. Selle kõige juures kõige üllatavam fakt oli selle farmi suurus — me räägime tuhandetest hektaritest. Igatahes saadi kokkuleppele ja tehti esialgse filmi jaoks võtteplats ning filmiti ära. Nüüd Sõrmuste Isanda filmi järgselt käis omajagu inimesi niisama ka vaatamas seda kohta, kus Hobbiton asus, ilma et seal midagi oleks, sest algselt sai kõik ehitatud kergetest materjalidest ning filmimise lõppedes ära veetud. Nüüd 2008 kui hakkati Kääbiku filme tegema, siis tuli neil aga äriidee ja nad ehitasid need asjad püsivatest materjalidest, tekitades samal ajal turismiatraktsiooni, mida külastab mitusada tuhat inimest aastas. Kudos ma ütlen.

Meie tuur oli üsna lihtne — meid sõidutati sinna kääbiku majade juurde, saime omale vihmavarjud, sest ilmataat siiski otsustas, et liiga palju oleme saanud head ilma ja siis me jalutasime seal ringi. Meie giid rääkis meile kuidas ja milleks erinevad hütid ehitatud on ning mida kõike siin filmi tegemiseks loodi. Huvitavamad asjad olid näiteks: raamatus on üks koht, kus kääbikud istuvad ploomipuu all, aga kuna ploomipuud kasvavad liiga suureks Uus-meremaal kääbikute jaoks, siis võeti pirni ja õunapuud, katkuti ükshaaval kõik lehed ja viljad puu küljest ära ning asendasid võlts variantidega. Selle vaeva tulemuseks oli puu, mida valminud filmis pole üldse nähagi. Samuti on neil seal üks suur ikooniline puu, mis on täiesti võlts — kõik tüvi ja lehed on inimeste poolt tehtud, selle jaoks läks kuid ja kuid aega ning nad pidid ükshetk isegi lehed uuesti värvima, kuna värv oli natuke vale. Selle vaeva tulemust on filmis paar sekundit näha. Veel oli huvitav kuulda, et esimese filmi lõpus olevas stseenis kus Sam koju jõuab ja ta tütar talle vastu jookseb, oli see tegelikult tema päris tütar, keda ta polnud 5 kuud näinud, ning tema jaoks oli see üllatus, seega emotsioon on ehtne.

Ühesõnaga saime palju huvitavaid fakte jalutades seal veidras muinasjutulises kohas, kuni lõpuks viidi meid Rohelise Draakoni pubisse, kus me saime ka kohapeal villitavat kesvamärjukest proovida ning natuke vihma eest varju. Pärast sõidutati meid tagasi Matamatasse ning nii me olimegi jälle I-Site kõrval — aeg tegeleda tagasi Rotoruasse saamisega.

Meie viimased hääletamiskogemused ei olnud just kõige kiiremad ning praegu oli pühapäeva õhtu, kell oli 17 ning me asusime peateelt kõrval. Pean ausalt tunnistama, et ootused ei olnud kõrgel. Liikusime siis mööda teed vähe edasi linna servapoole, et vähe parem hääletuskoht oleks. Leidsime ühe punkti pärast ringi ja bensuka kõrval, mis tundus sobivat. Nojah proovime. Riina pani siis sõrme püsti ja paarkümmend sekundit hiljem peatus üks punase fordiga auto (oli vist üldse 3s auto, mis sealtkaudu läks) ning küsis kuhu vaja. Tuli välja, et ta sõidab Rotorua lähistele ning pärast seda kui olime aidanud väheke asju koomale tõmmata saimegi juba autosse. That went better than expected.

Kuigi meie küüdiandja algselt lubas meid natuke enne Rotoruat maha visata, siis tundub, et tal hakkas meist kahju ja viskas täitsa Rotorua kesklinna. Lisaks andis Mehhiko toidukoha soovituse, kuhu me ka kohe sisse astusime. Saime hea raha eest veel Mehhiko toitu ka ja üldiselt päris edukas. Nüüd oli vaja ainult kesklinnast koju minna ja kuna ühistransport siin riigis on prügi, siis me otsustasime jalutada. Tee viis osaliselt mööda aktiivse geotermaalse maastiku rada ning poolteist tundi hiljem olimegi juba tagasi kodus…

