Riina Kepleril

Roadtrip ja Kepler

Nädal ringi paarutamist, 2000km, hunnik vaatamisväärsusi ja Kepleri matk.

Rohan ja fake lake

Lake Pukaki

Meie esimene roadtripi päev hakkas nagu ikka aeglasemalt kui soovisime. Ärkasime õigel ajal, panime asjad kokku ja sõitsime Kaisa juurde magamiskotti laenama. Seal oli meil korraks jälle internet ja selgus, et Riina unustas ühed dokumendid esitada. Kuna ta läpakat meie roadtripile kaasa ei võtnud, siis sõitsime tagasi Virge ja Vahuri juurde. Teepeal käisime veel poes ja varusime pikaks sõiduks ja matkamiseks toidukraami, kus kulutasime viimase sularaha (ma pidin oma pähklimiksi arveltmaha võtma, sest see ületas büdgetti 10 dollari võrra) ning võtsime paagi täis. Lõpuks oli kell juba 12 läbi kui liikuma saime. Esimene sihtpunkt 250km kaugusel olev Mt Sunday.

Mt Sunday on koht, kus LOTRi jaoks filmiti Rohani linna — üks kaljunukk keset ilusat orgu keset suuri mägesid. Filmis muidugi mägesid ei näidatud eriti, aga meie jaoks ainult parem. Teel sinna hakkas aga järjest tugevamini sadama ning meie lootused ei olnud väga kõrgel. Viimased 20km oli vaja ka kruusateed sõita ja Riina ei olnud just väga õnnelik selle üle. Ühel hetkel jooksis üle tee ka selline 10–15cm sügav oja, mis loomulikult põhjustas suurt draamat. Nii kehva kui see tee ka polnud, siis kohale me jõudsime. Parkisime ühe hipibussi kõrvale, tegime omale sänkud kaasa ning kõmpisime Rohanisse. Meie rõõmuks otsustas taevataat, et see tunnike võib suurema sajuta olla ning me saime enamvähem kuivalt käidud. Mt Sunday ise oli pisike, aga org ja seda ümbritsevad mäed aga võimsad. Kõige lahedam featuur sellel maastikul olid sellised pruunid kuni meetrikõrgused tuustid, mis seal kasvavad. Need katavad suuri osasid kogu orust ning õõtsuvad tuules väga lahedalt.

Edasi viis tee meid tagasi nii 40km kuni esimese linnani ja sealt siis juba Lake Pukaki ja Twizeli poole, kus meie esimene ööbimiskoht. Teepeal läks ilm järjest ilusamaks ning hetk, mil me üle künka järveni jõudsime oli täiesti uskumatu. See järv oli nii türkiissinine, et see tundus nagu keegi oleks suure värvipotsiku ümber ajanud. Loomulikult tõmbasime kõrvale ja tegime mõned pildid enne kui edasi ööbimiskohani liikusime. Plaanis oli veel jalutada sel päeval, aga kuna me saime nii hilja minema, siis piirdusime Mt Sunday ja 500km sõitmisega.

Tramping in Hooker Valley

Mt Cook rahvuspark

Nosisime hommikusöögiks juustusaia ning krõbinaid piimaga enne kui hakkasime Hooker Valley poole sõitma. “See siin samas lähedal olev matkarada” ma kinnitasin Riinale. Seni kuni me GPSi tööle panime linnast väljudes ja see 60km näitas. Kaardil paistis palju lähemal võin öelda enda õigustuseks. Hooker Valley on org, mis asub Uus-Meremaa kõrgeima mäe, Mt Cooki kõrval samanimelises rahvuspargis. Arusaadavalt läksid vaated järjest paremaks ja paremaks mida lähemale me jõudsime — lumemütsidega kaetud mäed, meie võltsjärv ja madalal hõljuvad valged pilved. Meie rõõmuks oli ka ilm ilusaks läinud — päike paistis ja vihma ei paistnud kusagilt, seega võtsime ette jalutuskäigu orus asuva järve juurde. Päike küll paistis, aga see org käitub kui tuuletunnel ja mida lähemale me jõudsime, seda tugevamaks tuul läks ning lõpuks oli päris külm ja vaevaline see liikumine. Vaated seevastu olid ilusad ning lõpus asuv järv nägi vinge välja nende jääkamakatega, mis seal hulpisid. Nautima küll pikaks ei jäänud ja siblisime tagasi auto juurde. Kokku läks 3 tundi ning pärast seda oli aeg sõitma hakata — 300km Dunedini.

