Viimased hüpped Uus Meremaani
See on kokkuvõte kuidas me läbi Singapuri ja Sydney lõpuks Uus Meremaale maandusime ning seal eestlaste pundiga kohtusime, Riina omale kutsu sai ning me esimese tiirutamise tegime.
Singapore Crab Lounge
Singapuri lend oli päris mõnus — Singapore Air, mis osutus meie valitud lennufirmaks oli üle ootuste hea. Igaühel oli kaasaegne meelelahutussüsteem mängude ja filmidega, söögi eel saime omale menüü erinevate toiduvalikutega, patju ja tekke anti terve trobikond, magustoiduks oli isegi jäätist. Kui jätta kõrvale see, et ma kohati ikka teenindajate jaoks nähtamatu olen, siis oli ikka väga mugav lend. Lennujaamas mõtlesime, et anname oma pagasi kohe järgmisse lendu sisse ja läheme linnapeale. See plaan läks vett vedama, kuna mu perekonnanimi on selline nagu ta on — avatud oli automaat check-in, aga see aparaat ei suutnud mu nime passist korralikult lugeda, seega läks käiku tagavaraplaan — maksime mõned eurod ja jätsin seljakoti pagasihoidu.
Meil oli veel omajagu aega enne kinnipandud krabibroneeringut, seega siirdusime East Coast parki. See on pikliku kujuga rannaäärne park, mis hea mitu kilomeetrit pikk ning mille keskosas asus ka meie krabisihtpunkt. Kuna Riina tervis ei olnud väga paremaks läinud ning lennust ikkagi väsimus sees, siis istusime ühe puu äärde maha ning Riina tudus veidi, et olemine paremaks läheks.
Lõunaks kõmpisime me Jumbosse ja saime omale laua ning andsime krabitellimuse sisse — seekord tellisime nii black pepper kui chilli crabi, et ikka mõlemaid proovitud saaks. Chilli crab tuli esimesena ning oli korralikult kastmega ülevalatud, mis oleks suurepärane kui minnagi seltskonnaga seda sööma ning võtta kõrvale riisi näiteks. Maitse poolest oli black pepper crab ikkagi parem. Samal ajal kui me sõime siis ilm võttis vähe järsema pöörde ning ükshetk hakkas väljas sadama ning rämedalt tuulama. Tuul läks nii tugevaks, et restoranis taldrikud lendasid (avatud rannarestoran) ning ka meil laudlina hüppas rõõmuga kastmesse ja asjad tahtsid ära lennata. Krabist hoidsime kümne küünega kinni, seega suurt ohtu ei olnud.
Kuna tervis ikka ei olnud see ja me krabiga natuke liialdasime, siis otsustasime Awfully Chocolate plaani jätta mõneks muuks korraks ning otsisime tee tagasi lennujaama. Võtsime oma pagasi pakihoiust ning viisime check-in lauda, kus me sellest jälle kiirelt lahti saime. Meil oli lennuni hea 10 tundi aega veel, seega otsisime ühe lounge üles ning istusime maha — käisime seal pesemas ning sõime ja jõime ning surfasime internetis ja planeerisime meie ülejäänud reisi. Sai otsustatud, et sama teed pidi tagasitulemise asemel me liigume Uus Meremaalt edasi ning kontrollime, kas maakera ikka on ümmargune.
Vihmane Sydney
Lend Sydneysse oli natuke teise kaliibriga kui lend Singapuri. Olime võtnud mingi kohaliku odavlennufirma — Scoot ja tuli välja, et see on rohkem selline prügilennufirma. Meie 8 tunnine lend möödus lennukis, kus meile ei antud isegi vett, rääkimata mingist meelelahutusest või mugavusest. Eks me üritasime magada ning nagu käesolevast postitusest võib aru saada, siis see veepuudus meid ka ei tapnud.
