Ja ring saabki täis — 100 päeva reisimist

Söögiseiklused suures õunas, väike vaikne elu Edinburghis ning kodumaale tagasi.

Enne veel

Alustame siis New Yorki minekust. Oleme Vegase lennujaamas, lebotame lounges oma jookide ja söökide, voolu ja internetiga. Värske blogipostitus kokku pandud ning ka laiemale ilmale saadetud. Elu ilus ja lennuni omajagu aega veel. Seekord võtame asja ka rahulikult, sest kõik eelnevad korrad oleme me jõle varakult lennukisabasse läinud ning siis seal oodanud. Lennuni veel 35 minutit aega ning Riina läheb alles uut snäkki võtma omale. Ma tõstan oma pilgu arvutiekraanilt ning peas lööb põlema üks pirn — me ei tea, kui kaugel me oma väravast oleme, sest me tulime otse lounge ja terve aja siin olnud. Ei taha asju üksi jätta ning kohe kui Riina silmapiiril lähen küsin ühelt töötajalt — värav on 15 minuti ja rongisõidu kaugusel. Bljät.

Lähen tagasi Riina juurde ning annan märku, et võibolla võiks liikuma hakata, sest vaja veel rongiga sõita jne. Asjad kokku ning hakkame sammuma — Riinal tuleb iga sammuga natuke rohkem värinat sisse ning tempo suureneb. Rong tuleb üsna kohe ning ei sõida väga pikalt. Sellele vaatamata tuleb väike sörgisamm juba pärast rongi sisse. Ma üritan terve tee Riinat rahustada, et meid oleks ammu kutsutud juba kui me hilinemas oleks. Lähemale jõudes aga näeme, et värav on täitsa tühi ning viimased kiiremad sammud viivad töötajani, kes vaatab eemalt otsa ja küsib, kas Riina ja Karl. Teised küll polnud veel lennukis maha istunud, aga muidu on kõik ülejäänud kohal. Jõudsime vahetult enne kui meid oleks kutsuma hakatud — ma ei tea, kas see nüüd on perfektne tase vabamalt võtmisele või natuke piiripealne. Igastahes saime vähe naerda teel New Yorki.

Uni New Yorkis

Me lend maandus kell 6 hommikul pilvises ning vihmases New Yorkis ja kuigi AirBnB oli vastutulelik, siis lootus korterisse saada oli alles 12 kandis. Seega 2 unist eestlast ei olnud just kõige aktiivsemad ning veetsid poolteist tundi lennujaamas istudes ning mõeldes elu ja olu üle. Max, kes oli meie võõrustaja lubas pagasi varem ära viia, seega lõpuks võtsime end kokku ja sõitsime rongiga Manhattanile. Otsisime rongijaamast väljas esimese internetiga koha ning kuna oli veel viimane Lyfti soodustus alles, siis tellisime selle.

Lyft näitas, et juht on kohal, aga ei näinud teist kuskil kuni hakkas juba ära sõitma — viimane oli parkinud end teisele poole bussi (parkinud siin tähendab keset tänavat seisma jäänud). Õnneks märkasime teineteist kohe kui ta natuke liikus ja seega hüppasime kiiresti autosse.

New Yorki liiklus on omaette show. Meenutab segu Aasia ja Euroopa liiklusest — pea keegi ei sõida rolleriga, aga käituvad autoga sarnaselt kui Aasias inimesed. Siiberdatakse igalpool ringi, valgusfoorid on soovituslikud (seekord küll jalakäijate jaoks) ning signaali laskmine kuulub sõitmise juurde.

Midagi väga hullu ei ole ning varsti olimegi oma elukoha juures. Kell oli 10 ringis, mis tähendab, et luba pagas ära visata oli täitsa olemas ning seda me ka suundusime tegema. Kui aga lõpuks jõudsime oma uksest sisse, siis Max teavitas, et eelnevad inimesed on läinud juba ning me võime vabalt juba sinna jääda. Meie tuba oli väike, aga soe ja hubane ning kuna magamata öö seljataga, siis suurema hea meelega asusime seda viga parandama.

