Pöidlaküüdi teejuht Uus-Meremaal
Nelson, Picton ja Kaikoura ehk meie natuke rahulikum elu ja teekond lõunasaare põhjaosas bussi ning pöidlaküüdiga.
My precioussss
Nelson — väike linn lõunasaare täiesti tipus on tuntud oma päikeselisuse, veinide ja kästöö poolest. Ühtlasi on see ka koht, kust ma tellisin Riinale meie kihlasõrmuse. Seega esimene asi, mis me kohe tegime Nelsonis oli jalutuskäik Jens Hanseni poodi, sest Riina tahtis omale õigemat ketti millega seda rasket koormat kanda. Boonusena saime näha ka suurimat sõrmust, mis nad Sõrmuste Isanda filmi jaoks tegid.
Kõht oli tühi ja seega tegime väikese tiiru linnapeal kuniks leidsime ühe toreda restorani Cod and Lobster, kus saime väga hea mitmekäigulise lõuna, mille kõrvale nautisime ka šhokolaadi ginni ja kohalikku veini. Joogimenüü oli neil lausa raamat seal restoranis ja algas sobilikult sõnadega “Grab a drink while you browse this menu to choose what to get for the second drink”.
Olles oma söögiisu rahuldanud ronisime kohaliku botaanikaaia kõrval oleva mäe otsa Uus-Meremaa keskpunkti vaatama. See muidugi ei ole tegelik keskpunkt vaid lihtsalt ajalooliselt kujunenud punkt, millest kohalikke asukohti määrati kuni GPS tulekuni.
Edasine tee viis poest läbi ja koju tööd tegema ning tulevasi retki planeerima. Meie negatiivseks üllatuseks hakkas Uus-Meremaa sellest aastast katsetama osadel oma matkaradadel poliisi, et välismaalased maksavad ööbimise eest topelt ja loomulikult kõik meie lõunasaare väljavalitud rajad olid selle grupi sees. Hind aga oli aetud väga krõbedaks (130 dollarit inimese kohta öö), seega taandasime oma plaanid ainult ühe Great Walki peale ning ülejäänud matkamise teeme teistel radadel ja põhjasaarel. Plaanid mõneks ajaks paigas sai jätkata töö või Netflixi lainel.
Uued soengud ja kadunud eestlased
Kogu plaan meil kolmapäevaks hõlmas vegeteerimist ja iluprotseduure — Riina käis kohaliku tädi juures end veel ilusamaks tegemas hommikul ning pärastlõunal pidime liikuma Richmondi, kus asus eestlasest stilist Pille. Ilukeskusest tagasitulles oli Riina aga väga energiat täis ning kuna kohalik tädi oli rääkinud Nelsoni ilusast rannast, siis võtsime otsuseks jalutada enne juuksurit veel sinna.
Tee randa oli pikk, käänuline ning läks üle väikeste Eesti masti mägede, mis Nelsoni linna läbivad. Kohale jõudes saime natuke aga naerda, sest see lühike rannariba oli tädi entusiasmiga ikka üsna vastuolus. Kuna rand oli siiski osaliselt teepeal, siis kehitasime lihtsalt õlgu ja hakkasime Richmondi poole edasi jalutama.
Olime rääkinud kella 15.30ks jõudmisest ja see kellaaeg tiksus armutult lähemale, samas kui kilomeetrid ei tahtnud kuidagi minna. Tee oli küll ilus vana raudtee peale ehitatud jalakäiate rada, mis lookles majade vahel koos roheluse ja linnulauluga, aga tempo oli kiire ning lõpuks kui me 15.50 kohale jõudsime olime korralikult läbi. Nali muidugi selles, et Pille ise oli Nelsonisse linnapeale läinud dokumente ajama ning polnud üldse koduski. Lapsed lasid meid sisse ning saime natuke istuda ja maha jahtuda.