Sydney oli vihmane — seega otsisime oma joped välja ning sõitsime rongiga veidi põhja Sydneysse, kus oli vaja veel natuke kõmpida enne kui hotelli jõudsime. Viimane asus North Sydney pubi/kasiino teisel korrusel ning oli täitsa hubane. Meile eriti meeldis nende süsteem kus hommikusöögi asemel oli ühiskasutatav köök koos kohviaparaadi, maisihelbete, piima ja muu hommikusöögimaterjaliga, mida sai kasutada terve päev läbi. Käisime samas all õhtust söömas ning suundusime voodisse. Riina jäi veel Netflixist Suitsi bingewatchima kui ma juba magama keerasin.
Tuli välja, et see terve päeva hommikusöögivariant osutus väga kasulikuks, kuna ärgates avastasime, et kell on juba 12.30 ning pool päeva möödas — ma olin 14 tundi jutti maganud. Pärast hommikusööki suundusime linnapeale jalutama — kõndisime ühe turistikaardi järgi mööda erinevaid parke ja vaatamisväärsusi linnas. Paaritunnise ringiga jõudsime tagasi alguspunkti ning sõitsime jälle põhja. Natuke tööd hotellis pärast mida läksime uurisime, mis kohalikus söögirajoonis pakutakse. Nägime ühte nuudlikohta, mida kiideti, aga seal oli nii pikk järjekord uksest välja, et suundusime edasi. Lõpuks saime head sööki Stoned Crow nimelises pubis, kus vaatasime kõrvallauas ühe beebi katseid üleval olla, kui täiskasvanud õlut joovad.
No-Wifi
Teine hommik Austraalias algas meie jaoks jõle vara — kuna hotelli check-out oli juba kell 10. Riina kirus seda pool hommikut teel meie uude hotelli. Meie ootused ei olnud väga kõrged kuna koht sai valitud hinna järgi ning tulemus oli suhteliselt vastav. Koht asus Woolloomooloo ääres Sydney punaste laternate ja backpackerite piirkonna juures. Kui aus olla, siis kohal endal väga viga polnudki, aga suurim probleem oli Wifi puudumine. Mina, kes selle koha välja vaatas oleks võinud ju arvestada oma internetivajadusega töö tegemiseks, aga ega see aju kõige kirkam ei ole pärast magamata öid ja pidevat lendamist. Kuna uues kohas pidi check-in võimalus olema alles pärast kahte, siis lootsime pagasi sinna viia ja kuna juba vara ärgatud, siis saab pika päeva linnas teha. Kohale jõudaes aga selgus, et tuba on juba valmis (pidime ainult 10 minutit ootama). Kui me juba toas olime, siis sai korraks pikali visatud — viimased sõnad Riinalt olid veel “ära tee pai, ma jään kohe tudule”. Jaaaa me ärkasime kell 14 ning lonkisime meie ainsal ilusa ilmaga päeval linnapeale jälle alles pärastlõunal. See hiline ärkamine sai meil üsna trendiks Sydneys, mis osutus ka üllatavalt tüütuks probleemiks, kuna kohalikud kohvikud ja hommikused söögikohad pannakse kella 15 ajal kinni.
Õhtusöögikohad aga avatakse kell 18. Seega kui sa juhtud ärkama kell 14 ja tahad süüa, siis su valikud on küllaltki piiratud. Sellele loomulikult lisandus meie uus probleem — hotellis wifi puudumine, mis tähendas, et me pidime valima kohti kus oleks wifi võimalus. Üllatavalt raske on leida wifiga kohti kui sul pole internetti, et vaadata kus saaks internetti. Loomulikult me ei alustanud oma päeva sellega, vaid siirdusime hoopis botaanikaaeda jalutama. Nautisime Sydney ilusat mereäärt ning uudistasime veel linnapeal. Pärast ooperimaja ülevaatamist otsustasime jäätist osta, mis osutus keerulisemaks kui oleks võinud arvata. Ma olen siiani arvanud, et mu inglise keeles suhtlemine on üsna adekvaatsel tasemel, aga kui ajul ikka pidur peale tuleb, siis ei ole midagi teha. Mu suhtlemine klienditeenindajaga jättis mulje, et ma kas a) ei saa üldse inglise keelega hakkama või b) olen kerge arengupeetusega ning mul oleks hoolitsejat vaja. Igal juhul oli kogu elamus nii häbiväärne, et ajaks kui ma oma kahe scoopiga jäätise kätte sain oli Riina ennast ammu ära peitnud ja naeris pisarateni eemalt. Eneseväärikuse arvelt soetatud jäätis oli vähemalt maitsev ning seda nautides liikusime mööda rannaäärt edasi.
