Well well well… Wellington
Kultuur, söök, jook ja linnaelu — meie ringijalutamised ning lebotamised Uus-Meremaa pealinnas Wellingtonis.
Tudupäev
Meie lend Wellingtoni oli hommikul kell 7.30, seega oli üsna varajane minek. Tee lennukile ja lennusõit ise ei olnud suuresti märkimisväärsed — ainult Riina oli nii väsinud, et lennukis jäi nii magama, et ühel hetkel kuulsin kolksu kuidas pea vastu akent kukkus.
Kohalejõudes oli kell ikka liiga vara, et öömajale saada (hommik ikkagi). Kuigi meie AirBnB host lubas meil juba kella 10st kohale ilmuda, mis oli suur pluss. Nõnda me siis jalutasime elamiskoha poole Miramari keskusesse. Miramar ise on Wellingtoni lennujaama linnaosa. Keskuses nägime Gandalfi seismas keset väljakut ning kuna edasi ei saanud minna, siis puhkasime pingil jalga vähe.
Kell sai 9 selle aja peale ning kohvikud tehti lahti ja seega me ronisime ka ühte, mis samas lähedal. Riina sai omale kakaod ja kooki ning mina kohvi. Veetsime seal omajagu aega, mille käigus saime natuke elu sisse ning mina ühe kriitilise errori ära lahendada. Ja siis juba meie uude koju.
Meie valitud koht Wellingtoni oli meeldiv üllatus — maja oli uus ja soojustatud, toad olid ilusad ja puhtad ning perenaine oli sõbralik rase hispaanlanna. Ta oli alguses kohe üsna jutukas ning me rääkisime hea 40 minutit nii majade kvaliteedist kui raseduspuhkusest, aga ta mõistis täiesti meie soovi puhata ning järgnevatel päevadel ei olnud meil hommikusöögiks sunniviisilist kellaaega. Saime magada ja minna siis kui soovisime.
Pärast pikemat vestlust otsustasime puhata — seega järgnevad pool päeva möödus Riinal uneledes sarjaga ja minul koodikirjutamisega. Ükshetk läks aga kõht tühjaks ja oli aeg jahile minna. Meile küllaltki lähedal (2.5km) asus üks soovitustega väike kohvik ning võtsime tee sinna. Rada viis meid üle mägede, mis oli Riina jaoks väga raske, sest “jalaaaad valutaavaaaad”, ja mööda mereäärt vanasse sadamakülasse. Sadam ise on ammu oma eluea lõpetanud, aga nüüd on seal mingid kunstikommuunid ja muud säärast. Chocolate Fish nimeline kohvik pakkus mõnusat maitseelamust ning jäime väga rahule.
Tagasiteel otsustasime minna mööda mereäärt selle asemel, et üle künka ronida. Wellington ise on tuntud suuresti ka selle poolest, et seal on sageli äärmiselt tugev tuul — seda kajastab ka Wellingtoni linna silt. Igastahes me vaikselt hakkasime seda tunda saama mööda mereäärt jalutades ning Riina palus, et ma teeks midagi selle vastu. Ma ütlesin siis tuulele “stop” ning järgnevad paar minutit oligi tuulevaikus. Tänu asemel ma sain hoopis süüdistusi, et miks ma seda varem ei teinud jne. Jeesh :D
Teel koju hakkas veel vaikselt vihma sadama, seega kohale jõudes ei olnud pikka pidu ning voodisse minek. Riina jäi juba 19 ajal magama ning põõnas rahulikult homsesse päeva välja.
Wellington craftpubcrawl
Me võtsime aega ja magasime rahulikult end välja ning kell oli juba 11 kui me alles teki alt sööki otsima hiilisime. Sellest polnud aga midagi ning saime rahulikult röstida oma saia ning katta seda kõikvõimaliku kraamiga. Väljas tundus ilus ilm, seega mõtlesime, et jalutame ja vaatame, mis linnas ka toimub. Meil ikkagi hunnik soovitusi söögi ja joogikohtade osas, mis me Kepleri matkal rootslastelt saime.
