Pandeemia asemel puudest — miks mitte?
Ma tahtsin juba kahel korral kirjutada miskit pandeemia teemal, sest kuidas siis muidu, eks, kui mitte veel üks tähtis vaade ülejäänud miljonist hetkel toimuvale? Aga pärast kahte pikemalt lahti kirjutatud jutuvada, avastasin endalegi ootamatult, et on märksa olulisem kirjutada hoopis puudest. Ja puude kõrval ka järgmistel kordadel zen’ist (“mida me mõtleme, kui me ütleme: zen”). Ja siis veel kahest raamatust: Peter A. Levine In an Unspoken Voice ja Steve Pinker “The Better Angels of Our Nature. Seega tuleb terve postituste seeria, mida samal ajal saadavad ka enam-vähem samateemalised teeõhtud teemajas Charen. Kokku siis hetkel neli juttu ja neli teeõhtut ajaperioodi X jooksul.
Alustan siin postituses ka väikeste sammudega oma näo ja jutuvada näitamist laiema avalikkuse ees läbi video meediumi. Mitte et see miskit erilist oleks meie stooridesse ja vlogidesse uppunud maailmas, aga minu jaoks ikka paras eneseületus. Igaljuhul, kaks hetke “puude keskel puudest” viimaselt matkalt on allpool. Põhimõtteliselt võib järgida kaasaja info tarbimise põhimõtteid, jätta kogu järgnev tekst vahele, skrollida edasi ja vaadata ära ainult need väiksed videotükid. Ega mul ka ei ole enamasti aega süvenemiseks. Tihtilugu ei ole enam isegi aega lühikese video jaoks. Ega üldse mitte millegi jaoks. Sest kiire ju ometi on! Kuigi väidetavalt see maailm ju kevadel seiskus ja kõige jaoks peaks nüüd rohkem ka aega olema. Aga ikka on sama jama — aega lihtsalt ei ole!
Ma muidugi valetan. Ma vaatan ajaviiteks keskmisest eestlasest 4 korda rohkem Youtube’i videosid ja proovin kogu 24h kestva tralli kõrvalt veel lugeda korraga ka 3–4 raamatut. Aga kuidagi loogiliselt tuleb jõuda selleni, millest ma järgnevalt kirjutan. Jep,jep — ikka ajast! Ja ka puudest. Kaks nähtust, mis osati sulavad samaks niivõrd täpselt, et aru ei saagi, kas taamal kasvab puu või on see hoopis aeg.
Kahe lausega kokkuvõtete armastajatele ka üks patsutus õlale: Väga suur osa puudest elas enne meid ja elab ka pärast meid edasi. Seetõttu on puud elusolendid, kellelt tasub õppida püsivust, kannatlikkust ja kellega on mõistlik koos üles otsida üks ununema kippuv sümbiootiline side.
Head lugemist/vaatamist!
Minu lugu puudega algab Põltsamaalt, Kingu tänavalt, kus asus mu vanavanaema kodu. Kahekorruselise vanavanaisa ehitatud maja aias kasvasid õunapuud ning vähemalt mälestustes kaldun arvama, et ma veetsin suvel Põltsamaal olles rohkem aega nende õunapuude latvades kui maa peal. Võib-olla lähim konkurent on jalgratas, mida ma väntasin päevade kaupa vallutades üha kaugemaid tänavaid. Õunapuude all oli palju tikripõõsaid. Suhe nendega oli kahetine — nende lõputu korjamine ja puhastamine tegi näpud valusaks, kuid kokkuostu viidud tikreid täis korvide eest sai raha ja see tähendas näiteks “Kosmose” marmelaadi. Naljakas, kuidas mu keeleots ja huuled tuletavad “Kosmosest” kirjutades kohe meelde korgikeerme rantide metalset ja pisut teravat tunnet, kui imesid marmelaadi tuubi.
Õunapuude ladvad olid mu kindlus, kuhu keegi ei ulatanud ja kust paistis kätte kogu suur maailm. Pea 8 aastat tagasi müüsin selle Põltsamaa maja koos aiaga ja käisin enne tehingut üle pika-pika aja mu 90ndate keskel tormisel merel lahkunud ema lapsepõlve kodukest taaskord vaatamas. Palju raskeid mälestusi, kuna aeg oli majas seisma jäänud sel samal päeval, kui “Estonia” põhja läks. Aga üks asi ajas mind naerma — kui madalad paistsid need õunapuude ladvad 1.84 meetriseks sirgunud noormehele. 18 aastat hiljem olid kõik õunapuud alles, aga maailm nende latvadest ei paistnud enam niivõrd avar ja suur, vaid üsna madal ja lähedal. Asi pole muidugi puudes, nemad seisavad ajas sama kannatlikult nii täna kui homme. Mina aga olin vahepeal pika tiiru maailmale peale teinud, kasvanud ja rahmeldanud, näinud kõrgusi ja ka palju-palju madalat. Ja nüüd seisin taaskord nende ees ja mõtlesin üht tavalist inimese mõtet: “Küll need ladvad on ikka madalad!”.