Ärkasime kella 13 ajal — ei saa päris päeva ka maha magada, sest muidu ei saa öösel sõba silmale ja siis on graafik täitsa tuksis. Pärast ärkamist vaatasime netis vähe ringi ja panime plaani paika ning siis juba tänavale kõndima. Kuna väsimus oli ikka sees, siis palju tegevusi ette ei võtnud. Plaan oli minna tehnikapoodidesse, sest kodused esitasid soove saada soodsamat tehnikat ning meie ülesanne oli tänaseks välja selgitada palju mingid asjad maksavad.

Nõnda me siis kõmpisime vihmas mööda Broadway tänavat, kuni Riina avastas ühe varasemalt väljavaadatud pagariäri sealt kõrvalt. Loomulikult põikasime sinna sisse erinevaid asju proovima enne teekonna jätkamist.

Edasi liikusime juba Apple poodi ja siis Best Buysse ja siis Bose poodi ja nõnda meie jalutuskäik vihmas möödus. Kõht oli selleks hetkeks üsna tühi juba ning seega läksime Hummus Place nimelisse kohta hummust sööma. Toitu oli vähe rohkem, kui oskasime oodata ning seetõttu sai vähe ümaramalt ka tagasi sooja voodisse jõutud kui plaanis.

Pikk jalutuskäik Manhattanil

Uni oli magus ja kuigi plaan oli hommikul virksalt linnapeale minna, siis ärkasime kell 11.30. Kiiresti riidesse ja uksest välja linnapeale. Riina oli esimesed 45 minutit üsna stressis, sest kartis ajapuudust. Pärast pitsa vesikringli (küll ainult keskpärane pretzel) ostmist ning telefonist kaardiga selgitamist läks tuju paremaks.

Esimesed pool tundi me kõndisime rahulikult Central Parki alumises otsas ning siin juba oli näha korralikku inimeste arvu, aga siis kui me 5ndale avenüüle jõudsime oli juba mass selline, et raske liikuda. Edasine tee viiski meid mööda 5ndat alla Manhattani lõunatipu suunas. Teepeal saime värvikaid protesteerijaid, kaunistustega maju ning Rockefelleri jõulupuud vaadata. Empire State juures oli järjekord ümber kvartali inimestest, kes tahtsid üles minna linna vaatama. Riina oli seal varasemalt juba käinud ning ma ei viitsinud tund aega oodata, seega jätsime vahele.

Kõht läks vaikselt tühjaks ning kuna Union parki juures oli üks väljavaadatud šokolaadikohvik, siis võtsime sammud sinna. Riina oli veidi pettunud, et netist loetud šokolaadipastat neil enam menüüs polnud, aga Chocolate Mess kahele oli sellegipoolest väga hea ning energiarohke.

Järgmine peatus oli World Trade Center, kuhu terrorirünnaku järel on uus pilvelõhkuja ehitatud. Teise pilvelõhkuja kohapeal on mälestusmärk hukkunute auks. Vahepeal märkasime, et New Yorkis on eesti lipud üleval- nende jaoks küll liiklusmärkidena, aga võtame, mis võtta annab. Edasi käisime Wall streeti juures, kus see ikooniline pull asub. Pullist oli pmst näha ainult saba ja sarvi, sest ümbritsetud oli turistidest, kes kõik pilti tahtsid. Me seevastu suundusime saare lõunatippu lootuses vabadussammast näha. Eesti oma küll ei paistnud, aga tõrvikut hoidvat daami sai kaugelt vaadatud. Pildipeale küll väga ei jäänud, aga mis teha. New Yorkis oli ka päris palju kodutuid, kes erinevate võtetega raha kerjasid, näiteks Wall Streetil oli üks Trumpi maskiga ja korjas raha “müüri jaoks”.

