Jõulud USAs

Pühadeaja suunal Oaklandis, San Franciscos, Palo Altos ja Carmelis koos CJ ja Alixiga ning siis juba Vegas Baby.

San Francisco

Meie esimene öö Oaklandis möödus keskpäraselt. AirBnB kirjeldus mainis küll, et rongi võib kohati kuulda olla, aga see oli rohkem nagu rong sõidaks toast läbi või vähemalt ülakorrusel, kui natuke kuulda. Sellegipoolest olime piisavalt väsinud, et meid väga ei huvitanud ning pärast külje keeramist magasime rahulikult edasi.

Plaan oli üle vaadata SF enne kui me lõuna suunas liigume, seega alustuseks võtsime suuna BARTi peale. Hommikul kodust väljudes aga selgus, et meie Oaklandi piirkond oli üsna räämas ja meenutas suuresti getot — poollagunenud majad, roostetavad autod, palju prügi ja kodutuid jne. Pole hullu, kõigest üks öö veel.

BARTi sõit möödus suuresti vaieldes rikkuse ja vaesuse mõistete sisu üle ning oli täiesti jabur, sest me olime täiesti ühel nõul ning kogu vaidlus keerles selle ümber, kuidas seda parem selgitada oleks.

BART viis meid ilusti Embarcodero keskuse juurde, kust me võtsime suuna lähedal asuva sadamahoone suunas, mille ümber oli kogunenud jõuluturg. SFile omaselt nägime ka kohe ühte meeleavaldust beebide ümberlõikuse vastu, mis kasutas ilusti veriseid ülikondi jms oma sõnumi tugevdamiseks.

Kõht oli juba vaikselt tühi, seega võtsime suuna Sushirrito nimelisse kohta, mis oli kunagi üks põhilisi lõunasöögi allikaid kui me siin tööd tegime. Tegemist on söögiketiga, kus valmistatakse sushi burritosid, mis on väga head. Riina kartis, et ta ootused on juba liiga kõrged olles kuulnud meie jutte, aga esimene amps tõestas selle hirmu alusetust.

Kõht täis tegime me tiiru SFis ringi, kus ma näitasin Riinale kohti, kus me tööl käisime ja kus elasime. Jutustasin seiku meie kunagisest elust siin linnas ning vahepeal käisime magneteid otsimas üsna edutult. Nõnda me kõndisime hea kümmekond kilomeetrit kuniks enam ei viitsinud ning oli aeg õhtusöögi peale mõtlema hakata.

Riina neelud käisid ammu juba Berkleys kunagi söödud pasta järgi, kuhu Martti meid 2009 aastal viis. Seega küsisime üle kus paikneb, ning võtsime suuna BARTiga Berkleysse. Saime teha ühe mõnusa jalutuskäigu läbi ülikooli campuse, kus oli hea meenutada vanu aegu ning siis juba mõnus pasta. Gypsy’s pakkus mõnusat kanapasta elamust — nende süsteem on väga kiirtoidulik, aga toit ise seevastu on väga maitsev. Sellest annab tunnistust ka uhke parima itaalia toidu auhindade rida leti kõrval.

Isutas natuke veel magusa järgi, seega hakkasime vaikselt jalutama mööda ühte suuremat tänavat lootusega leida mõni mõnus kohvik. Tänav läks järjest pimedamaks ning restorane ja kohvikuid järjest vähemaks, kuniks me üsna pimedas juba kõndisime ning Riinal tuli tahtmine hoopis koju minna. Sel hetkel, aga leidsime üle tee ühe hubase koha, mis loomulikult ka lahti, sest vaatamata pimedusele oli kell kõigest 18.00. Nautisime kakaod, creme bruleed ning mõnusat jõuluhõngulist magustoitu kuni olime valmis koju minema. Selle kohapealt aitas jälle Lyft välja, sest hinnavahe ühistranspordiga oli kõigest 2 dollarit ning ajavõit umbes tund.

Palo Alto sõbrad

Oli aeg saada kokku Riina ülikooliaegsete sõpradega, mis tähendas kolimist Palo Altosse Alixi juurde. Hommikul ärgates ma hakkasin vaatama transpordivõimalusi ning tuli välja, et USA ei oska ikka ühistransporti korraldada. Meie tee Oaklandist Palo Altosse oleks ühistranspordiga võtnud kaks ja pool tundi ning maksnud umbes 28 dollarit. Parem variant oli sõita BARTiga natuke lõunasse ja võtta siis Uber, mis tähendas tunni ajast ajavõitu ning ka odavama hinnaga kui ühistransport. Mis süsteem see on, kui mul on odavam taksoga sõita kui ühistranspordiga.

