Esimene värv: valge
Uus aasta algas seekord detsembris, kui sattusin raamatupoes lehitsema Lõuna-Korea autori Han Kangi teost “Valge raamat” — lühikestest tekstitükkidest kokku seatud pusle pühitsemaks valget värvi ühe tüdruku, ühe naise elus. Nõtke, unenäoline ja sedavõrd poeetiline, et raamatumüüja oli selle paigutanud vist igaksjuhuks luule riiulile. Tekst ise ei ole otseselt luulerealine, vaid koosneb mitmekümnest lühikeset mõtte- ja tundevälgastustest. Justkui päevik, aga sissekandeid ühendab üks kindel liin: valge värv. Tabasin end ühtäkki keset mõnusat mini-meditatsiooni, mil mu ümber jäi poesumin korraga vaiksemaks ja mu sisse voolas see nähtamatu soe puudutus, kui oled avastanud miskit olulist. Hetkel veel tundmatut, kuid kohe-kohe väga olulist. Kirjutasin peas selle hetke seal raamaturiiuli ees ühe uue aja alguseks. Vähemalt tagasivaadates see nii tundub.
Ma ei taha siin Kangi raamatut ümber jutustada ega väga palju ka analüüsida-arvustada. Igaüks loeb ise, kui huvi on. Järgnev on pigem katse kirjutada lahti, mis on avanenud minu sees paljudel inspireerivatel momentidel selle raamatuga.
Mu isa oli suur fotograafia huviline. Vähemalt nii ma arvan, kui vaatan neid kümneid must-valgeid fotosid, mida ta on teinud veneaegse fototehnikaga ja mille kohta mul rohkem infot ei olegi, kui et need on tema tehtud fotod. Osad piltidest on väga hästi säritatud ja mitmel on suurepärane kompositsioon. Nendel pole kujutatud miskit suurt kunsti ega poeesiat, pigem ikka igapäevane pereelu ja tähtsamad sündmused. Kuid ilmselgelt on nende taga aus soov teha paremat pilti. Katsetada ja vigadest õppida. Filmifotograafia puhul võib hukka läinud piltide arv olla päris suur ja enamasti neid alles ei hoitud. Seega ega ma kuskilt teada saagi, kui mitu filmirull ta tegelikult oma elu ajal täis pildistas. Mõned pildid on tõesti hästi õnnestunud (eriti keskformaadiga tehtud). Ja kuna tol ajal polnud veel seda “eelmine aasta tegin telefoniga 2500 pilti” taaka, siis on ka need veidi halvemini välja kukkunud pildid ikkagi väga-väga elus.
See pilt isa-emaga Egiptuses reisil ei ole muidugi teab mis täiuslik kompositsioon või säritus. Pigem ikka näide, kuidas just okupatsioonist vabanenud Eestist Egiptusesse reisile läinud abielupaar pidi välkamaa seebikarbis ikka kasutama “vana head vene must-valget filmi”. Arvatavasti on fotokas asetatud millegi peale ja kasutatud aegreleed. Romantik minus tahaks muidugi arvata, et kaadri taga on keegi kohalik, kes tegi mu emale ja isale sõbrliku žesti. Lootis ehk väikest jootrahagi. Mindi lahku naeratustega ja kohalik mõtles veel kaua, et “kus krt see estuuuunia ikka asub”. Aga jah, vaadates antud pildi kaameranurka, ma pigem usun, et isa sättis kompa nii, et see torn jääks ilusti peale ja samas jalad ei oleks maha saetud.
Mu viimase aja fotoromantika keerleb ümber arvamuse, et just isa huvi fotograafia vastus elavdas ka minus keskkooli lõpus fotopisiku. Ma tegin oma esimese fotograafia seeriatöö 12. klassis kunstiõpetuse tunni lõputööks. Pilditasin truud sõpra Jassi vanal Pirita Memoriaalil — töö koosnes fotodest, kuidas Jass peksab suurt pehmet kaisukaru. Mmm..aktiivne tiineka rebel, mis muud. Veidike memoriaali ängi maitseks juures. Hindeks sain mäletamist mööda viie. Fotod tegin klassiõe Zenitiga, mille optilisel pildivaatajal oli suur poolläbipaistev rasvaplekk. Ei ütleks, et aastatega on minu tehtud fotode sisukus oluliselt kasvanud. Vist läks tookord tänu suurele õhinale ka õnneks.
Siiani teise fotoseeria näituse tarbeks tegin aastal 2018. Ehk siis ca 15 aastat hiljem. Lähemal vaatamisel avastasin, et need seeriad on väga sarnased. Rebel muidugi on taandunud. Kuid fotod on siiani must-valged. Subjekt on ikka millegi peale pahane või vähemalt mures. Ma siin justkui muhelen, aga sügavamal paistab nendelt fotodelt vastu üks selge liin — tuttav ja olemuslik emotsionaalne häälestus. Mis prillidega ma maailmale otsa vaatan, kuidas ma end siin ilmas tunnen ja mille kaudu siinset mõista katsun. Kokkuvõtvalt ja ühe sõnaga: trauma.