Kaalusime üle lahe päikeseloojangut vaatama minna, aga kuna jalgsi ei saanud ning metroopeatus ka väga lähedal ei olnud, siis mõtlesime järgmine päev selle ette võtta. Tagasiteel suri mu telefon ära ning me jäime ilma kaardita. Õnneks kohvikuid niipalju, et ei olnud väga suur probleem omale voolu leida. NY pakub omaltpoolt ka tänaval terminale, kus Google Maps ning USB laadijad. Vahepeal nägime paari pubit/kohvikut, mis jõuludekoratsioone ikka väga tõsiselt võtavad. Kõige dekoreeritum koht oli puupüsti täis ja seal me ei saanud jalgagi uksevahele, aga jõulutulesid ja värvi jätkus rohkelt.

Telefoni mõned protsendid voolu sisse lükatud läksime Times Square-le, kus oli korralikul hulgal ekraane ja inimesi. Tundub, et pea kõik turistid tulid sinna. Või vähemalt nii ma arvasin, kuniks mõnisada meetrit eemal me jalakäijate ummikusse sattusime. Tänaval oli niipalju inimesi, et ei olnud võimalik liikuda. 5 minutit üritasime, kuniks taipasime läbi metroopeatuse ümber minna.

Tee viis XIAN Famous Foods nimelisse restorani, kus saime väga häid nuudleid lambalihaga veel õhtusöögiks. Sealt juba võtsime suuna koju ning saigi meie pikk päev otsa. Natuke veel netis ja siis uuesti unele.

“Mulle meeldivad küpsised”

Plaan oli võtta see päevaks, mil käia ringi veidi, siis minna vaatama päikeseloojangut ja siis juba teatrisse Chicagot kuulama. Ärgates aga leidsime, et taevas üleni pilves ning päikeseloojangu vaatamise võib täitsa ära unustada. Õnneks sadu ei olnud ja seega võtsime suuna parki.

Kõigepealt oli muidugi vaja midagi hamba alla võtta, seega võtsime suuna Levain pagariäri poole, kus pidid olema maailma parimad šokolaadiküpsised. Teadsime, et järjekord saab olema pikk, seega enne veel võtsime ühe pitsa kohalikust kohast, mis juba ammu tegutseb ja kus kõikvõimalikud kuulsused on käinud.

Pitsa käes läksime paarikümne meetrisesse järjekorda väga väikese pagariäri uksetaga. Seisime 40 minutit oma pitsat süües ja külmetades enne kui saime sisse, kus valitses mõnus koogilõhn. Küpsetised käes välja tulles oli Riina muidugi õnnest sillas ning õnneks ei valmistanud need ka pettumust. Kas nüüd just maailma parimad, seda ei tea enne kui me kõik küpsised ära oleme söönud, aga kindlasti olid parimad, mis me kunagi saanud.

Riina nosis usinalt neid küpsiseid teel parki ise särades oma kollase jopega teiste süngete värvide vahel nagu täheke. Teepeal avaldas enda kohta seniteadmata fakti: “Mulle meeldivad küpsised. Küpsised annavad energiat. Küpsised teevad tuju heaks. Küpsised on šokolaadiga. Küpsis.”

Kui ma natuke kippusin naerma selle peale (kuigi argumentatsioon oli väga hea), siis ta ähvardas võtta oma küpsised ja ära minna. Ma lõpetasin naermise.. kuniks ma oma osa küpsistest sain ära söödud. :D

Käisime tegime ringi pargis, aga ilm oli külm ning riietevalik mitte just parim, seega varsti võtsime suuna tagasi koju. Seal juba vahetasime riided ning varsti oligi aeg minna teatrisse. Teepeal võtsime järgmisest ikoonilisest kohast omale Hot Dogi, mis kahjuks jäi vähe nõrgaks. Teater ise seevastu oli täitsa huumor.

Alustuseks korralduslikust küljest kogu rahvamass reastati tänavale üles ning sisselaskmine hakkas umbes 20m enne etenduse algust. Järjekord aga liikus kiiresti ning varsti selgus ka põhjus — sisse jõudes polnud muud teha kui oma koht üles leida ja istuda. Garderoobi ega muud sellist polnud, seega iga nurga peal olev mehike suunas sind edasi su koha poole lihtsalt. Ridade vahel käisid snäkkide ja jookide müüjad samamoodi nagu tegemist oleks mõne spordiüritusega ning siis juba etendus. Muusikal oli päris hea meelelahutus — nii mõnigi moment oli, kus sai korralikult naerda ning esinemised olid head.