Alix ise oli parasjagu suures koristushoos kui me kohale jõudsime. Ta selgitas meile, et kogu segadus on nüüd lukustatud ühte tuppa, kuhu keegi kunagi minna ei tohi ning me saame diivani omale hõivata. Suur korteriingkäik näitas, et tegemist ühe hubase väikese, väga sopilise 1920ndatel ehitatud korteriga. Korter ise asub väga lähedal Stanfordi ülikoolile, kus haiglas Alix ka oma residentuuri teeb. Alix nimelt on CJ sõbranna, kes käis kunagi külas Eestis Riinal ja sealt nad ka tuttavaks said.

Olles asjad maha pannud ja omale voodikoha tekitanud saime lõpuks ühendust ka CJga ning leppisime kokku õhtuse koossöömingu. Kohalikud juhendasid meid Tacolicious nimelisse kohta, kus me ilmselgelt saime jutustamise kõrvale hunniku tacosid ära süüa. Kokkusaamine jätkus Alixi juures ning pärast mõningast muljetamist oli kell juba pea 23 ning aeg ammu magama minna — residentide elu ei ole kerge siin.

Tervena haiglas

Alix lahkus juba kell 6 hommikul jättes meid rahulikult põõnama kuni 11ni. Ajasime siis lõpuks omale kargu alla ning võtsime suuna poodi. Kilomeetri kaugusel asuvast Trader Joe nimelisest poest saime kõik vajaliku nii hommikusöögi kui peatselt valmiva kräsupea koogi jaoks.

Kui Riina veetis suure osa järgnevatest tundidest koogiküpsetuslainel, siis mina tegin tööd kuni enam ei viitsinud ja siis läksin mängulainele. Kella 16 kandis jõudis Alix koju tagasi ning kuna tal oli veidike aega enne oma õhtuseid ülikoolikohustusi, siis lubas Riinale oma haiglat näidata.

Nõnda me siis läksime Stanfordi haiglasse, kus kõndisime ühest osakonnast teise. Alix kirjeldas meile haigla elu ja olu ning tutvustas meid oma kolleegidele. Viimased olid loomulikult täiesti jahmunud, et mõni inimene tahab haiglasse ringkäigule tulla. Haigla ise oli päris suur, kuid kõigest kolmekorruseline. Samas kõrvale ehitatakse uut osa, mis suurem ning kuhu osa funktsionaalsust ümber kolib.

Alix ise läks pärast uutele inimestele ülikoolielu tutvustama, seega me jäime omapead. Võtsime kätte ning jalutasime Palo Alto keskusesse sööma. Pärast mõningast debatti ning edasi tagasi kõndimist otsustasime Alixi soovituse kasuks ja läksime Burma Ruby (Myanmari toit) nimelisse kohta sööma. Toit oli väga huvitav, maitsekas ning mõlemad jäime rahule oma otsusega soovitusi kuulata.

Ülejäänud õhtu möödus hubaselt kodus. Koju jõudes “Echo, play Christmas music” ja siis diivanil jõulukuuse valguses jõulumuusikat kuulates, videoid ning sarju vaadates ning arvutimänge mängides. Mõnus rahulik jõuluaeg.

Carmel by the sea

Oli käes teisipäev ning CJ lubas meile näidata oma pere suvilat ning viia vähe linnast välja. Seega ennelõunal tuli ta meile järgi ning poolteist tundi kiirteed viis meid Carmeli. See on väike linn Monterey lähedal ookeani ääres. CJ perekonnal on seal üks päris suur maja, kuhu me viskasime oma asjad ning edasi viidi meid veinidegusteerimisele kohalikku veinimõisa.

Me polnud uksestki sisse saanud kui veiniklaas pihku pisteti. Istusime siis oma veiniklaasiga maha ning alles siis tuldi küsima, et mis soovi meil on ka tellida. Otsustasime kuuekäigulise veinimenüü kasuks ning nõnda jutu ja veiniga möödusid järgnevad tunnid.

Kuna siiani polnud veel suuremat midagi söönud, siis edasi oli Viva La Mexico ehk mehhiko toitu sööma jälle. Seekord margaritade saatel sai söödud chimichangasid. Riina loomulikult otsustas, et minu kange margarita on tema vürtsikast margaritast parem ja seega vahetas joogid ära. Mul polnud sellest suurt midagi, aga vaikselt hakkasime joogiseks jääma.

CJ tahtis kommionu olla ja seega ta viis meid pärast veel Carmeli šokolaadipoodi, kus sai sips liiale mindud ning hea hunnik erinevaid maiustusi ostetud (Riina oli letiääres edasi tagasi “ma tahan sedaaa ja sedaaa ja sedaaaaa”), mida siis õhtu jooksul nosida. Üldiselt oli plaan, et me kõiki erinevaid maitseid jagame ning pool ja pool. Pärast aga selgus, et mõned maiustused olid kuidagi ära kadunud ilma, et ma oleks midagi neist näinud. Maiasmokaga reisimise rõõmud.