Miramar ei asu päris Wellingtoni kesklinnas, seega meil oli hea 6km kõndimist ees, et jõuda päris kesklinna. Kõndisime siis rahulikult mööda teed kuni vastu hakkas tulema tunnel — Riina tahtis tunneli asemel üle mäe minna, seega läksime sillast üle tee (suur tee oli) ja siis mööda mäenõlva üles (kus Riina kirus seda tõusu), kuni me jõudsime teelahkmeni. Kaks teed viis mäest üles ja kaks alla — ühest neist me just tulime. Läksime vaatasime siis ühte teed, mis mäest üles minemas, aga see läks üles mägirataste teeks ja seega pöörasime tagasi ning otsustasime lihtsama vastupanu teed minna alla. Sealtkaudu jõudsime, aga samast mäeküljest alla ning ringiga tagasi oma esialgse silla juurde. Uuele katsele ei läinud vaid võtsime tunneli ette.
Tunnel oli pikk ja tüütu, sest mingid (tõenäoliselt turistid) ei suutnud seal sõita ilma signaali laskmata, mis muutis selle jalakäijatele üsna ebameeldivaks. 600m hiljem jõudsime aga nüüd siis juba peaaegu kesklinna — natuke oli vaja veel minna.
Teine asi millega Wellington hiilgab on käsitööõlled — neil on väga palju käsitööõlle tehaseid ning pubisid ja sellele andis tunnistust ka üks flaier, mis kutsus käsitööõlle pubide ja tehaste tuuri tegema. Tuur ei ole mitte bussiga vaid lihtsalt jalutad ühest kohast teise ning maitsed erinevaid õllesid omal soovil. Otsustasime, et see on piisavalt rahulik tegevus ning sobib hästi meie ajakavva, seega hakkasime kohti otsima.
Black Dog Brewery oli esimene selline koht, kuhu me sisse astusime. Neil oli 2 pisikest lauda ja suured õllevaadid koos loominguga. Proovisime ühte Saksa õlle sarnast pilsnerit — oli hea, aga mitte midagi erilist. Sealt edasi suundusime Garage Project nimelisse kohta, kus me saime esimest korda elus soolast õlut juua, mis oli täitsa huvitav — mitte midagi sellist, mida jooks nüüd januga, aga muidu täitsa hea. Sealt siis Tautarasse, kus saime ka kõrvalasuvast foodtruckist süüa omale ning istusime õues varjus rahulikult. Ootasime kuni meie tolle päeva viimases plaanitud kohas muusika peale hakkas ja suundusime Whistling Sistersisse. Seal läksime meeletuks ja võtsime ühe suure õlle asemel kaks väikest, et rohkem maitseid proovida. Koht oli modernne, aga natuke kõle ja ei jätnud sügavat muljet.
Siis oli lõpuks aeg sööma minna — olime küll enne veidi söönud, aga kõht oli üsna tühi ikka ja seega suundusime Mr. Go nimelisse kohta — sõime baod ja avokaado salatit. Mõlemad olid suurepärased ning viisid keele alla :) Riina piilus koguaeg ringi, et kas keegi vaatab, et ta saaks oma taldriku puhtaks limpsida.
Kell oli juba omajagu ja seega polnud muud teha kui koju tagasi jalutada — teepeal tuli aga suurem magusaisu ühel meist, ei hakka nimesid nimetama, ja seega läksime poest läbi ning võtsime keeksi. Magus õhtu lebotades ootas ees.
Pubiralli vol 2
Tänane päevakava oli suht sarnane eilsele — magasime omajagu kaua pärast mida sõime ja hakkasime linnapoole jalutama. Seekord aga võtsime end kokku ja suutsime õige tee valida mäeharjale ning sealt kõndisime ka vaateplatvormini, kus oli hea vaade linnale ja lahele.
