Hasso Krull kirjutas eneseabiõpiku (ja mina mõtlen, et see lõhnab nagu zen)

Mu postituse pealkiri on muidugi abitu klikipüünis. Hasso Krull kirjutas küll uue raamatu, — “Tänapäeva askees”– aga selle tegelik alapealkiri on: “Poeetiline käsiraamat: nelikümmend märksõna”. Ehk siis jah, — abiks kirjutatud — kuid mitte automaatselt eneseabi. Mitte et enda aitamine oleks patt ja pahandus. Päris suurelt ülestigmatiseerituks on muutunud see kiire hoiak ja kriitika, mis heidab eneseabi teosed julgelt üle parda, põhjendades seda Suure Ratsionaalsuse võidukäiguga. See mugav pikutamine näib aga tihti olevat pigem hetkeemotsioonidest kantud kui süviti tunnetatud ja arvatud. Enne süvenemist hüüab hoiak, nagu ikka meil siin kiire tempoga infotarbimise reaalsuses. Nii et ei ole midagi — Krull kirjutas tõesti abivahendi enese edendamiseks ja fookusega eestlasele. Eks raamatupoes pannakse see kultuuriteoste riiulile, Mikita kõrvale näiteks. Aga see võib vabalt olla ka luule, esoteerika, looduse, religiooni ja eneseabi riiulitel. Mina ise muidugi haistsin lugedes zeni maitseid. Seega võib ka Idatuule sektsiooni pista.

“Tänapäeva askeesi kõige tähtsam küsimus kõlab: kuidas saada tagasi oma aeg?” (Lk 7, märksõna “Aeg”). See on raamatu esimene lause. Kuidas siis? Krull vastab, et aja tagasisaamiseks tuleb täita kolm eeldust, millest esimene on:

“Toimekus ei ole eesmärk iseeneses. Töö ülistamine on inimsusevastane kuritegu, mis ei aegu ja maksab iseendale kätte. Inimene tohib teha ainult seesugust tööd, mida ta ise peab vajalikuks ja mille mõtet ta mõistab. Tööde kuhjamist tuleb vältida, isegi kui need oleks kasulikud, sest ületöötamine on alati halvem kui võimalus alustada täpselt õigel ajal.”

See on 21. sajandi egiid — teha tööd, mis on vajalik ja mida me mõistame. Kõik tööd ei ole vajalikud. Küsimus kasust ei saa olla vaid majandusliku kasu kaudu vastatud, vaid üha enam ja enam nõuab vastust, mis kasu on sel tööl ka kõigele, mis mitte-inimene: taimed, puud, vesi, õhk, ökosüsteem. Ja mis väga-väga inimene: vaimne tervis, elu ja kosmose müsteerium, pere, ellujäämine. See krabisev “rohkem-rohkem” sööb iseennast seestpoolt ja pole ebavõrdsuse jätkuval süvenemisel lihtsalt ühel hetkel enam rentaabel.

Teine eeldus:

“Väsimus on jumalik kingitus. Kui tunnen end väsinuna, olen saanud sõnumi kaugetelt esivanematelt, mis ütleb: rahune maha. Viska jalad seinale, vaata aknast välja, kuulata õhtu või hommiku, päeva või öö hääli. Miks pole sul mahti meiega kõnelda? Sest sa ei armasta oma väsimust. Aga sinu väsimus, see oleme meie. Armasta oma väsimust nagu maailma algust.”

Teeme nüüd kõik oma to-do listid lahti ja vaatame korraks, kus on need “viskan jalad seinale”, “vaatan aknast välja”, “kuulatan õhtu hääli”? Jep, sama siin — seal on ainult töö ja mitte tükkigi väsimust. Sajad to-do äpid, mis jälgivad tähtsat tööd, kuid mitte kunagi meie väsimust. On tõesti aeg start-upiks, mis toetab ja innustab mitte-tegemist, eesmärgita olengut, teadlikku minnalaskmist. Ning kasseerib seejuures kasutajate andmete kogumiselt tohutud summad — “Meie ütleme teile, kes oskavad tõeliselt molutada!”

