Puhkus Hawaiil

Lühike kokkuvõte meie elust olust palmide all soojadel USA saartel.

Mudamatk bambusmetsas

Meie teine päev Mauil algas väikese krõbinatega hommikusöögiga kell 11 ning siis sõitsime jalutuskäiku tegema. Koha omanik oli meile jätnud terve nimekirja soovitusi, mida Mauil ette võtta. Olles selle läbi lugenud otsustasime, et matk läbi bambusmetsa kose juurde kõlab üsna sobivalt meile.

Sõitsime natuke autoga kuni jõudsime kohta, kus teeäär oli paksult autosid täis pargitud (mitte just parim märk) ja pidasime ka kinni. Tehes paar sammu autost eemale oli tihedas teeäärses džunglis väike auk, kust sai sisse minna. Ees oli silt, et tegemist on eramaaga, inimesed on surnud ja üldiselt väga halb mõte sinna minna. Ignoreerisime seda ning edasi viis juba teerada läbi kõrgustesse küündivate bambuste. Teerada ise oli väga mudane, sest inimesi voorib sealt läbi korralikult ning erinevalt Riinast ma ei olnud piisavalt taibukas, et panna matkasaapaid. Möllasime mudas mööda rada üle väikese jõe ja siis tegime väikese valeotsuse. Rada, mille me valisime viis sügavamale bambuste vahele, kuni lõpuks sai otsa. Vähemalt me polnud ainsad, sest vahetult enne lõppu tuli meile vastu paar inimest, kes soovitasid ümber pöörata. Nõnda siis tatsasime tagasi ning siis juba mööda jõeäärt õiges suunas.

Varsti jõudsime ühe väikese tiigini, kus inimesed suplesid. Meie seevastu ronisime köit kasutades kõrval olevast seinast üles ning jätkasime mööda jõge liikumist järgmise tiigini, kus toimus sama. Lõpuks oli rahvast juba üsna väheks jäänud kui me jõudsime tupikusse — ainuke viis edasi oli ujuma minna, mida me ka tegime. Riina ei tahtnud väga ujuda ja selleasemel ronis pooleldi mulle selga. Pärast 100m ujumist jõudsime jälle seinani, millest üles ronida ning siis mõned sammud veel ja olime kohal.

Võibolla on asi aastaajas, võibolla on asi meis, aga selle teekonna lõpus olev kosk ei olnud just kõige uhkem. Sellele vaatamata oli matk ise päris mõnus ja tegime mõned pildid ning siis võtsimegi suuna tagasi.

Kuna olime vähe mudaseks saanud, siis läksime tagasi koju end puhastama, väike fotosessioon ning siis juba sõitsime Maui läänekaldale Lahanisse õhtust sööma.

Lahani on üks suuremaid kuurortkohti Mauil ning õnneks me väga palju seda ei näinud — jõudsime üsna täpselt päikeseloojangu ajal ja suundusime juba varem väljavaadatud söögikohta Hawaii Mixed Plate. Saime suht rannaääres lauas istuda, päikeseloojangut vaadata ning toitu tuli ka ohtralt meile lauale. Nautisime head ilma, sööki ja atmosfääri ning olime üsna rahul Hawaiil olekuga.

Tagasiteel käisime poest läbi, kus üritasime vähe sularaha saada ning kust Riina sai omale uue trikoo ning siis juba koju puhkama ja magama.

Tee Hawasse ja tagasi

Tänase päeva plaan oli sõita Hawasse, mis on saare kirdenurgas. Tee sinna ei ole väga pikk — kusagil 50km kõigest, aga tee ise on nii käänuline ja aeglane, et see sõit võtab natuke alla 2 tunni. Seega soovitatud oli alustada väga varakult, et enne horde jõuda minema. Panime siis äratuse omale varajaseks. Keegi ilmselt ei ole üllatunud, et me lõpuks hakkasime liikuma kell 11, sest Riinat kiusas väga suur tudu ning varem lihtsalt ei saanud.

Edasi oli tee väga käänuline, ikka väga käänuline. Kokku oli teel 620 käändu, keerdu ja 140 silda, millest paljud üherealised. Ja nõnda me vaikselt tiksusime mööda kõikidest turistidest, kes tundusid peatuvat iga väiksema teeäärse kose juures ja neid koskesid oli palju. Võttis aega, mis ta võttis, aga lõpuks jõudsime rahvusparki, kus asub üks Maui kuulus musta liivaga rand. Käisime siis ka uudistamas vulkaanilise kivimiga randa, mis nägi päris lahe välja, seega tegime mõned pildid ning siis juba edasi.