Pille tulek oli miski, milleks me kumbki valmis ei olnud. Meie algne mõte oli, et tuleme laseme oma juuksed korda teha ja räägib vahepeal paar sõna juttu. Aga see hetk kui Pille tuli, siis järsku polnud me kumbki varem nii palju eesti keelt kuulnud. Rääkis oma elust, rääkis kuidas nad USAs elasid, rääkis kuidas lapsed koolis käisid, rääkis kui ebameeldiv oli koolisüsteem USAs võrreldes siinsega ( a la on keelatud lastel physical contact with another student ehk kui laps tahab oma parimat sõpra kallistada, siis ta ei saa seda teha, sest keelatud on), rääkis oma lastest ja kõigest muust. Et ei jääks vale muljet, siis see ei ole mõeldud negatiivsena, väga väga põnev oli kuulata, aga me saime täieliku eluloo enne kui mejuustelõikuseni jõudsime. Väga huvitav oli ka kõrvalt vaadata dünaamikat, et lapsed räägivad inglise keeles, aga vanemad eesti keeles — lapsed saavad väga hästi aru, aga ei ole praktiseerinud rääkimist eriti.
Õhtupoole jõudis ka Juhan koju ning kuna nad pole üle 20 aasta Eestis käinud, siis tahtsid väga kuulda meie elu kohta kodumaal. Vastutasuks kuulsime palju kirumist siinsete majade ehituskvaliteedi osas ning reisijutte kuhu minna ja mida teha. Juttu voolas ja lõbus oli (Juhan üritas kogu aeg Pillel volume nuppu allapoole keerata) ning nõnda me seal istusime kuni hilisõhtuni. Avastasime, et kõik ühistranspordi variandid on juba ära läinud ning meie plaani takso võtta või koju tagasi jalutada laitsid nad maha ning Pille võttis endapeale meie kojutoomise. Kokkuvõttes väga soe kokkupuude Nelsoni eestlastega.
Õiged seljakotiga reisijad
Välja oli vaja kolida nagu ikka kella 10ks hommikul, seega varakult üles ja riided tagasi kotti. Väljudes, aga juhtusime oma perenaisega rääkima ja nii venis meie minek veelgi omajagu. Ta oli väga julgustav hääletamise osas ning soovitas mitte ühtegi “shady-sse” autosse ronida kui mõni peatub.
Plaan oli siirduda Pictonisse ning nüüd uuel eelarvelainel mõtlesime, et kuna Pictonis on backpackerite hostel võetud, siis võibolla prooviks asjakohaselt ka hääletada. Kõmpisime siis suurema tee äärde ning vibutasime oma sildiga Pictonisse. Hääletasime ja hääletasime juba poolteist tundi aga kõik möödasõitjad kas lihtsalt lehvitasid või näitasid, et nad keeravad ära vms. Olime juba üsna kurvad ja nõutud kui teiseltpoolt teed majast tuli üks mees rääkima “kuulge see pole just parim koht hääletamiseks. Siin kiirus juba liiga suur ja peatumiseks mitte parim, ma võin teid visata sinna ringi äärde, kus põhiliselt hääletatakse”. Nii oli — tõi oma auto välja ning viis meid tagasi linnapoole ringiäärde. Seal ma koorisin oma kaasavõetud keedumuna ära ning läks uue hooga edasi. Vaikselt oli juba siiber ning standardid olid aknast välja visatud, seega oma rõõmuks sai veidi lauldud “shady truck tut tu tu tut tu tuu, pick us up tut tu tu tut tu tuu..”
Pool tundi hiljem peatus üks suur veok ja küsis kas Pictonisse. See oli ehe näide shady truckist, sest veokijuht oli selline vana mees, pooled hambad puudu, peas haav, üleni tatoveeringuid täis. Tundus timm, seega ronisime sisse :D. Riina muidugi vaikselt tegi mu kotiluku lahti ning hoidis kätt meie matkanoa läheduses — juhuks kui probleeme peaks olema. Probleeme polnud, vaid mees oli sõbralik elupõline uus-meremaalane, kes juba 17 aastat on veokijuht olnud ja sageli pakub küüti inimestele. Nõnda me saime kõrgelt istudes sõita algselt mägede ja pärast lõputute viinamarjapõldude vahel. Marlborough regioon on siin väga suur veiniregioon ning veinitootjate ekskursioonid on levinud atraktsioon.