Kolmas eeldus:

“Rahutu meel õgib aja. Rahutus on elu, rahutust ei või maha matta, aga rahutut meelt veelgi nuumata pole põhjust. Vastupidi: hoopis mõnusam on paastuv meel, mis laseb rahutuse lendu ega toida teda ajaga, mida võib muukski tarvis minna — kui mitte sinul enesel, siis järeltulevatel põlvedel. Sina oled nende esivanem, seepärast läkita neile sõnum: ma tegin oma rahutusest millimallika. Vaadake, millise rõõmuga hoovus teda kannab.”

Tegelikult on raamatus enne esimest Krulli kirjutatud lauset ka üks epigraaf Hiina poeedi Hanshani ridadega: “Kui teed ei ole enam näha, küsib kuju varjult, kuhu minna.” Siin lõhnab juba kõvasti zeni järele! Mida me mõtleme, kui me ütleme zen? Me mõtlemegi: millimallikas! Mulle endale tundub, et võib istuda ja mediteerida 100 aastat ja siis ka mitte jõuda mõistmiseni “ma tegin oma rahutusest millimallika”. Dōgen & co pööritavad praegu teispoolsuses silmi — kuidas me küll selle peale ei tulnud? Kui teed ei ole enam näha, siis küsib kuju varjult: kus on hoovus, millel mu millimallikas kandub?

Ega iga päev ei ärka avastusega¹, et Hasso Krull on kirjutanud raamatu, mille kaudu saan mina mõnuga zenist rääkida. Levib küll soodne eksiarvamus, et zenist saab justkui rääkida ükskõik milles kohal olles, olgu see sport või süües hamburgereid, end filmi unustades või lihtsalt molutama jäädes. Aga see tõdemus on natukene sarnane selle kritiseeriva hoiakuga, mis neid vaeseid eneseabiõpikuid saadab — rutuga tehtud järeldus, et järeldaja ise saaks oma rahutuses edasi tormata. Põhimõtteliselt muidugi võib kõiges zeni panna, aga nii samuti võib kõiges ka haigutada ja sedaviisi ka mitte midagi sügavamat märgata. Et meie rahutus on kui millimallikas, mida rõõmuga lasta hoovusel kanda, see nõuab rohkem kohalolu ja küsimust, mis see ikkagi on, mida me ütleme, kui me mõtleme: zen?

Oh kui hea, et sellele saab nüüd vastata just Krulli abiga²: zen on enda aja tagasivõtmine. Ja kui see tundub esmapilgul kas liiga abstraktne või liiga pragmaatiline, siis jah just — zen on teatav abstraktsioon, mida me peame enda sees valitseva rahutuse vaigistamiseks läbi viima, mis esiti on keeruline ja võõras, kuid ühel hetkel muutub nii tavapäraseks ja omaks, et see haarab endasse kogu igapäevasuse oma pragmaatilisuses. Zen on “paastuv meel, mis laseb rahutuse lendu ega toida teda ajaga, mida võib muukski tarvis minna”. Ja see ülejääv aeg, “mida võib muukski tarvis minna”, see on Sulle tagasiantud rahulik ja elus aeg, mis ei torma tegema, saavutama, tagama ja hüüdma “mina, minu oma, minu tehtu, mina, mina”. Sellest tormlemisest saab teha hoopis millimallika ja lasta sel minna, hoovusel kanda. Ja see ei tähenda, et me miskit enam ei tee, vastupidi — teeme palju rohkem. Aga see rohkem ei tähenda kogust, hulka, kasvu, vaid meie tegude tummisust, sügavust, tähenduslikkust. Ja meie tegude tagajärgede tunnetust kaugemale kui enda nina ja selle nina ninakas maailm.

Tule teeõhtule, kus loeme Hasso Krulli raamatust “Tänapäeva askees” katkeid. Siit saab infot: Facebook, mu arm.

Ääremärkused:

1. Ma avastasin Hasso Krulli uue raamatu tegelikult Pärnu mnt Rahva Raamatust ikka sellest samast piirkonnast, kus ma kunagi leidsin Valdur Mikita raamatu “Lingvistiline mets” ja Han Kangi raamatu “Valge raamat”.
2. Ok, ma igaksjuhuks ääremärkusena mainin: ma olen väga suur Hasso Krulli fänn olnud keskkoolist saadik. Tema teos “Meeter ja Demeeter” oli minu varase nooruse üks suurim mõjutaja. Mitte et ma sellest miskit suurt aru sain, aga see lõi oluliselt kanaleid lahti ja tekitas huvi edasi uurida. Kindlasti üks tähtsamaid alguspunkte minu teekonnal.