Kuna eilse linnatuuri käigus märkasime, et kohalikus pargis on Night Noodle Market, siis otsustasime sinna minna oma keha kinnitama. Üritus ise meenutab Kalamajas toimuvat toidufestivali, ainult öösel ja aasia toidule orienteeruvalt. Nimi oli küll Noodle Market, aga peab tunnistama, et esimene õhtu me sõime hoopis sealiha ja friikartuleid — kohutav, kas pole. Meie senine arusaam sai jälle kinnitust — Austraallased on liha küpsetamises päris head.
Õhtupooliku me veetsime pikalt wifit otsides, sest kohad kus pidi olema wifi (nagu Starbucks, kus mind tembeldati Caroliks) olid oma võrgud suutnud üle koormata või lihtsalt umbe ajada. Seega lõpuks tuli Riinal hea mõte minna ühte kaubanduskeskusesse, kus me ka lõpuks wifi leidsime ning seal siis ka järgnevad paar tundi asjatasime nagu kodutud. Koju jalutades kutsuti meid rajoonile vastavalt kolmekates osalema, aga me seekord jätsime vahele.
Kodututega raamatukogus
Järgmine hommik (loe lõuna) me suundusime kohalikku raamatukokku, et teha üks asjalik päev ning planeerida oma tegevusi. Raamatukogu oli meist kõigest 100 meetri kaugusel, kõigile avatud ning tasuta wifiga. Liikusime sinna ning avastasime, et see on tõesti kõigile avatud — nimelt kuna seal on küllaltki mugavad diivantoolid ja ka padjad, siis kodutud käivad seal päeval oma und täis saamas. Samuti leidus WCs süstalde äraviskamiseks eraldi prügikast. Seda öeldes oli koht ise viisakas ning internet talutava kiirusega, kuigi minu vajadustele mitte päris vastav. Seega tegime tunnike tööd enne kui hommikust sööma läksime. Cafe Holm, kuhu me jõudsime pakkus lisaks heale toidule ja Wifile ka suurepärast meelelahutust Riinale. Nimelt oli seal üks kohalik kutsu nimega Bongo, kes kohe kogu tähelepanu endale sai. Pärast lõunasööki sai uuesti raamatukogus tööd tehtud kuni meid välja visati nagu ülejäänud kodutuid.
Alati internetinäljas eestlastena võtsime suuna ühte kohvikusse, et Riina saaks oma magusanälga kustutada ning mina oma netifixi kätte. Kahjuks kohalik kohvik My Sweet Memories täitis ainult ühe inimese soovid ning wifi oli järjekordselt umbes. Koogikesed ja kakao seevastu olid väga maitsvad, seega andsime andeks.
Õhtuti püsivaks probleemiks oli saamas meie suutmatus ajavahega harjuda — õhtul ei suutnud magama jääda ning hommikul ärkamine oli nii raske nagu poleks kunagi magada saanud. Mu lemmik oli kui kell 12.30 Riina keeras külge ja ütles “palun ärata mind üles” kordagi silmi lahti tegemata ning 30s hiljem ta nohises rahulikult edasi. Ma ei hakanud teda kiusama vaid tegin oma tööasju edasi.