Pictonis meie rekkajuht peatus juhuslikult täpselt meie hosteli kõrval, seega saime suure vaevata oma ööbimiskohta. Viskasime kotid tuppa ning siirdusime kohalikku Iiri pubisse nälga leevendama. Kell juba 16 ning meil hommikused keedumunad kõhus ammu ära aurustunud. Pubis oli “happy hour” ja baaridaam rääkis ka oma sõbrannadega seal leti ääres juttu. Küsisime mis õlu neil tapis on ja kuna APA nimi, mis neil pakkuda oli, ei öelnud meile midagi, siis üks sõbrannadest leti ääres pakkus kohe oma klaasist proovida. See oli üsna ootamatu, aga väga sõbralik žest. Söögi ja joogi kõrvale saime meenutada, kuidas me napilt mõrvast pääsesime teel Pictonisse. Kõht jäi aga natuke tühjaks ja seega tõmbasime poest ühe piprase vorsti ka omale snäkiks. Edasine läks jälle plaanikohaselt arvutites.
Marlborough sounds
Meie tuba oli ilusti köögi kõrval ning ukse ja seina ning põranda vahel hea mitu sentimeetrit ruumi. Seega pole ime, et kui kell 6 hommikul kari lärmakaid inimesi sööma läks, siis me ka ärkasime pahuralt. Õnneks saime varsti uuesti sõba silmale kuniks me enne üheksat hommikusöögil ära käisime. Voodi tõmme oli aga tugev ning kell oli 12 kui me lõpikult üles ärkasime.
Esialgne plaan oli võtta päevaks rendiauto ning minna sõita ja vaadata ringi, aga kuna pool päeva oli juba möödas, siis otsustasime lihtsalt matkata ja loodust nautida. Mõeldud tehtud — suund oli mööda rannaäärt kuniks tuli üks tee kõrval olev matkarada, millele me ümber kolisime. Matkarada oli üsna džungline (ma tean, et see pole sõna) — puud ja lopsakas loodus oli ümberringi ning nähtavus oli üsna olematu. Vahepeal olid üksikud kohad, kus rannapoolsem loodus oli vähe hõredam ja saime ilusa vaate lahesoppidele.
Nõnda tatsates jõudsime me lõpuks maailmasõja aegse vaatepostini, kust sai ka vaadet nautida. Edasi läks matkarada üle autotee ning uuesti metsavahele, aga kuna meile see tunnelis kõndimine väga ei istunud, siis me hoopis võtsime suuna häälega tagasi Pictonisse. Ühed kajakiga sõitjad võtsid meid varsti peale ning saime kiiresti tagasi linna. Pärast mõningast ringitatsamist maandusime uuesti hostelis, et mõelda kuhu sööma minna.
Rahakotivahelt vaatas vastu ainult üksik 20 dollariline ja Riina väga südantlõhestavalt kurtis, et nüüd jääme nälga või saame ainult pitsat süüa. Võtsin seevastu pangast raha välja ning läksime teise kohalikku pubisse inimeste moodi sööma. Kilo rohelisi merikarpe ja kaks klaasi kohalikku veini hiljem oli Riina tuju hoopis parem ja õhtu läks rõõmsasti edasi.
Pöidlaküüdiga Kaikourasse
Buss Pictonist Kaikoura suunal väljus alles kell 13.30, seega otsustasime alustada hääletamisega ning kui selleks ajaks ei saa, siis läheme bussiga. Hommikusööki süües aga kuulsime, kuidas kõrvallauas üks ameeriklane rääkis, et ta hakkab Chirstchurchi suunas liikuma. Riina haaras sõnasabast kinni ja tuli küll välja, et ta päris õiges suunas ei lähe, siis saime ikkagi Blenheimini temaga.