Etendus läbi, siis karjatati meid kiiresti minema. Põhimõtteliselt visati välja, sest juba 30 minuti pärast hakkab uus etendus. Teater seega on justkui konveieril.

Väljas juba suundusime järgmisse ikoonilisse söögikohta, milleks Halal Guys nimeline tänavatoiduputka. Järjekord jällegi paarkümmend meetrit ning mis seal muud kui astusime sappa. Paarkümmend minutit hiljem saime ka oma toidu, milleks oli sea ja loomaliha segu koos leiva, riisi, salati ja kastmetega. Söök oli suurepärane ning 8 dollari eest jagus korralikult meile mõlemale. Isegi kui natukene kukkus maha, sest kindad olid libedad ja üritasime vahetust teha (me nimelt sööme USAs mõlemad ainult ühe taldrikutäie, sest need suurused on ikka megad).

Kolm Aastavahetust

Aasta ja NY viimane päev algas rahulikult. Ärkasime ning leidsime, et koha omanik on meile jätnud muffineid ning kirja, et võime rahulikult võtta ja lahkuda siis kui soovime. Seda me ka tegime — väike tee ja muffin ning alles 12 ajal võtsime suuna linnapeale.

Esialgne plaan oli korra raamatukokku minna ja siis juba bussipeale. Tee raamatukokku viis aga bussijaama juurest mööda ning siis me juba otsustasime sinna istuma jääda.

Teel bussijaama möödusime Time Square lähedalt ning nägime kuidas kümned ja kümned politseinikud seal asjatasid ning valmistusid õhtuseks mölluks. Ei tekitanud üldse tahtmist sinna jääda, eriti vaadates juba praegu tänavatel olevate inimeste arvu.

Bussijaamas istusime pubisse, võtsime väikese õlle ja nokitsesime erinevate asjade kallal seni kuni aeg lennujaama sõita. Kell 15 istusime bussi ning sõitsime kaugele Stewart nimelisse lennujaama.Lennujaamas check-in järjekorras seistes jõudis kätte esimene aastavahetus, milleks oli Eesti. Kell oli meil 17 aga kodumaal juba 00, seega õnnitlesime teineteist aasta üleelamise puhul ning siis juba turvakontrolli.

Kuna meie söök siiani oli piirdunud muffinitega, siis kulutasime oma viimased dollarid lennujaamas friikartulite, kananagitsate ning burgeri peale ning kell 19 NY aja järgi õnnitlesime üksteist veelkord Edinburghi uue aasta puhul.

New Yorki uus aasta ja ühtlasi ka viimane meie jaoks tuli juba lennukis, kus me unekatsete vahepeal üksteisele õnnitlusi jagasime.

Surnud vana haisev (aga ainult heas mõttes) Edinburgh

Meie lennusõit oli küllaltki lühike ja üllatavalt ebamugav. Seega kohale jõudes olime vaevu tunnike maganud. Pagasi kättesaanud otsisime lennujaamas ühe vaiksema nurgakese ning Riina üritas magada väheke, sest meie AirBnB kohta ei saanud pagasit ära viia ning check-in alles kell 15.

Kauaks seda tudumisrõõmu ei jätkunud, sest kaks ameeriklannat tulid ka sinna ning otsustasid kodustega videokõnet teha. Järgnevad 30 minutit oli vahelduvalt kuulda kohutavat naeru ning üle terve saali kostuvat rääkimist. Riina oli ikka väga pahane juba ja valmis neile austraallastele kombeid õpetama, kuid lükkasin ta rahulikult eemale ning võtsime hoopis suuna linna.

Pooletunnine bussisõit viis meid täitsa kesklinna, kus valitses tühjus. Linn ise oli juba esmapilgul väga ilus — vanaaegsed majad igalpool, lossid, kirikud ja tänavad puhtad. Mida polnud olid inimesed, mis on ka arusaadav, sest tegemist ikkagi 1. jaanuariga. Me olime välja vaadanud koha, kuhu istuma ja sööma minna, kuid kohalejõudes selgus, et kuna nad üks vähestest lahtistest kohtadest, siis järjekord tohutult pikk. Nii pikk isegi, et nad ei võtnud enam inimesi ootejärjekorda.