Hamiltoni jõerännak

Meie päevaplaan oli jõuda Hamiltoni. Punkt. Viimased päevad on väga tegusad olnud jälle ning ausalt ei viitsi väga palju hetkel enam. Seega me võtsime end lõuna ajal kokku ning jalutasime lennujaama bussipeatusesse. Seejärel saime natuke üle 2 tunni bussiga sõita ning olimegi Hamiltonis. Ainult, et nüüd oli meil kõht tühi ning meie ööbimiskoht oli 6 km kaugusel kesklinnast. Probleemid, probleemid :D

Riina oli välja vaadanud ühe aasia toidukoha, kuhu me ka varmalt suundusime. The Chilli House pakkus head ja kogukat maitseelamust, seega saime mõnusalt kõhud täis süüa ning natuke jalga puhata. Võtsime vastu otsuse bussi asemel jalutada oma ööbimispaika. Teepeal leidsin ühest alkopoest lõpuks 2 pudelit Hawkes Bay Ginger Fusionit (see on Wellingtonis proovitud õlu, mida Riina jumaldas). Siiani pole seda üheski poes leidnud ning ka siin oli ainult 2 pudelit järgi.

Juba natuke rõõmsamal sammul käisime ka toidupoest läbi ja võtsime omale avokaadosid ja muud toidukraami, et järgnevad päevad lihtsamalt läheks. Edasi valisime omale jõeäärse jalutusraja ning samm sammu järel liikusime. Tee oli väga ilus — suur lai jõgi voolas kõrval, tee oli ilusti sillutatud ning eemal autodest ja liiklusmürast. Ilm isegi läks ilusaks jälle selleks jalutamise perioodiks. Läks aega ,mis ta läks, aga kohale jõudsime.

Meie uus elukoht on tuba jõelähedases majas vanema paari juures, kel on väga sõbralik koer Watson. Koha kasuks räägib ka parim internet siiani, mõnus suur vannituba ning korralikult soojustatud seinad. Viskasime end lebosse ja oligi kõik.

Tere, kartul

Päeva temaatika oli juurvili olemine. Mitte, et mahavisatud päev oleks olnud — mina sain pea 6 tundi tööd tehtud ja Riina sai oma Suitsi sarja kõik osad ära vaadatud ning ühe dokumentaali ka veel pealekauba. Päeva aktiivseim osa oli poodi minek ning kartulite ja kana ostmine, mille me siis tagasitulles ära praadisime hapukoore rohelise sibula salati kõrvale. Elu on ilus ja rahulik.

Auckland

Ei ole väga originaalsed need päevad meil viimasel ajal. Päevaplaaniks on liikuda järgmisse ning seekord siis ka viimasesse linna Uus-Meremaal.

Pakime hommikul asjad kokku, tatsame 100m bussipeatusesse ning sõidame bussijaama. Tuleb välja, et meie buss on 20m graafikust maas, seega poleks pidanud kiirustama. Õnneks see on viimane sõit üldse Intercityga ning meil pole kuhugi kiiret, seega meil üsna savi. Pärast algset aeglast starti möödub ülejäänud bussisõit juba rutiinselt — mina teen tööd ja Riina loeb raamatut. Küll ma ka jõuan sinna — Molokai tundub hea rahulik koht, kus lihtsalt puhata ja vegeteerida. Ma isegi ostsin omale juba mõned arvutimängud valmis ;)

Auckland — suur suur linn, nagu Sydney sellest küljest, aga ei jäta nii head muljet kui viimane esmasel sisenemisel. Päris ohtralt tundub kodutuid olevat ning tänavapilt on küllaltki must — kuigi viimasele aitavad oluliselt kaasa puud, sest mingil põhjusel nad langetavad lehti. Saab kinnitust fakt, et kumbki meist ei tunne end Uus-Meremaal koduselt, seega elama siia ei tuleks. Teeme kiire väikese söögi linnas ja otsime koha, kust saaks bussiga oma AirBnB suunas sõita, sest Paul rääkis meile, et Auckland on kehv jalutamiseks ja tõesti ei viitsi oma suurte seljakottidega enam kõndida nii palju.

Järjekordselt saab kinnitust, et ühistransporti nad ikka kasutada/majandada ei oska — kuna bussi peatumine sõltub sellest, et bussijuht näeb sind lehvitamas teeääres ja mahaminek stop nupu vajutamisest, siis me näeme kuidas inimesed jäävad bussist maha, sest neid märgatakse liiga hilja. Samuti nägime hommikul, kuidas üks vanatädi ei saanud oma soovitud peatuses maha, sest bussijuht peatus alles järgmises, seega ta pidi tagasi kõndima. Prügi ma ütlen.