Plaan oli jätkata käsitööõllerallit, sest flaier tahtis kaheksat templit ja meil oli koos alles 4. Kõigepealt aga käisime Mr.Gost läbi ja sõime natuke baod ja dumplinguid— linna jalutamine ikkagi tühjendas kõhtu omajagu. Toit oli endiselt väga väga hea ning juba rõõmsamal sammul suundusime Rogues Den nimelisse kohta. Selgus, et see polegi õlletehas vaid lihtsalt käsitööõllepubi, seega ostsime ühte põhjasaare idaosast pärit ingverimaitselist õlut. Riina kuulutas selle oma lemmikõlleks üldse ja igatseb seda siiani. Ja, et mitte jätta vale muljet, et see ainult Riinale meeldis, siis jah väga hea õlu oli.
Riina oli ka välja vaadanud ühe magustoidu, mida ta tahaks süüa, ning kuna me olime kohale lähedal, siis suundusime sinna. Selgus, et see on lahti ainult kolmapäevast pühapäevani ja meil alles esmaspäev, seega ma suunasin kurba Riinat edasi kuniks jõudsime Te Papa juurde. Selgituseks — need kohad kuhu me tahtsime minna olid veel suletud ja avanesid alles kella 16 ajal ning sinna oli paar tundi veel aega, seega otsustasime natuke kultuursed olla ja muuseumi minna.
Te Papa oli suur ning me käisime läbi ainult väikese osa — kõige huvitavam oli Peter Jacksoni poolt tehtud esimese maailmasõja väljapanek. Suured tõetruud kujud sõduritest, kolmemõõtmelised visualisatsioonid lahingujoontest ning kõikvõimalikku muud huvitavat pakkus see väljapanek. Päris karm oli lugeda kuidas ühe lahingu ajal saadeti vastase punktile peale 800 Uus-Meremaa sõdurit ning neist 391 said surma ja 336 haavata — vähem kui 100 tulid ainult psühholoogiliste traumadega sellest läbi. Lõppkokkuvõttes oli see sarnane väljapanek sellele, mis me nägime Christchurchis — rõhutas kui valus oli esimene maailmasõda siinsele rahvale. Eriti kuna nad asusid nii kaugel kõigest lahingutest, aga sellegipoolest kuuludes Inglismaa alla, pidid saatma sõdureid.
Lisaks käisime vaatamas väljapanekut, mis rääkis Uus-Meremaa elu ja looduse muutumisest läbi ajaloo. Nii Maoride kui valge inimese saabumisega ja kuidas see on mõjutanud looduspilti. Võin kokkuvõtvalt öelda, et päris kurb oli vaadata. Samas muutis see ka arusaadavamaks nende üldist püüdu oma loodust hoida tänapäeval. Põhiline näitaja, mis mulle meelde jäi — kui enne valge inimese tulekut oli 85% Uus-Meremaast metsaga kaetud, siis nüüdisajaks on see langenud 25% peale. Suur osa metsast ka lihtsalt põletati selleks, et teha ruumi karjamaadele.
Edasi me läksime Malthouse nimelisse pubisse, mis asus teepeal. See jättis siiani ilma küsimusteta, kõige kehvema mulje. Baarimees oli väga ülbe ja vaenulik ning jäi mulje, et meid üldse ei tahetudki sinna. Õlu oli keskpärane ja kõvasti kallim kui eelnevates kohtades — seega ei soovita.
Kõht juba pikemat aega korises ja andis märku, et peaks midagi ette võtma, seega suundusime Monsoon Poon nimelisse Aasia söögikohta. Saime mõnusalt vürtsikat Firecracker kana roheliste ubade ja naaniga. Kõrvale nautisime vahelduseks Gin tonicut, mida polnud juba ammu saanud. Tuju läks kohe paremaks jälle ning otsustasime tagasiteel teha väikese ringi ning minna läbi kohtadest nimega Moon ja Parrot Dog, sest need olid nime järgi Riinale parema mulje jätnud.