Newtown hipsterid
Neljapäevasel päeval me otsustasime sõita Lääne Sydneysse, sest Riina oli välja vaadanud ühe huvitava kohviku/restorani/workshopi nimega Rising Sun. Newtown tundub olevat Syndey Loomelinnak, sest kõik kohad on värvikirevaid inimesi täis. Tänaval nägime paari, kus mees oli ülikonnas ja lipsuga ning naine ehtne värvitud juustega punkar lühikeste pükste, võrksukkade ja kõige muu kaasnevaga. Jõid rahulikult oma pärastlõunast siidrit. Rising Sun ei valmistanud pettumust — toit oli hea, õlu oli hea ning ka wifi oli hea. Istusime seal pool päeva tööd tehes ja õlut juues ning tundsime end pärast päris hästi.
Otsustasime, et läheme uurime kesklinnas mõnda kohvikut, kus saaks istuda ja nüüd juba tavapäraseks saanud toitumiskava järgida (hommiku/lõunasöök kell 14–15 ja magustoidust õhtusöök kell 19). Riinal oli paar kohta välja vaadatud, millest üks oli Zumbo — koht millest ta rääkis juba siis kui me Eestis veel olime. Reaalsus oli natuke kurvem, sest Zumbo esindus, mille juurde me jõudsime oli kõigest magusalett kaubanduskeskuses ja need teised kohvikud ei olnud ka teab mis. Seiklesime mõnda aega mööda Sydney tänavaid ja ostukeskuseid kuni lõpuks otsustasime, et me oleme selles wifikohviku otsimises äärmiselt halvad ning istusime lihtsalt maha kooki sööma. Pärast liikusime koju, et raamatut lugeda ja internetita tööd teha vahelduseks.
Ooperimaja
Viimane päev Sydneys algas jällegi pärastlõunal. Suundusime raamatukokku, et ma saaks kiirelt oma tööasjad üle vaadata ning leiaksime ühe hommikusöögikoha. Otsustasime ühe kohaliku pagarikohviku kasuks, millel hea tabav loosung seinal (arutasime, et kui Agnesel oleks oma koht, siis raudselt teeks ta ka nii). Tatsasime kiiresti sinna, aga kohalejõudes öeldi meile, et köök just lõpetas — kell oli 14.30. Kõht oli ikka päris tühi juba, seega võtsime suuna tagasi hoides silmad lahti, et midagi kus lahti oleks saaks ära süüa. Lõpuks maandusime ühes Aasia restoranis supi ja salatitaldriku taha ning olime õnnelikud, et ära ei nälginud. Tegelikult oli toit väga väga hea, niiet kõik läks hästi, välja arvatud see, et järjekordselt tuli meeletult vihma. Väike pit-stop hotellis, et mõned saaks teki all soojas olla ja teised tähemärke arvutis õigesse järjekorda panna, pärast mida oli aeg kontserdile minna. Meil oli valmisostetud piletid Beethoveni ja Haydni kammerorkestri kontserdile, et saaks ikka ooperimaja külastada mitte lihtsalt tuuri teha. Nõnda me siis jalutasime ilusti riides ooperimajja — turvakontrollid kõik läbitud saime saali. Saal oli ilus väike ruum, mis ühest seinast kaetud kunstitööga ning vastasseina kohapeal olid suured maast laeni aknad, mis vaatasid lahele. Seega kui meile mängiti ilusat muusikat, siis me saime ka aknast jälgida kuidas väljas pimedaks läks ning öised kruiisid järjest välja ilmusid.
Kontsert kestis 2 tundi, pärast mida me suundusime oma tavapärasele magusajahile. Seekord oli suunaks Four Frogs, kust sai kreppe ning oma viimase 4.5 vahetatud dollari eest me ostsime ühe burgeri, pudeli vett ning banaani — raske on see maailmaränduri elu ikka.
Eestlased Uus Meremaal
Lend oli meil juba 8.45 hommikul, seega pidime üsna varakult ärkama ja lennujaama suunas liikuma. See oli küllaltki raske, sest magamajäämine normaalsel ajal ei ole nii kerge kui sa oled kell 14 päeval ärganud ja su organism arvab, et kell on 6 õhtul. Nii me siis siplesime ja olime vaevu 2 tundi maganud kui oli kell niikaugel, et vaja lennujaama minna.