Plaan oli minna Hawa juures asuvasse punase liivaga randa, kus saab ka snorgeldada, mille jaoks me võtsime ka oma võõrustajalt varustuse. Randa minek oli omaette ettvõtmine, väike jalgrada mööda kallast, mis jõudis ühte kaljsuesse lahesoppi. Selgus aga, et see rand oli üli pisike ning seal snorgeldada küll väga kusagil pole. Seega me lesisime lihtsalt liival ning nautisime mitte millegi tegemist mõnda aega.

Kõht oli kõige selle peale tühjaks läinud, kuid meie edasised katsed süüa saada ebaõnnestusid kuna meil polnud sularaha. Tuleb välja, et sealses saare otsas kaardimaksest väga midagi ei teata ning seega pidime nälgima terve autosõidu tagasi. Minu ülesandeks oli Riina tähelepanu kõrvale juhtida tema kõhus haigutavast tühjusest.

Tänaseks söögikohaks sai Flatbread nimeline pitsabaar — koht ise väga hubane ja mõnus. Huvitavalt oli sisemuses paigutatud pitsaahi suht keset söögisaali, seega oma pitsat oodates said vaadata, kuidas seda tehakse. Tellisime pool ühte ja pool teist pitsat ning lõppkokkuvõttes olid mõlemad pooled väga head. Kõige rohkem meeldis aga magustoiduks võetud šhokolaadibrowni, mida tehti seal samas ahjus. Browni pealne krõmpsus perfektselt ja kõrval olevad kohalikud jäätised sulasid seal peal ning kõik oli ideaalne. Nõnda rahulolevalt jalutasime korra paaris poes seal tänavas, kõrvalolevasse randa ja siis koju magama.

Sõbralik saar

Nüüd viis meie tee Molokaile. Kõigepealt oli vaja linna minna raha vahetama, siis rendiauto ära anda, siis oodata mitu tundi lendu, siis välja mõelda kuidas me lennujaamast oma ööbimiskohta saame. Plaane ja küsimuskohti palju, seega alustasime jõudsasti varakult.

Esimese asjana suundusime panka, et sularaha saada, sest kui juba Maui ühes servas ei saa sularahata hakkama, siis Molokail me lihtsalt sureks nälga. Pangas aga selgus, et rahavahetamisel on korralikud lisatasud kui sa pole klient. Natuke arvutamist näitas, et odavam on isegi pangaautomaadist raha välja võtta kui siin pangas vahetada, seega seda me tegimegi.

Edasi oli vaja rendiautol paak täis võtta ning siis ära viia. Sattusime korra segadusse, et mis kütust meie aparaat võtab, sest seda polnud kusagil kirjas. Mõtlesime kergelt üle, sest bensiinijaama jõudes selgus, et siin on ainult kaks varianti — tavaline ja diisel ning ühe noormehega vesteldes oli slege, et diislit söövad siin ainult truckid. Küsimust seega polnud ning paak täis jõudsime täpselt õigeks ajaks autot ära andma. Rendiauto parklas kimbutasid meid ja teisi sulelised, kes oma tibukarjadega tatsasid parkimiskohtadel ning üldse käitusid nagu nende koht oleks. Sealt edasi viis shuttle meid lennujaama.

Meie lennuni veel 3 tundi aega, aga mõtlesime et anname oma pagasi ära ja siis saame lennujaamas ringi vaadata. Letis olev naine imestas, et me nii vara kohal ning siis orgunnis juba meid varasema lennu peale, sest neil ruumi — kella 16 asemel pandi meid kella 14 peale ning meil ainult tunnike vaja oodata. Asi hakkab juba päris hea paistma.

Meie lennuk oli pisike kahe mootoriga lennuk, kuhu mahub 10 inimest peale pilootide. Ohutusteavitus toimus nii, et kaaspiloot keeras end ümber ja rääkis, et väljas on küll kõva tuul, aga me ei kavatse alla kukkuda, seega võtke rahulikult ning ta ei hakka isegi näitama kuidas päästeveste kasutada, sest et nad pole kunagi neid kasutanud ja ei kavatse ka hakata. Ja siis me paarutasime juba Molokai poole. Riinale avanes lennukist ilus vaade nii Mauile kui hiljem ka Molokaile. Need kaljud on muide kõige kõrgemaid veeäärsed kaljud maailmas.