CJ tahtis ka pudeli lahti korkida ja seega nendejuures tagasi olles me rüüstasime mitut külmikut, baari ja veinikeldrit, mis neil keldrikorrusel asub. Ülejäänud õhtu möödus kaartide, laaberdamise ja lollitamise lainel. Kuni ükshetk me väsisime ja hakkasime filmi vaatama, mispeale Riina jäi juba magama. Kell 21.30 läks CJ magama ning Riina ärkas seepeale üles ja me ka läksime magama.

Vaikne Carmel

Öösel oli korduvalt kuulda, kuidas Riina vaevles oma eelneva otsusega minu margarita ära juua ja seega hommikuks oli ta üsna räsitud olemisega. Mina suutsin ka kohe hommikul tekitada WC potis ummistuse, mis ei olnud ilus vaatepilt. Seega esimesed tund aega uuest päevast sai veedetud selle probleemiga tegeledes. Kõigepealt proovisime küpsetuspulbri ja äädika segu, mis peaks olema kodutehtud torusiil. Ei toiminud ja minu loometöö hulpis rõõmsalt edasi ohtlikult poti serval. Egas midagi, tõmbasin kilekoti kätte ja koukisin vähe inimlikumaks olukorra ning läksin CJle rõõmsat uudist teavitama. Õnneks ta oskas otsida kohe välja pumba ning pärast mõningast asjatamist hakkas kõik uuesti liikuma ning räsitud Riina sai duši alla ligunema minna.

Pärast mõningast vegeteerimist läksime käisime Carmeli linnas ühes Itaalia restoranis pitsat söömas ning siis vaatasime ranna üle. Rand oli väga ilus lai, mõnusad lained ning palju koeri jooksis rõõmsalt ringi. Kuna siiski talveperiood ja vesi üsna jahe, siis vees me väga palju kedagi ei näinudki.

Edasine päev möödus vegeteerides/tööd tehes ja siis tagasi Palo Altosse sõites, väike “Echo, christmas music” ning lebo diivanil. Ükshetk jõudis ka Alix, kes lubas, et mingi tunnikese pärast võiks koos kooki süüa, aga ta enne teeb veidi mingit presentatsiooni. Me leidsime ta klapid peas ja läpakas süles magamas ning otsustasime mitte segada. Riina kustus varsti pärast seda ja mina ka väga pikalt üleval ei olnud.

Stanford

Meie lihtne päevaplaan algas lõunase jalutuskäiguga Palo Altosse, kus plaan oli rameni kohta sööma minna. Alix oli rääkinud, et on üks kiidetud koht, kuhu ta pole ise jõudnud, sest alati on suur järjekord. Mõtlesime, et meil aega on ja võibolla praegusel ajal nii pikk järjekord ei ole. Kohalejõudes leidsime eest puupüsti täis restorani ja mitmekümne inimeselise järjekorra. Egas midagi, järjekorra lõppu ja jäime ootama. Kõigest 50 minutit hiljem saime ka juba uksest sisse.

Koht keskendub ainult ramenile, seega menüü just väga laialdane polnud, said valida 5 rameni vahel ning siis omakorda valida erinevaid asju nagu nuudli paksus ja vürtsikus jne. Lõpuks võisid erinevaid lisasid ka endale võtta nagu muna või ekstra liha vms. Arusaadavalt ei läinud tellimusest toiduni ka väga pikalt ning varsti saimegi nautida väga head ramenit. Mõlemad olime oma valikuga rahul, kuigi tunnistama peab, et Riina roheline ramen oli parem kui minu originaal. Kokkuvõttes on tõesti väga hea koht, aga 50 minutit ootamist väärt ei olnud — võibolla mingi 15–20m maks.

Edasi kõndisime Stanfordi, kus Riina sai siis lisaks eelnevalt nähtud haiglale vaadata ülejäänud ülikooli. Või noh osa sellest, kuna see ülikoolilinnak on nii suur, et me kõike küll läbi ei käinud.

Tagasiteel võtsime poest ühe eggnogi veel joomiseks ning siis koju “echo, christmas music” ning sai natuke tööd nokitseda või Netflixi vaadata. Alix ükshetk kirjutas, et tal läheb pikemalt ning ei saa õhtul plaanitud väljaminekule tulla. Sestpeale rääkisime CJga ja tundus, et jääb täitsa ära minek. Kuid siis kui me juba mõnusalt kodusel lainel, siis CJ avastas, et võiks ikka minna ning tunnike hiljem oli ta meil Uberiga ukse ees — aeg Palo Alto Cougar Nightlife näha.