Mis seal ikka, hakkasime vaikselt oma AirBnB koha poole kõmpima, et äkki jääb miskit teepeale. Suletud, suletud, Starbucks, suletud… Nõnda me kõndisime kuni lõpuks nägime ühte avatud kohta ning kuna enam ei olnud jaksu (Riinat ründas suur Tudu ning seljakotid ka rasked), siis astusime sisse.

Noh peab ütlema, et tegemist ei olnud just parima valikuga. Meenutas tsitaati Dark Knight filmist, mis modifikatsioonidega võiks kõlada nii “They were desperate. And in their desperation they turned to a cafe they did not fully understand… until it was too late”. Las ma maalin teile väikese pildi sellest, kuidas asjad meie vaatenurgast olid.

Istusime kohvikusse, mis oli peaaegu täitsa täis. Vaba oli üks nurgatagune laud, mis sobis meile päris hästi, sest plaan oli ikkagi pikemalt aega veeta. Istusime maha ja võtsime menüü ette ning valisime oma toidud välja. Hetke pärast tuli üks agar kolme hambaga tüsedamapoolsem naine meilt tellimust võtma. Saime tellimust andes vähe naerda, sest minu latte tellimus pandi kirja ja hääldati kui lattie. Igastahes toitu ootama jäädes märkasime alustuseks uhkelt seinale pandud terviseameti kontrolli läbimise sertifikaate. Irooniliselt asus täpselt nende all leti peal üks Raid putukatõrjevahendi purk. Seda nad kasutavad siis proaktiivselt. Loodetavasti. Samal ajal kui toit lauda jõudis istus ka kõrvallauda üks narkomaan. Või noh ma arvan, et ta oli narkomaan, sest ta käed olid märke täis ning ta krigistas hambaid terve aja. Miljöö seega oli suurepärane. Riina oli sellest tulenevalt muidugi väsinud ja stressis ning isegi lattie ei suutnud teda rõõmustada. Loomulikult toit ei rõõmustanud eriti, sest supp oli mikrolaineahjus soojaks lastud purgisupp, lattie oli pulbrist segatud ning omlett oli ainuke asi, mis vähegi normaalset maitset omas. Takkatipuks tuli välja, et nad ei aksepteeri kaardimakseid, mistõttu ma pidin kurva Riina jätma asjadega sinna narkomaani kõrvale istuma kuniks käisin pangaautomaadist kallist raha toomas. Polnud just meie helgeim hetk reisi jooksul.

Kuna seal kaua ei lävend istuda, siis kõndisime edasi ning paarisaja meetri pärast oli järgmine avatud pubi. Astusime sisse ning täitsa teine elu. Suur pubi, odavad söögid joogid — tundusid ka kõrvaltvaadates head. Võtsime ühe kohaliku õlle ning tiksusime aega kuni saaks uinakut tegema minna. Võibolla oli tegemist magamatusega, võibolla sellega, et Riina on hingelt noor, aga ta võttis omale laste värvipliiatsid ning joonistusmaterjali ning tegeles porgandite otsimise ning kollide joonistamisega. Samuti suhtles ta osavalt purjus kohalikega, kelle inglise keel oli täpselt selline nagu filmides ja muudes naljasketšides demonstreeritud on — arusaamatu.

Kell 15 suundusime oma AirBnB kohta ning kohe voodisse. Plaan oli 2 tundi magada ja siis õhtusööki sööma suunduda. Poole 6 ajal ärkasin mina üles äratuse ja suure vetsuhäda koosmõjul. Riina seevastu tegi silma pooleldi lahti, mõmises natuke ja magas edasi. Tunnike hiljem tegi uuesti silma pooleldi lahti, küsis mis kell ja kuhu sööma ning siis magas edasi. Kell 9 kui ta lõpuks ärkas otsustasime enam sööma mitte minna — ma võtsin külmikust krõbinaid natuke, vaatasime natuke Eesti telesaateid ning siis 23 ajal uuesti magama.

