Üle 10 minutiliste muusikapalade kroonika
Üle 10-minutilised palad ei ole tänapäeva muusikas kindlasti kõige popim žanr. Mitte et neid ei oleks — väga palju on, — kuid mulle on alati tundunud, et nende loomine ei ole muusiku jaoks üldse nii lihtne ja pigem kohtab väga häid üle 10 minutilisi lugusid harva. Hoida üleval pikki põhikäike ja ühe pala teemat viisil, et see ära ei tüütaks ja samas kestaks ka üle 10 minuti — see nõuab vist meeletut nuputamist ja kuulaja tunnetust. Nii olen alati hinnanud neid üle 10 minutilisi lugusid, mis ka kuulamislisti püsima jäävad, erilise tähelepanu ja austusega.
Paar korda olen enda pikki lemmikuid ka jaganud, kuid mõtlesin et püüan teha seekord seeria ja võtta seda kui nende eriliste lugude kroonikat. Ehk on mõne aja pärast ka hea ülevaade ja mingisugune läbiv teemaliin.
Ma alustan läbi aegade lemmiku, Kanada pehme bassi dubtechno ja sügava ambienti vahealadel liikuva muusikuga Loscil. Tema varasemal albumil “First Narrows” on nimilugu, mille pikkus 10:16. Kuulame siis seda. Tasub kõrvaklappidega, kui need käepärast on.
Loscil on käikude ehitamise meister. Detailid on udupeeneks lihvitud ja põhimõtted, kuidas üks liin ehitab üles teise, on väga täpsed. Kui üks hakkab justkui liiga korduma, võtab teine selle üle ja ehitab uue käigu eelmise abil üles. Loscili palades ei peatu loo ülesehitamine enamasti kordagi enne kui lugu päriselt lõpeb. Alati on miskit juurde panna, midagi uut liikuma lükata, alati on veel keerdkäike, üllatusi vahetult enne viimaseid sekundeid. Ja kuskil loo keskel on keeruline juba öelda, et mitmes minut jookseb. Haarab kaasa ja jätab kuulama. Loscil on muidugi ideaalne muusika mõne teise tegevuse taustale. Olen aastatega õppinud, et tema geniaalsus seisneb keskbassi lihvitud käsitlemises. Kui muusika on muu tegevuse taustal hakkab see bass meeleseisundit toetama, justkui tajuks keha bassi tema vibratsioonis vahetumalt, situatsiooni sees loomulikumalt kui kõrgemat (segavat) heli.
Loscil on minu jaoks puhas sügise muusika. Näiteks see sama lugu “First Narrows” pimedal õhtupoolikul, paar küünalt põleb ja toa valgustavad pigem tänavalaternad õues. Mõned okste varjud tugeva tuule käes sõuavad üle seina ja aknale krabistab veidi vihma. Muusika ei ole kõvasti, kuid piisavalt et käigud on kuulda. Vaatad tühjusesse ja lased muusikal end viia.
Muide sügis on kergitab vaikselt pead ja see on ainult hea. Loodan et see lugu kannab teid tulevast sügisest mõnusalt ja kergelt läbi.