Puud on unikaalsed olendid aja tunnetamiseks. Nad ei liigu mitte kuhugi, kui just torm või saag neid maha ei rebi. See tähendab, et nende juurde saab alati tagasi tulla. Nad küll sirguvad üha kõrgemaks, aga inimene kasvab kasvuühiku suhtes ikkagi kiiremini ja nii ei tundu lapsepõlve lemmikpuud täiskasvanuna ka palju suuremana. Pigem ikka vastupidi. Ja nad on alati seal ühe koha peal olnud, ka siis kui ma veel polnud sündinud ja paljud elavad ka edasi, kui mina siit ilmast kord lahkun. Nende aeg venib kergelt üle inimese põlvkondade, mis loob võimaluse nende kaudu avada ajalugu. Seda ei mõtle ma niivõrd puutüve eluringidena, vaid rohkem tunnetusena, et enne mind oli elu ja pärast mind on elu edasi. Kui sa seisad mitusada aastat vana puu ees, siis sa vaatad otsa elusolendidele, kes on viibinud samas ajas ja ruumis sajandite taguse kultuuri ja inimesega.
Ajalugu saab otseloomulikult lugeda ja uurida ka raamatudest, kuid ükski raamat ei aseta meid kohakuti elusolendiga, kes neid sündmusi ka päriselt tunnistas ja nendega samas ajas elas. Puud sellise võimaluse loovad — istuda tunnike näiteks 300 aastat vana tamme all, on istuda koos olendiga, kes elas Esimese ja Teise maailmasõja ajal ning võib-olla pakkus puhkehetke mõnele tema tüvele toetunud sõdurile. Elusolendiga, mille võra oli tunnistajaks pärisorjuse kaotamisele 1816. aastal ja mis omakorda pakkus võib-olla puhkehetke mõnele talupojale, kes vabaks saanuna korraks maha istus ja oma väsinud selja tema noorele tüvele toetas. Või siis elusolendiga, mis ajas oma esimesed õblukesed juured maasse Põhjasõja algusaastatel, pääses imekombel lahingusse tõttavate hobuste kapjade eest, mis tema kaks väikest sõpra puruks tallusid ja talle mõnes mõttes ka elu kinkisid. 300 aastat nagu niuhti!
Kuigi ma pole täiskohaga loodusfotograaf, metsamees ega saekaatri omanik, puutun siiski igapäevaselt puudega palju kokku. Täpsemalt küll ühe liigiga. Kuigi need puud ise asuvad minust mitmetuhande kilomeetri kaugusel, on siiski minu side nendega väga vahetu ja loov, justkui kasvaks nad mu kodu metsatukas. Mõned nendest puudest on vanemad kui tuhat aastat ja mõned näevad välja kui pügatud põõsad. Ja nende puude lehtedest valmistatakse jooki, mis tarbimise mahult on maailmas vee järel teisel kohal. Ma räägin muidugi teepuudest. See omamoodi taim viib mu jutu kaks sammu lähedale natukene untsu läinud sidemele, mis meil puudega viimasel ajal on.
Teepuu lehtedel ja inimesel on väga eriline sümbioos: puu kasvatab lehed, farmer korjab need, paneb kotti ja saadab teesõbrale. See paneb lehed kaussi ja valab peale kuuma vee. Istub ja joob ning korraga on väga mõnus olla. Kui teesõber süveneb pikemalt, siis sattub ta kas teadlikult või ootamatult ristteele, kus ajas ja ruumis kohutub see joodud tee meditatsiooniga. Vähem meloodiselt kõlab see: tee aitab mediteerijal mediteerida. Ja meditatsioon ei pea alati olema ebamugavas asendis selja sirgu hoidmine, vaid avaldub sarnaselt ka näiteks kella viie teena Inglismaal. Istutakse korraks pehmele diivanile eemale maailmakärast, laual kuum tee ja magusad küpsised ning mõtiskletakse üksi või räägitakse sõbra või perega olulisest. Tee mõju on siin käegakatsutavalt kohal, toetades mõtete rahunemist ja vajalikku puhkehetke. Kuid see sümbioos saab ka olla enamat. Näiteks lihtne viis, kuidas mõista puude vankumatut kohalolu meie elus, leida nendega isiklikum side ning seejärel avada küllasem dialoog kogu elusloodusega.