Käisime Twizelist läbi, et bena ka täis võtta, sest pikk sõit ees ikkagi. Panin püstoli paaki ja jäin ootama — tavaline asi nagu ikka. Seekord aga kui paak sai täis ja ma hakkasin püstolit välja võtma, siis tuli hea lahmakas bensiini veel otsa ning mul sai särk korralikult kokku. Läksin siis ristitud benamehena maksma — müüja krimpsutas veidi nina, aga ei hakkanud midagi küsima. Me käisime kohe avaliku vetsu juurest läbi, ma üritasin seal vähe pesta seda särki ning panin teise selga. Sellegipoolest oli koos särgiga autos selline benahais, mis tõmbab pildi eest. Mõlema tervise ja ohutuse huvides lükkasin särgi aknast välja ja sõitsimegi nii. Vaatamata sellele oli meil siiski piisavalt aroomi autos, et tõmbas mõlemal pea valutama, aga õnneks pilt jäi ette.

Dunedin on kõige linnalikum linn, kus me siiani olnud oleme Uus-Meremaal. Tegemist on ülikoolilinnaga ning on näha kõrgemaid maju, Euroopalikku arhidektuuri ning tühjust. Võibolla oli asi aastaajas, võibolla päevas, võibolla selles, et Halloween oli, aga Dunedinis oli väga vähe rahvast restoranides või baarides. Kuna meie ööbimiskoht oli üsna kehva, siis Riina tundis vajadust comfort foodi järgi ning me asusime Jaapani restorani poole teele. Teepeal me möödusime päris paljudest tühjadest poodidest, külalisteta baaridest ning paarist kodutust. Keskuses oli juba rohkem rahvast, aga mitte nüüd ülemäära. Leidsime oma restorani üles, sõime oma segutoidu ära ning läksime tagasi magama. Täiesti võimalik, et meile jäi Dunedinist vale mulje, aga esmapilk oli üsna meh.

Scenic Route 101

Riina Tunnel Beachil

See varajane check out hakkab vaikselt närvidele käima. Siin on igalpool vaja ööbimiskohast lahkuda kella 10ks — mitte, et ma nüüd nii väga kauem tahaks magada, aga teinekord tahaks natuke hommikul leboda enne kui me uuesti kokku pakime ja sõitma hakkame. Riina ei tahtnud selles Hostelis isegi hommikusööki süüa, seega pakkisime kodinad kokku ning banaanid läksid autos käiku. Esimene peatuspunkt oli Tunnel Beach matkarada.

Tegemist pole nii väga matkarajaga kuivõrd sellise kilomeetrise järsu teega alla randa kaljude juurde. Tatsasime rõõmsalt alla pilti tegema. Nime on rand saanud ühe ookeani poolt kaljunuki sisse uuristatud tunneli järgi, mida mööda saab ka päris ookeani äärele. Pean vist täpsustama, et rand kui selline see ei olnud — seal oli võibolla 10 meetri jagu kivist pinnast kõrgete kaljude vahel — asi seegi. Riina loopis oma nädal aega tagasi korjatud taskukivid ka maailma otsas ookeanisse ning liikusime ära. Tagasitee mäest üles oli vähe raskem, aga kohale me jõudsime.