Sydney lennujaam oli veider: esiteks oli põrandaplaan kuidagi selline labürinti meenutav ja teiseks ei olnud seal lounge (olid lennufirmade lounged, aga mitte midagi muud), seega meie Priority Pass piletid kõlbasid vaid osades restoranides tasuta 36$ eest söömiseks. Nende leidmine osutus üsna keeruliseks ja seega me väga valima ei hakanud vaid võtsime selle, mis meie väravale lähim ja ladusime korraliku hommikusöögitellimuse letti. Toit seevastu ei olnud väga korralik — välja nägi hea, aga maitset polnud ollagi.
Seekord lendasime Emiratesiga, mis huvitaval kombel oli pea samas hinnaklassis kohalike odavlendudega. Teenindus lennujaamas ja lennukis oli väga hea ning toit, mida pakuti oli maitsekam kui see, mis lennujaamas saime. Riina hakkas lennu lõpus veel rääkima meie kõrval istuva naisega, kes tuli välja on kohalik Maori tribal elder tagasiteel Aafrikast ning ta jagas rõõmuga oma teadmisi Uus Meremaast.
Saabudes selgus, et siinne toll on väga ettevaatlik just bioloogiliste ohtude osas. Kuna meil olid kotis matkasaapad, siis pidime minema eraldi kontrolli nendega. Riina saapad olid veel Sydneys kandmisest natuke mudased ja minu omadel oli ka üks pisike mullatükk küljes (“This is not clean by New Zealand standards”), seega me pidime veel 5–10 minutit ootama kuni meie saapad pesus käisid. Lõpuks saime me oma puhtad ja kiletatud saapad tagasi ning sai veel korra röntgenist oma pagas läbi lastud ja olimegi kohal.
Vastas olid meil Vahur ja Virge. Vahur on Riina kunagine klassivend Sütevakast, kes juba viimased 4 aastat elab Uus Meremaal koos Virgega. Nad võtsid meid rõõmsasti vastu ning kohalike giididena tutvustasid elu ja olu kuni me sõitsime nendepoole. Suur oli nende üllatus kui naljaga küsitud “ega kasside vastu keegi allergiline pole” sai jaatava vastuse — tuli välja, et neil on üks paariaastane kass nimega Läti (sest tal on 6 varvast loomulikult). Samuti selgus, et nad olid rääkinud Kaisaga (järjekordne kohalik eestlane) kel on oma AirBnB koht, mis parasjagu tühi, et kas me saame seal ööbida Christchurchis oleku ajal. Me muidugi olime arvestanud ainult esimese ööga Vahuri juures, seega olime mõni päev varem juba bookinud omale teise AirBnB, mille omanikuga me kohe ühendust võtsime, et uurida, kas saab tühistada (võin öelda, et pärast pikka pausi saime lõpuks järgmine päev teada, et ei saa).
Pärast väikest kohvipausi ja asjade nurkaviskamist sõitsime me Chistchurchi külje all oleva väikese 400m kõrguse mäe otsa, kust oli hea vaade linnale ning ka teisel pool asuvale lahele. Saime oma esimese ülevaate kohalikust loodusest ning peab ütlema, et väga mõnus roheline on kõik, võimsad järsud mäed vahelduvad täiesti tasaste väljadega, mis kõik on kaetud roheliste põldude, mändide, lehtpuude ja lammastega. Siin on lambaid ikka igal pool ja suurtes karjades tatsavad ringi ja söövad seda rohelust. Küll on kahju, et Eestis lambaid pole.