Külm Edinburgh

Ma sain ka öösel väheke unetusega võidelda, aga lõpuks ärkasime kell 10.30 ja oleks hea meelega veel edasi tudunud. Riina seega sai üle 16 tunni kokku magatud, mida tema arust oli ikkagi liiga vähe.

Kõht seevastu oli korralikult tühjaks läinud ning seega suundusime eile külastamata jäänud kohvikusse. Väljas oli korralikult karge ilm mis tõi ka väikesed värinad teel linna. Eks valmistumine kodumaiseks kliimaks peagi lihtne olema. Rahvast seevastu oli kordades rohkem kui eile ning tänaval liiklemine juba vähe raskem.

Järjekordselt me oma kohvikusse ei saanud — seekord siis ootamatute probleemide tõttu uksel oleva sildi tõttu, mis informeeris 2 jaanuari sulgemisest. Suundusime üle tee vegan restorani hoopis, kus saime nautida väga head lihavaba varianti Haggisest ja magustoitu. Väga hea koht oli.

Sealt juba võtsime suuna Edinburghi lossi juurde, ümber mille me tiirutasime mõnda aega kuniks tahtsime Gini tehasesse minna. Teadsime küll kodulehelt, et nende kõik tuurid on väljamüüdud, aga mõtlesime sellegipoolest vaadata. Kahjuks selgus, et ka see koht on 2 jaanuaril suletud — no mis teha.

Edasi liikusime läbi vanaaegse ilusa linnaosa nimega Duke’s Village, kuniks tee viis moodsa kunsti muuseumi. See jättis meid mõlemaid ikka täitsa külmaks. Üritasime veel minna sooja jooki jooma Spoon nimelisse kohvikusse, kus J.K. Rowling oli Harry Potteri esimest osa kirjutanud, aga ka too koht oli suletud.

Kellaaeg oli selle jalutamise peale juba pool neli ning päike hakkas vaikselt horisondi taha kaduma, seega võtsime suuna järgmisse kohvikusse, et ikkagi oma soojust kusagilt ammendada. Sammudes haaras Riina tähelepanu üks pagariäri ning teekond jätkus juba koos koogiga.

Teed joodud tegime vähe pikema jalutuskäigu oma kodust mööda linna serva Kings Wark nimelisse restorani. Teenindus unustas meid korduvalt ära ning seega võttis omajagu aega toitude saamine, aga nii toidud kui kohalikud spets Gin-id olid väga head.

Vahepeal oli väljas temperatuur alla nulli läinud, mis küll parem kui sel ajal Eestis möllav torm, aga sellegipoolest kehva meile. Kuna päris talveriideid meil polnud, siis võtsime end vaikselt kokku ja värisesime kodupoole, kus sai juba koju jõudmiseks valmistutud ning blogi kirjutatud.

Söögi- ja muuseumipäev

Ajavööndi vahetus andis õhtul tunda Riina puhul ja seega uni oli raske tulema. Hiline (kell 5) magamajäämine muutis hommiku palju voodisõbralikumaks kui see oleks muidu olnud. Mina seda luksust omale lubada ei saanud, kuna koosolek oli juba 10st. Riina pani selleks ajaks heli summutavad klapid pähe ning magas südamerahuga edasi. Nõnda see aeg läks, kuni lõpuks oli kell juba pool 1 kui me kodust liikuma läksime.

Esimene peatus oli loomulikult söögikoht, kuhu me viimased 2 päeva juba minna üritanud oleme — Tani Modi. Tegemist on pisikese armsa kohvikuga Edinburghi kesklinna lähistel. Täna oli koht ka lahti ning pärast 10 minutist ootamist saime ka lõpuks sööma. Võtsime omale pannkoogid ja panini võileiva ning tulemus oli suurepärane.

Olles rahulikult oma kõhu täis söönud läksime uuesti vaatama ka kohaliku gin-i pruulikoda, et kaasa osta mõni parem kesvamärjuke. Oli kohe näha, et 3s jaanuar juba palju parem ringikäimiseks, sest asjad olid avatud ning mikroskoopilisest poest (2 x 1.5m) saime ka omale 2 pudelit kaasa.