Edasine hääletus kahjuks nii kergelt ei läinud. Pool tundi pärast meid saabus üks neiu, kes meist 50m tagapool hääletama asus. Jälgisime kuidas mustanahalised seal oma kilekottidega vaikselt kesklinna poolt äärelinna suunas migreerusid. Ükshetk tuli üks hiinlane, kes ka hääletaja, tegi meiega koos pilti, soovis edu ja liikus veel kaugemale silmapiirilt välja. Ükshetk sai see neiu autopeale ning me olime endiselt seal. Varsti pidas veel üks auto kinni ning tüüp küsis, et kas me teel Pictonisse, ta võib küüti anda. Ma selgitasin, et me just tulime sealt ja kui ta sinna minna tahab, siis vähe vale suund tal. Tänas, pööras auto ringi ning sõitis tuldud teed tagasi. Kell hakkas juba 12.45 saama kui lõpuks ka meie autopeale saime. Linnast välja sõites me seda hiinlast ka ei näinud enam, seega me olimegi viimased kes peale said.
Peale võttis meid üks Tšehhist pärit kokk, kes viimased 5 aastat siin Uus-Meremaal elanud ja nüüd mil resident uuesti Euroopasse reisima suundub. Oligi teel Chirstchurchi, sest homme väljalend. Mees oli sõbralik ning tee Kaikourasse möödus sujuvalt. Ta isegi peatus ühes vaatepunktis ja lasi meil rannas kividel lösutavaid hülgeid passida veidi.
Kaikoura on selline pisike sadamalinn, kus käiakse palju vaalu vaatamas, kajakiga sõitmas ning kus taamal kõrguvad ilusad mäed. Kirjutasime end hostelisse sisse (jah endiselt backpackerid). Riina läks muidugi kohe ka radiaatori kõrvale seisma, sest hääletamisega oli ta pannud omale neli kihti riideid selga, sest tuuline ja külm oli. Natuke sooja saanud läksime linnapeale toitu otsima ja uudistama. Kuigi eile oli pitsa selline kurb lahendus, siis täna isutas isegi selle järgi ja käisimegi Black Rabbit Pizza kohas söömas — väga hea ja huvitav metsiku jäneseliha pitsa oli. Taamal olevad mäed olid endiselt väga uskumatud ning nõnda karp lahti me suundusime randa, kus tegelesime natuke olukorra fotojäädvustamisega. Kõndisime veel mööda rannaäärt ja linna ringi, aga kuna hääletamine oli üsna väsitav, siis väga pikalt ei viitsinud ka ning läksime tagasi asjalikud olema.
Pilootprojekt Kaikouras
Kätte jõudis pühapäev ja ühtlasi aeg meie suureks plaaniks üldse Kaikourasse tulekul — lennukiga lendama minna. Kuna see oli alles kell 14 ja meil vaja ka Vahur ära oodata, siis alustasime pagasi hoiulepaneku ning kohviku otsimisega. Tegime väikese supi ning otsustasime edasi tatsata, sest 10k samme on vaja ikka päevas kätte saada. Võtsime suuna poolsaare teise külje poole, aga kiiresti selgus kui kuri päike ikka siinpool on. Varsti oli päikesest siiber ning välja selgitatud, et jalutuskäigu läheduses pole teisel küljel midagi vaadata. Suundusime tagasi, kuni jõudsime jäätisekohvikuni, mis eile suletud oli. Riina vaagis pikalt millist jäätist osta, aga jäätis oli ootamist väärt. Ajaks kui Vahur Kaikourasse jõudis olime meie tagasi oma nüüdseks eks-hosteli juures. Viskasime kotid autosse ning sõitsime lennuvälja juurde.