Google Maps abiga oskame õigel ajal välja nõuda ning paarsada meetrit jalutamist viib meid ööbmispaika. Seekord oleme peamajast eemal külalistemajas. Meil täitsa oma koht, vannitoa ja külmikuga — luksus ma ütleks. Kuuleme huvitavat kokkusattumust — nimelt meie perenaise poeg tuleb järgmine aasta Eestisse. Ta osaleb mingil rahvusvahelisel orienteerumisvõistlusel ning üks etapp on Eestis, seega ta tuleb sinna. See on täitsa veider kokkusattumus.

Eestiga seotud kokkusattumustele lisandub veel seik, mil toidukraami ostma minnes leiame siinsest alkopoest A Le Coq alkovaba õlle. Ma ei teadnudki, et meie õlletööstus nii kaugele oma kraami müüb, aga võta näpust.
Poest varume endale järgnevateks päevadeks hommikusöögikraami ning valmistume vegeteerima mõned päevad enne puhkusele minekut. Raske on see ränduri elu :D

Mt Eden katse

Meie esimene päev vegeteerimist ei alanud väga edukalt. Ilm oli ilus ja Riina tahtis depilatsiooni minna, seega kodinad kokku ja hakkasime liikuma. Üks väljavaadatud punkt oli teel Mt Edeni juurde, mis on kohalik küngast, kust peaks olema hea vaade. Mõtlesime siis, et käime paneme Riinale aja (sest milleks internetis võimaldada selle tegemist) ja siis käime mäe otsas ära.

Pärast 2km jalutamist ja natuke otsimist leidsime ilusalongi üles. Selgus aga, et Riina võetakse kohe letti, mis jättis mind üksi võõras linnas. Ma ei sattunud paanikasse, vaid kõndisin 200m edasi, istusin kohvikusse maha ning hakkasin oma kohvi kõrvale raamatut lugema — natuke eneseharimist andmebaasidest.

Tunnike hiljem kui Riina traumeerituna vabanes, siis meie mõte Edeni otsa minekust oli ammu vaibunud. Pöörasime otsa ringi ning läksime hoopis kodule lähemat söögikohta otsima. Me leidsime ühe toreda väikese koha nimega Bo. Seal võtsime omale pelmeenid ja salati ning nautisime mõlemat täiega. Edasi viis tee meid tagasi koju, kus me lebosime ning vaatasime sarju ja mängisime arvutiga. Ma tean, kohutav — ei teinudki tööd vaid puhkasin vahelduseks.

Virtuaalmaailm

Meie päev oli üsna ühekülgne — mängisime arvutiga. Riina installeeris omale sünnipäevakingi (Two Point Hospital) ja mina üritasin mitte ära nälgida (Don’t Starve). Kella 18 ajal me avastasime, et võibolla peaks end natuke liigutama, et süüa saada ja nii siis jalutasime kohalikku pubirestorani. Seal oli korralik rahvamass sel hetkel kui me sisse astusime, seega väga suurt teenindust meile ei pakutud. Ükski ettekandja ei märganud meie kohalolekut ja nii me siis tegelesime ise — käisime leti ääres tellimas ning omale vett võtmas.

Pitsa ja bo-d mis me sõime olid väga mõnusad ning Riinal tuli ka suur magusaisu peale — järgnes Chocolate Heaven nimeline magustoit. Viimase osas me jäime natuke lahkarvamusele, sest minuarust see polnud nii suurepärane, aga Riinale läks väga peale.

Edasi viis tee meid juba tagasi koju, kus sai veini ja õlut juua ning oma virtuaalmaailma edasi ehitada.

Vol 2

Jätkus meie virtuaalelu, kuid seekord me otsustasime liikuda vähe varem, sest lootsime farmers marketile jõuda ning mby ringi vaadata. Jõudsime küll, aga seal polnud suurt midagi ja nõnda me suundusime lõuna ajal uuesti Bo-sse pelmeene sööma. Valisime seekord teistsugused pelmeenid ning teise külma toidu, aga tulemus oli samaväärselt maitsekas — jäime mõlemad väga rahule.

Siis juba tagasi koju, sest ilm hakkas ära keerama ning kui me kodus lebosse lasksime, siis hakkas väljas juba vaikselt sadama. Kuna Movember sai ametlikult läbi, siis ma tõin ka oma ziletid välja kotist ning sai lõpuks sellest karvkattest ka lahti. Mind ilmselt poleks sellega USAsse sissegi lastud.