Teel Šotimaa muuseumi nägime me kuulsa Greyfriars Bobby kujukest, mille ümber omajagu inimesi loomulikult. Kes ei tea, siis tegemist on 19ndal sajandil elanud koeraga, kes sai kuulsaks valvates oma peremehe hauda 14 aastat. Riina hõõrus ka kujukese nina, sest see pidi õnne tooma.

Kõrval asuvas muuseumis me uitasime järgnevad 2 tundi ringi kuni see kinni pandi. Kulus pea tund aega enne kui me lõpuks leidsime Šotimaa enda seksiooni — peamiselt seetõttu, et me ei võtnud kohe kaarti ning see muuseumi osa oli teistest eraldi. Muidu oli muuseum suur ning vaatamist jagus, kuigi meie maitse jaoks oli liiga palju kunstilist materjali ja vähe praktlisemat ning ajaloolist. Seda öelnud, siis positiivsest küljest saime teada, et sõna spam rämpsemailide kirjeldamiseks tuleneb Monty Pythoni ühest sketšist.

Esialgne plaan oli pärast muuseumi uuesti sööma minna, aga lõunasöök oli endiselt kõhus ja seega mõtlesime ümber. Läksime hoopis vaatasime J.K. Rowlingu käejälgi ning siis üritasime minna meile soovitatud pubisse Whistlebinkies. Kahjuks pubi, mis pidi lahti olema ning kus tuled põlesid, keeldus meile uksi avamast ja seega lonkisime minema. Võtsime suuna kilomeetri kaugusel asuvasse poodi odavamat kraami ostma ning siis oli aeg ka juba õhtusöögiks.

Meie väljavalitud kohaks osutus MUMS Comfort Food, mida Riina sõbranna ka soovitanud oli ja mis oli dineri moodi interjööriga asutus, kus pakuti head kodust toitu. Võtsime sealiha kartulipudruga ning pudingu magustoiduks. Toitu oli palju ning see oli hea, seega jäime suurepäraselt rahule. Samal ajal saime proovida ka kohalikku veidrust — viski siider, mis üllataval kombel ei olnud üldse halb. Vastupidi isegi parem kui paljud tavalised läilad siidrid.

Sealt juba viis tee meid läbi külma linna tagasi koju, kus oli aeg asjad kokku pakkida ning valmistuda kojuminekuks.

Koju

Viimane päev. Ärkasime hommikul üles, panime asjad kokku ning aeg kodupoole asuda. Tee lennujaama polnud väga vaevaline (kuigi Riina väsis ära), pidime lihtsalt kesklinna kõndima ja sealt bussiga otse lennujaama. Check-in läks kiirelt ja sujuvalt ning varsti juba istusimegi lounges oma lendu ootamas. On jäänud vaid lennukisse minna ja siis juba argipäeva juurde.

Nõnda lõpebki meie reis. Kestis teine kokku 100 päeva (ei olnud Eesti Vabariik 100 auks), tegime 15 lendu kogupikkusega 40500km, käisime 7s riigis, 10s lounges ja maksma läks ~17k (kui keegi plaanib ka sellist asja ette võtta). Parimad kogemused olid seotud söökitega (Dubai afternoon high tea, Nelsoni söögid, Wellingtonis paljud restoranid, Aucklandi pelmeenid, Molokai puuviljad ja poke bowl, New Yorki tänavatoit ja küpsised ning Edinburghis kõik peale meie esimese kohviku), loodusega (Uus Meremaa lõunasaar, Kepleri matk, Tongariro, Molokai, Grand Canyon) ning elamustega (Gruusia pulm, TranzAlpine rongisõit, lennukijuhtimine, liustikumatk, Hobbiton, Vegase gambling, reunion Harbor Pubis). Kokkuvõttes jäime mõlemad rahule ning saab lugeda esimese ümbermaailmareisi tehtuks. Aitäh kõigile, kes huvi tundsid ning lugeda viitsisid. Näeme juba kodumaal! :)