Maandudes küsis Riina lennukis olijatelt, et äkki keegi on autoga, sõidab Kaunakakai suunas ning saab meile küüti pakkuda. Üks tädike vastas, et ta läheb küll sinnapoole, aga tal endal pole autot ja ta ei tea kuidas järgituljaga lood on. Ootasime siis lennujaamas oma pagasi ära ning nägime kuidas see tädike minema jalutas. Nojah, vaja siis mingi muu viis välja mõelda kuidas kohale saame. Võtsime kotid selga ja hakkasime astuma.

Saime 3 sammu teha kui üks teine naine küsis, et ta läheb Kaunakakai suunas, et kas meil on plaanis jalutada, et kui ja, siis kas me küüti tahame. Noogutasime agaralt ning 5 minutit hiljem sõitsime juba saare ainsa linna suunas. Tegemist oli ühe kohaliku elanikuga, kes käis Mauil jõulupeo jaoks asju ostmas ning kuulis lennukis Riina küsimust ja seega otsustas meile küüti pakkuda.

Lühike sõit hiljem visati poe ette (kuigi alguses ütles, et paneb meid linna lähedal maha) ja saime ka mõned söögikoha soovitused, mille me ka kohe ette võtsime. Poke bowli saime sõbralikust food truckist ning istusime maha seda nautima. Ees ikkagi veel poeskäik ning siis retk saare idaossa meie ööbimiskohta koos kogu toidukraamiga.

Poes just suurim valik polnud, aga krabasime igasugust kraami endale kotti ning ma käisin pärast veel tänavanurgal asuvatest puuviljalettidest banaani, ananassi, passionfruiti ja muud sellist ostmas. Samal ajal kui ma jätsin Riina meie sangpommidega üksi ja puuvilja ostsin, siis ta nägi mingit kohalikku ühistransporti. Tagasiteel sain kohe bussijuhi käest küsida ning selgus, et neil on tasuta ühistransport nimega MEO, mis sõidab umbes 30m pärast täpselt sinna kuhu vaja. Elu on ikka lihtsam kui arvasime ja nii siis ootasime veidi kuni tuli buss. 40 dollarit ka säästetud, sest ainuke variant tundus olevat üks takso, mis saarel on ja niipalju oleks maksnud, et meie elukohta saada.

Bussisõit oli ka omaette kogemus — rahvas, kes peale läks oli ikka väga kirju. Meie sõitu iseloomustas see, et kõik aitasid üksteist asjadega bussi, üks tüüp lasi valjult kohalikku muusikat ning nõnda peobussi stiilis me tiksusime oma elukoha poole. Bussiga sõitmiseks oli vaja end lihtsalt sisse kirjutada paberilehele ning peatus oli kusiganes sul vaja oli teeääres, seega saime koduukse ette.

Meie ööbimine oli ühes mereäärses kuurortis nimega Wavecrest. Elamnine oli mõnus, suure köök-elutoa, rõdu ja äärmiselt pehme voodiga (ja seda isegi mitte heas mõttes — liiga pehme oli). Lisaks on kuurortis ookeani ääres oma bassein ning grillimiskoht ja suur hoolitsetud park, kus saab päikeseloojangut vaadata. Nõnda me siis tõmbasime ujumisriided selga, käisime kiirelt vees ja siis vaatasime värvikat päikeseloojangut. Edasi väike õhtusöök ning aeg hakata puhkama lõpuks.

Chill grill

Meie edasised päevad olid üsna sarnased ja möödusid suuremalt jaolt vegeteerimise lainel. Hommikul ärkasime küllaltki hilja, tegime joogat, planku ja käisime ujumas. Edasi oli hommikusöök, milleks oli kas puder või pannkoogid (peamiselt pannkoogid) ja siis Riina luges raamatut ja mina kas mängisin arvutiga midagi, kirjutasin veidi koodi või ka lugesin raamatut.

Seda kuni asi hakkas pärastlõunasse jõudma, kus tegime uuesti jooga, plangu ja ujumisringi, millele järgnes päikeseloojangu vaatamine ning siis õhtusöök. Viimane varieerus pasta, praekartuli ja riisiwrappide vahet. Ja siis pärisõhtu veetsime enamjaolt Westworldi vaadates. See suuresti oli meie elu Molokail.