Tegemist on spetsiifilisemalt ühe kõrgema klassi baariga, kus paljud vallalised — sageli natuke vanemad naised ning inimsuhetes kogenematud rikkad IT inimesed käivad suhtlemas. Dünaamika on huvitav ning koht ise oli ilus nagu võis oodata. Võtsime omale väikesed joogid ja istusime maha, rääkisime juttu ning jälgisime showd. Riina nägi naarits kaelas, tikkontsad ja miniseelik seljas venelannasid paari tüübiga suhtlemas, kes olid korralikult purjus ning üks neist seletas parasjagu oma kuue erineva maja asukohta, et tal on nii raske elu ja ta ei tea, kuhu ta jõule veetma peaks minema.

Väsimus oli ikka sees, seega kaua polnud ning sõitsime tagasi koju, kust leidsime Alixi jõuluküpsiseid tegemast. Rääkisime vähe juttu veel ning ütlesime tsau, sest tal reede tööpäev ja pärast seda kohe lennukile ning meie päeval minema, seega rohkem ei näinudki.

SF peldik

Meie buss Las Vegasesse oli ostetud laupäevaks, seega reedene öö tuli järjekordselt San Franciscos. Sõitsime lõunase rongiga sinna ning jalutasime oma 2 kilomeetrit rongijaamast hotelli. Meie hotell asus põhitänava (Market street) kõrvaltänavas täitsa kesklinna ääres, mistõttu me polnud üldse valmis selleks vaatepildiks, mis seal oli. Need 75 meetrit, mis mööda Turk streeti oli hotellini kõndida me möödusime umbes 20st kodutust, kes oma telkidega seal magasid ning eri joobeastmetes ringi jaurasid ja oma väljaheidetes elulesid. Ega meie “hotell” ka suurem asi just polnud ning kolm metallist turvaust sisenemisel ei andnud ka suuremat kindlust ümbruskonna turvalisuse osas. Viskasime suuremad kodinad maha ning hoolikalt inimsitta vältides kõmpisime kesklinna poole tagasi.

Meil oli endiselt vaja magnetit California kohta, seega asusime seda otsima. Teepeal vaatasime üle koha, kus homset päeva töölainel veeta ning tiirutasime kesklinna juures ringi. Lõpuks võtsime suuna Hiinalinna, kust me ka oma magneti leidsime.

Edasi viisin ma Riina sööma oma vanasse lemmikusse hiinakasse, mis vahepeal oli kõvasti populaarsust kasvatanud ning järjekord oli isegi uksest välja. Õnneks paljud seltskonnad olid suuremad ning me saime juba 5 minutiga omale laua. Firecracker kana, oad ja pelmeenid täitsid suurepäraselt kõhtu ning pakkusid ka head maitseelamust. Nõustusime mõlemad, et peaks kodus rohkem ube tegema hakkama.

Edasi viis tee meid tagasi meie toredasse ööbimiskohta. Õnneks ma pakkusin Riinale piisavalt kindlustunnet, et ta tuli koos minuga sellest vähemvedanud inimeste hulgast uuesti läbi ning ülejäänud õhtu möödus Westworldi osasid vaadates. Öösel nägin unes, kuidas ma madude ja usside eest ära hakkasin lendama ja üsna ärev olukord oli (seda ka Riina arust, kes kuulis, et ma olin väga pealiskaudselt hingeldanud) ning üks uss liikus mulle hüppega õhus järele ja ma haarasin tast äkiliselt kinni…. ja tuli välja, et see oli tegelikult Riina käsi, mis mind üritas ülesse äratada. Sellepeale sain teada, et ta kunagi mind enam ülesse ei ärata ja üleüldse ta arvas, et kui keegi teda ründab, siis on see mõni hotelli külaline, mitte ta kihlatu.

Pikk päev SFis

Meie check-out oli kell 10 hommikul ning buss kell 22.50, seega meil oli tervelt 13 tundi vaja sisustada San Francisco linnapeal. Sellele ei aidanud kaasa jõulude lähedus, mistõttu pooled kohad suletud. Meie varasemalt väljavaadatud kohta jõudes selgus, et sealseid töölaudu kasutada on vaja USA telefoninumbrit, mida meil loomulikult polnud, seega pidime omale uue koha otsima.

Vaatasime natuke ringi kuniks leidsime Joe and the Juice nimelise koha, mis tundus täitsa decent. Võtsime omale kerge hommikusöögi ning järgnevad tunnid möödusid töölainel, kuniks kõht uuesti tühjaks hakkas minema. Pakkisime asjad kokku ning läksime võtsime uuesti Sushirritost ühe mõnusa eine.