Võib-olla oled juhtunud nägema David Atterboroughi viimast filmi “A Life on Our Planet”. Kui sa ei ole, siis vaata kindlasti ära. See on haaravalt jutustatud kurb lugu sellest, kuidas me oleme viimasel aastasajal pöörase kiirusega hävitanud üle poole planeedi elusloodusest. Kuid Atterborough ei hala, vaid selgitab lihtsalt ja arusaadavalt, kuidas saame selle protsessi veel tagasi pöörata. Vajalik on lubada loodusel teha seda, milles ta on miljoneid aastaid kõige parem olnud: luua vajalikud tingimused elamiseks ja edenemiseks kõikidele elusolenditele erinevates kooslustes. Inimesena mitte sekkuda ja Kalevi Kulli mälust tsiteerides: “koguda teadmisi selleks, et osata mitte muuta”. See “lubada loodusel teha” kõlab päris antropotsentriliselt, kuid tähendab ennekõike eluruumi tagasiandmist, hoolivat suhet teistesse elusolenditesse, arvestamist elusloodusega rohkem kui meediamüras kõlavatena tunduvate terminitega nagu “lubatud raiemaht”, “roheline pealinn”, “üraski tõrje”, “puidu väärindamine” jne. Sest vastasel korral me lihtsalt sureme välja. Elusloodus meie ümber kaob ning alles jääb, üllatus-üllatus, eluta loodus. Ja eluta loodus ei ole koht, kus inimene kaua vastu peab. Isegi kui ta füüsiliselt kohaneb, siis vaimse tervise seisukohast on kõrbestunud ja rahvaste rändest räsitud maailmast õnne otsimine veidi kahtlane, praeguste ja eelmiste põlvkondade tegevusetuse süümepinnad lisaks veskikiviks kaelas.
Sellest on muidugi kirjutatud tuhandeid ridu. Nagu Atterboroughi ütleb: mitte keegi tegelikult ei taha hävitada loomi või maha võtta kõiki vihmametsasid. Mitte keegi tegelikult ei taha, et orangutanid kannatavad ja surevad, et me saaks määrida naha peale ja süüa sisse palmiõliga tooteid. Aga me oleme lihtsalt liiga uimased, distantseerunud ja enamasti ei oska ega jaksa näha või uurida meie endi otsuste või tegude taga tervet mõjuahelat, mille tagajärjed on ohtlikud ja hävitavad. Siiski mulle tundub, et alustada (!) tasub ikkagi oma koduõuelt, oma metsatukast. See ei tähenda, et ärme võta maha ühtegi puud. See tähendab esimeses järgus riigi kõige kõrgemal tasandil ühest hukkamõistu eluslooduse hooletule hävitamisele ja selget, arusaadavat, aktiivset poliitikat, kuidas liigirikka eluslooduse hoidmine võrdsustada kapitalirikka majanduse vankumatu hoidmisega. Eesmärgiga tagada seeläbi puude-metsade-eluslooduse jätkusuutlik elu Eestis 21. sajandil ja edasigi. Ja meie häälekat palvet ja vankumatut tahet sellise poliitika järele.
Mulle tundub, et unikaalne, sümbiootiline, arvestav ja sõbralik suhe puudega ongi eestlaste jaoks kõige loogilisem esimene samm. Kuidas rahvuse ja riigi tasandil teha otsus, et meie suhe meie puudega, meie metsadega, meie elusloodusega on eluterve, jätkusuutlik ja eesmärgiga anda elusloodusele tagasi see ruum, mida ta vajab elamiseks endaks. Et vääriselupaik ei tähendaks mõisapargi laadset maatükki keset lageraideid. Et eluslooduse väärtustamine oleks sama entusiastlik majanduse, raha ja PR-i mõttes kui näiteks puidu väärindamine. Mõneti tundub, et nn metsasõja ja aktiivse looduskaitse kaudu see ju ongi väga aktiivne ja entusiastlik, aga ma viimasel ajal tajun, et see pole piisav ja osati sogab ka mõnede otsustajate jaoks mugavalt vett.