Tee viis meid Invercargilli suunas ning mõtlesime, et äkki saab vähe ilusamat rannaäärset teedpidi. Kuna auto GPS ja telefoni Google Maps suunasid meid koguaeg mööda otseteed, siis ma võtsin lihtsalt ühe rannaäärse linna sihtpunktiks, et siis sealt mööda neid rannikukohti edasi liikuda. Jõudsime ilusti esimesse punkti nimega Taieri Mouth ning järgmine punkt kaardil kohe samas mööda rannaäärt. Pannes selle aga GPSi sisse suunas see tagasi suure tee peale, et siis teiselt poolt tulla. “Ma näen, et siin on tee ju olemas” — läheme. Ja nii me siis läksime… Varsti tee muutus kruusateeks ja selliseks korralikuks mägedevaheliseks kitsaks kruusateeks. “MIS TEEDPIDI SA MIND TÕID?!?!” oli ükshetk ülekeev küsimus Riina poolt. Ühest mäest alla tulles oli kruusa niipalju, et auto hakkas ujuma. Asi sai kohe kontrolli alla ning Riina uhkustas, et ta oli autokooli libedasõidus number 1 klassis. Ja kui ma julgesin teeääres olevat hüüumärgiga liiklusmärgile tähelepanu juhtida, siis tuli vastu “MIS MA SELLE HÜÜUMÄRGIGA TEEN. KOGUAEG ON ÜKS HÜÜUMÄRK SIIN!!”. Teisisõnu võib öelda, et kuna Riina oli roolis, siis ta väga rahul selle marsruudiga ei olnud. Õnneks on ta hea stabiilne juht ning me jõudsime rahulikult tagasi asfalttee peale ning rohkem me selle pealt ei lahkunud.

Kuna tegeliku korraliku scenic routeni oli veidi aega, siis üks jäätis ja natuke rahunemist hiljem oli Riina ka nõus mööda seda sõitma. Kahjuks aga ilm oli nii kiduraks läinud, et me väga palju ei näinud. Teepeale jäi ka hunnik matkaradu, aga me ei viitsinud autost rohkem kui kaheks minutiks korraga välja ronida, seega need jäid täitsa ära ning suundusime otse lõunapoolseimasse linna.

Hommikul me vaatasime ühe koha ööbimiseks, mis tundus täitsa timmis. Kohalejõudes selgus aga, et tegemist on põhimõtteliselt ühe toaga elumajas, kus on jagatud vannituba ja kõik sellega kaasnev. Otsustasime, aga mitte kaua nukrutseda vaid läksime Bluffi — poolsaar, mis jääb veel lõunapoole ja kus on see kuulus suunamärk ning ilmatuma suur kett. Legendi kohaselt Maori jumalus Maui püüdis kala ning Uus-Meremaa põhjaosa on see kala ning lõunasaarele kinnitas ta keti. Ilm otsustas ka meid rõõmustada ning läks ilusaks, seega lisaks suunamärgile ja ketile läksime me ka metsa tatsama, et samme saada sellele jalutuskäigu poolest kidurale päevale. Pärast läksime Burgerfueli sööma, sest Riinal oli lohutustoitu ja “oma burksi” vaja.

Te Anau

Sõitmisest oli juba üsna siiber, seega otsustasime otse Te Anausse sõita. Ma sain teepeal tööd teha kui Riina roolis. Selle otsesõidu tagajärel jõudsime me nii vara kohale, et meie ööbimine ei olnud veel valmis. Seega me jalutasime järve ääres ringi, vaatasime poodidesse ning lõpuks läksime pannkooke sööma. Selle viimasega sai Riina natuke sooja sisse ning sealt edasi suundusime juba tuppa. Riina “üritas raamatut lugeda” ja mina tegin tööd järgnevad 3 tundi kuni ta magas. Pärast tegime süüa ning hakkasime oma ülejäänud lõunasaare reisi planeerima. See võttis terve allesjäänud õhtu ning lõppes siis kui Riina juba magas ja mul 500mb wifi limiit täis sai.