Siis kui olin jälle inimeseks saanud läks uuesti leboks. Seekord tegime väikese variatsiooni ning vaatasime filmi “Searching”, mida peab soovitama, kui meeldivad emotsionaalsed põnevikud.

Lõpp

Oligi käes viimane päev Uus-Meremaal ning aeg asuda uutele maadele. Õnneks sai siin avastatud segadus lennuaegadega enne kui me liiga varakult lennujaama kolisime — lendamine üle päevajoone on vähe segane. Nimelt meil on 2 lendu — Auckland Honolulu ja siis Honolulu Kahului (Maui). Esimene lend on 2. detsember 23.55 ja teine lend on 2. detsember 11.55. Meil on väike ajas tagasi minek ning väga pikk (47 tunnine) päev.

Pakkisime end vaikselt kokku ning läksime lõpuks kohalike põhitoitu ehk Fish And Chipsi sööma. Tundus vähe patt siin olles mitte süüa. Riina leidis ühe soovitatud koha Mt Edeni lähedal, seega võtsime selle ka ette. Jalutasime toredad 5km sinna (vahepeal harjutab Riina oma lauluhäält ka lauldes erinevaid silte ette või siis siltide pealt mingi sõna saades sellega assotseeruvat päris laulu, nüüd oli põhilooks “Uptown girl… she’s been living in her white bread world…”), saime oma toidu ning läksime mäe otsa sööma. Tegemist on Eesti mõõtu mäega, aga kuna ümbritsev ala on suht tasane ja madal, siis avanes hea vaade linnale. Pean ütlema, et Auckland ei ole just eriti ilus linn nõnda vaadates. Fish and Chips oli täitsa mõnus, aga väga soolane. Viimane tuli eriti välja tänu sellele, et Riinal oli juba mäe otsa rassides suurem janu.

Sealt suundusime tagasi meie Bo restorani kõrval asuvasse kohvikusse — tegemist on shokolaadile ja maiustustele keskenduva asutusega, kus me saime adventiks sobivaid koogikesi. Kell oli alles vähe, seega võtsime rahulikult ning lugesime seal vähe raamatut. Edasine tee viis lähedalasuvasse parki murule lamama ning siis järgmisse parki raamatut lugema ning siis tagasi AirBnB kohta, kus me oma pagasi olime jätnud. Sealt tuldi võeti meid ka shuttle poolt peale ning läksime lennujaama istuma. Kahjuks pagas vaja ära anda ja seega saime mõned tunnid istuda enne kui turvakontrollist läbi Lounge lebotama minna saime.

Chillisime seal kuni meie lend näitas boardimist ja läksime väravasse — mida polnud oli boardimine. Ootasime mingi 10m enne kui seal teavitati, et sissetulev lend hilineb ja vähemalt 10m tuleb veel oodata enne kui uus info tuleb. Kõmpisime siis ringi ja vaatasime, et ekraanid näitavad juba final call meie lennule — tundub, et on lihtsalt automatiseeritud vastavalt ajale ning ei näita üldse tegelikku seisu lennuga. Oleks saanud rahulikult lounges edasi istuda, aga pole hullu — istumiseks aega küll veel.

Südaööl saime siis lennukile ning hakkas meie 9 tunnine lend USAsse. Kõige mugavam just ei olnud, aga kõige hullem ka mitte. Huumorit valmistas nende meediasüsteem. Ma pole varem näinud lennukit, kus meediasüsteem oleks välja lükatud seni kuni lennuk tõuseb õhku ja maandumisel uuesti. Samuti oli see väga huvitav kombinatsioon analoognuppudest ja puutetundlikust ekraanist. Igastahes vaatasin Tag nimelise komöödia ära ning võin öelda, et kõlbab vaadata küll.