Väga lihtne on tembeldada neid inimgruppe, kes tunnevad muret eluslooduse hävitamise pärast, loodushulludeks ja ülereageerijateks. Ja seda tehakse meedia vahendusel pidevalt. Poliitikule mängib see kätte võimaluse distantseeruda ja lasta aktiivsetel vastaspooltel üksteise kõride kallal end energiast tühjaks võidelda. Põhimõtteliselt ei peagi siis midagi ise otsustada või otsustavat poliitikat tegema. Ootad rahulikult, kuni osapooled enam ei jaksa. Vastaspooled saavad aeg-ajalt mõned rahustavad lahinguvõidud ja elu tiksub rahulikult valimisest valimisse ilma selge sõnumi ja tegudeta edasi. Üks olulisemaid küsimusi, mida võiks 21.sajandi esimestel kümnenditel endalt pärida: miks Eesti poliitikud mõnede eranditega ei võta selget seisukohta eluslooduse hoidmise suhtes? Kuigi neil on käes suur hulk andmeid, mis ütlevad, et asjad lähevad iga kümnendiga aina halvemaks, kui me täna ei tegutse. Jah, kõikidel on programmides ilus jutt kirjas. Aga reaalsed teod, poliitiliselt ebamugavad, kuid märkimisväärsed otsused? Mäletate veel seda õlitehast, millele riik 125 miljonit alla viskab. Siin on vastused, miks seda tehakse ja kuidas seda põhjendatakse. Aga millal te viimati kuulsite sama otsustavat tegutsemist rahaliselt ja kommunikatiivselt Eesti metsade hoidmiseks?
Siin pole mõtet polariseeruda vasak- ja parempoolseks — tegemist on küsimusega, mis puudutab pikemas perspektiivisi kõiki parteisid, olgu nad kaabudega, oravatega või lihtsalt igaksjuhuks rohelist või mugavalt sinist värvi. Sest kuidas tõusevad pensionid, milline on majanduse seis, kas töökohad säilivad on otseselt seotud sellega, kas järgnevate kümnedite jooksul me säilitame ja anname tagasi ruumi elusloodusele ning tegutseme ühiskonna ümberorganiseerimisega kestvas kliimamuutuses. Või me ei tee seda. Sest kui loodus meie ümber on praktiliselt hävitatud, siis muutuvad ka need alati “tähtsad ja olulised” küsimused üha naiivsemaks. Kurvaks minevikus keset eluta loodust, kus me ise oma ignorantsuses ja tahtmatuses elult vaiba alt ära tõmbasime. Selle protsessi esimene rividrill on tänane pandeemia, mis saabuva kliimamuutuse tsunaami taustal on vaid kergem laineloks. Võiks juba teha järeldusi saabuvast, eks. Aga meil tegeletakse küsimustega, kes kellega magab ja kuidas täpselt nimetada seda, kes kellega magab. Ning mida rahvas üldse arvab, kuidas nimetada seda, kes kellega magab. Toredad liivakasti mängud keset süvenevat lageraiet.
Minu jaoks on küsimus on otsustavas juhtimises, mis tagab eluslooduse jätkusuutlikuse ja ütleb selgelt välja: “Jah, me tahame jätta alles ruumi elusloodusele. Me tahame reguleerida läbipaistvalt viisil ja luua uus ja unikaalne suhe elusloodusega, mis ei lähe kohe esimesel sammul majanduslike hüvede ja inimeste harjumuste õnge.” Ja see on sama oluline, isegi olulisem küsimusest, kas pensionid tõusevad, kuidas majandusel läheb ja kas töökohad jäävad alles. Me elame täna tuleviku arvelt. See tähendab tuleviku pensionide arvelt, tuleviku majanduse arvelt, tuleviku töökohtade arvelt. Ja kui me täna ei alusta otsustava poliitikaga, kuidas elusloodusele nii füüsiline kui mõtteline ruum tagasi anda ja organiseerida ühiskonda ümber juba käimasoleva kliimamuutuse taustal, siis me a) elame varsti eluta looduses suurte majanduslike raskuste ja vaimse tervise probleemidega ja b) magame maha võimaluse kasvada üheks unikaalsemaks elukohaks terves maailmas.
Kuidas seda teha? Võimalusi on tõesti palju. Selle postituse teises osas pakun välja enda ideed. Püsige seniks lainel ja tulge sel reedel teeõhtule, kus räägime ka puudest!