Olime omajagu kohti välja vaadanud, kuhu võiks minna ja nõnda me siis kõmpisime ühest kohast teise leides järjest silte, et suletud või varsti sulgemas jne. Ei tahtnud ka minna kohtadesse, mis kell 19 kinni pannakse ja nõnda me lõpuks jõudsime Tabletop Tap Roomi, mis tundus mõnus koht olemiseks. Saab süüa, juua ning lauamänge mängida. Seda me siis ka tegime — väike õlu, tee, kanatiivad ning Codenames ajaviiteks.

Olime üsna hubaselt end sisse seadnud ning arutasime juba, mis pitsat võtta kui järsku tuli teenindaja meie juurde arvega — tuli välja, et koht on broneeritud kella 19st edasi ning kuna meie laud viiakse ka minema, siis me võime kas baarileti äärde kolida või ära minna.

Kodinad jälle koos suundusime järgmisse pubisse, mis natuke maad eemal. See oli selline väike kohalik aegunäinud pubi. Võtsime mõned õlled ning mängisime kaarte, kuniks tuli mõte õhtust süüa. Tuleb välja, et see on üks viimaseid “great dive bars” USAs. Riina oli välja vaadanud uue koha, kust võiks head söögipoolist saada ning aega veeta kuni minekuni.

Sinna jõudes selgus, et nad on suletud loomulikult — seekord mitte pühade pärast vaid mingi koristus vms. Kehitasime õlgu ning läksime uut kohta otsima — 20 minutit sai veedetud ühes ostukeskuses enne selle sulgemist ja siis läksime burgerit sööma. Mõttetu koht oli, aga tiksusime oma aja ära ning lõpuks oli bussiaeg kätte jõudnud.

Bussipeatusest leidsime terve hunniku inimesi juba seismas ja kottidega ootamas, aga mida polnud, oli buss. Ootasime ja ootasime kuni lõpuks tuli ka buss 30m pärast lubatud aega. Trügisime bussi ning hakkasime vaikselt tiksuma Las Vegase poole.

Bussisõit oli 11 tundi, üsna ebamugav ning vahelduvate probleemidega. Kõigepealt oli seal päris palav ning lärmakas, siis esimeses peatuspunktis tuli mingi suurem draama ühe reisijaga bussi eesotsas. Meesterahvas väidetavasti oli katsunud oma kõrval istuvat magavat naist ning toimus suurem karjumine üksteise peale kuniks ükshetk kõik maha rahunesid ja sõit jätkus. Pärast järgmist peatuspunkti pandi ventikas tööle maksimumis ning sealt edasi oli bussis rämedalt külm. Draamat jätkus ka valede kohtade peal istuvate inimestega ning kohtade puudusega. Positiivsest küljest oli meil wifi ja vool ning me säästsime bussisõiduga umbes 400 EURi, sest lennupiletid pühade ajal Vegasesse olid utoopiliselt kallid.

Rahulik Vegas

Buss pani meid maha Ceasar’s Palace ees, kust me saime kaks kilomeetrit mööda Strippi kõndida oma hotelli Luxor. Teepeal nägime ja meenutasime viimast korda kui me 9 aastat tagasi koos Vegases olime ning ma sain lisada oma 4 aasta taguseid kogemusi ning Riina rääkis veel, kuidas nad perega omal ajal Las Vegases aastavahetust pidasid. Olime üsna väsinud ja räpased Luxorisse jõudmise ajaks. Kuna meie toani veel omajagu aega, siis istusime maha ja jäime ootama.

Ma olin teinud precheck-ini ära ning meil oli vaja oodata emaili, mis ütleks, et meie tuba on valmis. Ootasime ja ootasime, aga kinnitust ei tulnud. Lõpuks ma installeerisin igavusest MGM appi omale telefoni ning seal sisse logides oli ees teavitus, et broneeringuga on mingi küsimus ja ikka on vaja tavaletti minna. Tuleb välja, et vaatamata lubatud emailile on toa teavitused ainult appis — ei tea kui kaua me asjata ootasime, aga noh mis teha. Tegime siis check-in läbi ning tuppa jõudes oime natuke pettunud — tuba oli küll suur, aga sisustus ja kõik oli iganenud ning ei jätnud head tunnet. Pöörasime otsa ringi ning läksime tagasi registratuuri. Kümmekond minutit hiljem astusime oma upgradetud tuppa sisse, mis oli kõvasti ootuspärasem.

Saime lõpuks end pesta ja inimese tunde tagasi ning pärast mõningast vegeteerimist läksime ka sööki otsima. Pärast kolme kasiino läbivaatamist otsustasime Excaliburis oleva itaalia restorani kasuks. Tellitud pasta oli nii suur, et sellest oleks tavaolukorras 3 söögikorda saanud, aga kuna tegemist oli meie päeva esimese ja ka viimase söögikorraga, siis oli täpselt paras.