Torm Milford Soundis

Milford Soundi ojad

Ärkasime tugeva vihmasajuga, mis ei olnud väga julgustav. Tänane plaan oli minna Milford Soundi ning meil polnud ka võimalust oma järgmisse ööbimispaika minna enne kella 14. Vaatasime veel netist, et Milford Sound on suletud kella 14ni ja siis võibolla tehakse lahti, kui ilm läheb paremaks. Ilm oli saast igaljuhul, seega mõtlesime, et mis me ikka passime ja sõidame pigem Milfordi lähedale juhuks kui tehakse lahti. Vihma kallas ikka korralikult kuid ajaviiteks läksime seal ühele väga lühikesele rajale. Mõte oli siis ennast vaimselt valmistada ette selleks, et Kepleril on vaja samas jamas matkata — ilmateade ikkagi lubas 4ndaks ka tormi. Meie vihmavastane varustust vettis üsna kiiresti läbi ning selle 30 minutise jalutuskäigu lõpuks olime mõlemad täiesti läbimärjad. Sõitsime need viimased kilomeetrid Milfordi juurde ning kuna vahepeal oli tulnud uudis, et tehaksegi lahti, siis jäime ootama. Nüüd selgituseks, miks selle teega üldse küsimust oli — Milford Soundi tee on korralik mägitee ning tugevad vihma või lumesajud suurendavad laviiniohtu drastiliselt. Kuna väga mitmed laviinirajad lähevad üle selle tee, siis sellistel aegadel nad panevad tee kinni ohutuse mõttes.

Milford Sound oli maagiline — isegi selles vihmasajus, kus nähtavus autost välja oli üsna madal, jättis Milford Sound väga võimsa mulje. Need suured mäed, mille vahel sa sõidad, lihtsalt nutavad — iga natukese aja tagant vett voolab väikese või suurema ojana mäest alla. See on üks vihmasemaid kohti siin ning päevas võib teinekord 3 meetrit vihma alla tulla — tänu sellele on igalpool ohtralt koskesid ning veeradasid. Võib arvata, et sajuta päeval on paljud neist kuivad ning kogu maastik jätab täiesti teise mulje, aga meie läbisõidul oli see lihtsalt vulisev ja võimas. Me väga pikalt olla ei saanud, kuna tee suleti jälle kell 16.30, seega kiirelt sisse autoga, väike ring, väike jalutuskäik vihmasajus ja tagasi välja ning Te Anausse. Oli aeg oma kott pakkida ning valmistuda matkale minekuks.

Külm Kepler

“Ma tahan koju”

Oli saabunud aeg minna matkama. Alustuseks käisime pargi keskusest läbi — nad annavad sulle pileti ning teavitavad sind ilmaoludest ja muust säärasest. Need kõik matkarajad siin on väga ilmatundlikud ning sel päeval näiteks Rotorua matkale minejatel olilaviinioht oli nii suur, et neil oli valik — kas saavad raha tagasi, lähevad mingile muule rajale või siis maksavad 120 dollarit juurde ning neid viiakse helikopteriga esimese hüti juurde. Meil õnneks oli ilmaennustus parem — tundub, et torm läheb vähe mööda ning meie saame kergema saju ning esmaspäeval üldse sajuta ilma.

Nõnda me siis sõitsime autoga Kepleri raja algusesse ning kuna vihmasadu jäi järgi just, siis hakkasime jalutama. Rada oli hea kerge läbi metsa ning meist jooksis koguaeg hunnik inimesi mööda. Tuleb välja, et üks siinne kõvemate meeste võistlus on joosta Kepleri rada — see on 57km ja maailmarekord on 4 tundi ja 32 minutit. Meie plaan on see sama rada teha nelja päevaga, kuigi jah meil on ka vähe raskem kandam seljas.

Pärast esimest pooltteist tundi läks rada juba ülesmäge ning nõnda see jätkus järgnevad 3 tundi. Lõpuks läks mets hõredamaks, kuid siis tervitas meid lumi. Mäenõlval oli eilsest tormist veel lumi maas ning natuke sadas tol hetkel ka lörtsi. Oli huvitav kogemus kõndida metsast lumesaju kätte, aga vaated olid võimsad. Tegime hunniku pilte ning tatsasime 40 minutit kuni jõudsime Luxmore hütti 1085m kõrgusel. Üks hüttidest, mille eest me hingehinda maksime. Noh ütleme nii, et kehva. Väga kehva — põhimõtteliselt ei olnud seal väga palju midagi — oli üks suur ruum, kus on ahi ja gaasipliidid. Ja siis üleval korrusel olid magamiskülmikud ning vetsukülmik. Me külmetasime juba allkorrusel ahjuga ruumis oma toitu tehes ja aega veetes kuni õhtuni.