Hommikul siis tervitas meid USA piirikontroll ja üleüldine segadus, mis seal valitses. Järjekorrad olid ülipikad, me saime seal ussirada mööda edasi liikuda vaikselt, kuni skanneerisime passid jms ära, mis andis väljaprinditud lipikud, millel suured ristid peal ning siis suunati meid edasi kuni saime töötaja jutule, kes üritas mu perekonnanime hääldada. Ütles “Duuna”, küsis yes? Ütlesin “Düüna”, ta ütles “Duuna”. Naeratasin ja ütlesime jaa, ausalt ei hakanud vaidlema ka, et kas sa ikka ise ka kuuled, et see ei ole sama. Sealt suundusime pagasile järgi, mille me pidime ise umbes 100m kaugusele teise punkti viima — sest nad ei saa ise USA välislendu ja siselendu ühendada vms. Igastahes oli siis veel viimane kontroll, kus tekkis jama sellega, et me võtsime kaasa lennukis antud snäkikoti. Ja seda ei saa ju lihtsalt ära visata — saadeti tagasi kuhugi teise järjekorda, kus saime mõnda aega seista enne kui ilmus üks töötaja ning võttis meilt selle kotikese ja saatis minema.

See kamm kõik läbi tehtud suunati meid esimesest terminalist välja ning me pidime kõndima kõrvalmajja teise terminali, kus oli vaja uuesti check in teha, sest Aucklandis nad ei andnud meile Maui pileteid. Chek ini tehes printis aparaat meile pagasile suured kleepuvad sildid ka ikka kaasa ja me mõtlesime, et kas me oleme nüüd kõigest valesti aru saanud ja meie pagas on ikkagi seal esimeses terminalis kuskil rändom hunnikus. Otsisime tädi, kelellt küsida. Õnneks nad prindivad nende jaoks, kes ei saa aru, et peab sinna hunnikusse ära andma oma pagasi, seega võttis klepsud ja viskas ära. Siis läksime uuesti turvakontroll ja sellega olime uuesti turvatsoonis. Avastasime, et seal on ka lounge ning meil oli vähe aega, seega läksime sinna. No see lounge oli küll üsna prügi — said võtta õuna, banaani, komme ja krõpse või mingi võileiva ning juua musta kohvi, espressot, teed või õlut. Valik ühesõnaga oli küllaltki kesine. Meil polnud vaja palju oodata ning varsti juba lendasime Maui suunas.

Lennujaamast haarasime omale rendiauto, sest avastasime ükspäev, et Maui on vähe suurem ning me asume vähe kaugel ja tahaks vähe ringi ka vaadata. Seega Riina jälle rooli ja hakkasime paarutama. Parempoolse liiklusega kohanemine õnneks läks vähe lihtsamalt ning varsti juba olimegi teel uude koju.

Teepeal jäi kohe silma, et inimesi ja autosid on jõle palju, aga ilm ja temperatuur olid väga mõnusad juba. Riinalt tuli iga natukese aja tagant “Karl… Me oleme Hawaiil!!”… Meie võõrustaja oli jätnud pika nimekirja erinevatest asjadest, mida teha ja võtsime ka omale terve hunniku plaani. Vaatasime netist välja ühe sushikoha, sest Riinal käisid juba pikalt neelud selle järgi ning hakkasime jälle paarutama. Lisaks oleks vaja ka poodi minna ja omale adapter hankida… Jälle…

Pisikesed teed on siin üsna kehva kvaliteediga ning ostsustasime edaspidi vältida, aga jõudsime Ho’okipa parki ranna ääres, kus meid tervitas ilus ookeanivaade ning trobikond surfareid. Kilpkonni, kes seal käima peaks, me ei näinud seekord. Suundusime edasi Kihei-sse, kus plaan oli korraks randa minna ning siis juba süüa. Randa minekuga läks vähe kiireks, sest päike vajub siin jõle kiiresti ning kell 17.40 juba kukkus alla — me jäime täpselt 2 minutit hiljaks ilusale päikeseloojangule, aga pole hullu. Jalutasime seal natuke mööda promenaadi ning vaatasime, kuidas mingid peod toimusid.

1054 Togonashi Sushi ootas juba pikemat aega ning sinna me ka nüüd suundusime. Tegemist on väga väikese kohaga — isa ja tütar vist, kellest üks on kokk ja teine on ettekandja. Sushi oli kallis, aga maitseelamus oli seda väärt — nautisime Pokat, misosuppi ja koka special sushit ning istusime pikemalt oma jookidega juttu rääkides.

Sealt edasi viis tee meid erinevatesse poodidesse, kust üritasime leida omale adapterit, kuni lõpuks saime teise Targetist. Teepealt võtsime kaasa ka toidukraami, et ei peaks koguaeg restoranides sööma ning siis tagasi koju. Vaja natuke asjalik olla ning lõpuks ka magada — väga pikk päev on olnud ikkagi ja energiat vaja koguda, et Mauil ringi askeldada paar päeva enne Molokaile minekut.