Erinev oli kolmas päev, sest me avastasime, et meil on kindlasti liiga vähe puuvilja ja seega võtsime ette poeretke. Koha omanik oli kirjutanud, et lähim pood on umbes 3 miili edasi, seega jalutasime sinnapoole rahulikult. Tee ääres küll väga palju ruumi polnud, aga liiklus oli nii hõre, et peaaegu võib keset teed kõndida kui on soovi. Poeni jõudes selgus aga, et see on väga väga väike ning puuviljadest pole seal haisugi. Võtsime omale lohutuseks jäätise ning suuna tagasi teisele poole — hakkasime Kaunakakaisse hääletama.

Esimene auto pidas kohe kinni, kuid ta päris nii kaugele ei kavatsenud sõita, seega ei ahakanud peale minema. Sõbralik tüüp oli ning ta tundus väga stressis olevat sellest, et ta praegu ei sõida Kaunakakaini välja ning korra isegi kaalus, et võibolla on vaja minna. Polnud väga hullu, sest saime kuuenda auto peale nii 20m hiljem pärast seda kui olime põiganud sisse ühte avalikku randa ka vaatama. See sõit oli must huumor omaette — meid võttis peale 2 tüüpi, kes olid Oahust tulnud saarele lihtsalt korraks ühte elektritööd tegema. Töö sai suht hommikul otsa, pärast mida nad olid randa jooma läinud ning nüüd teel lennujaama. Kuna poolteist kasti õlut joodud, siis mõlemad olid parajalt kännis, aga väga sõbralikud. Pakkusid meile ka õlut ning tegid palju lolli nalja a la küsisid Riinalt, et kas tal matkasaapad on kaasas, et “siis peaksid seda ronima” ja näitas oma biitsepsi. Riina naer just siiras ei olnud, aga ei tahtnud vastu ka hakata. Kaunakakai lähedale jõudes hoiatasid, et me ei pilgutaks, sest muidu võibolla magame linna maha näiteks. Nõnda jaurates saime üsna kiiresti linna ning natuke ka kergendatult joogisest autost välja.

Võtsime sammud kohe uuesti puuviljaleti äärde, kust kahmasime korralikult omale igasugust puuvilja, mis kätte saime. Lisaks võtsime poest veel jäätist ja veini ning siis läksime kohalikku jäätiseputkasse saare parimat jäätist sööma — kohaliku pudingu maitseline jäätis oli tõesti väga hea. Sealt juba meie tuttava värvika bussiga koos ühislaumisega tagasisõit Wavecresti — kohalikele omaselt võtsime ja aitasime ühte vanemat paari asju tassida nii bussi kui ka bussist nende toani, sest nad elasid ka Wavecrestis. Ja nõnda mööduski kõige aktiivsem päev Molokail.

Honolulusse

Kiirelt läks aeg Molokail ning oligi aeg käes jälle liikuda edasi. Kraapisime oma kodinad kokku ning läksime bussi ootama teeäärde. MEOga saime ilusti Kaunakakaisse, kus me läksime kohalikku pagarisse, võtsime ühe saia ning siis meile juba tuttavasse Poke kohta sööma. Olime söögi ära tellinud ja esimesed ampsud võtnud, kui nägime, et buss, mis ammu läinud peaks olema jõudis ette. Seega hüppasime peale ning jõudsime lennujaama veel 2 tundi varem kui plaanis, seega kokku 5 tundi enne lendu. Õnneks Mokulele on väga sõbralik lennufirma ning saime uuesti kaks tundi varema lennu peale ja seega Molokai suhtes on ainult ülivõrdes mälestused. Riina luges läbi 2,5 raamatut, mina mängisin läbi kaks arvutimängu (Dust ja Slay the Spire) ning peaaegu kaks hooaega Westwordli sai vaadatud. Päris hea tulemus tuli vist ka seetõttu, et me lubasime ja ka lülitasime välja kõik sotsiaalmeedia, meelelahutus asjad, mis scrollimist nõuavad ehk siis Facebook, Instagram, Pinterest, 9GAG, Reddit, Imgur jne. Päris mõnus oli.

Honolulusse jõudes saime kohe tunda suurlinna rõõme — ootasime 30 minutit shuttlet lennujaama teise terminali, siis ootasime veel 15 minutit bussi ning lõpuks läks veel tund ja 15 minutit bussisõitu Waikikisse. Teepeal oli aknast näha kohutavalt palju kodutuid, kes magasid eri kohtades telkidega või ilma ning ka bussis oli omajagu katkiseid inimesi. Sellegipoolest oli meeleolu üleval ning meenutada sai nii mõndagi teel meie hotelli.