Tegime omale süüa — alustuseks nuudleid ja siis pärast riisi magushapu kastmega. Tundub küll hea, aga kõht oli nii tühi, et väheks jäi lõppkokkuvõttes. Samal ajal saime vaadata kuidas mõned inimesed ikka matkal käivad. Oli kamp kohalikke, kes alustuseks hütti jõudes laotasid laiali brie juustu, crackerite ja muu snäki vaagna. Õhtuks praadisid nad omale steiki ning kõrvale juurvilju ja püreed. Lisaks neile oli üks suurem Samoa naine, kel oli toitu lausa lademetes. Lauale tulid juustud ja shokolaadid, kõikvõimalikke snäkke ning tal oli igaks söögikorraks pmst topelt kui meil. Ta ise oli sõbralik ja tore, seega saime ka õhtul talt tüki shokolaadi.

Ükshetk tuli meie hütivalvur, kes rääkis meile tuleohutusest, ilmast, ees ootavast rajast ning siis ümbritsevast loodusest. Ta oli vähe selline veider tüüp, kes tundus väga palju hoolivat loomadest ja lindudest ning hobi korras tegeleb taksidermiaga. Näitas meile ka oma hiljuti tehtud topist ühest võõrliigist, mis kunagi sisse toodi ja nüüd suureks probleemiks on lindude populatsioonidele.

Saabus aeg magama minna ja keegi ei olnud väga õnnelik selle üle. Me tegime veel kuuma vett pudelisse, et vähegi miski sooja annaks ning läksime oma külmkambrisse. Kaasatoodud magamiskotid ei olnud üldse mõeldud sellise välimagamise jaoks. Ja ma ütlen välimagamise, sest seal kambris oli 8 kraadi sooja õhtul (hommikul ma pakuks oli 6 ringis). Ma saan aru, et väljas oli tuul ja torm, aga üheski magamisalas ei olnud kaminat soojendamiseks ning majavalvur hoidis palju aknaid lahti tuulutamiseks. Südaöö paiku me värisesime vetsu ja siis ütlesime fkit ühiskond ja kolisime alla ühisruumi (kus tegelikult ei tohtinud magada) ning seal saime natuke aega magada, sest alustuseks oli temperatuur nii 13 ringis. See juba sobis meie magamiskottidega vähe rohkem. Tuli aga suri juba selleks ajaks ära ning puud olid luku taga kusagil, seega hommikuks langes ka seal temperatuur 10 juurde ja läks päris jahedaks.

Wow lume ja tuulega

Kepler

Öösel me nägime imeilusat tähistaevast aknast ning hommikul ma nägin ka päikesetõusu, Riina piilus ka kuskilt magamiskoti sügavustest sekundiks välja. Kuna aga sees oli nii külm ja väljas veel külmem, siis puudus igasugune tahtmine pilti tegema minna.

Kella 7 ajal me vaikselt ajasime end tekikotist välja, tegime sooja teed, putru ja ootasime päevast ilmateadet. Kõrvalt saime vaadata kuidas meie eilsed steigisööjad hakkasid omale hommikusöögiks pannkooke tegema. Natuke oli kadeduseussi ja kahjurõõmu ka kui need matkapannid ikka üldse ei lasknud põhja kõrvetamata kooke valmistada ja lõpuks nad sõid ikkagi juurviljapüreed.

Ilmateade on selle lõigu peal üsna oluline, kuna kui tuuled on liiga tugevad või liiga sajune, siis sa ei saa minna järgmise hüti poole. See juhtus ka viimastel inimestel enne meid, sest torm oli ning kuigi see ei olnud nii hull, et oleks päris keelatud minna, siis enamik isegi ei üritanud. Need mõned, kes üritasid, jõudsid poolele teele ning siis keerasid tagasi. Meile õnneks aga ennustati ainult kuni 50km/h tunnis tuult ja kuiva ilma, seega saime rohelise tule edasi minna. Haarasime sellest kohe kinni, sest liigutamine annab ka sooja.