Väsimus oli ikka korralik, seega läksime varsti tagasi tuppa ning ülejäänud õhtu möödus vegeteerides ning varsti ka magama jäädes.

Jõulud Vegases

Mis on jõulud ilma eestlastele kohase ülesöömiseta? See oli ka meie mõte hommikul, mistpeale me otsustasime võtta Luxori buffee päevapileti mõlemale. Nõnda me siis alustaisme korraliku hommikusöögiga, kuhu alla mahtus kõikvõimalikku head paremat ja magusat ja mimosasid jne.

Kõht mõnusalt täis läksime pokkeriturniiri mängima — 20 inimesega No Limit Texas Hold’em. Kõigepealt saime veel natuke nalja minu nimega, sest administraator registreeris mind algselt Donna Karl nime all — ei tea, kuidas Düünast selline asi välja võluda, aga kuna ma märkasin seda ja läksin küsima, siis tehti asi korda.

Meid pandi eri laudadesse istuma ning esimesed 75 minutit olime eri laudades. Mul kaart ei jooksnud ja seega tiksusin vaikselt ning ootasin oma paar kätt, millega stacki kasvatada. Kui esimene paus tuli, siis avastasin, et Riina oli kõrvallauas puhta töö teinud ning valdav osa chippidest oli tema käes. Pärast pausi tuli ka kohe finaallaud ning sealt läks mäng juba üsna brutaalseks, sest blindid tõusis ikka jõhkralt. Top 3 inimest said raha ning kahjuks ei õnnestunud meie eelnevalt planeeritud topeltvõit, sest ma jäin 4ndaks. Riina tegi teistega spliti ning esimene turniir ilusti kasumis lõpetatud.

Sai ka räägitud ja ühtviisi imestatud diileriga, et Vegas on jõulude ajal väga perederohke. Paljud inimesed tulevad sel ajal siia koos oma väikeste lastega ning keegi meie lauas ei suutnud välja mõelda miks. See on täiesti ebaloogiline — sa ei saa lastega kuhugi kasiinodesse minna, sest kõik hasartmängurlusega seotud alad on alla 21 keelatud ning samal ajal ei saa sa lapsi ka kuhugi üksi jätta. Seepeale rääkis diiler ka loo, et neil oli eelmine päev lauas üks tüüp kõik sisse visanud ja ära läinud ükshetk puhtalt selle pärast, et tema kord oli lapsi hoida ning naise kord lõbutseda.

Käisime vahelduseks uuesti söömas oma buffees ning siis juba tagasi kella 17sele turniirile. Seekord nii hästi ei läinud — mul küll hakkas kaart jooksma vähe paremini, aga sain AA ning preflop all in, mis lõppes vastase emandakolmikuga. Kui ei vea, siis pole midagi teha. Riina oli veel mängus, seega ma tiksusin väheke ringi, aga varsti pärast pausi finaallauas kukkus ka tema välja.

Otsustasime, et aitab tänaseks pokkerist ja seega tiksusime natuke ringi ja mängisime natuke slotte, kuniks suundusime sööma uuesti ja siis juba tuppa magama. Homme siiski pikk sõidupäev ees ja vaja väheke puhata.

Grand Canyon

Päev algas väheke vaevaliselt, sest Riina ei jäänud õhtul üldse magama ja seega ta ka ei olnud kell 6.20 väga ärkamisaldis. Või täpsemalt öeldes ta oli väga vapper sõdur, kes oli valmis end üles ajama, aga ma leidsin, et see pole seda väärt — eriti arvestades, et tal on pea 10 tundi vaja roolis istuda. Nii me siis magasime tunnike veel kuniks lõpuks üles ajasime. Lyft viis meid ilusti rendiautode juurde ja sealt hakkas juba pikem sõit Grand Canyonisse.

Esimene peatus oli Hoover dam, mis on mõnusalt võimas ehitis ikka. Kuid sellegipoolest oli huvitavaim aspekt vaadata kuidas viimastel aastatel on pika põua tõttu veetase korralikult langenud. Tegime oma väikese tiiru, mõned pildid ning siis juba paarutasime edasi.

Varsti jõudsime Kingsman nimelisse linnakusse, kust mõtlesime midagi natuke hamba alla võtta — puuvilja või nii. Esimene pood, kuhu me läksime oli aga rõvedate hindadega (1 dollar banaan) ja seega asusime vähe mõistlikumat poodi otsima. Järgnevad neli suurt poodi (Safeway, Wallmart etc) olid suletud — jõulud. Me vist ei mõelnud hästi läbi oma plaani. Õnneks leidsime ühe Safeway, mis oli veel lahti ja nõnda me jätkasime oma sõitu juba kotitäie banaanide, apelsinide, viinamarjade ja muuga. Riina Facetimes ka oma perekonnale, kes sellel hetkel jõule pidasud. Autosõidu ajal sain Riinale tutvustada USA stiilis beef jerkyt, mida ma sujuvalt korvi olin lisanud sellel ajal kui ta suhtles telefonis. Samas oli ta oli väga meeldivalt üllatunud, sest see on ikka midagi muud kui Eestis müüakse..