Kuna Riina oli varasemalt juba korra lennukirooli hoida saanud, siis otsustasime, et seekord saan mina piloot olla. Lennukid selleks otstarbeks on väikesed ja seega on oluline palju me kokku kolmekesi kaalume. Seal oli üks kaal kohe kõrval selleks otstarbeks. Pärast kaalumist vaatas Riina oma kaalu ning Vahuri kaalu ja teatas, et nüüd on kõik — me ei söö enam kunagi. Meie juhendaja oli üks noor sõbralik piloot nimega Jack, kes ühtlasi pakkus, et kui meil on aega oodata, siis me saame parema vaatega lennuki, mida me ka tegime. Samas ootamise peale toodi meile väike taldrikutäis kohalikku delikatessi — greyfishi, mis Riinale väga maitses.
Pool tunnikest hiljem istusime lennukisse ning mulle tehti kiirkursus asjade kohta mida vaja teada. 2 minutit hiljem me juba veeresime lennuraja poole ning mul olid selged juhendid meid maast lahti saamiseks. Jack kontrollis maapeal lennukit pedaalidega, seega päris kõike tegema ei pidanud, aga mootori võimsus põhja ning kui hoog sees, siis rool endasuunas ja tõus sai alata. Järgnevad 20 minutit me tiirutasime Kaikoura kohal, kus ma sain kõrgust muuta pöörata ühelepoole ja teiselepoole ning üldiselt piloot olla, mis oli väga lahe. Vahepeal võttis Jack üle ning tegi meile vähe vingemaid manöövreid, mis tõmbasid pea kaaluta olekusse, seega saime rohkem põnevust ka oma lennureisi. Vaated olid juba alt väga ilusad, seega ei ole raske ette kujutada, et poole kilomeetri kõrguselt olid need veel võimsamad.Maandumine õnneks ei jäänud minu kanda seega reis lõppes edukalt tagasi maapeal. Sain takkatipuks omale diplomi, mille saan panna oma logiraamatusse lennutunnina kirja, kui peaks olema soov piloodipabereid teha. Ülevalt vaadates oli näha ka Uus-Meremaale iseloomulikku jõgede “braidimist”, mis on nagu punupats. Voolab sinkavonka. Maoride kultuuri järgi hoiab selline sidumine kogu Maad koos.
Edasine teekond viis meid autoga Chirstchurchi ning ülemine ring lõunasaarel saigi tehtud. Virge ja Vahur pakkusid meile öömaja ning saime väga mõnusat isetehtud ahjulõhet riisi ja salatiga õhtusöögiks. Õhtu veetsime rõõmsasti koos Eesti sarja “Pank” vaadates, nooli loopides ning juttu rääkides.
Tööpäev
Esmaspäev oli korralik — või noh liigagi korralik tööpäev meil siinpool. Kuna mul oli tööjuures suurem kokkulepitud projekt planeeritud 29ndaks, siis olime sellega mõlemad arvestanud juba. Ärkasime hommikul, pesu pesema ja asusime mõlemad tööd tegema: mina koodi kirjutama ja Riina oma projekti lõpetama. Ühel hetkel panime riided välja kuivama ning einestasime natuke enne töölainel jätkamist. Tunnike hiljem jooksis Riina teisest toast (kus ta Läti eest peidus oli) välja ja juhtis mu tähelepanu sellele, et väljas sajab korralikult vihma. Nõnda siis toimus operatsioon päästke kuivavad riided märjemaks saamisest.
Ülejäänud päev oli üsna ühepalgeline — 17ks tulid ka peremees ja perenaine koju tagasi ning Virge ja Riina käisid poes ning tegid meile head paremat süüa. Isegi kräsupead saime. Pärast seda vaatasid naised filmi ja läbi kõige selle mina endiselt kirjutasin koodi. Lõpuks kui 14 tundi tähemärkide rittaseadmist juba tehtud, siis oli aeg pillid kokku panna ja Eesti meeskonnale kontroll üle anda ja magama minna — pooltööreisi rõõmud.