Saapad olid eilsest veel märjad, aga Riinal oli suurepärane mõte ilmastikukaitseks panna kilekotid ümber sokkide (mina sain ohtratest koerahoidmistest Riinale tasku jäänud koertekakakotid omale jalgade ümber), mis tuli pärast väga kasuks. Meie tee viis üle mäesadula — kaks tõusu 1400 meetri juurde ja sealt edasi juba alla. Tuul tahtis kogu aeg mäeküljelt ära viia ning rada läks läbi lume ja lörtsi, mis viimasest tormist veel sulamisjärgus mäenõlval. Kogu selle vaeva eest, aga saime väga ilusaid vaateid nautida ning nägime ka päris mitut Kead — kohalik mägipapagoi, mis on maailma ainus sellistes kõrgustes elav papagoi. Lõpuks kõige hullemaks sai see 800m allamäge, mis lõpus meid ootas ning hütt ei tahtnud kohe üldse kohale jõuda. Kuna vahepeal ei olnud ühtegi head kohta söögitegemiseks, siis me olime hommikupudru ja paari šokolaadi peal — teisisõnu näljased. Viimased kilomeetrid möödusid häid toite meenutades ning arutades, mis toitu me teeme kui kohale jõuame.

Seekord oli hütt väga mõnus seevastu — soojustamata nagu siinsed majad ikka, aga orus oli temperatuur palju mõnusam. Tegime ühe korraliku söögi ning läksime “lugema”. Väga mitu lehte lugeda just ei jõudnud, sest madrats oli mõnus, ilm oli ilus, päike paistis peale ja soojendas ning uni ründas jõudsasti. Kordamööda andsime alla ning tudusime kuni oli aeg jälle süüa teha, JAY! Väike pasta bolognese juustutükkidega (ilma hakklihata) täitis rõõmsasti kõhtu ning me kumbki polnud pärast seda enam näljas. Mängisime kaarte, jõime teed ning läksime rõõmsasti magama, mida me seekord saime ka teha.

Metsas tatsamine

Manapouri järv

Hommikul ma ärkasin varem üles ning läksin alla teed jooma ja juttu rääkima — mina ja suhtlen inimestega (ma ei tea mis juhtus). Üks huvitavamaid asju, mis kuulsin oli järgnev: meie seltskonnaga juba Luxmore hütis oli üks Samoa naine — väga sõbralik ja jutukas ning ka üsna kogukas. Ta kahtles selles, kas ta ikka jõuab terve tee läbi käia ning lõpuks me ei teadnudki, kas võttis ette või mitte. Sama ei teadnud ka ta nõbu, kes meiega oli rahulikult juba õhtul hütis ning palus valvuritel uurida, kas ta eelmises hütis. Kahjuks raadioside ei toiminud hästi ning infot ei tulnud. Hommikul jõudis Samoa naine aga rõõmsasti kohale — selgus, et ta jõudis eelneval õhtul üsna lähedale (20 minutit majutusest eemal), aga mäest allatulek tõmbas põlve täitsa lukku ja nii ta magas seal mäenõlval. Tegi nalja, et seal magamine oli soojem ja mõnusam kui Luxmore hütt. Lisaks sellele sain teada, et mõlemad rootslased siin matkal on arstid. Seega kui Riina lõpuks alla ronis, siis ma suunasin ta rõõmsasti nende ajusid nokkima.

Tegime rahuliku hommikusöögi ja läksime alustuseks vaatama ühte koske, mis seal 20 minuti kaugusel hütist. Siin antakse kõikidel matkaradadel distantse keskmise läbimisaja järgi, seega meetrites ma tegelikult ei oskagi öelda kui kaugel paljud asjad on. Pärast seda võtsime suuna järgmisse hütti. See tee läks pikemaks ja pikemaks, sest rada oli üsna üksluine läbi ilusa metsa, aga eelneva mägedematka järel ka üsna mannetu. Jalad olid ka üsna sossid ja seega see ikka venis. Meie järgmine hütt Moturau oli ilusa samanimelise järve kaldal. Väljas aga oli korralik sandfly invasioon ja seega kuigi ilm oli ilus, siis me kolisime kohe majja sisse. Selgus, et meie hütivalvur oli kõik aknad ja uksed lahti teinud, seega neid oli parajalt palju ka toas sees. Väga rahul me ei olnud, aga mis teha. Õhtul saime ka eeldatava ilmateate — kolmapäevaks lubab kõva vihmasadu pea terve päeva. Ülejäänud õhtu veetsime rootslastega juttu ajades — lahedad noored arstid, kes aasta alguses tulid Uus-Meremaale tööle ning nüüd on ringreisil enne tagasi Rootsi minekut.