Pärast mäeotsas käiku me suundusime linna, kus meile tutvustati Christchurchi Red Zone alasid. Nimelt kui 2011 oli suur maavärin, siis osa elamurajoone muutusid ebastabiilseks, mistõttu riik ostis need ära inimestelt ja need majad, mis veel püsti olid lammutati ning viidi minema. Alal aga ei ole lastud sööti minna ning aiad ja puud ning tänavad on kõik alles. Tulemuseks on linnarajoonid, mis on justkui kummituslinnad, kus kummitusteks on majad, mis on puudu. Me käisime seal sidruniraksus — ühes aias oli paar sidrunipuud ning me korjasime Virge eestvedamisel paraja sületäie.
Sidrunid käes käisime poest läbi, korjasime oma kodinad Vahuri ja Virge juurest ning emigreerusime Kaisa juurde grillima ja elama. Saime tuttavaks veel paari eestlasega, kes juba pikemat aega siin elavad ning veetsime õhtu grillides, kohaliku õlut ja veini mekkides, jengat mängides ja Kaisa seltskonnakoera kaisutades. Õhtu lõpuks oli Riina loomulikult koera omale sebinud ja seega Dexter veetis öö meiega kõrvalhoones eemal oma perenaisest.
Koopad ja Akaroa
Pühapäev algas varakult ja külmalt. Esialgne plaan oli minna viimast päeva avatud mäesuusaparki külastama — hooaja lõpu puhul lumelauda sõitma ja nii. Hommikul aga oli nii rõvedalt külm ja majaseinad on ju papist, et keegi väga ei tahtnud voodist välja ronida. Sai veidi arutatud seda plaani ning otsustatud, et jätab lumelaua seekord ära — polnud kellelgi õiget vaibi. Selle asemel me sõime Virge poolt toodud pirukaid ning suundusime ühte lühikest matkarada tatsama — nii 20 minutit ülesmäge jalutamist, mille lõpus oli koobas. Dexter vantsis rõõmsasti kaasas keel suust väljas nagu tavaliselt ning meie saime ilusa jalutuskäigu looduses.
Edasi käisime tutvusime veel ühe eestlasega ning vaatasime, kus kamp kodumaalasi pundiga elavad (äge vaade ja palju valgust, aga tegemist on mäejalamil oleva kohaga, ja nähes seda videot, mida Vahur näitas, kuidas eelmise maavärnia ajal ühe mäe kogu külg alla kõikide majadega kukkus, siis ise vist seda kohta ei valiks) ning võtsime suuna Akaroale. Viimane on kahe suure vulkaanipurske tulemusel tekkinud poolsaarel asuv linn Christchurchist lõunas. Koht ise ei olnud väga kaugel, aga kuna tee sinna on mägine ja väga käänuline, siis võttis omajagu aega. Riinal juba teepeal vaikselt vajus silm kinni ning tegi kerge une. Kohapeal tervitas meid maaliline meresopp, mille ääres asub endine Prantsuse koloonia/praegune sadamalinn. Sõime seal oma Uus Meremaa esimese lambaliha, mis maitses väga hästi, ning vaatasime veidi ringi. Meie üllatuseks selgus, et lambaliha ei ole väga odav Uus Meremaal, sest lammaste arv on veidi kahanenud ja 90% lihast läheb ekspordiks — tulemuseks on küllaltki kallis kohalik lambaliha.
Tagasiteel võtsime veel mägisema tee, mis viis meid kõrgemale mäenõlvadele, kust nautisime võimsaid vaateid. Pärast maalilise tee lõppu vajus Riinal jälle silm kohe kinni, sest Dexter oli ka kõrval keras. Christchurchis vaatasime oma AirBnB koha üle ning läksime Kaisa juurde sauna (sic!). Saun oli uhke eestlaste kätetöö — Vahur oli paar aastat tagasi ostnud ühe treileri ning koos teiste eestlastega kama seest välja visanud, soojustus ning lauad seina, ahi sisse koos kerisega ja voila. Tulemuseks ratastel saun, mida saab nautida kus parasjagu soovi on. Kuldsed käed = soe keha :)
Nüüd oleme tagasi oma uues ööbimispaigas, kus seekord ei pea interneti pärast muretsema ja valmistume magamaminekuks. Homme läheme loomi vaatama :)