Hotell oli hotell nagu ikka, kirjutasime end sisse, viskasime asjad ära ning hakkasime Harbor pubi poole kõndima. Tee viis meid mööda kanaliäärt, kus ma vanasti jooksmas käisin ning nõnda jalutades saime kordamööda meenutada eri kohti ja asju 9 aasta tagusest külastuskäigust. Tee viis mööda ka meie vanast elukohast, kus ma aknalaua all 3 kuud veetsin — olid ajad.

Lõpuks jõudsime Harbor pubi, kus tellisime pitsa ning kannu õlut ning Riina leidis ka tema vana ülemuse. tuleb välja, et 9 aastaga on temast koha manager saanud. Vahetasid oma uusi kontakte ning rõõmsasti meenutasid, kuidas Riina seal töötas ja oli tema esimene väljaõpetatav. Lisaks veel kes sellest ajast endiselt seal töötavad ning mis teistest on saanud ja palju muud säärast. Nõnda me seal istusime ja trimpasime kuni lõpuks paar tundi hiljem hakkasime edasi liikuma. Koht ise väga palju muutunud ei ole, natuke avaramaks on tehtud paari augu tekitamisega seinadesse, muidu on sama. Naljakas, kuidas aeg seisab mõningates kohtades.

Jalutasime mööda rannaäärt, vaadates purjus rahvamasse, väheseid muudatusi, mis linnapildis on toimunud ning meenutades esimesi kordi kui seal sai käidud. Nostalgiat oli palju kuniks lõpuks jõudsime Cheesecake Factory juurde, kust mõtlesime väikese magustoidu võtta. Järjekord oli korralik ning möödus 20 minutit enne kui me omale laua saime.

Koht ise on metsikult suur labürint, kus meid viidi ikka kaugele kaugele taha nurka istuma. Tellisime omale joogid ja koogid ning jäime ootama. Koogid kahjuks valmistasid pettumuse — mitte, et need otseselt halvad oleks olnud, aga polnud ligilähedaseltki nii head kui oleks lootnud. Kohvi, mis mulle toodi oli ka loomulikult USA mõõtu (kes arvaks, et latte tuleb poole liitri kaupa).

Olles söönud ja joonud end ümaraks tatsasime veel natuke ringi, et koogid kurgust madalamale läheksid ning käisime vaatamas esialgset surfarikuju. Sealt edasi käisime poest vett võtmas ning siis juba koju tööd tegema ja magama.

Päev Honolulus

Hommikul sai jälle vahelduseks töölainel olla kuniks Riina tudus ning viimased reisiplaanid paika panna (Meil peaaegu kõik asjad nüüd lõpuni planeeritud). Kella 11 ajal võtsime suuna Ala Moanasse, mis on üks suur kaubanduskeskus meie endise kodu lähedal. Seal tatsasime ringi ning ostsime omale magneti ära ja mõtlesime süüa. Riina läks sellepeale natuke errorisse, kuna ta ei suutnud otsustada, mis ta süüa soovib, aga samas asjad, mis ma välja pakkusin ei sobinud. Nõnda me siis ekslesime seal ringi pea tunnike enne kui jõudsime Jaapaniteemalisse food courti. Seal ostsime omale ühe kausi head vürtsikat liha ja riisi ning saime tasuta kaubapeale ühe õlle.

Söögimured lahendatud suundusime edasi randa, mida mööda saime ilusat ilma ja võibolla viimast sooja nautides kõndida. Tee viis vaikselt ja mitmete istumistega tagasi kodupoole. Oleks häbi Hawaiilt ära tulla olemata kordagi ookeanis ujumas käinud, seega tegime kiire riietevahetuse ning suundusime randa hulpima. Vesi oli sama soolane ja soe nagu meie mälestustes ning nii sai ka see checkmark kirja.

Kuna meil ühtegi teist ikoonilist kohta nimekirjas ei olnud, siis läksime päikeseloojangu ajal uuesti Harbor pubi sööma. Seekord istusime baarileti äärde ning Riina sai rõõmsasti suhelda inimestega, kes eelmine päev tööl ei olnud. Harbor pub ise oli omaette elamus — letiäärsed inimesed olid küllaltki purjus ning elasid väga elavalt kaasa telekas näidatavale Ameerika jalgpalli mängule. See hõlmas üle terve pubi karjumisi nign üksteise kallal ilkumist. Kui jalgpall läbi sai, siis toodi välja üks täringumäng ning inimesed hakkasid raha peale seda mängima — kaasaarvatud baarimees Jeff. Tellisime omale süüa juua ning nautisime showd. Saime Jeffilt veel “on the house” teise kannutäie õlut, Riina sai omale õhtu jooksul 2 T-särki ning palju nalja, kaasaarvatud seigad, kus üks purjus naine üritas mulle külge lüüa ning jagas Riinale õpetussõnu kohtinguturu kohta, kus ühele vetsu läinud tüübile peeti juba matusekõne ning huvitavad lood selle kohta, kuidas üks jahikapten Prantsuse väikeses kohas tutvustas Irish Car Bomb nimelist kokteili.