Teel linnast välja astusime läbi ühest alkopoest, et loodetavasti võtta mõni armastatud Ginger Fusion omale kaasa. Poe omanik väga abivalmis just ei olnud — ütles, et peaks olema, aga kui 2 minutiga ei leidnud, siis kehtias õlgu, et ta ei tea kus. Sorry… Huvitav selle poeskäigu seiga juures oli aga huvitav süsteem kuidas saab õlut osta. Nimelt on neil poes õllekraanid ja suured plastpudelid — võtad pudeli ja lased kraanist õlut täis ja läheb.
Moon asus Wellingtoni Newtownis ning koht ise on selline üliõpilaspubi moodi koht — väike, lauamängud, seltskonnamängud, pitsa ja muu kaasnev. Jõime ühte mandariniõlut ning puhkasime vähe jalga.
Edasi liikudes kõhklesime pikalt Parrot Dogi mineku osas, aga otsustasime lõpuks ikkagi selle kasuks. Teepeale jäi ka üks Pak N Save ning jällegi nimesid nimetamata läksime sinna magusat vaatama. Šokolaadikook kaenlas suundusime edasi pubi poole. Jalutamisest oli juba vaikselt päris siiber kui selgus, et Parrot Dog on ka avatud ainult kolmapäevast pühapäevani, seega kogu tee oli mõttetu. Lonkisime koju tagasi ning saime ennast natuke kosutada koogi ja teega.
Interjama
Hommikul sadas vihma, seega võtsime rahulikult ja tegelikult isegi ei plaaninud minna linna vaid võibolla kuhugi lähedale kohvikusse. Võtsime ja vaatasime erinevaid pileteid ja majutust veel tulevaseks reisiks ning selle tulemusel ma jõudsin Intercity (liinibuss) lehel sellise pakkumiseni nagu Big Fish Travelpass. Tegemist on siis võimalusega osta omale üks pilet, millega saab Aucklandi ja Wellingtoni vahel läbi Taupo ja Rotorua sõita ning piletihinnas on ka Hobbitoni külastus. Kirjas oli ka, et saab seda teekonda tükeldada nii kuidas ise soovid ja üldse tundus perfektselt meile sobivat.
Hakkan mina siis ostma ja sinnamaani on kõik hästi kui üritad bookida esimest bussisõitu Wellingtonist Turangisse, sest järsku on kõik bussid Not Available. Küsisin siis lehel asuva chati kaudu abi ja tulemus oli sama, nad alustuseks ei saanud aru, mis ma tahtsin. Siis väitsid, et seda vahemaad ei saa tükeldada ja siis väitsid, et see kehtib ainult Aucklandist Wellingtoni suunas — mõlemad neist väidetest olid risti vastupidi sellele, mis müügilehel kirjas. Kirusime Riinaga vähe ja võtsime suuna Wellingtoni I-Site’i, et see ära lahendada. 6 km hiljem olime seal ning ka nemad rääkisid, et jah peaks saama teha seda, mis me tahame, aga nad ka ei saa läbi oma süsteemi. Üritasid helistada Intercityle, aga keegi ei vastanud pea pool tundi ja seega jätsime plaani tagasi tulla järgmine päev.
Kuna me juba linnas olime, siis käisime Little Quarter nimelises kohas oma viimast templit saamas — seekord siis movembri auks tehtud õllega, mis väga sobiv arvestades mu üha kasvavat karvkatet näos. Sealt Old Quarter nimelisse kohta Vietnami toitu sööma. Viimane oli lihtsalt suurepärane maitseelamus ja me nautisime mitut erinevat veidra nimega toitu. Tagasiteel läksime jälle poest läbi, sest kellegi neelud käisid ekleeride järele juba pikemat aega. Ja sealt juba koju teki alla peitu. Ma veel üritasin saata mõned emailid intercity abisse, aga tuleb välja, et nende emailiaadressi ei eksisteeri. Tundub, et väga ei taheta abistada.