Han Kangi “Valge raamat” avaneb minu jaoks kui ühe inimese traumade päevik. Mitte eksistentsi raskuse ülistamine-ängistamine. Või pinnapealne ahhetus, et see elu ongi üks lõputu kannatus. (Kui vähemalt ühes suures idamaa kaanonis peab see isegi paika, siis kindlasti mitte vabandusena nuriseda.) “Valge raamat” on nõtke ja isiklik. Pühendunult kaardistades valget värvi siiani olulistes ja meeldejäävates hetkedes kirjutaja minevikus, laotab ta valgele (!) paberile ajas tekkinud traumeerivate kogemuste sõlmed. Neid ei pruugi olla üldsegi palju. Vähemalt võrreldes kõikide hetkede kogusummaga meie eludes. Tihti rändavad need ühest generatsioonist järgmisele. Alati ei ole need kaugemalt vaadates üldse rasked, hirmsad, suured. Kuid nende mõju on ajatu, püsiv, määrav.
Naudin alati ilukirjandust, milles kirjutaja hääl pole lõpuni piiritletud või osutatav karakateriga, vaid rohkem ujuv, laiuv, ilmuv ja kaduv. Ja on pidevas muutuses nii teoses endas kui teose mitmekordsel lugemisel. Sarnaselt nagu meie ise oleme — muutuvad, voolavad, aja sees. Kuid samas terviklikud, hoomatavad. Eesti kirjanduse mina-meister on muidugi Tõnu Õnnepalu, kelle minade sisekaemused Hiiumaa majakeses, Esna mõisas või Pariisi toas rännates, meenutavad väga Tõnu Õnnepalu ennast. Isiklik toon, kohad, hetked — need ju ei varjagi, et see võiks olla keegi teine. Keegi mitte-Tõnu. Ja ometi laskub Õnnepalu lugedes alati kahtlus — on need sündmused ikka “päris” või on see kirjandus? On sellel üldse tähtsust? Just see kahtlus ongi Õnnepalu raamatute maagia. Loen ma isikliku elu kroonikat, päevikut või on see ikkagi kujutelm? Ja siis mõistan, et need on mõlemad samal ajal. Nii mina toimibki — isiklik ajatelg ja väga palju kujutelma. Ja kui üks autor lihvib teose mina sedavõrd täiuslikuks, siis tundubki korraga, et see mina on minu enda mina. Et ma loen justkui iseennast, enda seest tulevat aega ja kujutlusi.
Han Kangi “Valges raamatus” valgub kirjutaja mina sarnaselt mööda lehekülgi taamale ja lugejana jään ootamatult hoopis ise kirjeldatud sündmustega silmitsi. Justkui need oleks minuga juhtunud, kuigi enamik lehekülgedest on krüptilised ja vaid aimatava tähenduse ja tagajärgedega. Aga see polegi oluline. Tähtsamaks saab minu enda traumade hääl, mis võtab endale korraks kellegi teise read. Ma tunnen, et seal, kus minu sees Õnnepalu valgub kokku Kangiga, on peidus mu enda aastate pikkune mina-mängude vaakum. Kõik need tuhanded kirjapandud, kuid võõraste silmade eest varjatud sõnad enda sisemaailmast, kujunemisest ja läbielamistest. Seal tekstitükkide kataloogis on küllaltki umbne, kuid minu jaoks harjumuspärane. Sealt ei pääsegi välja. Vähemalt siiani pole pääsenud. Sest on ületamatu hirm. Mitte isegi nii väga selle ees, et mida võimalik lugeja arvaks või mõtleks minu kirjutatust, vaid hirm selle ees, kas kõik see isiklik, need elamisega kaasnevad paratamatud traumad ja teisalt sügavad läbielamised — kas see on ikka maailmale rääkida? Kas see on üks salajane kujutelm või miski päris ja oluline?
Lugu on ju iseenesest lihtne — ma olen 20 aastat kirjutanud sahtlisse. Nii pahna kui päris asja. Nii imalat romantikat ja hala kui süviti minevaid kirjeldusi muutustest, kriisidest, insaitidest. Ei midagi teose väärilist, vaid pigem ikka päeviku vormis. Nüüd tunnen, et kuskilt otsast tuleb see 20 aastat siiski lahti lasta. Samamoodi nagu istudes põrandal ambitsioonideta zazenis me laseme lahti — mitte midagi ei pea tegema ja samas kõik tuleb teha; mitte midagi ei juhtu, aga samas kõik on juhtumas. Tühjuses ja samal ajal kõikides hetkedes. Tundub krüptiline? Tegelikult on see vaid üks ettevõetud ja lõpuni viidud tegu, mis on soovita saavutada või olla keegi või kindlasti õnnestuda.
Ja seda ma siin teengi.
Kui soovid Herkko postitusi lugeda esimesena, siis liitu blogi uudiskirjaga siin: tahan kirja!