Edasised tunnid möödusid minul seda monstrumit kirjutades ja Riinal paarutades, aga lõpuks kella poole kolme ajal jõudsime me Grand Canyonisse. Ja meie rõõmuks selgus, et kui poed olid jõulude tõttu suletud, siis ka pargi töötajad on suuresti puudu ja seega sisenemine parki tasuta.

Grand Canyon on võimas — tohutult massiivne auk maa sees, mis on täiesti hoomamatu suurusega. Oled seal serval ja vaatad seda kuristikku ning imestad. Asja teeb veel muinasjutulisemaks ning näiliselt võltsimaks fakt, et see ongi auk — kui vaadata silmapiirile, siis kõik on ühtne tasapind. Oleks seal eri kõrgustesse ulatuvad mäed, siis kogu see koht jätaks hoopis teise mulje, aga praegu on see justkui lamedaks lükatud plats, kus on miljoneid aastaid süvendustöid tehtud.

Lisaks kanjonile endale pakkus huvitavat elamust ka lumi — koht ise on piisavalt kõrgel, et seal oli temperatuur nullis ning vahepeal sadas vaikselt lund. Lumi oli ka puude all maas ning seda saime hiljem ka tagasisõidul omajagu, mis enam nii lõbus pole, sest pole ju talverehve.

Ja kolmas huvitav elamus olid hirved, kellel oli meist täiesti savi. Nimelt me kõndisime kanjoni servalt tagasi auto suunas, laulsime ja rääkisime kõva häälega ning järsku oli meist 2 meetri kaugusel 3 hirve. Nood mälusid oma rohtu ning vaatasid meile sellise näoga otsa, et mis me nüüd tahame. Tegime mõne pildi ning liikusime teistpool teed vaikselt edasi. Eemalt saime näha veel, et neil oli ka autodest täitsa suva, sest nad tatsasid rahulikult seal autotee ääres ja ületasid teed teist nägu tegemata.

Tagasitee pargist sai alguse päikeseloojangul ning oli lihtsalt pikk sõit. Kuulasime jõulumuusikat, rääkisime juttu ning arutasime, kuidas siin see 10 tunnine sõit on ikka palju palju kergem kui oli Uus-Meremaal. Seal olid kitsad teed, kehv teemärgistus ja kurvid iga natukese aja tagant. Siin kõrbes on lihtsalt sirged laiad teed ja anna minna.

Rendiauto tagasiviimine suuremaid probleeme ei valmistanud ning sealt sõitsime juba Lyftiga koju. Meie autojuht rääkis kuidas Bellagios on mingi suurem jõulukonservatoorium ning järjekord sinna on meeletu. Tuppa jõudes mõtlesime siis küll natuke vastumeelselt, et peaks ka minema tegema väikese jalutuskäigu ja vaatama seda Jõulu-Vegast.

Kõmpisime läbi kasiinode nii palju kui sai Bellagio poole ning nägime omajagu jõulutulesid ja muud. Bellagio väljapanek oli küll suur, aga samas väiksem kui me arvasime ning rahvast oli ka murdu. Väljas oli jahe ning me väga ei viitsinud ka, seega kõndisime üsna pea hotelli tagasi ja Riina kustus nagu pirn poole minutiga magama ja ma läksin ka varsti unemaale.

Shoppama ja sööma

Magasime pikalt, sest eelnev päev oli ikkagi üsna väsitav olnud ning ajasime lõpuks kella 11 ajal end üles. Alustuseks oli mõte välja selgitada, kuidas Unitedi pagasi check-in poliis on siin Vegases, aga veebileht oli neil üsna kasutu ning telefoninumbrile helistades vastas masin, mis üsna kiiresti sattus lühisesse. Pärast mõningast üritamist andsime alla ning mõtlesime, et savi — läheme täna shoppama, sest mõningad asjad oleks vaja välja vahetada ning homme vegeteerime kasiinos lennuni.

Nõnda siis võtsime ette ja alustuseks kõndisime hommikust sööma. Koht asus meist paari kilomeetri kaugusel ning tee sinna oli mööda kiirtee serva ning üsna üksildane — ei näinud kõndimas kedagi. Koht ise oli huvitava konseptsiooniga — nimi on SkinnyFATS ning menüü on jaotatud kahte poolde: skinny ehk tervislik ja happy ehk vähemtervislik. Toidud olid aga väga head ning jäime mõlemad rahule.