Rahulikumalt
Kuna meile Wellingtonis ja eriti selles AirBnBs meeldis, siis olime pikendanud oma viibimist veel ühe öö võrra. Riina sai hommikul ka läbi Facebooki grupi ühe inimese, kes Chirstchurchist Aucklandi sõidab ja lubas meid ära visata Turangisse, mis teepeal. Saatsime siis Intercity pikalt, tühistasin passid ära ning läksime rahulikult kohalikku kohvikusse lõunatama.
Väike supp, pirukas ja salat sisse söödud suundusime uuesti PakNSave poole, sest Turangi tundub tilluke koht ja meil planeeritava Tongariro matka jaoks natuke toidukraami vaja. Tee läks vähe pikemaks kui planeeritud, sest jalakäijatele pole siin riigis ikka väga palju mõeldud ning ülekäiguradasid on üsna vähe. Lõpuks saime aga poes käidud ning ostsime endale ka õhtuks vähe toidukraami.
Jalutasime koju tagasi ning vahelduseks rahulik päev nõnda saigi mööda. Kuniks kell 23 õhtul kirjutas meile küüti pakkuja, et ta tuleb varem ning kui me tahame autopeale saada, siis peaks kella 6ks sadamasse minema. Sadam oli meist 10km kaugusel ning oleks tähendanud kell 4.30 ärkamist ja mingi ime läbi sinna jõudmist. Küsisime, et kas ta mingi 8ni oodata ei saa vms, aga ta ei vastanud meile ja seega läksime magama, et varahommikul vaadata, mis saab.
Turangi
Ma ärkasin mingi 6 ajal ning nägin, et ta oli vabandanud ja ilma meieta ära sõitnud. Seega võtsin ette ning ostsin meile Intercity bussipiletid ära… Ja kuna mul oli täiesti siiber juba sellest transpordijamast, siis ostsin kõik piletid kuni Aucklandini välja. Tuli isegi odavam kui oleks passiga olnud, sest üks jupp oli puudu, aga seda otsustasime hiljem lahendada.
Niisiis oli pilet ostetud ja vaja 10.15ks lennujaama juurde minna bussipeale. Bussisõit võttis üle 6 tunni aega ning vahepeal tegime väikese burgeripeatuse. Seal oli bussijuhi poolt soovitatud lambaburger, mis tegelikult oli ka väga maitsekas ning jäime rahule. Turangis saime natuke jalutada, et oma ööbimiskohani jõuda, aga see läks juba kiiresti.
Meie ööbimiseks oli oma tuba AirBnBs ning esmapilgul oli Riina üsna õnnetu kuna WC asus teiselpool maja ning koht oli üsna jahe. Viskasime asjad maha, lugesime raamatuid väheke ja siis läksime tagasi linna söögi järele. Monsoon nimelises kohas saime väga head India toitu — võikana ja naani, millega jäime mõlemad väga rahule. Toit aitab alati.
Jalutasime tagasi ööbimiskohta ning siis jõudis ka omanik juba koju ja kuna tal oli suur sõbralik kutsu ja ta ise oli ka väga sõbralik, siis kohas olemine võttis positiivsema pöörde kohe. Pakkisime asjad kokku ja valmistusime varahommikul ärkama, et 20km pikkust Tongariro päevamatka ette võtta.
Pöidlad pihus magama, et ilusam ilm oleks ja ei peaks seal mägedes vihma ja muu jamaga möllama.
Jätkub…
Kuna blogipostitus läks juba nii massiivseks, siis otsustasin selle jätta poolikuks. Teise nädala jagu materjali tuleb järgmises postituses siis kui me Hawaile liigume. Seniks tänud lugemast ja kena talveilma sinnapoole :)