Olles korralikult söönud joonud ja meelt lahutanud võtsime suuna tagasi kodupoole — õhtu oli mõnus ja soe ning rahulikult tatsasime koju läbi rahvamasside ning igal nurgal vastu tuleva kanepilõhna. Viimane tundub ikka väga populaarne olevat siin. Koju jõudes oli kell veel üsna vähe, aga suur väsimus oli sees ja uni võttis kiirelt embusse.

Kogu see aeg meenutasime 9,5 aasta taguseid aegu, seega soojad tervitused Ivarile, Karinile ja Keijole :) Muide Karin oli ka see, kes just Hawaiil Riinale esimest korda elus sushit tutvustas. Seekord oli meil Hawaiil põhitoiduks Poke bowlid.

Oaklandi

Viimane hommik Hawaiil ei olnud kuidagi üllatav — panime asjad kokku, kirjutasime end hotellist välja ning sõitsime bussiga lennujaama. Seal tervitasid meid metsikud rahvamassid. Pressisime end vaikselt läbi ja tegime mingis kioskis check-in ära, pärast mida oli vaja seista jälle järjekorras, et pagas ära anda ning siis turvakontrolli. Avastasime, et järjekord sinna oli sadakond meetrit pikk ning läks majast välja täiesti tee lõppu — hea, et varem kohale tulime. Vantsisime siis sinna ning järgnevad 45 minutit möödus järjekorras vaikselt edasi nihkudes kuni lõpuks saime turvakontrolli. Kuigi turvakontroll toimus samas kohas kui Mauile minnes, oli see huvitaval kombel päris palju muutunud. Ilmselt tulenevalt järjekorra pikkusest ei olnud järsku vajadust enam ei võtta jalatseid ega vööd ära, telefonid ja rahakotid jms võis jääda taskusse ning kotist tuli välja võtta ainult elektroonikaseadmed. Ehk siis turvakontroll on hästi vajalik ja põhjalik, välja arvatud juhul kui on järjekord, siis on savi.

Õnneks oli meil veel aega veidi, seega läksime Lounge istuma, kus saime oma hommiku/lõunasööki süüa ning rahulikult istuda ning hinge tõmmata. Meie lennureis Oaklandi oli 5 tundi pikk ning kõige üllatavam asi selle juures oli meelelahutuse lahendamine. Nimelt igaüks võis tõmmata oma telefoni Hawaiian Airlines appi, läbi mille siis sai streamida filme ja sarju nagu tavaliselt saab toolidesse sisseehitatud ekraanidelt. Meie loomulikult saime sellest teada alles lennukis ning tavainternetti siin polnud, seega appi tõmbamine vähe raskendatud. Polnud väga hullu — ma panin Riinale telefoni ühe filmi vaatamiseks ning ise veetsin aega suuresti tööd tehes ja blogi kirjutades.

Lennujaamast kojusõiduks algselt plaanisime BARTi kasutada, mis on kohalik raudtee ühistransport. Pagasi ootamise ajal netist otsides selgus aga, et odavam on sõita Lyfti või Uberiga — eriti kuna Google andis omaltpoolt Lyfti jaoks promo koodi. Nõnda tellisime Lyftist omale transpordi, mis tuli kohe. Sattusin veidi segadusse, kus meie transport asub ja nõnda otsisin liiga kaua valest kohast kuniks esimene auto sõitis minema. Ei hullu, tellisime uue ning mõne minuti pärast sõitsime juba koju. Sõit koduukse ette oli 2 korda odavam kui oleks ühistranspordiga olnud.

Vaikselt uksest sissehiilimise tegi võimatuks majaomaniku sõbralik koer, kes rõõmsasti meile vastu tuli ning oma tähelepanu nõudis. Tegime talle pai, kuni omanik välja ilmus ning ta teise tuppa suunas. Aeg magada ning homme saab juba San Francisco peale tatsama minna. Reis jätkub juba USA mandril.