Edasi tatsasime juba Outleti keskuse poole, kus tee oli endiselt sama üksildane. Keskuses oli rahvast murdu nagu oli arvata ning meie kaks ukerdasime seal vaikselt ühest poest teise ja vaatasime omi asju. Kolm tundi läks väga kiiresti, sest proovimist ja ootamist oli palju ning siis pidime juba jooksma — õhtuks oli pandud restoranibroneering ja enne seda veel hotelli minna.

Kiirelt hotellist läbi ning saime Lyftiga, küll väikese hilinemisega, sõita kaugele kaugele gurmee bistroo restorani nimega EATT. Lootsime küll algselt oma jõuluõhtusööki Gordon Ramsay restoranis tähistada, aga see oli ammuilma täis broneeritud ja meie ärkamine 3 nädalat enne jõule oli vähe liiga hilja. Sellele vaatamata oli EATT restoranis nii toit kui teenindus väga tasemel. Eriti muljetavaldav oli fakt, et kuna me tellisime ühed söögid, siis meilt küsiti, kas me jagame ning toodi lisaks toidule mitu taldrikut selle jaoks. Nõnda me jutustasime ja nautisime oma õhtusööki, kuniks aeg tagasi minna.

Läksime käisime hotellitoast läbi, pakkisime asjad kokku, vahetasime riided ära ning läksime kasiinosse. Alustuseks käisime vaatasime üle Luxori nüüdseks avatud e-spordi ruumid. Peab ütlema, et päris lahedad on ning mõne huvitava võistluse puhul oleks päris hea vaadata.

Riina oli juba mitu päeva tahtnud blackjacki proovida ning nõnda me suundusime Excaliburi. Blackjack oli väga lõbus ning helde selles osas, et ei söönud raha ära. Seega me istusime seal ja nautisime 1 dollari jooke ning mängupõrgu meelelahutust kuni 3ni hommikul. Vegas ikkagi — jäime isegi kasumisse nautke.

Bye bye Vegas

Lend Vegasest New Yorki oli meil alles hilisõhtul — terve päev vaja jälle sisustada. Kuna meie varasem kogemus on näidanud, et pagasiga võib teinekord üsna raske olla varakult lennujaama minna, siis otsustasime kasiinos vegeteerida. Kirjutasime end hotellitoast välja, andsime pagasi hoidu ning läksime alustuseks hommikust sööma.

Selleks käisime Lyftiga edasi tagasi SkinnyFATSis, kuna toit seal oli väga hea ning meie promocode võimaldas meil seda edasi tagasi sõitu vaid paari dollariga teha.

Hea hommikusöök seljataga läksime tagasi Excaliburi, sest oli aeg pokkeriturniiriks. Mängijaid oli seekord 3 laua jagu ning me mõlemad kukkusime masendavalt kiiresti välja, sest õnn polnud meie poolt. Üks sai kolmikuga mastilt pähe ning teine andis enamik chippe pocketiga teise jooksva kolmiku kätte. Kuna pokker valmistas pettumuse läksime uuesti blackjacki mängima, kus tiksusime omajagu aega ning vahepeal olime plussis kuid lõpuks jäime natuke miinusesse. Lisaks proovisime veel natuke slotte, aga need võtsid kiiresti raha ära ja polnud mõtet palju aega sinna panna.

Kasiinodest oli kopp suht ees juba, seega võtsime siiski suuna juba lennujaama. Peale kerge lörtsisaju, mida nägime hotellist väljudes, möödus ülejäänud teekond väga libedalt — Unitedi teenindus aitas meid rõõmsasti pagasi ära andmisega (mis sest, et me olime 5 tundi enne lendu kohal), turvakontrollis polnud üldse järjekorda ning saime ilusti lounge istuma.

Nüüd on jäänud mõned tunnid väljalennuni ning siis juba New York ja elu suurlinnas.

PS! Üks veidramaid asju, mis siiani USA mandril on silma jäänud, on nende jootraha kultuur, mis tundub olevat täiesti jaburaks kätte läinud. Lähed kiirtoidu kohta sööma, siis tellimust kaardiga maksma asudes küsitakse tippi. Või siis sõidad Uberi või Lyftiga, siis iga sõidu lõpus küsitakse tippi. Või pea ükskõik, mis sa teed, siis kuidagi on eeldatud, et sa maksad lisaks — isegi kui nad pole veel sulle mingit teenust osutanud, mille pealt sa võiks otsustada jootraha maksmise osas. Huvitav kunas nad oma töötajatele normaalset palka maksma hakkavad selle rõveduse asemel, mis siin toimub.