Metsast välja voodisse pikali

Manapouri järv hommikul

Meie viimane päev rajal algas toreda uudisega, et ennustatud vihmasadu võibolla meieni ei jõuagi täna. See tegi eesootava teekonna mõttes kohe kergemaks, aga ei hakanud oma õnne proovile panema seega lahkusime varakult. Teist päeva järjest oli üsna üksluine metsatee meil ees — ärge nüüd saage valesti aru. Rohelus, värskus, linnulaul — idülliline metsarada mida mööda jalutada. Aga kui sa oled terve eelneva päeva juba samasugust rada mööda kõndinud ja üleeile mäeharjal nautinud maagilisi vaateid, siis läheb vähe igavaks. Lõbustasime end teepeal igast erinevatest asjadest rääkides (rootsalsed kuulasid podcasti ja selle peale ütles Riina, et nii, tema tahab ka midagi huvitavat nüüd kuulata “räägi mulle näiteks energeetikast” ja nii ma siis olin tema isiklik podcast) ja imetlesime massiivset Waiau jõge, mis meie raja kõrval voolas.

Kell 12.30, kui Riinal vaikselt juba jõud täiesti raugema hakkas, jõudsimegi auto juurde. Kokku läks 75 tundi ja 94855 sammu.

Lehvitasime rootslastele tsau, panime suure hurraaga natuke puhtamad riided selga ja oli aeg minna lõunat sööma. Seekord siis mitte nuudleid ja riisi vaid Riina oli juba mitu päeva unistanud siin Te Anaus oleva foodtrucki baodest. Kõigepealt käisime ühest avaliku vetsu punktist läbi ning ma tegin kiire loputuse enne kui puhtama särgi panin. Pärast seda oli suund bao-autol. Kohale jõudes leidsime eest needsamad rootslased, kellele me hiljuti tsau ütlesime. Lars oli enne parklast ärasõitu küsinud, et kas tsau ei taha öelda veel eestlastele. Mistpeale Kristin kinnitas, et pole vaja — ta teab täpselt kuhu me tuleme. Ja kuna Riina oli talle nendest baodest eelneval õhtul rääkinud, siis terve raja oli ta sammunud mõttes bao, bao, bao, bao. Nõnda me siis rõõmsalt rääkisime veel juttu ja sõime oma väga häid baosid.

Meil oli veel pikk kahe ja poole tunnine sõit ees, seega läksime poest läbi, võtsime väikesed (suured) šokolaadid ja hakkasime sõitma. Alguses läks kõik rõõmsalt — tuju oli laes, maiustused suus ja muljetasime erinevatest asjadest, mis just läbi elatud. Mõne aja pärast aga hakkas Riinal halb. Ja siis veel halvem. Ma pakkusin, et ma sõidan ise, aga ei, “minu rool”. Seega ma valmistasin ette kilekoti, kuhu vajadusel saaks katastroofi lahendada ja sõitsime edasi. Kuni ükshetk ta enam ei suutnud, tõmbas teeäärde ning jooksis murupeale baod ja maiust väljutama. Pärast seda ta lõpuks tunnistas, et ta ei ole vormis sõitma ning ma sain ka jala valgeks selles vasakpoolses liikluses.

Ülejäänud sõit läks rahulikult — esiteks kuna ma olin esimest korda siin roolis ja ei tahtnud kiirustada ning teiseks kuna Riina oleks kiirema sõidu korral seda kilekotti kasutama pidanud. Jõudsime aga üsna varsti kohale, parkisime auto ära ning siis pessu. Ise pessu, riided pessu ja Riina teki alla värisema ja arvatavat šokolaadimürgistust välja puhkama. Mina võtsin ja tegelesin tööasjadega kuni neiu mu kõrval toibus.

Siin meie Kepleri matk videokujul: